Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?

Seetõttu on äärmiselt raske ette kujutada maailma ilma Ameerika osaluseta Euroopas, nii et laiendatud heidutus on märgatavalt vähenenud või isegi kadunud. Sellest hoolimata sunnivad Trumpi administratsiooni näiv Venemaaga suhete soojendamise poliitika, umbusaldus (parimal juhul) Ukraina vastu ning segu kannatamatusest, ignorantsist ja vaenulikkusest Euroopa suhtes Euroopa liidreid nende küsimuste üle järele mõtlema. 

Kuigi oli oodata, et Trump survestab Euroopat rohkem ära tegema kaitsekulutuste ja koormuse nihutamise asjus (mis võimaldaks USA-l peamised võtmevõimsused viia Euroopast üle Aasia ja Vaikse ookeani mängulavale), muudavad asepresident J. D. Vance’i otsene rünnak Euroopa poliitika ja väärtuste vastu, kaitseminister Pete Hegsethi ja teiste poliitikute poolt Venemaale tehtud järeleandmised ning president Trumpi Euroopale kehtestatud agressiivsed tollimaksud raskeks vaadelda julgeolekut ja kaitset eraldi.

Umbusaldus on kõigist teistest poliitikavaldkondadest valgunud ka julgeolekusektorisse.

USA administratsiooni auks tuleb öelda, et nad on korduvalt rõhutanud oma jätkuvat pühendumust NATO-le ja 5. artiklile, senikaua kui koormuse jagamine ja ümberpaigutamine toimub. Probleem on selles, et umbusaldus on kõigist teistest poliitikavaldkondadest valgunud ka julgeolekusektorisse. NATO ei saa jätkata tavapärast tegevust, kui möllab kaubandussõda. Pealegi, kui Ameerika Ühendriigid eemalduvad Ukrainast ja isegi asuvad Venemaad toetama, ei näe nad, kui otsustava tähtsusega on Ukraina ellujäämine ülejäänud NATO jaoks ja kuidas see otseselt õõnestab liitlaste ühtekuuluvust. Ukraina hülgamine tähendab Euroopa hülgamist.

Enim liitlaste usaldust Ameerika Ühendriikide vastu muserdanud hetk on siiamaani olnud see, kui Trumpi administratsioon otsustas märtsis katkestada luureandmete jagamise Ukrainaga ja blokeerida Ukraina F-16 hävitajate radariseadmete toetamise. Isegi kui see öeldavasti kestis vaid paar päeva, oli kahju juba tehtud: eurooplased mõistsid, et Ameerika Ühendriigid saavad mitte ainult Euroopa kaitset vähendada või sellest välja tõmbuda, vaid võivad soovi korral ka Euroopa sõjalisi operatsioone häirida. See tõi kaasa mõnevõrra meeletuid pealkirju F-35 potentsiaalse „surmanupu“ kohta. Isegi kui see on liialdus, jääb peamine mõte samaks: sõltuvus Ameerika sõjavarustusest võib kaasa tuua riski.

Sõltuvuselt autonoomiani

Seni on eurooplased ostnud Ameerika varustust osaliselt viisina – lord Ismay ütlust parafraseerides – „ameeriklasi alliansis sees hoida“. Kaitseintegratsioon USAga on olnud hea nii kõnealustele riikidele, NATO-le kui ka Ameerika kaitsetööstusele. Paljud liitlased on pidanud kahepoolseid suhteid Ameerika Ühendriikidega täiendavaks julgeolekumõõtmeks lisaks NATO-le (või isegi enne seda). Ometi võib see sügav integratsioon sellest hetkest peale olla vähem ihaldusväärne. Sõltuvus Ameerika süsteemidest võib saada komistuskiviks. Euroopa peab suutma kaitsta oma väärtusi ja huve Ameerika heale tahtele lootmata.

Seega pole strateegiline autonoomia enam ainult prantslaste märg unistus; see on termin, mida võib nüüd kuulda ka Londonis, Berliinis ja Varssavis. See on pöördeline muutus.

Küsimus on, kas NATO suudab ellu jääda ilma Ameerika poliitilise juhtimise, sõjalise ülekaalu ja tuumavihmavarjuta. Või laiemas mõttes, kas Euroopa suudab ette kujutada julgeolekut ilma Ameerika Ühendriikideta? Jõhker vastus on, et Euroopal ei ole valikut. Euroopa jaoks on oma kaitsestruktuuri ehitamise alternatiiviks Venemaa domineerimine ja Euroopa lagunemine. Seetõttu peavad eurooplased valmistuma strateegiliseks autonoomiaks, lootes samal ajal, et ameeriklased jäävad kõigest hoolimata mingil tasemel ja mingil määral kaasatuks.

Eurooplased peavad keskenduma kõige otsesematele sõltuvustele nendest Ameerika süsteemidest, mis tõenäoliselt viiakse lähiaastatel Euroopast välja.

Vahetu praktiline probleem seisneb selles, et Euroopa ja Ameerika kaitsetööstus on nii tihedalt läbi põimunud, et eraldamine on peaaegu võimatu. NATO riigid toetuvad hulgale juhtimis- ja kontrollsüsteemidele, sidesüsteemidele, radaritele, satelliitidele, luurele, sensoritele ja muule, mis on enamasti Ameerika päritolu. Tegutseda mitte ainult ilma ameeriklasteta, vaid ka potentsiaalse Ameerika-poolse nende süsteemide häirimisega on eurooplaste jaoks peaaegu võimatu. Ilmselgelt erineb sõltuvuse määr süsteemiti. Täiustatud õhuoperatsioonid toetuvad USA tehnoloogiale rohkem kui väiksemad jalaväemanöövrid. Sellegipoolest peaksid tänapäeva kombineeritud relvaoperatsioonides kõik süsteemid toimima koordineeritult ja sidusalt. Euroopa täielik strateegiline kaitseautonoomia on seetõttu veel kauge fantaasia.

Siiski pole eriti tõenäoline, et Ameerika hakkaks Euroopa operatsioone häirima. See poleks mitte ainult Atlandi-ülese julgeoleku kirstunael, vaid võiks ka Ameerika Ühendriikidele endale tagasilöögi anda. Näiteks F-35 programm on tõeliselt üleilmne, hõlmates peale Ameerika Ühendriikide veel kümmet riiki. Need partnerid on ülitähtsad mitte ainult lennuki tootmise, vaid ka selle hooldamise ja varuosade tarnimise juures. Lühidalt öeldes võib USA teoreetiline Euroopa operatsioonide takistamine mõjutada mõlemat poolt. Sama kehtib teistegi platvormide ja süsteemide kohta.

Seetõttu peavad eurooplased keskenduma peamiselt kõige otsesematele sõltuvustele nendest Ameerika süsteemidest, mis tõenäoliselt viiakse lähiaastatel Euroopast välja. Nii nagu rühm Euroopa liitlasi on ühinenud, et luua Euroopa õhutranspordi väejuhatuse all Euroopa õhus tankimise võime, saab samalaadseid mudeleid kasutada ka teiste Ameerika nn võtmetegurite järkjärguliseks asendamiseks.

Kuidas kaitsta meie oma naabruskonda?

Pöördudes tagasi Põhjala-Balti piirkonna juurde, mida tuleks siin ära teha, et valmistuda USA jalajälje kadumiseks või kahanemiseks?

Esiteks tuleks seda silmas pidades uuesti läbi vaadata äsja vastuvõetud NATO piirkondlikud kaitseplaanid. Võib-olla on vaja väestruktuuri nõuded ja võime-eesmärgid ümber hinnata. Probleem on selles, et NATO ise ei suuda koostada „B-plaani“. Konsensusel põhinev organisatsioon ei saa ametlikult koostada teist plaanikomplekti eeldusel, et olulisim liitlane loobub või vähendab oma panust. Peale selle, kuivõrd need kaitseplaanid ja võime-eesmärgid on salastatud teave, on alternatiivseid plaane väljaspool NATOt koostada keeruline. Siiski, kuna Euroopa Liit (EL) suurendab oma mitmesuguseid algatusi Euroopa kaitsetööstuse edendamiseks, on tõenäoline, et riigid, mis on nii NATO kui ka ELi liikmed, saavad jagada NATO võime-eesmärke ELiga, vältimaks tarbetut dubleerimist. Selle laiendusena saab ehk koostada ka alternatiivseid plaane ja nendega seotud alternatiivseid võimenõudeid.

Teiseks ja eelmise jätkuna peavad suhteliselt väikesed NB8 riigid – Taani, Eesti, Soome, Island, Läti, Leedu, Norra ja Rootsi – tagama mõne suurema Euroopa suurriigi kaasamise selle piirkonna kaitsmisse. Poola, Saksamaa, Briti, Prantsuse ja Hollandi väed tuleb integreerida piirkondlikku kaitse- ja heidutushoiakusse – tõenäoliselt suuremal määral kui praegu. Vast on selleks parim lähtepunkt piirkonna riikide poliitilis-strateegilised arutelud nendel teemadel – näiteks NB8+, ühendekspeditsiooniväe (JEF), Põhjamaade kaitsekoostöö (NORDEFCO), Põhjala Grupi (Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Island, Läti, Leedu, Holland, Norra, Poola, Rootsi ja Ühendkuningriik) või teiste taoliste formaatide raames.

Poola, Saksamaa, Briti, Prantsuse ja Hollandi väed tuleb integreerida Põhjala-Balti kaitse- ja heidutushoiakusse – tõenäoliselt suuremal määral kui praegu.

Oluline on märkida, et sellised NATOs tegutsevad „tahteriikide koalitsioonid“ pole midagi uut. Isegi külma sõja ajal tulid planeerimiseks ja koordineerimiseks kokku võimekate ja tahtejõuliste liitlaste rühmad, kes tundsid erilist huvi konkreetsete geograafiliste piirkondade või stsenaariumide vastu või asetasid neile tugevat rõhku. See kehtis nii Vahemere kui ka Kaug-Põhja kohta. Enne kui liitlaste rühm langetab otsuse piirkondlikule kriisile reageerida, ei ole neil vajadust oodata konsensust 5. artikli küsimuses. Liitlased Põhjalas saavad sedasama teha juba praegu.

Kolmandaks on ilmselt tark mõtiskleda Põhjala ja Balti riikide suhteliste tugevuste ja nõrkuste üle võrreldes Venemaaga. Ukraina kogemustele tuginedes tuleks rakendada loovat mõtlemist asümmeetriliste võimaluste ärakasutamiseks: kuidas saab väikeriik oma suhtelisi eeliseid kasutades võtta sihikule Venemaa nõrkused? See teave võiks muude valdkondade hulgas suunata relvaplatvormide (mehitamata ja autonoomsed süsteemid, parvedroonid jne), õhutõrjevõime, kontseptsioonide ja doktriinide kujundamist.

Põhja-Euroopa liitlaste võimet pidada sõda ilma USA otsese sekkumiseta ei tohiks olla liiga raske saavutada – arvestades sihipäraseid investeeringuid ja nutikaid plaane. Võib-olla on poliitikute, kindralite ja sõjaliste organisatsioonide jaoks suurimaks takistuseks mõista, et seda on tõepoolest vaja. Kuid mida varem seda taibatakse, seda parem Põhjala ja Balti riikide julgeolekuväljavaadetele.