veebruar 12, 2016

Kaliningrad: kas Venemaa tarbetu irdala või uue Fulda avause idu?

Igor Zarembo/RIA Novosti/Scanpix

NATO on Venemaa tegevuse suhtes olnud väga kõva peaga õppija.

Veel mõne aasta eest tundus Venemaa oht Balti riikide suunal kuuluvat õõvastavamate õudusunenägude maailma, lihtsalt võimatu stsenaariumina ja teooriana, mis väärib pigem ruumi Tom Clancy romaanides.
Isegi pärast Vene-Gruusia sõda 2008. aastal ja sellele järgnenud õppust Zapad-2009, kus Venemaa väed harjutasid kiiret sissetungi Balti riikidesse, süüdistati analüütikuid, kes hoiatasid niisuguse stsenaariumi naeruvääristamise eest, arulageda paranoia levitamises.
Ometi on viimaste aastate mürgise mekiga kokteil, mille moodustavad Venemaa sõjalised reformid ning agressiivne välispoliitika, mis on ennast kõige selgemalt ilmutanud Ukrainas ja Süürias, olnud liiga silmatorkav, et seda mitte tähele panna.
Ning enam ei naera keegi: ka kõrged USA ja NATO kindralid arutavad avalikult ja täiesti tõsiselt tegeliku sõja üle Balti stsenaariumide täitumise korral, justkui oleks järsku kuri džinn pudelist valla pääsenud.
Ootamatult, nagu polekski vahepeal olnud Venemaaga taaslähenemise aastaid, suhete taaskäivitamist ja kõnesid teemal „külm sõda on ammu läbi”, on jälle saanud kombeks kõnelda USA vägede kiirest siirmisest Euroopasse, heidutusest, varustuse eelpaigutusest ja tankisõjast 21. sajandil.

Eksklaavi vaagimine

Kuigi paljud matkimised ja stsenaariumid hõlmavad nõndanimetatud väikesi rohelisi mehikesi, kes taasavastati Krimmi operatsiooni ajal, ning võimaliku konfliktitandrina nähakse tavaliselt Läti ja Eesti idapiiri, hoiavad USA kindralid teraselt silma peal ja väljendavad avalikult tõsist muret Venemaa Kaliningradi ekslaavi pärast, mis piirneb Leedu ja Poolaga.
Päris mitmes stsenaariumis lähtub oht Kaliningradist, olgu siis tavapäraste jõududega olukorra teravdamise või hübriidse taktikalise tuumarelva kasutamise kujul, mida praktiseeriti 2009. aasta õppusel. Niisuguste stsenaariumide tõenäosus sõltub mitmest tegurist: taktikaline olukord, vägede hetkepaigutus ning NATO ja Venemaa üldisem jõudude paigutus.
Optimist mõistagi ütleks, et Kaliningradi strateegiline ja taktikaline olukord pole Venemaale sugugi soodne. Teise maailmasõja ajal Nõukogude vägede okupeeritud ala, kust Punaarmee peletas minema, tappis või saatis välja Ida-Preisimaal seni elanud inimesed, muutus NSV Liidu kokkuvarisemise järel eksklaaviks.
Kahe NATO liikmesriigi Poola ja Leedu vahele surutud Kaliningradi pääseb meritsi või õhutsi, mida vähemalt teoreetiliselt on võimalik blokeerida. Kabes võib tekkida olukord, kus nupp jääb teiste vahele nurka lõksu ega saa enam käia. Ja nii ta seal hallitabki.
Mõnevõrra tabavam võrdlus oleks ehk Kanalisaared Põhja-Prantsusmaa rannikul. Teise maailmasõja ajal oli tegu ainukese Briti territooriumiga, mille Natsi-Saksamaa okupeeris – ja see okupatsioon kestis edasi veel ka pärast Normandia dessanti, sõja lõpuni 1945. aastal.
Sakslased olid saari arvatava sissetungi vastu kindlustanud ja hoidsid seal märkimisväärset garnisoni, kuid lõpuks jäid nii sõdurid kui ka kohalikud elanikud lihtsalt nälga, sest liitlased pidasid paremaks nurka mängitud „nuppu” eirata.
2004. aastal hoiatas Venemaa sõjandusanalüütik Mihhail Hodarjonok kaasmaalasi sellise stsenaariumi eest: NATO ja Venemaa sõja korral Kaliningrad blokeeritakse ja neutraliseeritakse vähese vaevaga kõigest mõne päeva jooksul.
Lisaks väitis analüütik, et NATO ülekaal kõrgtehnoloogilises relvastuses võimaldab alliansil alustada edukalt välksõda Venemaa vastu. Ründeteravik lähtuvat mõistagi Balti riikidest.
Venemaa uuendatud riikliku julgeoleku strateegia väidabki, et NATO ja eriti Ühendriigid kujutavad endast isamaale otsest ohtu. Umbes viimasel aastal on toimunud ka märgatav muutumine Venemaa suhtumises Balti riikidesse.
Venemaa sõjandusanalüütikud, kes kunagi naersid Balti riikide sõjaväe üle ja väitsid, et üksainus langevarjurite diviis suudaks ühe või ka kõik kolm riiki minema pühkida mõne päeva või isegi mõne tunniga, kinnitavad nüüd, et need riigid kujutavad endast Venemaale tõelist ohtu.
Kõige enam teevad muret siia paigutatud USA väed, mida olevat võimalik mõne päevaga suurendada. Mõned Venemaa analüütikud, näiteks Vjatšeslav Samoilov, on väitnud, et USA toob lausa salaja varustust Balti riikidesse, viimased õppused Leedus ja Eestis aga olla suunatud kohaliku venekeelse elanikkonna vastu – „baltlased” harjutavat võimaliku mässu mahasurumist.
Niisugune ind näha mässumeelseid kohalikke elanikke, kes „spontaanselt relvastavad end jahipoest pärit relvadega”, tuleb vaieldamatult Ukraina kogemustest. Kuid Kaliningrad on juba Venemaa territoorium ja eeldatavasti hambuni relvastatud. Seda nimetatakse sageli Euroopa kõige militariseeritumaks alaks. See pole siiski päris õige.
Kaliningrad oli üdini militariseeritud NSV Liidu viimastel ja tänapäeva Venemaa esimestel aastatel. Sinna oli paigutatud üle 100 000 mehe, 850 tanki, 1200 sotrat, 350 suurtükki ja 180 lennukit.
Edaspidi vähenesid need arvud aga dramaatiliselt. Leedus näiteks harjuti sellega lausa ära, et raudteel liikusid lõputud voorid, mis vedasid Venemaale vanu roostes tanke. Raske on öelda, kui palju varustust on Kaliningradi jäetud, aga usutakse, et Venemaa hoiab seal seda piisavalt kolme diviisi tarbeks.
Samal ajal on diviisid muutunud Venemaal minevikupärandiks. Ehkki äsja kuulutati, et Venemaa niigi kõige võimsamas Lääne sõjaväeringkonnas moodustatakse kolm uut diviisi, on enamik varasemaid diviise muudetud brigaadideks. Selle kaugeleulatuva plaaniga alustati pärast 2008. aasta Gruusia sõda ning hoolimata majanduslikest, bürokraatlikest ja muudest tagasilöökidest käib see endiselt täie hooga.
2010. aasta andmete kohaselt on Kaliningradis kõigest veidi üle 10 000 mehe, peamiselt 336. merejalaväebrigaad Baltiiskis ja 79. motoriseeritud laskurbrigaad Gussevis, mõlemas umbes 4000 meest. Maaväeüksustest on ainuke märkimisväärsem jõud veel 7. üksik motoriseeritud laskurpolk, mis paikneb Kaliningradi linnas.
Niisiis on teoorias tegu nõrga jõuga: ainuüksi Poolal on kahe Venemaa brigaadi ja ühe polgu vastu välja panna terve 15. Pomorze diviis, mis koosneb 1. soomusbrigaadist, 9. soomusratsabrigaadist ja kahest mehhaniseeritud brigaadist, toetuseks veel suurtüki- ja õhutõrjepolk.
Tõsi, Poola diviisi varustus on vana, aga kui pidada silmas Poola relvajõudude moderniseerimise tempot, võivad täiustatud Leopard II tankid peagi ilmuda ka Kaliningradi piiri äärde. Poolal on juba praegu rohkem Leopard II tanke kui Saksamaal ning Venemaa vanad T-72 tankid pole sellistele kaasajastatud soomusmasinatele võrdsed vastased.
Lisaks on diviisi 11. Masuuria suurtükipolgu varustust täiendatud 24 tänapäevase liikurhaubitsaga. Nende 155-millimeetriste relvade täpne tuli võib tabada ka peamist vastast Venemaa poolel, Tšernjahhovskis paiknevat 152. kaardiväe raketibrigaadi. Mainitud brigaad oli üks esimesi, kus hakati taktikalisi rakette Totška-U asendama uute raketisüsteemidega Iskander-M.
Viimane ei ole mitte lihtsalt uuem süsteem, vaid ka raketid on raskemini tabatavad, kuna ei lenda mitte tavalist ballistilise raketi trajektoori pidi, vaid rohkem tiibrakettide moodi.
Iskander-M rakette on samuti raske radaril tuvastada ning need võivad kanda nii tavalisi kui ka 80-kilotonniseid tuumalõhkepäid 500 kilomeetri kaugusele. Kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise lepingut rikkuv Iskander-K võib tabada sihtmärke isegi 2000 kilomeetri kaugusel. Väidetavalt hoitakse Kaliningradis ka tuumalõhkepäid, igatahes on nende hoidlat ulatuslikult remonditud.
Kremli kavatsusi pole kuigi lihtne ära arvata, sest Venemaa relvajõud on ette võtnud mitmeid tohutu haardega äkkõppusi ilma NATOt vähimalgi määral ette hoiatamata. Samal ajal NATO alles alustab kiirreageerimisjõudude väljaõppega, mille aktiveerimiseks kuluks nii või teisiti päevi.

A2/AD: tegur, mis muudab kõike

Isegi parimal juhul seisab allianss silmitsi süveneva tõsiasjaga, et Kaliningradi puhul tuleb arvestada maa-ala hõivamist takistavate ehk A2/AD teguritega.
Kaliningradis on olemas A2/AD relvad, näiteks õhutõrjeraketid S-400 ja laevatõrjeraketid, mis kujutavad NATO sõjalistele plaanijatele juba praegu tõsist peavalu.
Kui äkkõppus peaks üle kasvama sissetungiks, tuleks neutraliseerida väga tugevad A2/AD jõud Kaliningradis. Ja see oleks suur probleem, sest viimase veerandsajandi jooksul ei ole liitlased pidanud kokku puutuma nii võimsa ja lõimitud õhutõrjesüsteemiga.
Õigupoolest ongi mitmed Ameerika kindralid, sealhulgas isegi NATO Euroopa vägede kõrgem ülemjuhataja Philip Breedlove, viimastel kuudel korduvalt hoiatanud, et NATO ei ole seisnud silmitsi nii keerukaid relvasüsteeme – alates suurtükkidest kuni õhutõrje- ja elektroonilise sõja süsteemideni – omava vastasega nagu Venemaa.
Afganistanis ja isegi Liibüas omandatud kogemustest ei piisa niisuguse vastase nagu Venemaa vastu, sest NATO tehnilisele üleolekule õhus saab siin vastu panna nii A2/AD tegurid kui ka puhta jõu.
NATOl pole lihtsalt sellise ohu puhuks Euroopas piisavalt jõudu. USA Euroopa õhuväe ülem kindral Frank Gorenc nentis hiljaaegu, et alates külma sõja lõpust on USA Euroopa õhuväge vähendatud 75 protsenti tehnika ja 60 protsenti isikkoosseisu osas.
Ebapiisav hulk ründe- ja elektroonilise sõja platvorme tähendab seda, et arvuliselt napil NATOl on väga raske saavutada ülekaalu õhus – just seda tegurit, mis on etendanud otsustavat osa viimastes konfliktides.
Lisaks 400-kilomeetrise raadiusega S-400 õhutõrjesüsteemile, mis Kaliningradist suudab katta terve Leedu, on venelaste käsutuses võimas meetersagedusalas töötav Voronež-DM eelhoiatusradar, mis hõlmab kogu Läänemere piirkonna. Eraviisiliselt on mõned USA kindralid hoiatanud, et katse neutraliseerida Kaliningradi õhutõrjevõimet praegustes tingimustes oleks hukatuslik ja edutu missioon.
Samal ajal on rakettidega varustatud Venemaa pommituslennukid massiliselt lennanud Lääne sõjaväeringkonnast Läänemere kohale rünnakumustris, mis potentsiaalselt ohustab Rootsit või Taanit. „Külalisi” on tõustud vastu võtma Põhjamere kohal Ühendkuningriigi lähedal ja isegi Portugali õhuruumi piiril.
Õppused, kus harjutatakse, kuidas sulgeda Läänemeri NATO lisajõudude kohaletoomise vältimiseks, meenutavad külma sõja aegu, mil Nõukogude väed harjutasid, kuidas takistada liitlaste konvoisid Atlandi ookeanil. Nüüd on aga meri väiksem ja vahemaa Venemaa baasideni lühem.
Kuigi Venemaa A2/AD võimet ei tasu ülehinnata, saab seda kasutada nii kaitseks kui ka ründeks, sest tegu on mobiilsete relvadega. Venemaa Balti laevastiku blokeerimine sadamates võib samuti tunduda lihtne, kuid Venemaa on Süürias selgelt näidanud, et suudab NATOga samamoodi pidada kaasaegset sõda – suurelt kauguselt, tiibrakettidega.
Selle juures peaks kõige rohkem muret valmistama tõsiasi, et neid tiibrakette on välja lastud väikestelt alustelt, näiteks Kaspia flotilli korvettidelt, samuti täiustatud Kilo-klassi allveelaevadelt. Sama tüüpi aluseid leidub Venemaal ka Balti laevastikus.
Sõjast Süürias ei ole saanud ainult näitemäng kodupublikule, vaid ka nii uue ja vana sõjatehnika kui sõdurite harjutusväljak. Polnud muidugi mingi saladus, et ka Venemaal on olemas tiibraketid, kuid nende tõhusa kasutamise demonstratsioon tegelikus sõjas saadab kahtlemata selge signaali: see on võime, millega NATO peab konflikti korral Baltikumis arvestama.
Läti on näiteks mitu korda täheldanud otse oma merepiiri lähedal Venemaa laevu alates luurealustest kuni dessantlaevadeni.
Isegi ilma Prantsusmaaga lörri läinud Mistrali-tehinguta on Venemaa Balti laevastikul neli igati töökorras dessantlaeva, mis suudavad pardale võtta kaks merejalaväe pataljoni koos kümnete tankidega, samuti kaks Zubr-klassi maabumishõljukit, mis võivad maale toimetada kompanii jagu merejalaväelasi.

Võtmetähtsusega kaitsetu avaus

Kogu tegevust merel võib aga pidada diversiooniks, mille eesmärk on NATO jõud segadusse ajada ning hõrendada veelgi nende niigi laialitõmmatud ressursse. Tegelik oht võib lähtuda ühestainsast kitsukesest, kõigest sajakilomeetrisest maaribast, mida nimetatakse Suwałki avauseks.
USA kolonelidele ja kindralitele, kes mäletavad teenistust leitnandina külma sõja ajal, võib see meelde tuletada nõndanimetatud Fulda avaust – tasandikku, mida peeti ilmselgeks marsruudiks, mida mööda Nõukogude tankikolonnid tungiksid Lääne-Euroopasse.
Fulda avaust ja Lääne-Saksamaad pidi kaitsma terve USA V korpus ja teisedki Ameerika väeosad, kokku oma 300 000 meest. Praegu on Euroopas ainult 30 000 USA sõjaväelast ja Suwałki avause piirkonnas ei paikne ühtegi märkimisväärset NATO üksust.
Kõige lähemal asuvad üks Leedu mehhaniseeritud pataljon ja üks vabatahtliku riigikaitseväe kompanii. Isegi kasvanud kaitse-eelarve, õhutõrjerakettide Javelin, liikurhaubitsate, rauterite ja tankitõrjerakettide Spike ostmise, peaaegu kokku lepitud keskmaa-õhutõrjesüsteemi hankimise, teise mehhaniseeritud jalaväediviisi taasrajamise ja uute väeosade loomise korral ei suuda Leedu kuigi edukalt avaust kaitsta.
Leedu peab ju nagunii venelaste pärast mitmel pool muretsema, sest nood võivad suurel määral järvede ja jõgedega palistatud 270-kilomeetrisel piiril läbi tungida kus tahes.
Poolal pole Suwałki avause piirkonnas üldse jõude, kuigi see on ajalooliselt olnud üks sissetungimarsruute ka poolakatele endile: 1920. aastal haarasid Poola II armee üksused just siitkaudu enamlaste vägesid tiivalt ja lõid neid, vallutades ühtlasi Vilniuse ja halvendades sellega suhteid oma ajalooliste ja tollalgi võimalike liitlaste leedulastega.
Suwałki avause tiivad on seniajani valdavalt metsaga kaetud – ja otsekui juhuse läbi Venemaa ja Valgevene sõjaväe harjutusalad. Üle piiri võib sageli kuulda tulistamist ning elanikud kipuvad kurtma akende klirisemise pärast.
Murelikumaks muutvaid teateid saabus mõne kuu eest Poola poolelt, kus Gołdapi piirilinnas elavad poolakad kõnelesid Venemaa poolel metsasihtidel puude langetamisest. Just nagu valmistataks sihte ette tankide jaoks.
Gołdapi tähtsus seisneb kolmes suuremas tees, mis läbivad Suwałki avaust. Gołdapi hõivamine avaks tee Ełki, Augustówisse ja Suwałkisse endasse, lõigates sisuliselt läbi Põhja-Poola ja kõigi kolme Balti riigi maismaaühenduse NATOga.
Valgevene käitumine sellises konfliktis on teadmata, sest president Lukašenka on saatnud Euroopa ja Moskva suunas väga mitmesuguseid signaale.
Igal juhul oli Minsk üks esimesi, kes reageeris ägedalt USA Euroopa maaväe ülema kindral Ben Hodgesi sõnadele. Ameerika kindral väljendas avalikult muret Suwałki avause pärast ja osutas väga piiratud arvule vägedele, mis tema käsutuses seisavad.
Valgevene nimetas USA kindrali sõnu „jamaks”, ehkki on üsna raske eitada lihtsaid tõsiasju, mida USA sõjaväelane hoolikalt väljaütlemiseks valis. Esiteks on raske eitada Venemaa välispoliitika vaenulikkust ja sõjalise jõu kasutamist territooriumi hõivamiseks.
Samuti ei saa eitada, et Venemaa võimsad äkkõppused tekitavad déjà vu tunde. Külma sõja ajal kartsid nii NATO kui ka Moskva – sageli lausa paranoiliselt, nagu näiteks 1983. aastal õppuse Able Archer ajal –, et vastane annab õppuse varjus esimese löögi.
Külma sõja ajal tõsteti ohutaset iga kord, kui vastane otsustas õppuse korraldada. Tänapäeval on ohutaset tõstetud enamjaolt terrorismi tõttu, Venemaa on aga suutnud NATOt ootamatult tabada, näiteks Krimmi hõivamisel.
NATO on osutunud kõva peaga õppijaks, sest Kreml on äkkõppusi mitmesuguseks otstarbeks kasutanud vähemalt 1968. aastast. Toona pidasid Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti riikide sõjajõud mitu suurt äkkõppust Tšehhoslovakkia piiri lähedal.
Viimaks tabas ühel ööl tsiviillennukit „rike” ja see pidi maanduma Praha lennuväljal. Kompanii jagu tsiviilrõivastes langevarjureid hõivas kiiresti lennuvälja, misjärel algas maavägede sissetungi kõrval nende peatumatu kohaletoimetamine õhutsi. NATOt tabas see üllatusena.
Sama kordus 2014. aasta 27. veebruari ööl, mil väikesed rohelised mehikesed ilmusid Simferopoli lennuväljale. Maailm oli mitu päeva segaduses, sest mitte kõik ei tundnud ära Venemaa uut maskeerimisvormi, pimedaks löödud Ukraina radarid aga ei suutnud tuvastada madalalt lendavaid Venemaa helikoptereid. Hiljem avaldas Venemaa elektrooniline sõda Ameerika ohvitseridele sügavat muljet ja pani neid muretsema. Taas tabas see NATOt üllatusena, aga seekord keeldusid nad toimunut tunnustamast.
Nii oli igati loomulik, et Leedu lõi häirekella 2014. aasta augustis ja uuesti 2015. aasta märtsis, mil Leedut läbivaid Venemaa sõjaväeronge saatis relvastatud valve – mõte rongi „juhuslikust rikkest” ja sellest välja valguvatest väikestest rohelistest mehikestest tundus liigagi tõenäoline.
Hoolimata USA kindralite ja Balti riikide saadetavatest häiresignaalidest on paljudel NATO liikmesriikidel endiselt raske uskuda, et Venemaa võiks olla nii hulljulge, et rünnata alliansi liiget.
Kuid jutt vajadusest võime järele seista vastu Venemaa vägedele ja vajaduse korral need neutraliseerida ei pärine mitte romaanikirjanikelt, vaid päris tõelistelt ja kõrgetelt NATO kindralitelt. Seepärast on tarvis võimalikult kiiresti kõiki veenda, et isegi ilma märkimisväärsete jõududeta Kaliningradis kujutab praeguse Venemaa agressiivse loomuga poliitika Balti riikidele tõelist ohtu.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar