Kahe riigi lahendus

Võib-olla oli Bill Clintonil õigus öeldes, et kui Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin poleks 1995. aastal langenud juudi äärmuslase kuuli ohvriks, oleks Lähis-Ida rahuprotsessile leitud pooli rahuldav lahendus juba tema ametiajal. Järgnenud 14 aasta jooksul toimunud taandareng Iisraeli ja Palestiina suhetes kinnitab, et rahuprotsessil ei ole senisel kujul tulevikku ning radikaalne kursimuutus on hädavajalik.

Lähis-Ida rahuprotsessist rääkides pööratakse pilgud tavaliselt Ameerika Ühendriikide poole. USA-Iisraeli erisuhetes on aga arvatavasti algamas üks keerulisemaid perioode. Barack Obama jätkas esimestel kuudel Valges Majas presidendivalimiste kampaanias lubatud suunda ning nõudis Iisraelilt uusasunduste ehitamise peatamist.

Samas tegi Palestiina omavalitsuse president Mahmoud Abbas ilmselt vea, kui uskus Valge Maja poliitika järjepidevust ning seadis just uusasunduste küsimuse ultimatiivselt rahuläbirääkimiste laua taha istumise eeltingimuseks. Võib-olla ei olnud tal lihtsalt teist võimalust, sest vinduma jäänud rahuprotsess on tema usaldust palestiinlaste silmis niigi tugevasti kahandanud.

Septembris New Yorgis suletud uste taga toimunud kohtumisel Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ja Palestiina presidendi Mahmoud Abbasiga nõudis Obama konfliktipooltelt rahuläbirääkimiste alustamist nii kiiresti kui võimalik, kuid ei esitanud eeltingimuseks uusasunduste rajamise peatamist. Poliitikamuutust kinnitas järgmisel kuul avalikult USA välisminister Hillary Clinton oma visiidil Lähis-Idasse.

Pettunud Abbasil ei jäänud muud üle kui kuulutada välja uued valimised 2010. aastal ning ühtlasi anda teada, et loobub neil kandideerimast.

Ühendriikide heitlik Lähis-Ida poliitika pole toonud uuele administratsioonile sõpru kummaltki poolelt, kuid ehk on see elavdanud debatti kodumaal. Seni on Washingtonis läbi aegade kõlanud vaid parempoolsete juutide hääl, kelle poliitika võiks kokku võtta lausega: kes ei ole Iisraeli valitsuse poolt, see on Iisraeli riigi vastu.

USA-Iisraeli erisuhetes on aga arvatavasti algamas üks keerulisemaid perioode.

Iisraeli poliitilise spektri parem-vasak skaala erineb oluliselt sellest, mida meie selle all mõistame. Lihtsustatult võttes on parempoolsed jõu kasutamise poolt, pidades Iisraeli riigi julgeolekuvõtmeks sõjalist üleolekut oma naabritest ning marginaliseeritud Palestiinat. Nende poliitilisse arsenali kuulub ka uusasunduste rajamise toetamine, turvatarad ja ennetavad militaarlöögid.

Vasakpoolsed peavad ennast läbirääkimiste ja püsiva rahu pooldajateks. Nende lobigrupi J-Street juhi Jeremy Ben-Ami sõnul on parempoolsete kontseptsioon iganenud ja vale. “Selleks, et olla Iisraeli poolt, tuleb olla ka Palestiina poolt,” ütles ta Washington Note’ile antud intervjuus. Vasakpoolsete arvates ei ole püsiv rahu Lähis-Idas ilma Palestiina riigita võimalik, mis tähendab, et selleta ei saa olla ka demokraatlikku ja vaba Iisraeli riiki.

J-Streeti esimesel kongressil selle aasta oktoobris kinnitas Obama riikliku julgeoleku nõunik Jim Jones, et Iisraeli julgeolek ja rahu Lähis-Idas on lahutamatud. “Üks ei saa eksisteerida teiseta ning ainult kahe riigi lahendus saab tagada pikaajalise julgeoleku, väärikuse ja tuleviku nii iisraellastele kui ka palestiinlastele.”

Rahvusvahelises kogukonnas on kahe riigi lahenduse toetamiseks tekkimas küll konsensus, kuid arusaam sellest, mida see tähendab ja kuidas seda saavutada, on jätkuvalt erinev. On raske ette kujutada, et USA oleks lähiajal valmis toetama Palestiina riigi iseseisvuse hääletust ÜROs.

Sama raske on kujutleda, et Euroopa Liit suudaks jõuda ühisele seisukohale. ELi ühise välispoliitika puudumise värvikat näidet ei tasu otsida Venemaa suunalt, vaid just Lähis-Idast. ÜROs aset leidnud Goldstone’i raporti hääletusel, mis tõi välja nii Hamasi kui ka Iisraeli sõjakuriteod möödunud talvel toimunud Gaza operatsioonis, oli Euroopa riikide seas nii poolt kui ka vastuhääli. Eesti, nagu kombeks, jäi erapooletuks.

Selle artikli kirjutamise päeval liiguvad kõlakad, et ELi eesistujariik Rootsi valmistab Euroopa Liidu välisministrite 7. detsembril toimuvaks kohtumiseks ette seisukohta, mis tunnustab Palestiina riiki 1967. aasta piirides. Eesmärk on vaba, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik, mis koosneks Läänekaldast, Gazast ning mille pealinn asuks Ida-Jeruusalemmas.

Iisraeli päevalehe Haaretz väitel hoiatab Iisraeli suursaadik Brüsselis Ran Kuriel Rootsit juhtimast ELi suhete halvenemise suunas Iisraeliga. Viidates Kurielile, väidab Iisraeli päevaleht, et Suurbritannia ja Prantsusmaa kalduvad Rootsi algatust toetama, samas kui Saksamaa, Hispaania ja Itaalia on pigem selle vastu.

Iisraeli välisministeeriumi ametnik nimetas sellist “Iisraeli-vastast” tegevust kinnituseks, et Euroopal on Lähis-Ida rahuprotsessis vähetähtis roll. Paraku on see väide kuni viimase ajani olnud tõene – Lähis-Ida on olnud üks teemadest, mille puhul Euroopa Liit on hoidunud seisukohtade võtmisest. Seetõttu arvan, et just Palestiina riigi üksmeelse tunnustamisega võib Euroopa Liit saada endale rahuprotsessis palju olulisema rolli, kui tal kunagi varem on olnud.

Selline samm eeldaks Euroopa Liidult ka edasisi tegevusi, milleks oleks tunnustuse saanud palestiinlaste survestamine valimaks rahumeelset teed riigi ülesehitamisel, samuti oleks vaja Iisraelile selgeks teha, et kahe riigi lahendus on pöördumatu. Vaevalt et Netanyahu valitsus selle seisukohaga nõustub, kuid oluline on iisraellaste mõtlemise muut(u)mine. Iisrael on demokraatlik riik ja uutel valimistel võivad võita vasakpoolsed poliitikud.

Prantsuse välisminister Bernard Kouchner ütles novembri alguses raadiojaama Radio Inter antud intervjuus, et kunagi oli Iisraelis tugev rahutoetajate liikumine, kuid see on täielikult kadunud, sest inimesed lihtsalt ei usu enam rahu võimalikkusesse. Aastaid vindunud rahuprotsessi jätkamine vanal kujul ei ole seega lahendus, Palestiina riigi tunnustamisega pandaks aga iisraellased fakti ette.

Iisrael peab mõistma, et kahe riigi lahendus on ainuke võimalik tee, mis tagab nende riigi püsimajäämise ja pikaajalise julgeoleku. Selle asemel, et võidelda Palestiina tunnustamise vastu, peaks ta koos ülejäänud maailmaga seda isegi tegema.

Esiteks annaks Palestiina riigi tunnustamine selle elanikele lootust, et rahu on võimalik. Kui ma novembris Palestiina alasid külastasin, kinnitasid kõik vestluspartnerid, et nende usk sellesse, et iseseisvat riiki on võimalik saavutada läbirääkimiste abil, on kadumas, sest lääneriigid ei soovi survestada Iisraeli järgima rahvusvahelist õigust.

Lootusetus on võimas kasvulava äärmuslikele liikumistele, mida kinnitab ka Hamasi valimisedu 2006. aasta Palestiina omavalitsuse parlamendivalimistel ning nende ainuvõimu kehtestamine relva jõul 2008. aastal Gazas. Kakskümmend aastat tagasi Egiptuse Moslemi Vennaskonna eeskujul loodud Hamas ei ole praeguseni tunnustanud Iisraeli õigust eksisteerida ning soovib luua islamiriiki kogu 20. sajandi alguse Palestiina territooriumile.

Tupikseisus rahuläbirääkimised kinnitavad palestiinlastele, et Hamasil on õigus ja ilma vägivallata rahu ja iseseisvust ei saa. Läänemaailm seevastu saaks tõestada, et äärmuslased eksivad ning palestiinlaste heaolu on võimalik saavutada ka ilma verevalamiseta.

Teiseks lubaks rahvusvaheline tunnustus palestiinlastel keskenduda peamisele – riigi ja selle institutsioonide ülesehitamisele. Läänemaailm peaks esialgu avaldama Iisraelile praegusest märksa tugevamat survet, et see lõpetaks Palestiina riigi ülesehitamise takistamise, ning teisalt andma palestiinlastele kogemusi ja vahendeid iseseisva demokraatliku riigi loomiseks.

Palestiina esmane ülesanne oleks võitlus korruptsiooni vastu ning sellise keskkonna loomine, kus välismaised abiorganisatsioonid ei peaks kartma, et märkimisväärne osa doonorrahast vasakule läheb. Hamasi edu üheks põhjuseks kolm aastat tagasi toimunud valimistel peetakse ka palestiinlaste vastuseisu korrumpeerunud Fatahi võimuladvikule.

Kolmandaks mõjutaks Palestiina riigi loomine positiivselt tavakodanike heaolu. Eelkõige mõtlen ma selle all lahendust olmeprobleemidele, nagu puhta joogivee kättesaadavus, ühendusteed palestiinlaste asumite vahel ja võimalus reisida välismaale.

Kui külastasin Dheisheh põgenikelaagrit, pakuti mulle “ekskursiooni” kohta, kus mäe otsa rajatud uusasumite elanikud on kõigepealt kogu veevarustuse monopoliseerinud ning seejärel mäe jalamil asuvatest palestiinlaste küladest läbi jooksnud oja heitveekanaliks muutnud. Seda fakti kinnitas ka Petlemmas asuva organisatsiooni The Applied Research Institute – Jerusalem (ARIJ) esindaja Antwan. “Iisraellaste villad koos laiade ujumisbasseinidega on ühel pool tara ning ilma veevarustuseta palestiinlaste linnaosa teisel pool,” toob ta teise näite elust enesest.

Iisraeli vasakpoolsete arvates ei ole püsiv rahu LähisIdas ilma Palestiina riigita võimalik.

Kaheksa meetri kõrgune ja 700 kilomeetri pikkune turvatara ei kaitse vaid Iisraeli “terroristide” eest, vaid lõikab ka läbi palestiinlaste külad, lahutab perekonnad ja kaotab lootuse normaalsele elule. Umbes 50 000 palestiinlast 38 Läänekalda asumis on vangis 1967. aasta piiride ja turvatara vahel. Müür on ehitatud ka 80 Iisraeli uusasunduse ümber, mis on ära lõiganud otseühenduse Palestiina linnade vahel. Ramallahist viib otsetee Petlemma 20 minutiga, kuid pealesunnitud ring pikendab teekonna vähemalt tunniseks. Üks kohalik bussijuht rääkis, et mõne aasta eest tagasid Iisraeli kontrollpunktid enam kui viietunnise reisi.

Palestiina passide tunnustamine ning sinna esinduste avamine on kõigi välisriikide ülesanne. Puhta joogivee ja ühendusteede küsimuses saab leida lahenduse vaid koostöös Iisraeliga.

Neljandaks – see on kõige olulisem – saavad vaid kaks võrdselt tunnustatud riiki luua aluse pikaajalise julgeoleku ja rahu loomiseks Lähis-Idas. Selle saavutamiseks on mõistagi vaja, et Iisraeli suhtes vaenulikud riigid oma poliitika üle vaataksid. Üheks kokkuleppe osaks peaks olema nõue, et kogu araabia maailm tunnustaks Iisraeli riiki ning selle õigust eksisteerida.

Tunnustatud Palestiina riigi tekkimine 1967. aasta piirides oleks oluline samm selles suunas, et mõlemal osapoolel tekiks huvi tüliküsimustes sisulist kompromissi leida. See võimaldaks pidada läbirääkimisi territooriumite vahetamise teemal, leida sobivat kompensatsioonimehhanismi põgenikele, otsida kompromissi juba rajatud uusasumite küsimuses ning ühiselt kokku leppida Jeruusalemma tulevikus.

Kindlasti võtab kogu protsess aega aastaid, kuid see ei ole veenev põhjus, miks Euroopa Liit ei peaks just nüüd kasutama võimalust päästa Iisraeli ja Palestiina patiseisust. Oleks naiivne arvata, et pärast Palestiina tunnustamist muutuks kahe riigi suhted sõbralikuks üleöö, kuid demokraatliku rahu teooria lubab loota, et see lõpetaks riiklikult sanktsioneeritud vastastikuse vägivalla.