september 13, 2019

K-Popi kapitalistlik kontroll: iidol kui toode

Lõuna-Korea meelelahutustööstusel on globaalne, kuid samas ka pahupidine mõõde.

Hallyu nime all tuntud ülemaailmselt tarbitav Korea popkultuur, mille alla kuuluvad eelkõige muusika, televisioon ja esteetilised eelistused, on enamat kui plahvatuslikult populaarne meelelahutustrend. Endise Lõuna-Korea presidendi Park Geun-hye avaldus ametisse pühitsemisel esitatud kõnes aastal 2013 kinnitab, et „21. sajandil on kultuur võim”. Valitsuse ametlik toetus riigieelarvest eraldatavate summade näol iseloomustab suunitlust kasutada meelelahutust kui majanduslikku ja välispoliitilist vahendit.

Korea populaarmuusika juured

Korea popmuusika ajalugu ulatub 19. sajandisse, mil Läänest pärit misjonär Henry Appenzeller tutvustas kohalikele Briti ja USA folklaule, asendades nende sõnad koreakeelsetega. Jaapani okupatsiooni ajal (1910–1945) keelati isamaalise sisuga laulud, ennetamaks lihtrahval koloniaalvõimu õõnestamist. Sõjajärgsetel aastatel kandus USA popmuusika korealaste kõrvu läbi vastvabastatud lõunas viibivate Ameerika vägede. Sõjaväelaste nõudlus tuttavalt kõlava muusika järele võimaldas tekkida prototüübil, mis baseerub vormilt Lääne populaarmuusikal, kuid esindab kohalikke artiste ja sisu, olles samaaegselt areneva žanri inspiratsiooniallikas ja põhiturg. Üks esimesi jälgitavaid edulugusid on kahest õest ja onutütrest koosnev ansambel The Kim Sisters, kes esines perele lisaraha teenimiseks baarides ja klubides USA vägedele. Lääne päritolu publiku seas kasvav populaarsus päädis lepinguga Las Vegases, üle 20 esinemisega kuulsas Ed Sullivani saates ja seitsmenda kohaga 1962. aasta Billboardi hittide tabelis, pannes aluse nii kaasaegsele Korea popmuusikale kui ka Aasia artistide kommertsedule Lääne meelelahutusmaastikul.

K-Pop – kultuurispetsiifiline popmuusika

K-Popi erilisus peitub meisterlikus oskuses põimida Läänele suunatud popmuusikasse korea kultuurile omaseid traditsioonilisi elemente. Varasematel kümnenditel on päritolu tunnistajaks olnud keeleline väljendus, kuid viimastel aastatel eksponeeritakse nii meloodiates, koreograafias kui ka muusikavideotes visuaalselt näiteks kostüümide näol korea folkloorist tuttavaid detaile (näiteks BTS – Idol, Peggy Gou – Starry Night). Ajaloolis-kultuurilist esteetikat moderniseeritakse päritolu võimestamiseks eelkõige globaalselt meelestatud Korea noortele. Muusika kirjutamisele, videote produtseerimisele ja tantsude esitamisele on kõrged standardid ning nõudluse tõttu on võimalik konkureerivatest professionaalidest välja valida parimad, kes kujundavad mitmekihiliselt kompleksse kontseptuaali ja esteetika. Üha enam tehakse koostööd Lääne artistidega, mille tõttu pälvib Ida-Aasia muusikamaailm tähelepanu, kuid samas süveneb surve uue publiku võitmiseks inglise keeles esineda, mistõttu võib kannatada kultuuriline eripärasus.

Väljakutse Lääne stereotüüpidele

Valdavalt koreakeelne K-pop on hüppeliselt kasvatanud huvi korea keele ja kultuuri vastu üle kogu maailma, mistõttu Lõuna-Korea valitsus on asutanud 130 keeleinstituuti 50 riigis.1 See tendents aitab Läänes vähendada Ida-Aasia kultuuride ksenofoobset ja kohati rassistlikku võõristamist stereotüpiseerivate ja iganenud arusaamade najal. K-Pop on vastulöök USA filmide kaudu kinnistunud ebatõesele kuvandile, justkui oleksid kõik Ida-Aasia päritolu inimesed ujedad, ebaloomingulised, monotoonsed, a- või hüperseksuaalsed, nohikud või ninja’d.

Samuti on kultuurideülese populaarsuse saavutanud žanr parandanud Ida-Aasia päritolu, kuid lääneriikides sündinud ja kasvanud ning ühiskondlikult marginaliseeritud inimeste positiivset kuvandit popkultuuris. Lisaks karjäärivõimaluste suurendamisele vahendab K-Pop esivanemate kultuuri taasavastamist nooremates põlvkondades, kellel sellega enam otsest kontakti ei pruugi olla.

Keelebarjääride murdmine, Ida-Aasia päritolu inimeste võimestamine ning Lääne- ja eelkõige anglotsentrismi taandamine globaalses popkultuuris on seega ühed K-Popi positiivsemad teened.

K-Pop kui majanduslik lipulaev ja välispoliitiline tööriist

K-Pop on kiiresti kujunenud Lõuna-Korea suurimaks kultuuriliseks eksportkaubaks: ainuüksi hetkel populaarseim K-Popi ansambel BTS lisas eelmisel aastal riigi SKT-le 3,6 miljardit dollarit2, jäädes siiski alla tehnoloogiagigantidele nagu Samsung, Hyundai ja LG, kuid ka nende toodete edu võib omistada reklaamnägudele, kelleks on peamiselt tuntud artistid.

K-Popi välispoliitilisest „pehmest jõust“ annavad tunnistust CLi ja EXO esinemine eelmise aasta Pyeongchangi taliolümpiamängude lõputseremoonial, BTSi kõne ÜROs, aga ka näiteks see, et USA endine president Barack Obama märkis 2017. aasta Asia Leadership Conference’i kõnes, kuidas paljud ameeriklased õpivad korea keelt, et K-Popi grupi SHINee’ga sammu pidada.3

Praegune president Moon Jae-In kasutab K-Poppi teadlikult ära diplomaatiliste suhete tugevdamisel USAga. Hiljuti kutsus Moon grupi EXO kohtuma president Donald Trumpiga tema visiidil Lõuna-Koreasse.4 See tekitas loomulikult paljudes fännides suurt pahameelt, kuid EXO liikmete reaktsioonidest on ilmne, et see kohtumine polnud nende vaba valik. Kui Läänes on paljud kuulsused eetilistel ja poliitilistel põhjustel keeldunud Trumpiga kohtumast, siis Korea staaridel sellist vabadust pole, arvestades, et nende iga liigutust kontrollib tööandja, ja kuna presidendi tunnustust mõistetakse ühiskondlikult suure auna, oleks kutsest loobuda igal juhul ebasünnis.

Vahetult enne Korea sõja lõpetamise lepingu allkirjastamist kahe Korea liidrite poolt eelmise aasta aprillis esines Kim Jong-unile K-Popi grupp Red Velvet, mis oli üle kümne aasta esimene kord, kui Lõuna-Korea artistid Põhja-Koreas kontserdi andsid.5 Seega esitleb Moon Jae-In K-Poppi hea tahte märgina ka Põhja-Koreaga rahu tegemisel.

Harvem esinevad K-Popis siiski ka välispoliitiliselt poleemilised intsidendid. Taiwanist pärit K-K-Popi staar Chou Tzu-yu, kes kuulub gruppi Twice, pidi vabandust paluma enda kodumaa lipu lehvitamise eest Lõuna-Korea telesaates, sest see tekitas Hiina RVs suurt pahameelt, arvestades, et seal Taiwani autonoomiat ei tunnistata. Samas Taiwani iseseisvumise eest seisev president Tsai Ing-wen oli omakorda pettunud, et teismelist lauljat ühtse Hiina eest seisma survestati.6

Toodetud ja kontrollitud identiteedid

Kõik K-Popi staarid peavad etendama fassaadi laitmatult andekast ja piltilusast vallalisest heteroseksuaalsest staarist, kes on justkui vastassoost fännidele kättesaadav. Selle illusiooni ülalhoidmiseks ja fännide õigustamatu armukadeduse vältimiseks on sageli vähemalt karjääri alguses keelatud kohtamas käia. Alles eelmisel aastal vallandas kompanii Cube  kaks oma väga edukat artisti Hyuna ja E’Dawni, sest nad alustasid lepingulisest keelust hoolimata suhet.7

Ühtlasi süvendab säärane kuvand konservatiivses ja homofoobses Korea ühiskonnas kinnistunud heteronormatiivsust, sest LGBTQ+ staaridele tähendaks kapist välja tulemine üsna kindlat põlu alla sattumist ja isegi karjääri lõppu. On esinenud traagilisi juhtumeid, kus LGBTQ+ kuulsused on avaliku stigma tõttu kaotanud töö, perekonna toetuse ja võtnud endalt elu. Diskrimineerimise ja mahasalgamise vastu vapralt võitlev eelmisel aastal iseseisvalt debüteerinud Holland, kes on üks vähestest avalikult homoseksuaalsetest iidolitest, tõdeb, et K-Popis sageli fantaseeritakse samasoolisest armastusest, kuid iroonilisel kombel on see endiselt tundlik tabuteema.8 Siin avaldub kapitalistliku konservatiivsuse omapära, mis kasutab kommertslikult ära homoromantilist nn „fänniteenindust“ (fan service) heteroseksuaalsete fännide fantaasiate rahuldamiseks ja LGBTQ+ fännide peibutamiseks (queerbaiting), samas teadvustamata ja aktsepteerimata soo- ja seksuaalvähemusi, kes on K-Popi tööstuses enda identiteeti sunnitud varjama.

Kitsaste ilustandardite lõksus

Lõuna-Korea kitsa ja etniliselt spetsiifilise ilustandardi tõttu tehakse riigis per capita kõige rohkem iluoperatsioone maailmas. Seetõttu on ilukirurgia nii nais- kui ka meesartistide seas tavapärane. Ilukultus suurendab ka niigi väga suurt konkurentsi töösaamisel, sest palkamisel võetakse välimust arvesse isegi ametites, kus see pole absoluutselt relevantne. Seega pannakse välimusele väga palju rõhku mitte ennekõike edevusest, vaid soovist olla edukas ja ühiskondlikult aktsepteeritud.

Ilustandarditest märkimisväärseimad on väga hele nahk ja äärmiselt sale figuur, mis paljudele korealastele pole sünnipärane. Heleda naha idealiseerimine on Ida-Aasias sarnaselt Euroopale välja kasvanud aadlikultuurist, kus see sümboliseeris privileegi mitte töötada ja seeläbi staatust ühiskonnas. Rääkimata elitarismist on sellel siiski ka Lääne valge imperialismi ja otsese rassismi sugemeid. Samal põhjusel on internaliseeritud rassismist tulenevalt ühed levinumad iluoperatsioonid topeltlaugude tekitamine ja nina kõrgendamine, mis viitab europiidsetele näojoontele neid otseselt jäljendamata.9 Kolorism (heledanahaliste inimeste eeliskohtlemine ja tumedanahaliste inimeste diskrimineerimine ühe etnilise kuuluvuse siseselt) on Korea ühiskonnas valdav, mistõttu jumekamaid iidoleid on vähe ja neidki sageli seetõttu halvustatakse või fetišeeritakse nende välimust eksootilisena. Suur osa iidolite fotodest on meedia ja eelkõige fännide poolt töödeldud tundmatuseni, nii et muidu kauni kuldse jumega staarid meenutavad pigem ehmatavalt lubivalgeid portselannukke (whitewashing).

Kõhnuse idealiseerimine on nii äärmuslik, et avalikkuses ja meedias halvustatakse isegi normaalkaalus inimesi, eriti naisi, kuulsuseid ja isegi varateismelisi K-Popi artiste (Pristini Kyla juhtum10). Artiste sunnitakse sageli praktiliselt nälgima, samas neid laval minestamiseni üle treenides. Ansambli Twice laulja Momo avaldas, et kompanii sundis teda debüteerimise eel kaotama seitse kilo, mille nimel ta käis iga päev trennis ja toitus nädala jooksul vaid ühest jääkuubikust, kartes, et ta alatoitumisest nõrkenuna järgmisel hommikul enam ei ärka.11 Seega on K-Pop Korea ühiskonnas juurdunud ebarealistlike ilustandardite üks suurimaid taastootjaid, kahjustades eriti noorte enesekindlust ja vaimset tervist ning normaliseerides ohtlikke nahka pleegitavaid kreeme ja söömishäireid.

Soostandardite järgimine ja murdmine

Naisartistidelt oodatakse eelkõige seksualiseeritud, kuid samas nukulikult süütut välimust, mida võib seostada pedofiilsuseni kalduva Lolita-ihalusega ja misogüünse ideega alandlikust ja „mitte rikutud“ ilust.12 Siiski on viimasel ajal naisiidolitele jagatavad albumi- ja videokontseptsioonid laienenud dünaamilisemale kuvandile kui nukk vs. seksuaalobjekt. Sellest hoolimata on K-Popi artistide, eriti naisiidolite kehad justkui rahvuslik omand, mille üle uhke olla või mida kritiseerida. Naisartiste seksualiseeritakse tüüpiliselt patriarhaalsele kapitalistlikule ühiskonnale eriti objektistavalt, luues müügiks illusiooni tugevast ja iseseisvast naisest, aga kui keegi, nagu sooloartist Hyuna, enda seksuaalsust omal soovil väljendab, siis järgneb sellele sildistav halvakspanu.

Naistelt oodatakse ka malbet, üliviisakat ja vahel isegi lapselikult süütut käitumist (korea keeles aegyo), samas meestel on lubatud palju rohkem iseloomu näidata. Kuigi poliitilised avaldused väljaspool otsest patriotismi on täielikult välistatud, siis ka kõik, mis ei ühti korea konfutsiaanliku patriarhaalse ühiskonnanägemusega, tekitab suurt poleemikat. Näiteks kui Irene ansamblist Red Velvet avaldas, et ta luges feministlikku teost, hakkasid mitmed meesfännid lapsiku protestina tema fotosid põletama.13

Meesiidolite puhul on positiivne traditsioonilisest konfutsiaanlikust maskuliinsusest eemaldumine, soostereotüüpide murdmine eriti välimuses (sooneutraalne riietumine, meigi kandmise ja juuste värvimise normaliseerimine meeste seas), aga ka loomingus (nt ühendab Taemin enda tantsustiilis nii mehelikud kui ka naiselikud liigutused14). Erinevused avalduvad ka üldises hoiakus, kus toksilise maskuliinsuse asemel on meesartistid julgustatud olema tundlikumad, empaatilisemad, viisakamad jne. See on üks peamisi põhjuseid, miks teismelised tüdrukud ja noored naised nendega rohkem samastuvad ja mis on muusika kõrval aidanud kaasa nende globaalsele populaarsusele, arvestades, et tänu feministlike põhimõtete järjest laialdasemale omaksvõtule ei peeta anakronistlikult vägivaldset ja olemuslikult misogüünset hüpermaskuliinsust enam vastuvõetavaks ega atraktiivseks. Kõik see siiski ei tähenda, et meestele ei eksisteeriks sarnaselt ranged ilustandardid, mis ühelt poolt idealiseerivad saledat, kuid samas arhetüüpselt mehelikku atleetlikku figuuri ja teisalt peaaegu androgüünselt pehmeid näojooni. Seetõttu võib traditsioonilise soonormatiivse seksikuse ja romantiseeritud süütuse ühendamist pidada K-Popi läbivaks jooneks nii ilu- kui ka käitumisnormides.

Kultuurilõhe: teiste kultuuride omastamine, rassism ja ksenofoobia

Korea etniliselt homogeenne ja kollektivistlik ühiskond peegeldub ka kultuuris. Pidev võitlus iseseisvuse nimel on süvendanud endassesulgumist ja etnonatsionalistlikku mentaliteeti. Kuigi K-Popi gruppides on järjest enam mittekorealastest artiste, kogevad nad tihti tööandja poolt ksenofoobset diskrimineerimist, osaliselt mille tõttu kaebasid kolm neljast ansambli EXO Hiina päritolu liikmest enda kompanii kohtusse, lahkusid grupist ja naudivad nüüd kodumaal edu.15

Eriti viimasel aastakümnel on K-Pop järjest enam inspireeritud afroameerika päritolu R&B, hiphop- ja räppmuusikast ja -stiilist. Samas on teadlikkus afroameerika kultuurist väga madal, mistõttu esineb sageli taktitundetuid ja vahel otseselt rassistlikke intsidente, sest ei tehta vahet aupaklikel või neutraalsetel viidetel ja väga valulise ajaloo sümbolitel. Seetõttu kohtab K-Popis orjuse toetamist tähistavat USA Konföderatsiooni lippu, n-sõna, mis mittemustanahaliste inimeste kasutuses on alati rassistlik, blackface’i ja võltsrastapatside kandmist. Viimane võib tunduda süütu juuksestiilina, kuid tuleb arvestada, et see on üks afrotekstuuriga juuste traditsioonilisi stiliseerimisviise, mille tõttu on USAs kohati seaduslik mustanahalisi inimesi vallandada, sest sellist soengut ei peeta rassismi tõttu „esinduslikuks“. Seega on afroameerika kultuuri justkui trendika aksessuaarina kandmine teiste rasside poolt olemuslikult solvav, eriti kuna selle loojaid endiselt diskrimineeritakse.

Need suuremad ja väiksemad valukohad tekitavad rahvusvahelises laiema kultuuriteadvusega fänkonnas K-Popiga dissonantsi, sest kui Läänes on niigi marginaliseeritud kultuuride rassistlik või ksenofoobne mõnitamine samas neid kasumi teenimiseks jäljendades aina enam kritiseeritud, siis K-Popi tööstus sama kriitikat enamasti ignoreerib või keeldub mõistmast, rääkimata reflekteerimisest või vabandamisest. Tihti ei saa artistid neile antud stiilikontseptsioonides kaasa rääkida, mistõttu on ka raske tõelisele süüdlasele osutada. Seetõttu on paljud mustanahalised K-Popi fännid sügavalt pettunud ja võõrduvad žanrist, mis imiteerib nende kultuuri, samas neid ennast austamata.

Sellist teadmatust vabandatakse sageli faktiga, et korea kultuur on pikalt eksisteerinud isoleeritult, kuid arvestades praegust K-Popi tööstust, mis on võtnud globaalse haarde ja tugevalt laenanud teistest kultuuridest, paistab see teadmatus tahtliku ignorantsusena. Sama kehtib loomulikult Lääne alavääristava ja kohati rassistliku suhtumise kohta K-Popi ja laiemalt Ida-Aasia kultuuride osas. Siiski on huvitav, et näiteks jaapani kultuuri suhtes ollakse vägagi taktitundelised, hoolimata Korea kannatustest imperialistliku Jaapani võimu all, sest Jaapanis on K-Popil nii suur turg, et paljudele artistidele luuakse seal läbilöömiseks täielikult jaapanikeelseid albumeid.

Lepinguline orjus

Tohutu konkurentsiga kompaniidesse värvatud varateismelised staarikspürgijad kirjutavad tihti alla nn „orjalepingutele“, mis varem kehtisid üle kümne aasta, kuni 2008. aastal kaebas grupp TVXQ enda kompanii SM Entertainment kohtusse ebaõiglase 13 aastat kestnud lepingu tõttu, mis ei võimaldanud grupil teenida tasu ühegi alla 500 000 eksemplari müünud albumi eest.16 Järgneval aastal kehtestas Korea ausa kaubanduse komisjon (KTFC) reegli, mille järgi võivad lepingud olla kuni seitsme aasta pikkused. 2017. aastal vähendati ka trahvisummasid, mida kompaniidel on lepingute ülesütlemise eest õigus nõuda, ja muudeti keerulisemaks lepingute uuendamise pealesurumine.17

Sellegipoolest läheb tihti pea kogu uute artistide teenitud tulu nende väljatreenimis- ja debüteerimiskulude tagasi maksmiseks kompaniile, nii et nad võivad aastaid teha tasustamata tööd enne, kui üldse midagi teenivad. Sealjuures artistide koolitamine laulmises, räppimises, tantsimises, näitlemises, võõrkeeltes, avalikus esinemises ja muus võib võtta mitmeid aastaid, näiteks treenis üks nüüd edukamaid artiste G-Dragon kompaniis YG 11 aastat enne Big Bangis debüteerimist.18 Mõni grupp ei debüteeri aga kunagi, sest ainult üliandekad talendid ületavad künnise ja mõni vähem edukas grupp tegutsebki vaid paar aastat. Seetõttu võivad staariunistused lõppeda hoopis laostavate võlgadega, rääkimata sellest, et paljud on selle unistuse nimel ohverdanud hariduse, mistõttu on neil hiljem raske teist tööd leida.

Muuhulgas lubavad ahistavad orjalepingud kompaniidel enda artistide elu pea täielikult kontrollida. Kasinates magalates elavatel trainee’del ei lubata vahel isegi enda pere ja sõpradega suhelda ega käia väljas pakilise põhjuseta, töötades nõrkemiseni kuni 20 tundi päevas. Selline poolvangistuse seisund isoleerib noored teismelised normaalsest arengust ja võib põhjustada vaimse tervise probleeme, eriti kui elatakse ka tööandjapoolse vägivalla hirmus.

Füüsiline ja seksuaalne vägivald

K-Popi tööstuses on levinud süstemaatiline füüsiline ja seksuaalne ahistamine. Eelmisel aastal selgus, et grupi The East Light liikmed Lee Seok Cheol ja tema vend Seung Hyun kannatasid alates varasest teismeeast oma produtsendi füüsilise ja verbaalse vägivalla all neli aastat, mille vältel neid muuhulgas peksti pesapallikurikaga ja piinati kaela ümber seotud kitarrikeeltega.19 See on loodetavasti erandlikult ekstreemne juhtum, kuid pole harv juhus, et mänedžerid karistavad artiste pisivigadegi eest agressiivsete noomitustega või lausa löömisega.

Veel suurem probleem Korea meelelahutustööstuses üldiselt on seksuaalne ahistamine, isegi kupeldamine. On teada, et ühe väiksema K-Popi kompanii omanik Jang Suk Woo seksuaalselt ahistas ja vägistas vähemalt 10 naissoost artisti, kellest mõned olid ka alaealised.20 Naissoost staarikspürgijatel kästakse osutada seksuaalteeneid „investoritele“ või „sponsoritele“, sealjuures on olnud juhtumeid vägistamisest korgijoogi mõju all. Kümne aasta eest võttis prostitueerima sunnitud näitlejanna Jang Ja-yeon endalt selle tagajärjel elu.21

Käesoleva aasta algul tuli ilmsiks üks Korea meelelahutustööstuse suurimaid seksiskandaale, mille keskmes on K-Popi grupi Big Bang (nüüdseks endine) liige Seungri, kellele kuuluvas ööklubis Burning Sun kahtlustati uimastite müümist ja politseikorruptsiooni ning kes mõisteti süüdi seal prostitutsiooni vahendamises potentsiaalsetele välisinvestoritele. Viimases süüdistatakse ka Seungri endist bossi, K-Popi kompanii YG asutajat Yang Hyun-suk’i, kes selle ja veel teistegi kuriteokahtluste tõttu ametist taganes. Seungri oli seotud ka grupivestlusega, kus mitmed meeskuulsused avaldasid salaja ja nõusolekuta filmitud videosid seksuaalaktidest eri naistega ning isegi piilukaameratega jäädvustatud perversseid klippe tundmatutest naistest avalikes tualettruumides ja mujal, mis on Lõuna-Korea patriarhaalse misogüünse ühiskonna ja tehnoloogilise ühendatuse tõttu muutunud epideemseks probleemiks.22 Ainus positiivne erinevus võrreldes sarnaselt võimupositsiooni kuritarvitavate meeste poolse seksuaalvägivallaga Läänes on see, et Korea ühiskonnas on avalik hukkamõist sellistele kuritegudele nii tõsine, et neile järgneb eluaegne mainekadu ja staarikarjääri kaotus.

Vaimse tervise probleemide ignoreerimine

Kompaniide kontroll töö- ja eraelu üle, ekspluateeriv ületöötamine, vahel ka väärkohtlemine, kuulsusest tulenevad piirangud ning surve täiuslikuna näida tekitavad K-Popi artistides tohutut stressi ja sageli ka vaimse tervise probleeme, nagu ärevus ja depressioon. Vaimsete haiguste ignoreerimine pole valdav ainult K-Popi tööstuses, vaid Korea ühiskonnas tervikuna. Lõuna-Koreas on kõrgeim suitsiidide suhtarv maailmas, sest psühhiaatrilist abi otsivad vähesed.23 Selle peamine põhjus on konfutsiaanlik ühiskondlik mentaliteet, mis seab perekonna au üksikisikust tähtsamaks. Seetõttu ei julge paljud vaimseid probleeme enda lähedaste maine säilitamiseks tunnistadagi, sest vaimseid haigusi nähakse üüratu stigma tõttu enesedistsipliini puuduse või iseka nõrkusena.24

2017. aasta lõpus raputas Lõuna-Koread ja miljoneid fänne kogu maailmas populaarsesse K-popi gruppi SHINee kuuluva artisti Kim Jonghyuni enneaegne surm. Jonghyun oli vaieldamatult üks žanri andekamaid vokaliste ja laulukirjutajaid, kes erinevalt keskmisest K-Popi artistist julges avalikult kritiseerida Korea ühiskonda, toetada diskrimineeritud vähemusi ning häbita kõneleda depressioonist, mille käes ta aastaid kannatas. Oma raadiosaates „Blue Night“ pakkus ta kuulajatele justkui teraapiasessiooni, jagades nende muresid lohutavat nõu. Seda enam on traagiliselt ebaõiglane, et aidanud nii paljudel inimestel üle maailma enda vaimse tervise probleemidega silmitsi seista, vedas Korea tervishoiusüsteem teda täielikult alt, kui Jonghyuni enda psühhiaater süüdistas laulja isiksust tema pikaajalises depressioonis. Koos armutu tööstuse põhjustatud alaväärsustundega tekitas see valeväide Jonghyunis veendumuse, et ta on ise oma vaimses haiguses süüdi, ning laulja kaotas lootuse paranemiseks, uskudes, et depressioon on tema totaalne olemuslik läbikukkumine, mitte vähemalt osaliselt ravitav ajukeemia tasakaalutus.

Mitmed teisedki hinnatud Korea kuulsused on endalt elu võtnud ja kardetavasti see tendents jätkub, kuni adekvaatne psühhiaatriline abi muudetakse kättesaadavaks, stressitekitav edukultuur väheneb ja hukutavad ühiskondlikud eelarvamused hääbuvad.

Problemaatiline fännikultuur

Avalikkuse ja K-Popi kompaniide võim staaride käitumist dikteerida ja kompaniide kultiveeritud objektistav iidolikuvand on loonud kohati väga problemaatilise fännikultuuri, mis suhtub kinnisideelise omandihimuga artistidesse, keda ei nähta enam tavaliste inimestena. Nii on Koreas tuhandeid fanaatilisi fänne (korea keeles sasaeng’id, tõlkes „eraelu“), kellel on laiahaardelised võrgustikud, mis toimivad väga ebaeetilise ärina, kus suure tasu eest on kaubaks detailne info staaride eraelu kohta: aadressid, telefoninumbrid, privaatsed fotod ja videod, nende asukoht ja tegevused igal ajahetkel jms.25

Kuigi mainitud ekstreemsed fännid on selges vähemuses, survestavad ka paljud andunud tavafännid teisi jäägitult ühe artisti või grupi toetamisele pühenduma ja kulutama sellele nii palju aega ja raha, et see tekitab mõjutatavates noortes tarbetut stressi, toimides samas tasuta reklaamina K-Popi tööstusele.

Koreaboo fenomen ja fetišism

Veel hiljuti oli K-Pop väljaspool Koread eksklusiivne, mis kujundas selle fännamisest mõnes mõttes elitaarse ja erilise hobi. Paljud fännid hakkavad selle huvi tõttu korea keelt ja kultuuri õppima, kuid mõned fanaatilised fännid idealiseerivad K-Popi baasil pealiskaudselt ja stereotüpiseerivalt kõike Koreaga seotut, mis võib lausa tipneda sooviga ise korealaseks saada. Korea ühiskonnas tähistab korealase identiteet aga eelkõige rahvust, mitte kodakondsust ja on lahutamatus seoses etnilise päritoluga, mistõttu matkivad sellised pilkavalt koreaboo’deks kutsutavad fännid vahel ka korealaste välimust. Isegi kui see pole teadlikult pahatahtlik käitumine, on selline paroodia tegelikele korealastele solvav ja kahjulik, sest see on fetišistlik, kinnistab stereotüüpe ja üldistab kogu korea kultuuri toodetud K-Popi žanri baasil.

Koreaboo fenomenist on Läänes välja kasvanud otsene fetišismilaine korea päritolu ja isegi laiemalt Ida-Aasia päritolu inimeste suhtes. Ühelt poolt on väga positiivne, et Lääne imperialistliku rassismi mõjul siiani globaalselt domineerivate europiidsete ilustandardite kõrval on hakatud idealiseerima ka teistsugust ilu. Teisalt eeldavad Lääne K-Popi fännid aina sagedamini ainult kellegi rassi baasil, et tegu on korealasega ja samastavad neid hoolimata minimaalsest sarnasusest mõne K-Popi artistiga, laskudes isegi Aasia päritolu inimeste jälitamiseni. Seetõttu üritavad paljud Lääne fännid Ida-Aasia päritolu inimestega romantilisi või sõprussuhteid luua ainult nende etnilise päritolu ja välimuse tõttu. Taoline fetišism võib pinnapealselt paista kahjutuna või isegi komplimendina, kuid tegelikkuses taandab see inimeste ainukordse isiksuse stereotüüpidele ja eksootiliseks peetavale välimusele, mis on alati dehumaniseeriv. See on eriti kahjulik, sest Läänes kulmineerub rassism Ida-Aasia päritolu inimeste suhtes nende nägemises monoliitse massina, mistõttu eemaldab fetišism individuaalse isiksuse tasandit veelgi.

K-Popi populaarsuse tagamaad ja positiivsed küljed

Ilmselt tekitab küsimusi, millega peale muusika need arvukad fännid üldse suhestuvad, arvestades K-Popi tööstuse peaaegu düstoopilisi ja ebainimlikke aspekte. Arvatavasti peitub põhjus selles, et suur osa artistidest kuuluvad ansamblitesse või gruppidesse, mis loob aastaid või aastakümneid koos töötavate ja elavate artistide vahel omapärase pere- või sõpruskonnalaadse dünaamika. Sellise familiaarselt sooja üksuse kõrvaltvaatajana mõistmine on emotsionaalselt lohutav, eskapistlik argielu muredest ja tekitab fännides teatavat ühtekuuluvustunnet nii selle grupi kui ka fänkonna endaga.

Lähedust artistide ja fännide vahel soodustavad arvukad kontserdid, autogrammide jagamised jt eriüritused ning suurtesse fänniklubidesse koondumine. Fänniprojektid arendavad noortes loomingulisust, kunstiannet ja organisatoorseid oskusi: tuhandete bännerite valmistamine ja sõnumiteks koordineerimine kontsertidel, ametlike fan chant’ide (kontsertidel kaasalaulmiseks mõeldud spetsiifilised ergutushüüded) ettevalmistamine ja levitamine, fännikunsti ja -kauba loomine ning professionaalsete fotograafidega mõõtu võtvad jäädvustused fännisaitidel.

Kapitalismi reguleerimata kaos

Igal töötava moraalse kompassiga K-Popi kuulajal tekib mingil hetkel dilemma, kuidas toetada neid andekaid artiste, finantseerimata samas ebaeetilist tööstust, millele nad kuuluvad. Kas K-Pop aitab tõesti täide viia eluunistusi või hoopis pärsib artistide loomingulisust, represseerib nende isiksusi ning loob Stockholmi sündroomi laadse heakskiidu väärkohtleva tööandja suhtes, sest see on ainus võimalus läbi lüüa? Arvatavasti on K-Popi staare, keda teeb nende karjäär siiralt õnnelikuks, kuid palju rohkemad kannatavad selles poolautoritaarses kasumit inimestele eelistavas stressirohkes keskkonnas enam, kui nad sellest võidavad. Loodetavasti suudavad fännid ja meedia järjest enam võimendada iidolite endi hääli ning nende eest ebaõigluse ja -inimlikkuse ilmsikstulemisel seista. Suur osa K-Popi pahupoolest jääb siiski suletud uste taha, mis tähendab, et süsteemselt survestamata seda suurtööstust omandama inimsõbralikumaid põhimõtteid, ei muutu eriti midagi.

Loodetavasti pole seegi kriitiline pilguheit K-Popi tööstusele ainult kognitiivse dissonantsi väljendus, vaid testament vajadusele reformiks mitte kohaliku või globaalse tarbija, vaid staaride endi huvides. Kapitalistlikule kasumiahnusele orienteeritud looming ei vääri iial inimohvreid ja ükski kunstnik, ükskõik kui kommertslikult suunitletud, pole loodud kannatama.

______

1 www.bbc.com/news/business-44770777

2 thediplomat.com/2019/03/bts-and-the-global-spread-…

3 www.soompi.com/article/1006291wpp/former-u-s-presi…

4 edition.cnn.com/2019/06/29/us/trump-met-kpop-group…

5 www.billboard.com/articles/columns/k-town/8280163/…

6 www.nytimes.com/2016/01/17/world/asia/taiwan-china…

7 www.billboard.com/articles/columns/k-town/8479942/…

8 kpopherald.koreaherald.com/view.php?ud=20190322140…

9 www.theatlantic.com/health/archive/2013/05/the-k-p…

10 www.ibtimes.sg/netizens-sad-pristins-kyla-takes-br…

11 www.allkpop.com/article/2018/05/twices-momo-explai…

12 en.wikipedia.org/wiki/Sexualization_and_sexual_exp…

13 www.koreaherald.com/view.php?ud=20180327000799

14 www.billboard.com/articles/columns/k-town/8014100/…

15 miner8.com/en/2634

16 www.allkpop.com/article/2009/10/tvxqs-income-revea…

17 en.wikipedia.org/wiki/Slave_contract

18 www.sbs.com.au/popasia/blog/2018/06/05/idols-who-t…

19 edtimes.in/k-pop-group-the-east-light-was-beaten-w…

20 seoulbeats.com/2012/04/open-world-entertainment-an…

21 en.wikipedia.org/wiki/Jang_Ja-yeon/

22 en.wikipedia.org/wiki/Burning_Sun_scandal

23 data.oecd.org/healthstat/suicide-rates.htm

24 en.wikipedia.org/wiki/Mental_health_in_South_Korea

25 en.wikipedia.org/wiki/Sasaeng_fan

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: