Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid

Prantsusmaa uue valitsuse koosseisu paika panemine on praegu pandud Pariisis toimuvate olümpiamängude tõttu pausile. Eelmisel nädalal teatas Macron, et ta ei hakka nimetama ühtegi uut peaministrikandidaati enne spordivõistluse lõppu augusti keskpaigas. Seniks juhib valitsust kohusetäitjana Gabriel Attal, kellele Macron usaldas valitsusvastutuse vaid selle aasta jaanuaris.

Macroni ajavenitamisel on ka põhjust, sest Prantsusmaa avalikkuse tähelepanu on koondatud olümpiamängudele ning president loodab, et suursündmus annab rahvale võimaluse tähistamiseks ja Prantsuse riigile šansi rahvusvahelist prestiiži koguda. Ta ei taha kumbagi tuua poliitilise sõnasõja ohvriks. Ent veelgi tähtsam on asjaolu, et 7. juulil toimunud parlamendivalimiste teine voor jättis Rahvuskogu selge enamuseta, mistõttu pole selget teed valitsuse moodustamiseks ei Macroni parteil Renaissance ega ühelgi alternatiivsel jõul. Parlament on patiseisus.

Vasakliit Uus Rahvarinne (Nouveau Front Populaire, NFP) – kuhu kuuluvad Alistamatu Prantsusmaa (La France Insoumise, LFI), Prantsuse Kommunistlik Partei (Le Parti Communiste Français, PCF), rohelised (Les Ecologistes) ja Sotsialistlik Partei (Le Parti Socialiste, PS) – saavutas ligi 31,5% häältega esikoha ning, pärast teatud nihkeid, on neil nüüd 577-kohalisest Rahvuskogust 193 mandaati. Macroni partei koos teiste väiksemate tsentrierakondadega tuli teisele kohale, pälvides ligi 29,1% valijate toetusest ehk 166 kohta. Kolmas oli Rahvusliku Liikumise koalitsioon (Rassemblement National, RN), mis suurendas oma häältesaaki 2022. aasta 15,4 protsendilt umbes 24,7 protsendile ning võitis 142 kohta.

Tegelik blokkide ja erakondade mandaatide arv erineb pisut valimistulemusest, sest Rahvuskogu reeglite järgi ei pea saadikud tingimata liituma selle fraktsiooniga, mille ridades nad kandideerisid. Seetõttu võib veel toimuda teatud nihkeid.

Keerulised valitsusläbirääkimised

Kuigi nominaalselt on Vasakliit parlamendi suurim rühmitus, vähendab nende võimekust tegutseda ühise blokina asjaolu, et nad koosnevad samuti mitmest erakonnast, kellel ühelgi pole tugevat enamust, mille kaudu jõudu koondada. Liidu suurimaks liikmeks on äärmusvasakpoolne partei Alistamatu Prantsusmaa 71 kohaga, mida on 2022. aastaga võrreldes neli kohta vähem. Nende kõrval on aga sotsialistid, kes kahekordistasid oma kohtade arvu 31-lt 65-le. Rohelistel on 34 kohta.

Teised riigid on harjunud keeruka koalitsioonimatemaatikaga, ent Prantsusmaale on olnud kombeks valitsuses üks erakond korraga. Macron on keeldunud igasugustest kokkulepetest suurima vasakpartei LFI-ga. Vasakparteid omakorda ei soovi Macroniga kompromissidele minna. Vaid häältesaagi järgi võttes oleks sobilikuks peaministrikandidaadiks olnud LFI juht Jean-Luc Mélenchon, ent tema radikaalsete vaadete tõttu olid talle vastu ka teiste vasakerakondade nimekad liikmed.

Üks võimalus on parteitutest inimestest koosnev tehnokraatlik valitsus, aga sellele saaks ette heita lugupidamatust valijate soovide suhtes.

Selle asemel otsisid nad isiksust, kes tooks lepitust ja valitseks kõigi huvides. Sellise kandidaadi leidsid nad lõpuks sotsialist Lucie Castets’s, kes töötab praegu Pariisi linna finantsjuhina ning on oma madala profiili tõttu avalikkuse tähelepanu alt väljas olnud. Castets’ valikut kiitis Pariisi linnapea, samuti sotsialistide ridadesse kuuluv Anne Hidalgo. Castets’il on klassikaline Prantsuse poliitika- ja avaliku haldusega tegeleva inimese haridus ja karjääriredel, mistõttu on ta ka valitsuse tööga kursis.

Vasakliidu vastased ei pea Castets’ nimetamist siiski tõsiseltvõetavaks ettepanekuks. Samal meelel tundub olevat ka Macron, kes teataski seejärel kavatsusest peaministri nimetamisega venitada. On siiski küsimärgi all, kas Macronil õnnestub jänes kübarast välja tõmmata ning nimetada uus peaminister enda erakonna ridadest, sest enamuse saavutamiseks peaks selle heaks kiitma vähemalt osa Vasakliidu poliitikutest.

Võiks arvata, et uuele valitsusele tuleksid kasuks kaasavamad ja tasakaalukamad otsused, mis arvestaksid rahva soovidega; tähelepanu tuleks pöörata pigem eesmärkide saavutamisele kui tülitsemisele. Vajadust rahu järele suurendab seegi, et RN on võidule veel lähemale jõudnud. Mõeldav on ka vähemusvalitsus, mille tegevusele seab piirid Rahvuskogu, kes võib ministrid igal hetkel välja vahetada. Üks võimalus on parteitutest inimestest koosnev tehnokraatlik valitsus, aga sellele saaks ette heita lugupidamatust valijate soovide suhtes.

Mida koalitsioon vasakpoolsetega tähendab Prantsusmaa välispoliitikale

Vasakliidu sisemisele ühtsusele on suurimaks komistuskiviks olnud välispoliitika, eriti suhtumine NATO-sse ja Ukrainasse. Sotsialistlik Partei ja rohelised pooldavad Ukraina kõhklematut toetamist, relvatarneid ning tema ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga. Seevastu LFI ja kommunistid kõnelesid valimiskampaanias „konflikti lahendamisest diplomaatilisel teel”. Enne valimisi vastu võetud ühised seisukohad olid lähemal PS-le ja roheliste positsioonile, kuna need hõlmasid relvatarneid, Ukraina välisvõla tühistamist ning Venemaa sõjategevuse heaks töötavate Vene oligarhide varade konfiskeerimist.

Seni on LFI ja PCF jõuliselt tagasi lükanud Prantsuse või NATO vägede saatmise Ukrainasse. Samas Raphaël Glucksmann, PS põhikandidaat eurovalimistel, on sõja algusest peale Ukrainat tugevasti toetanud. Pole teada, kuidas nimetatud vasakparteid reageeriksid olukorrale, kui Macron – kes presidendina määrab riigi välispoliitilist kurssi – teeks lihtsalt mõne otsuse ära.

Tasub meenutada, et veel kaks aastat tagasi jäi Macron Kremlit uskuma, arvates, et rahu saavutamine nõuab läbirääkimisi Putiniga ja Venemaale julgeolekutagatiste andmist. Samal ajal nõudis Glucksmann jäigemat suhtumist Venemaasse, Ukrainale relvade saatmist, maagaasi ja nafta sisseveo lõpetamist ning venelaste ilmajätmist turismiviisadest.

Mélenchon väitis, et baltlased on Venemaaga tülitsenud üle tuhande aasta ning niipea, kui üks Balti riikidest läheb Venemaaga jälle riidu, kistakse sõtta terve Euroopa.

Ettevaatavalt saab öelda, et kui näiteks Ukrainasse vägede saatmine tulekski hääletuse alla, võiksid sotsialistid ja rohelised Macroniga koostööd teha. Macron ongi sellel aastal initsiatiivi haaranud, soovitades sõjaliste instruktorite koalitsiooni loomist ja hävituslennukite Mirage 2000-5 Ukrainasse saatmist.

Ka NATO küsimuses on sotsialistide seisukohad palju lähemal Macronile kui Mélenchonile, kes suhtub nii organisatsiooni tsiviil- kui ka sõjalisse struktuuri halvakspanuga. NFP programmis NATO-t ei mainita. Teatavaid järeldusi saab teha sellest, et 2022. aastal nõudis Vasakliidu eelkäija NUPES (Uus Ökoloogiline ja Sotsiaalne Rahvarinne, Nouvelle Union populaire écologique et sociale), et NATO-ga seotud otsuste tegemisel peetaks parlamendiga nõu. Varem on Mélenchon ja tema pooldajad, kes on teravalt USA ja Atlandi-üleste suhete vastu, soovinud Prantsusmaa viivitamatut lahkumist NATO ühisest väejuhatusest ja sammhaaval kaitsealliansist endast.

Mélenchon on väljendanud halvakspanu ka baltlaste suhtes. Näiteks väitis ta, et nad on Venemaaga tülitsenud üle tuhande aasta ning niipea, kui üks Balti riikidest läheb Venemaaga jälle riidu, kistakse sõtta terve Euroopa. Mitu poliitikut Prantsusmaal ei suuda või ei taha NATO liikmesriigile kallale tungimise võimalust arvesse võtta, ehkki NATO idatiib on hakanud relvastuma ning liikmesmaad, nagu Eesti, aimavad konflikti puhkemise võimalust kümne aasta jooksul. Kui Vasakliidu sotsiaaldemokraatlik tiib astub Macroni tsentristidega koalitsiooni, aitab see Mélenchoni ja tema pooldajate nõudmisi kõrvale jätta.

Mida on oodata Rahvuslikult Liikumiselt

Rassemblement National ehk RN-i tugev edu juuni algul toimunud Euroopa Parlamendi (EP) valimistel sisendas parteisse ja tema valijaisse enesekindlust. Kui Macron tegi EP valimiste järel üllatusliku käigu, saates parlamendi laiali ning kutsudes esile uued valimised vaid kuu hiljem, arvasid paljud, et tegemist on saatusliku sammuga, mis annab RN kätte peaministrikoha. Ka RN ise oli kohe peale valimistulemuste selgumist nõudnud uusi parlamendivalimisi ning erakonna esimehe Jordan Bardella sõnadega, et Macron ei saa jääda prantslaste sõnumile kurdiks.

RN valimisnimekirjas leidus ekstremiste, sealhulgas fantoome ehk kandidaate, kes said valituks, ilma et nad oleksid vaevunud kampaaniat tegema, süüdimõistetud isikuid, üks inimene, kes oli linnapea pantvangi võtnud, ja Kremli-meelsed isikuid, kes olid käinud Donbassis ja Venemaal toimunud „valimisi” vaatlemas. Kreml väljendas ka avalikult oma toetust RN-le, meenutades, et ehkki Venemaa loob suhteid mitmesuguste parteide ja isikutega, on talle eriliselt oluline Rahvuslik Liikumine.

Pingelisi valimisi saatis ka vägivald. Kampaania jooksul tungiti rahvasaadikutele või nende meeskondadele 51 korda kallale ning arreteeriti umbes 30 inimest. Ühel paremäärmuslikul saidil avaldati nimekiri advokaatidest, keda tappa.

Kreml väljendas ka avalikult oma toetust RN-le, meenutades, et ehkki Venemaa loob suhteid mitmesuguste parteide ja isikutega, on talle eriliselt oluline Rahvuslik Liikumine.

Ehkki lõplikke valimistulemusi, mis jätsid RNi-i kolmandale kohale, on tõlgendatud kui demokraatia päästmist lisaajal, ei tohi unustada, et toetus RN-le on jõudnud kõigi aegade tippu ning valimistel toetas neid üle 10,65 miljoni inimese. RN fraktsioonis parlamendis on 126 saadikut ning nende väiksem liitlane, vabariiklaste (Les Républicains) hulgast lahku löönud Éric Ciotti Paremale (À Droite) lisab sellele 16 mandaati. Kokku on neil saadikukohti 55 võrra rohkem kui enne parlamendi laialisaatmist. Seega on RN parlamendis suurima esindatusega partei – teised blokid on rohkem killustunud.

Valimiskampaania eel ja selle jooksul leevendas Rahvuslik Liikumine oma Venemaad puudutavaid seisukohti, aga teod läksid sõnadest lahku. Kampaaniat tehes püüdis Bardella kustutada RN venemeelsust, kinnitades, et võimule tulles pole tal „kavas seada kahtluse alla kohustusi, mida Prantsusmaa on rahvusvahelisel laval võtnud”, sest „kaalul on usaldusväärsus Euroopa partnerite ja NATO liitlaste silmis”.

Aga juba päev pärast lüüasaamist, 8. juulil, näitas Rahvuslik Liikumine oma tõelist palet: Bardella valiti juhtima Euroopa Patrioote, uut paremäärmuslikku parteid Euroopa Parlamendis, mis ühendab Ungari Fideszt, Austria Vabadusparteid (Freiheitliche Partei Österreichs, FPÖ), Tšehhimaa Rahulolematute Kodanike Algatust (Akce nespokojených občanů, ANO), Itaalia Liigat (La Lega), Geert Wildersi Madalmaade Vabadusparteid ja Hispaania Voxi. Peaegu kõiki neid erakondi ühendab peavoolust sõbralikum suhtumine Venemaasse ning kriitika, et Euroopa on Ukraina jaoks liiga palju teinud. Retooriliselt võis RN ju jäljendada Itaalia peaministrit Giorgia Melonit, kes väärtustab transatlantilisi suhteid ning Euroopa julgeolekut, ent see oli vaid silmapete valimisteks, mitte ideoloogiline üleminek.

Vene mõju

Kuna teise valimisvooru eel andis Venemaa suursaatkond Pariisis oma heakskiidu RN-le, siis on see ilmselt jäänud Kremli erakonnaks Prantsusmaal. Tuleb märkida, et Venemaa ametlikud teadaanded on lahutamatud selle riigi desinformatsioonist ja propagandast. Vene saatkonna toetusavalduses RN-le polnud midagi juhuslikku, vaid sama käitumismustrit esindavad häbematult Putinit kiitvad paremäärmuslikud kandidaadid.

Näiteks „valimisi“ Venemaal ja Donetskis käis 2018.–2021. aastal vaatlemas üle 15 Euroopa Parlamendi ja Prantsuse Rahvuskogu liikme või liikmekandidaadi, kelle kulutusi hüvitasid kas Vene võimud või Kremliga seotud ühendused. Nendest võib mainida Prantsuse-Vene Dialoogi kaasesimeest Thierry Marianit ja Pierre Gentillet’d. Viimane võitis oma valimisringkonnas küll esimeses vooru, aga kaotas teises. Oma lähedaste sidemete tõttu Moskvaga on ta Prantsuse salateenistuste huviorbiidis.

Venemaa toetuspind Prantsusmaal on aukartustäratav, sest mitu kandidaati tegi kampaaniat pigem Putini toetuseks, kui oma Prantsuse rivaalide vastu. Kui Bardella seadis topeltkodakondsusega isikute lojaalsuse kahtluse alla, siis tahtsid mõned RN kandidaadid, et neid kutsutaks prantsusepärase nimega, näiteks Svetlana Quellier Mayenne’ist on nüüd Géraldine. Guillaume Bigot ja Charles-Henri Gallois, keda alatasa intevjueeritakse Cnews’is või paremäärmuslikes kanalites, nagu Radio Courtoisie ja TVLibertés, levitavad seksistlikke, kliimaskeptilisi, vaktsineerimisvastaseid ja venemeelseid vaateid. Viimaks tuleb märkida, et mitmed on seotud Cifaliga, rahvusvahelise kaubandusettevõttega, mille peakorter on Moskvas; nimepidi saab nimetada Rémy Berthonneau’d või Nadejda Rémy’d, Cifali omaniku abikaasat, keda kahtlustatakse välisagendi osalusega korruptsioonisüüteos.

Järelsõna

Läbirääkimised on alles pooleli, ent vasakpoolsed leiavad arvatavasti peaministrikandidaadi, kes oleks nende kompromisskandidaadiks – ehk ei pärineks LFI ridadest, mis oleks paljudele vastuvõetamatu. Augustis selgub, kas valituks osutubki Lucie Castets. Uue peaministri ees seisab keeruline ülesanne: lepitada suuremat osa elanikkonnast ja selle nimel valitseda.

Kuna lahkhelid NATO ja Ukraina osas on teravad, siis võib arvata, et Macroniga sõlmivad koalitsiooni vaid sotsialistid ja rohelised ning LFI ja kommunistid jäävad opositsiooni. Kuna vasaktsentristid said hea valimistulemuse, siis Mélenchoni erakonna mõjukus tõenäoliselt ei kasva.

Küsimuseks jääb, et kas niinimetatud vabariikliku rinde loomine ehk taktika, millega RN-vastased erakonnad teises voorus seljad kokku ning koonduvad ühise kandidaadi taha, on meetod, mis korduval kasutamisel tugevneb või nõrgeneb. Igal juhul nõrgestas valimistulemus Macroni, kes peab nüüd veel enam tegelema Prantsusmaa sisepoliitikaga, mistõttu tema võimekus rahvusvahelisel areenil olulist rolli mängida kahaneb. Kuigi kaugel pole ka 2027. aasta presidendivalimised.

Prantsusmaa inimesed on saanud aimu sellest, milline oleks elu fašistlikus ühiskonnas: vägivald parlamendisaadikute suhtes, fantoom-, äärmuslikud, vägivaldsed ning rassistlikud kandidaadid. Kolme aasta pärast ootaks paljusid ametnikke ees dilemma, kas nad soovivad säärast valitsust teenida. Rassemblement National, kes on jäänud Kremli käepikenduseks Prantsusmaal, on asunud Euroopa venemeelsete parteide hulgas liidrikohale. Prantsusmaa enda poliitilise kultuuri nimel, Venemaa sekkumise tõrjeks ning Ukraina heaks tuleb mõelda, kuidas nurjata paremäärmuslaste võimuletulekut, ning selleks tuleb võtta õppust äsjasest lühikesest valimiskampaaniast.