Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks

Kesk-Aasia riikide – Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan – energiajulgeoleku analüüsimisel tuleb kõigepealt pöörata tähelepanu selle peamistele osalistele. Suurriigid nagu Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Hiina on Kesk-Aasia geopoliitilises mängus peamised välisjõud.

Nende kõrval tegutsevad Kesk-Aasia energiasektoris eri kanalite kaudu ja mitmetel viisidel ka EL, Iraan, Türgi, Jaapan, Lõuna-Korea ja India. Kõik need riigid on Kesk-Aasia energeetikas peamised konkurentsi- ja koostööpartnerid. Samas on ka Kesk-Aasia riigid ise omavahel konkurendid ja koostööpartnerid, seda kogu energiatööstuse ahelas ning ressursside jaotuse, kaubandussuhete, tootmis- ja töötlemissüsteemide valdkonnas.

Energiajulgeolek ei piirdu ainult riikide valmisolekuga saada hakkama energiamahu pakkumisega, kui nõudlus suureneb, vaid ka ligipääsuga olulistele maavaradele.

Lisaks nendele osalistele on energiaturgusid hakanud mõjutama mitmed trendid. Esiteks rahvusvaheline üleminek fossiilkütustelt taastuvenergiale ehk soov võtta kasutusele rohkem puhast ehk dekarboniseeritud energiat. Teiseks energiatööstuse jätkusuutlikkuse edendamine, mis hõlmab taristu arendamist ja selle vastupanuvõime tõstmist elektrikatkestuste korral. Need trendid ei jäta mõjutamata ka Kesk-Aasiat.

Veel tuleb mainida energiajulgeoleku valmidust, mis ei piirdu ainult riikide valmisolekuga saada hakkama energiamahu pakkumisega, kui nõudlus suureneb, vaid ka ligipääsuga olulistele maavaradele. Neiks maavaradeks on mineraalid nagu vask, nikkel, mangaan, koobalt, kroom, molübdeen ja tsink, mille kaevandamine või import on eelduseks, et toota elektrit või elektriautodele vajalikke akusid. 

Riikide vajadus rahvusvahelise koostöö järgi ei tohiks piirduda ainult kaubandussidemete tugevdamisega, vaid panustada tuleb tehnoloogia arengule energiatööstuses, et tagada konkurentsivõimeline energiaturg. Nende sammude abil saab vähem sõltuda nii konkurentide kui ka koostööpartnerite energiaturust.

Sõda Ukrainas lõi kaardid segi

Nagu ülejäänud maailma puhul, tuleb ka Kesk-Aasia riike vaadeldes arvestada uut olukorda, mille on kaasa toonud Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse 24. veebruaril 2022. On märgata, et Kesk-Aasia valitsused proovivad end järjekindlalt distantseerida Venemaa sõjast Ukrainas. Samal ajal on nad mõjutatud Venemaa survest, mistõttu hoiduvad nad Moskva tegevuse avalikust kritiseerimisest.

Olukord, kus Kesk-Aasia riigid on jätkuvalt sõltuvad Venemaast, mis ise on Ukraina tõttu nõrgestatud seisus, ei rahulda sugugi piirkondlikke võimulolijaid. Seetõttu on nad kahekordistanud jõupingutusi uue tasakaalupunkti leidmiseks. Eelkõige otsivad nad tihedamaid sidemeid Hiinaga.

On märgata, et Kesk-Aasia valitsused proovivad end järjekindlalt distantseerida Venemaa sõjast Ukrainas.

Hiina võtan tähelepanu alla edaspidi, aga täieliku geopoliitilise pildi esitamiseks tuleb märkida, et Kesk-Aasia riikide avatus laiendada oma diplomaatilisi suhteid on andnud Euroopa Liidule uusi võimalusi mängimaks regioonis suuremat rolli.

Esimene ELi ja Kesk-Aasia riikide tippkohtumine toimuski 2022. aasta oktoobri lõpus Kasahstani pealinnas Astanas, kus Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel kohtus kõigi viie riigi juhtidega. Lisaks näib, et Kesk-Aasia riigid on muutumas Venemaa jaoks olulisemaks kui vastupidi. Seega saab öelda, et piirkonnas toimub mitmeid poliitilisi ümberkorraldusi, aga nende arengute mõju on veel selgumas.

Kaubandussuhteid on arendatud intensiivselt

Hiina on vaieldamatult olnud aastate jooksul üheks Kesk-Aasia riikide olulisemaks koostööpartneriks. 2022. aastal avaldatud Aasia Arengupanga raportis antakse ülevaade, milliseid võimalusi Hiina võiks Kesk-Aasia riikides kasutada. Peking ongi sellest lähtunud, järk-järgult edendades oma strateegiaid väljaspool Hiinat ning liikudes Kesk-Aasia riikide najal edasi läände.

Kesk-Aasia on maavarade rohke piirkond, mis võimaldab Hiinal rahuldada oma nõudlust metallide järele ja hoida kokku kohaliku tootmise pealt, mis omakorda tähendab vähem saastatust kodumaal ja tootmisega kaasneva koormuse hajutamist üle Kesk-Aasia. Samuti annab regioonis ikka veel tooni nõukogude ajast pärinev vananenud taristu, mis annab Hiinale võimaluse olla taristuprojektides eestvedaja nii kogemuse kui ka tehnoloogia koha pealt.

Lisaks asuvad need riigid Hiina lähedal, mistõttu pole erilisi takistusi uute nafta- või gaasitrasside ehitamiseks. Isegi Kõrgõzstani ja Tadžikistani mägine maastik, mis varasemalt oli suureks proovikiviks Nõukogude Liidu tehnoloogiale, on tänaseks ületatav tänu Hiina taristuprojektidele.

Hiina on vaieldamatult olnud aastate jooksul üheks Kesk-Aasia riikide olulisemaks koostööpartneriks.

Taristuprojektide arendamine on aidanud kaasa Kesk-Aasia riikide sotsiaalsele ja majanduslikule arengule. Valitsuste vaatest on eeliseks, et Hiina pangad pakuvad rahastust soodsamatel ja pandlikumatel tingimustel kui Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond. Hiina investeeringud Kesk-Aasias on keskendunud just infrastruktuuri arendamisele, kaubavahetuses on energia ja mineraalid olulisel kohal põllumajandussaaduste kõrval. Juba viie aasta eest moodustasid kütus ja tooraine hinnanguliselt umbes 90% Kesk-Aasia riikide ekspordist Hiinasse.

Hiinale on oluline, et projektid Kesk-Aasias võimaldavad mitmekesistada Hiina energiaimporti ja niimoodi parandada kodumaise energiatarbimise struktuuri. Piiriülene kaubavahetus on aastate jooksul pidevalt kasvanud. Kahepoolse kaubanduse maht kasvas 2022. aastal 40% võrreldes aasta varasema perioodiga. Samal aastal importis Hiina põllumajandus-, energia- ja mineraalseid tooteid Kesk-Aasia viiest riigist üle 50% võrra rohkem kui aasta varem. Samal aastal eksportis Hiina mehaanilisi ja elektroonikatooteid Kesk-Aasiasse 42% võrra enam kui aasta varem.

Eelmisel aastal trend jätkus

2023. aasta mais osutas Hiina kasvavale mõjule Xi’anis toimunud tippkohtumine, mille tulemusel investeeris Hiina Kesk-Aasiasse üle 3,7 miljardi dollari. Koos nende uute investeeringutega ületas Hiina projektide kogumaht Kesk-Aasias 63 miljardit dollarit. Hiina kapitali märkimisväärne sissevool on aidanud kaasa piirkonna arengule ning on teinud Hiinast Kesk-Aasia riikidele silmapaistva kaubanduspartneri. 

Pärast tippkohtumist on Hiina jätkanud Kesk-Aasiaga seotud jõupingutusi. Näiteks on olnud suure mõjuga Hiina hiljutine panus Kesk-Aasia energiasektorisse taastuvenergia ja infrastruktuuri valdkonnas. Hiina ettevõte Antaisolar sõlmis hiljuti oma suurima päikeseenergiat puudutava lepingu Kesk-Aasias, kohustudes tarnima 470 MWp päikeseenergia tootmissüsteemi Usbekistani projekteerimis-, hanke- ja ehitusettevõtjale Enter Engineering.

Projekt valmis eelmise aasta detsembris ning nüüd võimaldab see edastada 600 miljonit kilovatt-tundi puhast elektrit, vähendades samal ajal süsinikdioksiidi heitkoguseid 600 000 tonni võrra aastas. Sama suundumust võib täheldada ka Kõrgõzstanis, kus 3 miljardi dollari suurune ühisprojekt Hiina ja Kõrgõzstani vahel nelja hüdroelektrijaama ehitamiseks koguvõimsusega 1160 MW on suurim omataoline projekt riigis.

Hiina kapitali märkimisväärne sissevool on aidanud kaasa piirkonna arengule ning on teinud Hiinast Kesk-Aasia riikidele silmapaistva kaubanduspartneri. 

Lisaks näitavad andmed, et kahepoolne kaubandus jätkab oma kasvutrendi. Hiina Vabariigi Tolliameti andmete järgi suurenes Hiina ja Kasahstani ning Hiina ja Kõrgõzstani omavahelise kaubavahetuse käive 2023. aasta esimesel poolaastal 26,8%, võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Kaubavahetuse maht Usbekistaniga suurenes sarnaselt 27,6%, Türkmenistaniga 12,3%. Kõige märkimisväärsem oli kasv Tadžikistaniga – 84,7%.

Vaatamata järsule kasvule on Hiina ja Tadžikistani vaheline kaubavahetuse käive Kesk-Aasia riikide seas endiselt kõige väiksem, koguväärtusega 2 miljardit dollarit. Hiina suurim kaubanduspartner on Kasahstan, kelle kaubavahetuse kogukäive oli esimesel poolaastal 18,25 miljardit dollarit, millele järgnevad Kõrgõzstan, Usbekistan ja Türkmenistan. Kahepoolse kaubanduse edendamiseks on Kesk-Aasia riigid ja Hiina hõlbustanud näiteks maanteetransporti.

Kesk-Aasia täidab Hiina jaoks mitut rolli

Hiina välispoliitika Kesk-Aasia suhtes on olnud pikaajaline, järjekindel ja geopoliitiliselt motiveeritud. Hiina rahastatud projektid arendavad regiooni energiasektorit, aga ka tugevdavad Hiina positsiooni energiaturul, mille kaudu suurendab Peking oma mõjuvõimu Kesk-Aasias. Aga miks Hiina üldse Kesk-Aasia riikide poole vaatab?

Põhjuseid on kaks: Hiina enda energiajulgeolek ja välisturgude arendamine. Esiteks pole kodumaine energiavarustatus suutnud sammu pidada Hiina hoogsa majanduskasvuga viimase kolme aastakümne jooksul. See on pannud Hiinat sõltuma mitmest Lähis-Ida ja Aafrika riigist. Haavatavuse leevendamiseks otsib Peking teisi energiapakkujaid, rahastades seetõttu energiataristu arendamist Kesk- ja Kagu-Aasias ning pakkudes neile laenuvõimalusi. Lisaks Kesk-Aasia rohketele nafta- ja maagaasivarudele on plussiks ka piirkonna suhteline stabiilsus.

Hiina tegevuse mõjul on hakanud langema Venemaa positsioon. Viimase kümnendi jooksul ongi Hiina tõusnud Venemaa asemel piirkonna peamiseks kaubanduspartneriks. Hiinast on kujunemas ilmselt kõige olulisem jõud ja tugipunkt Kesk-Aasias. Sarnased poliitikad energiasektoris toetavad majanduslikku integratsiooni Hiina ja Kesk-Aasia riikide vahel, mis rahuldab Hiina aina kasvavat vajadust kindlustada oma energiajulgeolekut ja ligipääsu maavaradele.

Viimase kümnendi jooksul ongi Hiina tõusnud Venemaa asemel Kesk-Aasia peamiseks kaubanduspartneriks.

Teiseks soovib Hiina taristu arendamisega nii enda riigis kui ka välismaal edendada ühendusi Hiina ja teiste riikide vahel. Kesk-Aasia puhul on eesmärgiks luua, tugevdada või kaasajastada mitmeid kaubanduskoridore, mis toovad Hiina lähedamale Euroopa turule. Seega on Kesk-Aasia oma geograafilise asukoha tõttu Hiina jaoks strateegiliseks partneriks tarnija ja lõppturu Euroopa vahel.

Saab öelda, et Kesk-Aasia regioon on Hiina jaoks rahvusvahelise poliitika võtmepiirkonnaks, sest see tagab Hiina energiajulgeolekut ajal, kui selle energiasektor seisab silmitsi mitmete ohtudega, mis tulenevad kliimamuutustest või maavarade piiratud ligipääsetavusest. 

Hiina võttis strateegilise kursi

Kesk-Aasia riikide ja Hiina omavaheliste sidemete juured ulatuvad tagasi Siiditee aegadesse. Diplomaatilised suhted sõlmiti 1991. aastal. 1999. aastal võttis Hiina kavaks uue, “Going Global” strateegia (tuntud ka “China Go Out Policy” või “Going Global 1.0”), mille eesmärgiks oli hüvasti jätta Mao ajastu isemajandamise mõtteviisiga.

Nüüd hakkas valitsus agiteerima Hiina ettevõtteid, et nad kasutaksid ära maailmakaubanduse õitsengut ja investeeriksid globaalsetele turgudele. Suurem põimitus maailmamajandusega on Hiina jaoks nii majanduslik kui ka ideoloogiline vahend, et edendada Hiina püüdlusi ülemaailmse juhtpositsiooni poole.

President Xi Jinpingi juhtimisel on „Going Global“ strateegiat edasi arendatud nii, et see vastaks riiklikele eesmärkidele: esiteks üleminek investeeringutepõhiselt majanduselt innovatsioonipõhisele majandusele, teiseks Kommunistliku Partei legitiimsuse tugevdamine. Mõlema vahendi abil tahab Hiina kinnistada oma positsiooni tõhusa globaalse tegutsejana. 2013. aastal kuulutas Xi välja „Vöö ja tee“ strateegia, mis on „Going Global 2.0“ geopoliitiline väljendus. Samuti soovitakse parandada seniste projektide kvaliteeti.

Hiina tegi 2011. aastal algust süstemaatilise tööga energiastrateegia arendamiseks.

Energiatööstuse vaatest on olulise tähtsusega ka kolm viimast viisaastakuplaani. Kaheteistkümnenda ehk 2011.–2015. aasta viisaastakuplaani fookus oli suunatud seitsmele strateegilisele tööstusharule, mis on tänaseks olnud Hiina majanduse ümberkujundamise tõukejõuks. Nendeks tööstusharudeks on taastuvenergia (tuuma-, päikese-, tuule- ja biomassienergia), targa võrgu arendamine ja alternatiivkütust kasutavate sõidukite arendamine.

Valitsus kavandas strateegiliste tööstusharude jaoks plaani ja asutas spetsiaalse fondi, et edendada tööstusharude arengut, laiendas riskikapitali investeeringuid ja kehtestas rangemaid tööstusstandardeid. On näha, et Hiina tegi 2011. aastal algust süstemaatilise tööga energiastrateegia arendamiseks.

Järgmisedki viisaastakuplaanid näitavad, et Hiina on järjepidevalt täiustanud energiastrateegiat ning liigub lähedamale oma püstitatud eesmärkidele. Kolmeteistkümnendat ehk 2016.–2020. aasta viisaastakuplaani peetakse riigi ajalooks esimeseks roheliseks kavaks. See tõi rohkem tähelepanu jätkusuutlikkusele ja energiajulgeolekule.

Samuti võttis valitsus aastateks 2016–2030 vastu „Tarbimise revolutsiooni“ strateegia, mille eesmärgiks on tõsta 2030. aastaks alternatiivsete kütuste osakaalu energiatootmiseks üle 50%. Selles programmis võttis Hiina eesmärgiks ehitada üles puhas, vähese süsinikdioksiidiheitega, ohutu ja tõhus energiasüsteem.

Hiina soovib kasutada elektritootmises kõrgtehnoloogiat, suurendada majanduses tootlikkust, vähendada energia- ja ressursimahukust ning edendada energiaga seotud teenindussektorit – näiteks päikesepaneelide paigaldamist ja hooldust. Kõigi nende vahendite eesmärgiks on tugevdada Hiina ülemaailmset konkurentsivõimet 21. sajandi tööstusharudes.

Energiajulgeolek on üks kolmest võtmevaldkonnast

14. viisaastakuplaan kiideti heaks 2021. aasta märtsi, keset muutuvat geopoliitilist maastikku ja pandeemiast tulenevat majanduslikku ebakindlust. Peking reageeris ebakindlatele oludele plaaniga, mis seadis prioriteediks sisetarbimise suurendamise, rohkem investeeringuid innovatsiooni, kriitiliste tarneahelate kindlustamise ning toidu- ja energiavarustamise kindlustamise.

Selles viisaastakuplaanis on energiajulgeolek määratletud kui üks kolmest Hiina arengut ohustavast julgeolekuriskist toidu- ja finantsjulgeoleku kõrval. Strateegias pannakse rõhku söetootmise kindlustamisele ning nafta ja fossiilse gaasi tootmise suurendamisele. Osaliselt on need sammud võetud ette ka selleks, et suurendada oma energiasüsteemi vastupidavust äärmuslikele ilmastikunähtustele ja tarnekõikumistele, mis on viimase viie aasta jooksul põhjustanud elektrikatkestusi või gaasipuudust.

Viimases viisaastakuplaanis on energiajulgeolek määratletud kui üks kolmest Hiina arengut ohustavast julgeolekuriskist.

Ent nagu eelnevalt märgitud, on Hiina jaoks jätkuvalt oluline ka taastuvenergia kasutuse laiendamine. Hiina eesmärgid sarnanevad mõneti Euroopa rohelise kokkuleppega (European Green Deal), mis tähendab, et Euroopa rohelise tööstuse ettevõtted leiavad end üha enam konkureerimas turuosade, materjalide ja standardite pärast oma Hiina kolleegidega Euroopas, Hiinas ning “Vöö ja tee” riikides.

Kokkuvõtteks

Kesk-Aasia riikide ja Hiina energiajulgeoleku tagamise jaoks vajalikud tingimused on paremini täidetud. Sellele on kaasa aidanud aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud. Sarnased eesmärgid loovad soodsad tingimused riikidevahelisele partnerlusele, mis järjest süveneb. On näha, et Kesk-Aasia tähtsus Hiina rahvusvahelistes plaanides kasvab, samuti on suurenemas Hiina kohalolek Kesk-Aasias.

See tähendab, et ühelt poolt saavad Kesk-Aasia riigid endale tugeva koostööpartneri. Teisalt võivad Hiina mõju suurenemisega piirkonna riigid muutuda sõltuvateks ja haavatavateks, kui Hiina hakkab enam nõudma oma huvide täitmist, näiteks andma investeeringuid või laene rangematel ja kallimatel tingimustel. Energiasektor on Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.

[1] Zhou, Q., He, Z. & Yang, Y. Energy geopolitics in Central Asia: China’s involvement and responses. J. Geogr. Sci. 30, 1871–1895 (2020).