Jaapan teelahkmel
Jaapani sise- ja välispoliitiline olukord on hetkel ettearvamatu ja huvitav.
11. märtsi pärastlõunal on Tōkyōs parlamendiraamatukogu ühte nõupidamissaali kogunenud seltskond võimu- ja opositsiooniparteide parlamentääre, et ebaametlikult arutada järgmise peaministri nimetamist. Ühtäkki annavad laua ümber mitmed mobiiltelefonid märku kohe saabuvast maavärinast. Esialgne tavapärane kõikumine läheb üle pööraseks raputamiseks ja rahvasaadikud otsustavad laua alla varjuda. Järgmisel hetkel kukub lagi lauale. Mõne minuti möödudes, kui saadikud just laua alt välja julgevad ronida, avab sekretär ukse ja toob kandikul tassikesed rohelise teega…
Tänases Jaapanis on igaühel oma 11. märtsi lugu jutustada ja võib ainult ette kujutada selle sekretäri kirjeldust hetkest, mil ta ajalukku läinud tragöödiat trotsides kohusetundlikult oma tööd tegi ja rahvasaadikutele teed keetis.
2009. aasta alamkoja valimised Jaapanis olid märgilise tähtsusega. Teist korda moodsa parlamendi ajaloos tuli liberaaldemokraatlikul parteil (LDP) – traditsioonilisel võimuparteil – võtta sisse koht opositsioonis. Jaapani demokraatlik partei (DPJ) oli Yukio Hatoyama juhtimisel ülekaalukalt1 valimised võitnud, toetudes valimiskampaanias rahva hulgas väga populaarseks saanud valimislubadustele ehk nn DPJ manifestile. Nende hulgas oli olulisel kohal lubadus parandada suhteid Hiinaga ja teiste Aasia riikidega ning viia suhted USAga uutele alustele, kus Jaapan mängiks võrdse partneri rolli.
See tuletab meelde 1990. aastate algust, mil LDP kaotas esmakordselt pea poole sajandi vältel oma ainuvõimupositsiooni, oli üheksa kuud opositsioonis ja sai seejärel koalitsioonipartneriks sotsialistist (Jaapani sotsialistlik partei, SPJ) peaministri Tomiichi Murayama valitsuses.
Alljärgnevalt toongi mõned paralleelid nende kahe Jaapani poliitilisel maastikul erandliku perioodi vahel, kus traditsiooniline opositsioonipartei on saavutanud peaministri positsiooni ning hakanud rakendama poliitikat ja valimislubadusi, mis ei pruugi olla koostatud valitsusparteile omase poliitilise vastutustundlikkusega ega isegi silmas pidades reaalset võimalust valimistel peaministriparteiks saada.
2010. aastal provotseeris Hiina mitmeid oma regiooni riike, sh Malaisiat, Indoneesiat ja Vietnami.
Mäletatavasti ei pidanud Murayama valitsus kahte aastat vastu. Küsimus on, kas praegune DPJ valitsus kordab samu vigu ja jagab seega sama saatust või õnnestub demokraatidel tekitada suunamuutus, veendes jaapanlasi, et opositsioon on võimeline muutuma valitsusparteiks.
Niisiis oli SPJ2 aastakümneid kritiseerinud LDP poliitikat USA suunal, viidates sellele, et Jaapan mängib alla oma tegelike võimete ning on aeg välja tulla alandavast väikevenna rollist; samal ajal tuleb suund võtta suhete tihendamisele Aasiaga, sealjuures eriti Hiinaga. See suund moodustas märkimisväärse osa kogu SPJ identiteedist ning oli kinnistunud nii poliitikute kui ka valijaskonna hulgas. Võimule tõustes ei olnud Murayamal aga suurt valikut ning juba oma esimeses kõnes peaministrina pidi ta rõhutama Jaapani-USA jätkuvalt tihedaid erisuhteid, tänama ameeriklasi nende sõjalise kaitse eest ja tunnustama Jaapani enesekaitsejõudude seaduslikkust.
Sarnast suunda propageeris Hatoyama oma 2009. aasta manifestis, kuid tema initsiatiiv parandada suhteid Hiina ja ülejäänud Aasiaga ei langenud viljakale pinnasele. Kui 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses oli Hiina olnud oma naabritega suheldes pigem koostööaldis ja püüdis esilekerkivaid probleeme positiivselt lahendada3, siis nüüdseks oli Hiina muutunud jõulisemaks ja agressiivsemaks, laiendades oma huvisfääri nii geograafiliselt kui ka erinevate valdkondade lõikes. 2010. aastal provotseeris Hiina mitmeid oma regiooni riike, sh Malaisiat4, Indoneesiat ja Vietnami5, saates seirealuse Yuzheng6 311 Lõuna-Hiina ja Ida-Hiina merele väidetavalt oma kalalaevade kaitseks.
Jaapan ei olnud selles arengus erandiks. Hiina ja Jaapani vahel on mitmeid lahendamata teemasid, lahti on nii piiriküsimus kui ka sellest tulenevalt Shirakaba (hiina nimega Chunxiao) õli- ja gaasimaardla arendamise võimalused. Vaatamata paljutõotavale algusele mais 2010, kui kahe riigi liidrid Hatoyama ja Wen Jiabao leppisid kokku koostöös Ida-Hiina merel, alustas Hiina laiaulatuslike sõjaliste õppustega samas piirkonnas ning merepiiri rikkumistega. Oli ka juhtumeid, kus Hiina helikopterid provotseerisid ohtlike lähenemismanöövritega Jaapani mereväe aluseid, mis olid saadetud õppusi jälgima.
Kui info sarnaste manöövrite kohta jäi pigem regionaalsele tasandile ja spetsialistide ringi, siis septembris 2010 mõranesid Jaapani-Hiina suhted ka rahvusvahelisele publikule nähtavalt. Intsident toimus Senkaku saarte lähistel, mida mõlemad riigid peavad oma territooriumiks. Jaapani piirivalve pidas kinni 14 hiina kalurit, kui nende kalalaev Minjinyu rammis põgenedes kahte Jaapani piirivalvealust. Kasutades ÜRO peaassamblee istungi tõttu New Yorki koondunud maailma tähelepanu, nõudis Hiina oma kalurite kohest vabastamist, Jaapani-poolset vabandamist ja kahjutasu; lisaks peatas Hiina uue tehnoloogia tootmisele vältimatult vajaliku muldmetalli ekspordi Jaapanisse.
Mõne minuti möödudes, kui saadikud just laua alt välja julgevad ronida, avab sekretär ukse ja toob kandikul tassikesed rohelise teega…
Selle intsidendi mõjul langes jaapanlaste arvamus ja positiivne huvi Hiina vastu oluliselt. Suurima päevalehe Yomiuri Shimbun küsitluse andmetel vastas 87% jaapanlastest vahetult pärast seda juhtumit, et Hiinat ei saa usaldada. Seega oli kadunud DPJ üks poliitilise krediidi allikaid ning demokraatide initsiatiiv oli külmutatud7.
Teine DPJ manifestis rõhutatud initsiatiiv hõlmas Jaapani positsiooni suhetes USAga. Ka siin ei õnnestunud demokraatidel loodetud läbimurret saavutada. Okinawalaste soov vähendada saarel USA sõjaväebaaside tegevust ei ole aastate jooksul hetkekski muutunud ning läbirääkimispositsioonid on jäigad. Teisest küljest ei ole USAl, arvestades piirkonna arenguid julgeolekuvaldkonnas, võimalik oma kohalolu Okinawal märkimisväärselt kokku tõmmata. DPJ manifestis Okinawale antud lubadus vähendada nende kantavat koormat sundis Hatoyama loobuma peaministri toolist ning DPJ muutis oma poliitika selles osas väga ettevaatlikuks ja konsensust otsivaks. Näiteks 25.10.2011 toimunud USA ja Jaapani kaitseministrite kohtumisel selgitasid jaapanlased Leon Panettale põhjalikult protseduurilisi käike, mis peavad eelnema lõpliku otsuse tegemisele Okinawal asuvate baaside tuleviku suhtes. Protseduurid näevad ette muuhulgas Okinawa kuberneri heakskiidu kahe riigi vahelisele kokkuleppele, mis muudab kogu protsessi praeguse sisu juures juba ette lootusetuks ning häirivaks pinnuks USA ja Jaapani sõbralikus käepigistuses.
Plaanitud ja loodetud edu suhetes Hiinaga ja USAga ei saavutatud. Samal ajal ei avanenud demokraatidele ka ükski teine uks välispoliitilisel areenil oma kapitali suurendamiseks. Isegi traditsiooniliselt väheusalduslikud ja stabiilselt jahedad suhted Venemaaga pingestusid ootamatult veelgi. Esiteks muutusid alates 2009. aastast venelaste poolsed Jaapani õhupiiri rikkumised häirivalt sagedaks ning kauakestvaks. Jaapani õhuväe lennukid pidid 2009. aastal kokku 299 korda piiririkkujat või provokaatorit saatma tõusma ja 66% juhtudest oli tegemist just venelastega. Näiteks 12. novembril 2010, st päev enne Yokohamas aset leidnud APECi riigipeade kohtumist, tegid kaks Vene strateegilist pommitajat peaaegu täisringi ümber kogu Jaapani.
Äärmiselt provokatiivseks pidasid jaapanlased ka president Dmitri Medvedevi visiiti Sahhalinilt Kunashirile. Medvedev sai sellega esimeseks Vene riigipeaks, kes astub nn Jaapani Põhjaterritooriumile. Külastades ise kohalikku elektrijaama, sadamat, lennuvälja jm kriitilise tähtsusega taristut, avas ta tee kõigile valitsusliikmetele, kellele tehti ülesandeks vaidlusalustel saartel oma valdkonna arendamise eest hoolt kanda, sh sõjaväetaristu ja ka õigeusu kiriku ehitamise eest.
Jaapanlased tõlgendasid Medvedevi käitumist selgelt motiveerituna Vene sisepoliitilisest olukorrast ja lähenevatest presidendivalimistest. Märkamata ei jäänud, et Medvedevi populaarsus vahetult peale visiiti jäi vaid 1% võrra alla Putini omast. Seetõttu on selge, et Venemaa ei muutu lähimas perspektiivis jaapanlaste silmis oma tähtsuse poolest Hiinaga võrreldavaks. Samas on siiski huvitav tähele panna Venemaa positsiooni Jaapani uues kaitsestrateegias, mis kinnitati käesoleva aasta jaanuaris. Peatükis, mis kirjeldab Jaapani julgeolekukeskkonda ja selles valitsevaid ohtusid, keskendutakse lisaks üldistele mureteemadele, nagu massihävitusrelvad ja terrorism, konkreetselt ka kolmele riigile. Mõistetavalt on esimeseks Põhja-Korea, seejärel üha suurenevate suurriiklike ambitsioonide ja läbipaistmatu kaitse-eelarvega Hiina ning lõpuks järjest agressiivsemaks muutuv Venemaa.
Tulles tagasi 1990. aastate alguse ajaloolise hetke, st Murayama valitsuse juurde, näeme, et paralleel tänaste demokraatidega kehtib nii initsiatiivi kui ka selle järelmite osas. Ei SPJ tookord ega DPJ täna pole suutnud märkimisväärselt parandada suhteid Hiinaga ega hüppeliselt kasvada suureks vennaks USAle. Rahvusvahelisel tasandil tekitab Jaapan kõneainet endiselt pigem majanduse kontekstis, mitte oma suurusele vastavalt hääleka ja olulise rahvusvahelise poliitika kujundajana.
Septembris 2010 mõranesid Jaapani-Hiina suhted ka rahvusvahelisele publikule nähtavalt.
Võttes hetke sisepoliitiliste arengute jälgimiseks, tundub saatuse irooniana, et nii SPJ kui DPJ valitsemiseaega on jäänud viimaste aastakümnete suurimad maavärinad. Ükski administratsioon ei suuda muidugi loodust käsutada, kuid valitsuse võimekust saab hinnata ja võrrelda nende katastroofide tagajärgedega toimetulekul. Mäletatavasti kukkus Murayama administratsiooni populaarsus ja lõpuks ka valitsus ise just tohutu kriitikatule all, mis vallandus tänu SPJ suutmatusele Kōbe maavärinast tulenevate purustuste ja põlengutega kaasnevat kaost likvideerida.
Naoto Kani valitsus oli enne 11. märtsi maavärinat kaotamas jalgealust tänu DPJ korruptiivse „halli kardinali“ Ichirō Ozawa skandaalile8, mis tekitas igapäevaselt pea pooleks aastaks negatiivset meediakajastust. Maavärina, tsunami ja tuumakatastroofi järel koondus tähelepanu loomulikult Fukushimale, ning sellest oleks võinud saada Kani päästerõngas, kui ta oleks suutnud temalt oodatud moel kindlakäeliselt olukorda valitseda. Siiski, Kani pikaleveninud lahkumine peaministriametist kahjustas veelgi DPJ toetust rahva hulgas ning nõrgendas oluliselt Noda valitsuse stardipositsiooni.
Kokkuvõtvalt on ilmne, et nii välis- kui sisepoliitikas võrreldud kahe perioodi vahel on tuntavaid sarnasusi. SPJ ei suutnudki sellest kukkumisest toibuda ning aastakümneid LDPle tõsist opositsiooni pakkunud partei on tänaseks täielikult marginaliseerunud ja kaotanud oma identiteeti rajanud positsioonid.
DPJ puhul on selge, et tehtud on väga olulisi valearvestusi, eriti rahvusvahelisel areenil, hinnates valesti nii oma naabrite kui enda positsioone ja jõudu. Samas on demokraadid suutnud jätkata võimuparteina ning olukord LDP jaoks ei ole kindlasti lootustandvam kui 2009. augustis. Ehkki DPJ toetus rahva hulgas on iga kolme peaministri ametisse astudes kasvanud ja seejärel jälle kukkunud, ei ole see mõjutanud LDP toetust ning praegu on mõlema partei toetus hinnanguliselt 30% juures9.
Kas DPJ on suutnud oluliselt ja kestvalt muuta Jaapani poliitikamaastikku, vältides SPJ kiiret allakäiku ning LDP taastõusu, on hetkel veel vara öelda. Parlamendivalimisteni on piisavalt aega ja nii on oma partei peavooluga rahulolematutel võimalus nii LDPst kui DPJst lahku lüüa ning uute jõududena parteimaastikul kaalukeeleks muutuda. Järgmised valimised näitavad, kas DPJ on suutnud kummutada jaapanlaste stamparvamuse, et ainult LDPl on piisavalt kogemust Jaapani-suguse riigi valitsemiseks; ning et mistahes opositsioonipartei suudab äärmisel juhul vaid võimulolijaid kritiseerida, mitte aga poliitikat ellu viia. Märk sellest ei oleks mitte ainult DPJ valimisvõit, mis täna tundub vähetõenäoline, vaid isegi tugeva konkurentsi pakkumine LDPle, eristades neid sellega nähtavalt sotsialistide saatusest. See ei tähendaks mitte ainult ühe partei edu ja ajalugu, vaid oleks teedrajavaks arenguks Jaapani üldise tasakaalustatud parteijaotuse suunas, mis aitaks pikas perspektiivis vähendada korruptsiooni, tugevdada demokraatlikke valitsemisaluseid ja muuta Jaapani poliitilist süsteemi oma ühiskonnale läbipaistvamaks. Oluline oma populaarsuse säilitamisel ja tõstmisel on praegu näidata oma inimestele, et valitsus ja poliitikud käituvad sama suure vastutuse ja kohusetundega nagu rohelist teed keetes maavärinat trotsinud sekretär.
Viited
- 480-kohalises kojas langes LDP häälte arv 300-lt 119-le. ↩
- Alates 1996 Jaapani sotsiaaldemokraatlik partei. ↩
- Vt näiteks ASEAN Declaration on the Conduct of Parties in the South China Sea, 2002; või ookeaniressursside alane koostöö Spratly saarte lähistel Vietnami ja Filipiinidega 2005 jne, mis vähendasid tunduvalt pingeid Lõuna-Aasia riikide hulgas Hiinaga suhtlemisel. ↩
- Näiteks sattus Yuzheng 29. aprillil 2010 Malaisia kontrolli all olevale Layang Layang atollile nii lähedale, et Malaisia oli sunnitud välja saatma mereväepommitaja koos patrull-lennukiga ning jälitama Hiina alust 18 tunni vältel, kusjuures on fikseeritud hetk, mil Yuzheng oli Malaisia pommitajast vaid 300 meetri kaugusel. ↩
- Intsidendid Indoneesia ja Vietnami kalalaevadega on ka saanud tavapraktikaks. Näiteks juunis 2010 võttis Indoneesia kinni Hiina kalalaeva, kes tegutses Indoneesia vetes Natuna saarte lähedal; Yuzheng, kasutades ohtlikke manöövreid ja isegi suunates oma tulejõu indoneesia patrulllaevale, vabastas Hiina kalalaeva. Septembris 2010 võttis Hiina omakorda kinni üheksa Vietnami kalurit; Vietnam oli nende vabastamiseks sunnitud olukorra eskaleerima kahe riigi vaheliseks diplomaatiliseks intsidendiks. ↩
- Yuzheng on vastavalt eesmärgile ümber ehitatud endine mereväe allveelaevade päästealus, mille veeväljasurve ulatub 4500 tonnini. See on suurim alus, mis tegutseb nüüd Hiina kalandusasjade ameti alluvuses. ↩
- Laiemas kontekstis oli suuremaks kaotajaks kindlasti Hiina. Nimelt tegi USA riigisekretär Hillary Clinton New Yorgis avalduse, et Senkaku saared on kaetud USA-Jaapani julgeolekulepinguga. Samuti muutus seni Hiina monopoli all olnud muldmetallide turg aktiivseks tänu Jaapani nõudlusele. ↩
- Ozawa on antud kohtusse süüdistatuna korruptsioonis ja parteide rahastamisreeglite rikkumises. See puudutab 2004. a toimunud maa ostu-müügi tehingut Tōkyōs ja selle tehingu kajastamist oma partei raamatupidamises. ↩
- Erinevate hinnangute kohaselt on LDP toetus umbes 28 ja DPJ oma umbes 32 protsenti. ↩
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Tobias Nurmsalu: Eesti-Jaapani suhted ja potentsiaal nende arendamiseks
Väikeriikidel, näiteks Eestil, on rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse saavutamiseks harva võimalust kasutada „kõva jõu” ehk otsese poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu vahendeid. Seetõttu on tähtis olla globaalsel plaanil esilekerkiv, silmapaistev – omandada mõjuvõimu „pehmet jõudu“ kasutades ehk arendada võimekamate riikidega diplomaatilisi suhteid.
Punane kaart igale kodanikule ehk Põhja-Korea filmitööstusest Brigitte Weichi “Neli, viis, kuus” näitel
Kui süsteemikriitilisi filme on Põhja-Koreast tehtud lugematul arvul, siis vähe on selliseid lääne filme, mis on tehtud koostöös Põhja-Korea enda filmitööstusega. Üks selline on Austria režissöör Brigitte Weichi linateos “Neli, viis, kuus” (“... ned, tassot, yossot …”), mis räägib Põhja-Korea jalgpallinaiskonnast. Diktatuuri argielu kujutav film on ilmekaks näiteks, kuidas Põhja-Koreas ei imiteeri mitte kunst elu, vaid elu kunsti.
Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks
Aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud, aga ka Venemaa sõda Ukrainas, on tõstnud Hiina Kesk-Aasia riikide jaoks võtmepartneriks. Samal ajal on energiasektor Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.