Ivan U. Klyszcz: Ukraina otsib uusi sõpru

Selleks, et Kiievi diplomaatia küüniks kaugemale harjumuspärasest ringkonnast – naabermaadest ja Euro-Atlandi piirkonna riikidest –, on välisminister Dmõtro Kuleba 2022. aastast peale külastanud palju rohkemaid riike kui peaaegu kõik tema eelkäijad. Siht on selge: tuleb hankida Ukraina enesekaitsesõjale toetust tervest maailmast ning astuda seal, kus võimalik, vastu Venemaa infosõjale.

Valdav enamus läände mittekuuluvaid riike on ÜRO peaassamblees mõistnud Venemaa agressiooni hukka. Kiievis on käinud arvukalt diplomaate ja riigipäid ka neist riikidest, mis ei kuulu läände, alates Guatemalast ja lõpetades Saudi Araabiaga. Ukrainasse saabub humanitaarabi kõigist maailmajagudest.

Ent võrdluses rahalise ja sõjalise toetusega, mida Ukraina saab oma partneritelt läänes, paistavad need saadetised tagasihoidlikuna. Kuna toetus globaalsest lõunast on kasin, siis võib mõista, milliste raskustega tuleb Ukraina diplomaatidel rinda pista Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Lähis-Idas ning Lõuna- ja Kagu-Aasias. Tuleb märkida, et neis piirkondades on Kiievil umbes sama palju saatkondi kui Poolal ning vähem kui Kreekal. Venemaal on ainuüksi Aafrikas olemas üle neljakümne saatkonna.

Vajadus individuaalseks lähenemiseks

Siiski on Ukraina tänu oma julgele vastupanule – ning diplomaatide töökusele, mis moodustab osa sellest vastupanust – esimest korda pälvinud kaugetes maailmajagudes mitme riigi tõsise tähelepanu. Kuna Ukraina valmistub koos partneritega veel kaua Venemaa vastu pidama kurnamissõda, siis on need kontaktid suure väärtustega, sest nii säilitatakse Vene agressiooni hukkamõistmiseks ülemaailmset konsensust ning kärbitakse Moskva ülemaailmset autoriteeti.

On selge, et kui Ukraina soovib materiaalset abi uutelt riikidelt, tuleb neist kõigile läheneda individuaalselt.

Sageli asutakse esmajoones otsima „õiget” sõnumit, millega veenda riike väljaspool läänt andma Ukrainale täielikku, eelistatavalt rahalist ja sõjalist toetust. Ukraina dialoog mitme riigiga – näiteks Saudi Araabiaga – on küll paranenud, ent avalikud üleskutsed Ukrainat toetada pole saavutanud erilist edu. Näiteks Brasiilia, Mehhiko ja teised suured riigid on otsesõnu keeldunud Kiievile relvi tarnimast. On selge, et kui Ukraina soovib materiaalset abi uutelt riikidelt, tuleb neist kõigile läheneda individuaalselt.

Mida teha, sellest saab aimu varasematest puhkudest, kui riigid väljaspoolt läänemaailma pakkusid Ukrainale mitte ainult humanitaarabi, vaid ka ainelist toetust enesekaitsesõjaks. Tuleb tunnistada, et selliseid näiteid napib. Mõne juhtumi üle vaieldakse, kuna nendega käivad kaasas kuulujutud, eitused ja täielik väärinfo. Siiski saab tuntud juhtumite analüüsist teha järeldusi, milliste meetoditega võiks Ukraina hankida toetust globaalsest lõunast.

Kas tõesti relvatarned? Jordaania ja Sudaan

Kui jutuks tuleb Venemaa agressioon Ukraina vastu, mõeldakse harva Sudaanile või Jordaaniale. Ent mõlemal riigil on tehnikat, mis ühilduks Ukraina pärandsüsteemidega. Eelmise aasta detsembris selgus, et Ukraina miinipildujad tulistasid välja Sudaani mürske. Väidetavalt lubas Sudaan teistel riikidel teostada oma territooriumil relvavedusid – 2022. ja 2023. aastal olevat mitu saadetist tulnud Aserbaidžaanist. Augustis 2022 märgati Ukraina sõjaväe käsutuses Jordaania raketiheitjaid. Aprillis 2023 leidsid kinnitust sama päritoluga õhutõrjeraketid.

Millist teed pidi saabus sõjatehnika, mis väidetavasti pärines Jordaaniast ja Sudaanist? Pole teada, kas Jordaania või Sudaan on astunud Ukraina kaitse kontaktrühma (Ramsteini grupp), mis korraldab enamikku relvavedudest Ukrainasse. Ukrainal on suursaatkond olemas Jordaanias, aga mitte Sudaanis. Kui 23. septembril 2023 viibisid Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ja Sudaani liider Abdel Fattah al-Burhan ühekorraga Iirimaal, pidasid nad lennujaamas ettevalmistamata kohtumise. Avalduse järgi rääkisid nad „relvarühmitustest Sudaanis” ja Ukraina teraviljaalgatusest.

Spekuleeritakse, et oletatavaid Jordaania ja Sudaani tarneid finantseerisid Ukraina partnerriigid läänes.

Vaid mõni päev varem avaldas CNN uudise, milles anonüümsete Ukraina allikate alusel oletati, et Kiiev võttis osa droonirünnakust Wagneri sihtmärkide vastu Sudaanis. Siiski ootab alles kinnitamist, kas videomaterjal, milles näidatakse arvatavaid Ukraina eriüksuslasi Sudaanis võitlemas, on ehtne.

Spekuleeritakse, et oletatavaid Jordaania ja Sudaani tarneid finantseerisid Ukraina partnerriigid läänes. Tänavu juunis teatas avalikest allikaist teavet otsiv (OSINT) kollektiiv Oryx, et USA ostis Ukrainasse viimiseks Jordaaniast õhutõrjesüsteemi Cheetah. Ametlikult eitavad kõik osapooled – Jordaania, Sudaan ja Ukraina –, et sõjatehnika oleks omanikke vahetanud.

Eitamine, väärinfo ja relvatehingud: Maroko ja Pakistan

Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) – kõige usaldusväärsem ja autoriteetsem allikas rahvusvaheliste relvatehingute alal – andmetel tarnis 2022. aastal ainsa riigina väljaspool läänt Ukrainale relvi Maroko. Seda tehti 21 miljoni USA dollari väärtuses. Arvatavasti andis Maroko T-72 tanke ja varuosi Ukrainale üle eelmise aasta detsembris; selles olevat kokku lepitud Ramsteini grupi kohtumisel varem aprillis. Teadetest nähtub, et tehingu eest tasus USA.

Sarnaselt Jordaania ja Sudaaniga eitavad Maroko valitsus ja eksperdid, et nad on Ukrainale relvi tarninud. Ainus allikas nende väidete taga on rahvusvaheline press, muuseas see, mis ilmub Rabati igipõlises rivaalis Alžeerias. Tänavu märtsis kutsus Kiiev tagasi oma suursaadiku Marokos just seepärast, et Rabat polnud relvi tarninud. Moskvale on häma ja salgamine relvatarnete ümber kasulik, et levitada oma väärinfot. Näiteks on Venemaa alusetult kuulutanud, et Maroko tankid anti Ukrainale üle ilma Rabati nõusolekuta.

SIPRI andmetel on Maroko tarninud Ukrainale relvastust 21 miljoni USA dollari väärtuses. Maroko ise seda eitab.

Võimalikku väärinformatsiooni on ringelnud ka Pakistani kohta. Mullu augustis avaldati pilte sellest, et Ukraina kasutuses oli Pakistanis toodetud suurtükimürske. Järgmisel kuul teatas nädalaleht Le Monde, et USA vahendatud tehingu tulemusena võidi Ukrainasse tarnida Pakistani relvi, kusjuures veoseid olevat korraldanud Suurbritannia.

Seejärel avaldati mitmeid väiteid, et Pakistanist on Ukrainasse tehtud suuri relvavedusid, mis küünivad rakettidest ja mürskudest tervete tonnide laskemoonani. Erinevalt mullu suvel ilmunud teateist võis tegu olla väärinfoga, mille abil India tahtis kahjustada Pakistani-Vene suhteid.

Esiteks eitasid neid väiteid kõik osapooled. Teiseks on Pakistan ja Venemaa viimaste aastatega suhteid soojendanud, sest Islamabad püüab Moskvat New Delhist eemale meelitada. Kolmandaks pärinesid hilisemad uudised relvatarnete kohta põhiliselt India väljaannetest; neile pole kinnitust leitud rahvusvahelisest meediast ega muudest allikatest. Neil põhjustel arvavad teatud vaatlejad, et hilisemad väited on osa India väärinfokampaaniast Islamabadi-Moskva suhete saboteerimiseks.

See ei tähenda, nagu Ukraina-Pakistani suhted poleks viimastel kuudel elavnenud. 2023. aastal käis Ukraina välisminister isegi esimest korda Islamabadis. Erakordse sammuna võimaldati tal kohtuda Pakistani luurejuhtidega. Oleks liialdus nimetada Pakistani Ukraina liitlaseks, ent Islamabad on andnud märku, et tema välispoliitika lahkneb (Vene-orientatsiooniga) India omast.

Paljutõotav näide: demineerijad Kambodžast ja Kolumbiast

Kambodža ja Kolumbia on paeluvaks näiteks sellest, kuidas Ukrainale saab sõjalist toetust anda. Erinevalt Jordaaniast, Marokost, Pakistanist ja Sudaanist oli Kambodža ja Kolumbia sõjaline toetus Ukrainale mittevaraline ning seda anti avalikult.

Kambodža ja Kolumbia on riigid, mille territooriumil on veel ohtralt miine. Kuna Venemaa on nüüd Ukraina aladele pannud arvukalt miine, peab Ukraina kiiresti suurendama võimekust miine ohutuks teha. Demineerimine on kulukas tegevus, sest ühe miini eemaldamine maksab märksa rohkem, kui selle maasse panek.

23. mail 2022 andiski Kolumbia teada, et Euroopasse lähetatakse mitmeks kuuks diskreetne sõjaline missioon, kes õpetab välja Ukraina demineerijaid. Kolumbia on NATO partnerriik olnud 2017. aastast, kusjuures alaline koostöö toimub eriti demineerimise alal. Selle sammuga sai Kolumbia esimeseks Ladina-Ameerika riigiks, kes avalikult andis Ukrainale sõjalist toetust.

Erinevalt Jordaaniast, Marokost, Pakistanist ja Sudaanist oli Kambodža ja Kolumbia sõjaline toetus Ukrainale mittevaraline ning seda anti avalikult.

Kambodža on Ukraina toetamisel olnud sedavõrd otsekohene, et ta on lausa taotlenud Ukraina võtmist ASEAN-i partnerriigiks. Tänavu jaanuaris saabus Kambodžasse rühm Ukraina spetsialiste, et saada väljaõpet sealses demineerimiskeskuses. Selle aasta suvel lähetas Kambodža Poolasse demineerijate rühma Ukraina spetsialiste treenima. Kambodža koolitusmissiooni Poolas toetas rahaliselt veel üks NATO partnerriik – Jaapan.

Demineerimiskoolitused on tähtsad, aga see ei tähenda veel avalikult Ukraina pooldamist. Nii Bogotá kui ka Phnom Penh rõhutavad, et nad ei võta sõjast osa ning toetuse osutamine ei tähenda poolte valimist. Kambodža on jäänud Ukraina toetajaks, aga Kolumbias eelmise aasta augustis toimunud valitsusvahetus asendas selge Ukraina-meelse suhtumise pigem Vene-orientatsiooniga. Seda näitab, et praegune Kolumbia president Gustavo Petro mõistis Venemaa agressiooni Ukraina vastu hukka alles tänavu juunis.

Kuidas veenda globaalset lõunat Ukrainat abistama

Milliseid soovitusi saab nende juhtumite alusel teha: milliste meetoditega pälviks Ukraina sõjalist toetust kogu maailmast?

Esiteks tuleb survestamise asemel olla peenetundeline. Paljud riigid hoiduvad tõsisemast läbikäimisest Ukrainaga hirmust, et neil tuleb Venemaa sõjategevuse tõttu endal kahju kanda. Pealekäimise asemel võiksid Ukraina ja tema partnerriigid pakkuda koostööks diskreetseid, poliitiliselt neutraalseid variante.

Eeskuju võiks võtta Kambodža ja Kolumbia abist demineerimise vallas; võib-olla saaks koostööd teha teistelgi elutähtsatel aladel, nagu elektritootmine või joogivee puhastamine. Kummastki näitest nähtub, et taktitunne ei pea tähendama ähmasust. Vastupidi, just Maroko ja Pakistani näide osutavad, et hämamisega jäetakse tee lahti desinformatsioonile.

Pealekäimise asemel võiksid Ukraina ja tema partnerriigid pakkuda koostööks diskreetseid, poliitiliselt neutraalseid variante.

Samuti on tähtis suhtluskanalite avamine. Siin käsitletud riikidest on Kolumbia, Jordaania, Maroko ja Pakistan ametlikult USA olulised NATO-välised liitlased ning Kolumbia ja Pakistan on NATO rahvusvahelised partnerid.

On näha, et Ukraina enda institutsionaalsete sidemete puudumisel on Ukraina diplomaate ülemaailmsete kontaktide loomisel abistanud lääneriikide diplomaadid ja välisministrid. Edaspidi võivad need kontaktid viia tulemusliku koostööni näiteks relvade tootmisel ja ülesehitustöös. Nii mainis Kuleba tänavu 30. septembril, et Aafrika ettevõtted on ilmutanud huvi Ukraina relvade tootmise vastu.

Ükskõik, kas eelistada diskreetsust või otsida laia tähelepanu, peab Ukraina diplomaatiat globaalses lõunas juhtima Kiiev ise. Läänest on palju abi, aga Ukraina diplomaate ja Ukraina valitsust ei tohi varju jätta. Asi on seda väärt. Globaalsest lõunast toetuse hankimine lisab kaalukust järjestikustele ÜRO resolutsioonidele, mis mõistavad Venemaad hukka: maailm on Ukraina poolel.