Ivan U. K. Klyszcz: Ukraina pole Lähis-Idas tähtsusetu

Venemaa alusetu kallaletung Ukrainale on kõige enam mõjutanud Euroopat, ent puutumata pole jäänud ükski riik maailmas. Alates 2014. ja eriti 2022. aastast on Moskva pununud sõbralikest režiimidest ja valitsustest võrgustikku, pidades silmas sanktsioonidest kõrvalehiilimist ning lääne osaluse kõrvaletõrjumist mitmest tähtsast piirkonnast. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika regioon (MENA) on kaua olnud ka Venemaa rahvusvahelises tegevuses tähtsal kohal.

Varem püüdis Moskva heidutada regioonist lähtuvat hargmaise terrorismi ohtu ning otsis üksmeelt naftatootjate kartelliga OPEC, saavutamaks toornafta hinna püsimist soodsal tasemel. Liibüas ja Süürias sekkudes tahtis Moskva regiooni julgeolekupoliitikas täiel häälel kaasa rääkida, et tema mõjujõud läänes veelgi kasvaks. Ehkki täiemahuline agressioon Ukraina vastu neelab Venemaa tähelepanu ja ressursse, ei kavatse Kreml kohalolust Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas loobuda.

Ukraina käsitleb Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikat potentsiaalselt olulise toetuseallikana, kus kõigepealt on vaja Venemaa diplomaatilisi käike nurja ajada.

Murest riikliku suveräänsuse ja territoriaalse puutumatuse pärast on enamik maailma riike mõistnud Venemaa agressiooni Ukraina vastu hukka. Ent väljaspool läänt väljendavad vaid üksikud riigid oma hukkamõistu ka tegudes. Enamikul juhtudest on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigid andnud oma hääle Venemaad taunivate ÜRO resolutsioonide poolt, aga jätnud sanktsioonid kehtestamata. Mitu regiooni riiki on ühinenud Ukraina kaitseabi kontaktrühmaga (kaitseministrite kohtumised Ukrainale kaitseabi saatmise kooskõlastamiseks, mitteametliku nimega Ramsteini rühm), aga teised riigid lubavad end Venemaal kasutada kaubanduse ja sanktsioonidest kõrvalehoidumise tarvis. Tervikpilt on komplitseeritud.

Ukraina diplomaatia käsitleb regiooni potentsiaalselt olulise toetuseallikana, kus kõigepealt on vaja Venemaa diplomaatilisi käike nurja ajada. Ukraina diplomaatide esindatus regioonis on Venemaa omast väiksem, aga mitte ebaoluline. Enamikus Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidest on Ukrainal olemas suursaatkond. Regiooni tähtsus Kiievile on suurenenud; 2022. aasta juulikuus määras president Zelenskõi ametisse Ukraina eriesindaja Lähis-Idas ja Aafrikas, Maksõm Subhi. Ukraina saab Lähis-Ida diplomaatilises tegevuses toetust lähimatelt partneritelt, kelle seas on Poola ja Ameerika Ühendriigid. Kuidas on Kiievi ja Moskva positsioonid regioonis alates 2022. aastast muutunud?

Sõja majanduslikud tagajärjed

Sõja tagajärjed on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidele olnud eeskätt majanduslikud. Lõviosa teraviljast ja väetistest, mis siia jõuab, on pärit Ukrainast ja Venemaalt. Nii annab Venemaa agressioon tunda ka sellest küljest. COVID-19 pandeemia kahjuliku majandusmõjuna tõusid 2022. aastal kütuse- ja teraviljahinnad terves maailmas. Juba 2021. aastal hindasid ÜRO asutused, et Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas elas 20 protsenti kogu maailma toidupuuduses inimestest, ehkki regioon on maailma elanikkonnast koduks vaid kuuele protsendile.

Iseäranis haavatavad on riigid nagu Liibanon, Liibüa, Sudaan ja Jeemen. Toiduainetega varustatuse tagamine on tänapäeval võtmetähtsusega kõigi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide diplomaatilises tegevuses, millest mitu astuvad rahvusvahelisel areenil markantseid samme. Näiteks andis Kairo 10. märtsil teada lahkumisest ÜRO teraviljakaubanduse konventsioonist, millega ta oli ühinenud selle algatamisel 1995. aastal. Valitsus seletas, et Egiptus ei soovi enam liikmelisuse eest maksta, kuna teraviljaturg ei lase end konventsioonist määrata. Egiptus sõltub Ukraina ja Vene teraviljast 80 protsendi ulatuses.

Ehkki Venemaa teravili ja väetised pole sanktsioonide all, levitab Moskva jutte, et toiduainehindade ülemaailmses tõusus on süüdi just sanktsioonid.

Ukraina ja Venemaa on olukorra pakilisusest teadlikud. Moskva kasutab seda Ukraina ja lääne kahjustamiseks sõna ja teoga. Kuude kaupa on Venemaa vedanud Ukrainast varastatud teravilja Süüriasse, et hõlbustada Bashar al-Assadi diktatuuri – oma klientrežiimi – püsimist. Ehkki Venemaa teravili ja väetised pole sanktsioonide all, levitab Moskva jutte, et toiduainehindade ülemaailmses tõusus on süüdi just sanktsioonid.

Venemaa propagandat selles punktis ümber lükata pole kerge, kuid Ukraina ja tema partnerid ei hoia käsi rüpes. Kiiev tegi 26. novembril algust annetusprogrammiga ’Teravili Ukrainast’. Programm saab läänest toetust ja finantse. Kõige esimesena annetas Ukraina teravilja Etioopiale ja Somaaliale, ent programmi alla käivad ka näljahädast haaratud Lähis-Ida riigid, eeskätt Jeemen.

Iraan ja Iisrael valivad pooli

Viimase aasta jooksul on Ukraina-Vene ja Iisraeli-Iraani suhtenelinurk paljugi läbi teinud. 2022. aasta alguses olid Iisraelil ja Iraanil üldiselt head suhted nii Ukraina kui ka Venemaaga. Ent sõjategevuse laienemise tõttu on Ukraina-Iisraeli ja Venemaa-Iraani vahele hakanud moodustuma kuristik.

Ukrainal oli Iraaniga minevikus hea läbisaamine, mis tipnes 2016. aastal. Näiteks ei tunnistanud Iraan Krimmi poolsaare okupeerimist Venemaa poolt anneksiooniks. Kahepoolsed suhted said paraku kannatada, kui 2020. aastal tulistati Iraani territooriumi kohal alla Ukraina reaktiivreisilennuk ning – mis veel tähtsam – 2022. aastal hakkas Teheran Venemaale relvadroone tarnima. Detsembris 2022 nimetas Zelenskõi Iraani Venemaa ’liitlaseks’ Moskva genotsiidi teostamisel.

Samal ajal on Ukraina ja Iisrael vastastikku lähenenud. Lõppenud aastal suhtus Iisrael sõtta ettevaatlikult. Esialgu üritas Iisrael Ukraina ja Venemaa vahel rahu sobitada, ent need katsed kukkusid 2022. aasta märtsikuuks läbi. Ukraina diplomaadid palusid 2022. aasta septembrikuus väidetavasti oma Iisraeli ametikaaslastelt, et need jagaksid luureandmeid Iraani kohta, täpsemini öeldes seireandmeid Teherani drooniprogrammi ja Venemaale määratud saadetiste kohta. Hiljuti teatati, et 2023. aasta veebruarikuu keskpaigas väljastas Iisrael ekspordiload võimalikuks droonide segamissüsteemide müügiks Ukrainale. Iisrael võib olla huvitatud testimisest, kui efektiivsed on need süsteemid Iraani droonide vastu. Ehkki riigi uus lähenemine jääb kaugele pühendumusest, mida on üles näidanud Ukraina partnerid läänes, on Iisrael astunud igatahes Kiievile lähemale, mitte ei säilita neutraalset hoiakut.

Oma suhtumist on pidanud korrigeerima ka Venemaa. Iisrael hakkas täiemahulist sõda eriti taunima pärast Butšat. Moskva ise loobus neutraalsest hoiakust Iisraeli-Palestiina konflikti suhtes, millega ta oli kiidelnud, ning naasis 2022. aasta aprilliks Palestiina eelistamise juurde.

Ühtlasi hakkas Iraan Venemaa kõhklevast partnerist poolehoidjaks (ehkki üksikute reservatsioonidega). Üks Iraani meelemuutuse põhjuseid seisnes selles, et Araabia riigid normaliseerisid vastavalt 2020. aastal sõlmitud Aabrahami kokkulepetele suhteid Iisraeliga. Moskva on Iraani tuumaleppe (JCPOA) küsimustes Teheraniga nõustumas ning kahe riigi sõjaline koostöö on aktiivne, kuna taktikalised vajadused on sarnased ja mõlemad on läänega vastasseisus.

Türgi distantsi hoidmas

Türgi reageeringus täiemahulisele kallaletungile on Ukrainal tulnud pettuda. Lõunanaaber oli kaua aega Ukrainale lähedane partner, sealhulgas tundlikel teemadel nagu riigikaitse ja partnerlussidemed läänega. Ankara avaldas hukkamõistu, kui Venemaa alustas 2014. aastal Ukraina vastu agressiooni ja 2022. aastal seda hoogustas.

Ometi keeldub Türgi isegi vähendamast oma tihedat koostööd Venemaaga, ta pole kehtestanud Venemaale sanktsioone ning tõkestab Soome ja Rootsi ühinemist NATO-ga. Türgist sai 2022. aastal lausa üks suurimaid Venemaa kaubanduspartnereid ning ta abistab Kremli sanktsioonidest kõrvalehiilimisel. Seda kahemõttelist positsiooni on iseloomustatud ’tasakaalustamise’ või ’mittebinaarsusena’ – ’Ukraina poolt, aga mitte Venemaa vastu’. Seepärast ei pea Kiiev enam oma vahekorda Ankaraga osaks partnerlusest läänega.

Kas suhted USA-ga määravad ühtlasi saudide suhtumist Ukrainasse?

Saudi Araabia on üks neid riike, kes soovivad Ukraina ja Venemaa vahel vahendajarolli täita. Seepärast on Rijad taotlenud head läbisaamist kummagi riigiga. Rijad on korraldanud kahe riigi sõjavangide vahetusi; selles valdkonnas on Saudi diplomaadid end varasemates sõdades tõestanud. Poliitilise kursi seadmisel lähtub Rijad läbisaamisest Ameerika Ühendriikidega, kes on riigi julgeoleku peamise tagajaks.

Kui lääs taunis Jamal Khashoggi hukkamist 2018. aastal, tugevdas see Rijadi tahet lääne partneritele vastamiseks kõlavamaid argumente hankida. Seega lähenes ta Hiinale – näiteks 2023. aastal Iraaniga suhteid uuendades – ja Venemaale. Rijadil on võimalik mõista Venemaa kurtmist ’NATO laienemise’ üle Ukrainasse, kui ta kõrvutab seda omaenda sõjaga Jeemenis.

Saudi Araabia on üks neid riike, kes soovivad Ukraina ja Venemaa vahel vahendajarolli täita.

Selleks, et mitte paista üleliia Venemaast sõltuvana, on Rijad ’vastukaaluks’ lubanud Ukrainat abistada. Oktoobris 2022, samal ajal, kui Saudi Araabia ja Venemaa kooskõlastasid suure kärpe naftatootmises, tõotas Rijad anda Ukrainale 400 miljoni dollari suuruse abipaketi. Samas tehti järgmised sammud selle abi väljastamiseks alles 2023. aasta veebruaris. Saudi Araabia välisminister käis Ukrainas 27. veebruaril ametlikul visiidil – see oli esimene kõrgetasemeline delegatsioon Saudi Araabiast. Väidetavasti andis käik märku Rijadi kavatsusest USA-ga suhteid siluda.

Ukraina pole seejuures olnud vaid kõrvaltvaataja. Uue Ukraina suursaadiku ametissemääramisele septembris 2022 järgnes kuningriigis rodu kõrgetasemelisi kohtumisi. Veebruarikuise visiidi järel kinnitas Ukraina oma huvist kontakte Saudi Araabiaga tihendada. Iseäranis arutati kuningriigi toetust Ukraina annetusprogrammile ’Teravili Ukrainast’. Veel on Ukraina ametnikud teinud Saudi ametikaaslastega juttu ohust, mida kujutab Iraani droonitööstus.

Mis seisab ees

Täiemahuline sõda Ukrainas on üks tegureid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrika strateegilistes ümberkorraldustes, mis omakorda avaldavad tagajärgi nii Ukrainale kui ka Venemaale. Kiiev on regioonist otsinud uusi partnereid ja toetajaid, liikudes lähemale Iisraelile ja püüdes siinsetest rivaalitsemistest eemale jääda.

Moskva kohalolu regioonis on tugevam, ent agressioon Ukraina vastu nõrgendab tema suutlikkust kunagi võetud kohustusi täita. Siiski tahab Venemaa oma kaalukust säilitada, et seeläbi survestada lääneriike.

Vastukaaluks võiksid Ukraina partnerid lasta oma diplomaatilistel võrgustikel edastada Kiievi sõnumeid, et need jõuaksid kaugemale ja pääseksid õige publikuni. Regiooni avaliku arvamuse ümberveenmine ei pruugi tugevasti juurdunud Ameerika-vastasuse tõttu olla saavutatav, nii et vähemasti ajutiselt tuleks keskenduda regiooni juhtisikutele.