Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas

Vene riik ei talunud demokraatiat Ukrainas – demokraatlikke reforme, inimõigusi ja isikuvabadusi, majanduskasvu ja poliitilist teisenemist oma naabruses –, kuna see pakkus eeskuju oma elanikkonnale. Niisiis tuli pretsedent iga hinnaga lämmatada.

Putini režiim läks vimmapidamiselt üle hävitustööle, otsustades Euroopasse tagasi tuua sõja kui vahendi välispoliitiliste probleemide lahendamiseks, auahnuse rahuldamiseks ning oma elanikkonna vaoshoidmiseks. Natsid Kiievis, riigipööre, NATO lähenemine Vene territooriumile või messiaanlik roll kaitsta traditsioonilisi väärtusi – sõjalisele agressioonile võib leiutada igasuguseid ettekäändeid.

Viis julgeolekutrendi

Sõda Euroopas on muutnud julgeolekuarhitektuuri nii maal kui ka merel. Lisaks Ukrainale endale on haavatavad teisedki riigid Musta mere ääres, mille ainsa väljapääsu moodustavad Bosporus ja Dardanellid. Türgi peab oma väinade üle kiivalt vahti, järgides 1936. aastal sõlmitud Montreux’ konventsiooni. Konventsioonil on küll eeliseid, ent see tekitab ka raskusi, eriti seoses NATO lepingu artikliga 5.

Sõda Ukrainas andis piirkonnas tõuke evolutsioonilisteks muutusteks. Ukraina rahvale ja tema sõjalisele suutlikkusele on langenud tohutu surve. Keset tsiviilinfrastruktuuri ja elamurajoone, mida lakkamatult õhust rünnatakse, tuleb Ukraina sõjaväelastel kodumaad kaitsta, teadmata, kas nende perekondadel on ohutu isegi kaugel rindejoone taga.

Alates 2022. aasta veebruarist on Krimmist saanud platsdarm rünnakuteks Ukraina mannermaa vastu.

Okupeeritud Krimmis toimub ülisuures mahus militariseerimine – Vene sõjaväe kohalolu vahetult pärast poolsaare annekteerimist 2014. aastal ei anna sellega võrreldagi. Alates 2022. aasta veebruarist on Krimmist saanud platsdarm rünnakuteks Ukraina mannermaa vastu.

Sellest aga olulisemgi on Venemaa naabruses toimuv: ebaturvalisus ja ebastabiilsus, kõigi reeglite seadmine kahtluse alla, vägivald või sellega ähvardamine. Riigipiiride mahamärkimine ja tunnustamine ning reeglitest kinnipidamine on asendatud agressiooni ja vägivallaga nii merel kui ka maal. Venemaa esitab ühepoolselt pretensioone aladele, mida ta vajab sõjaliseks otstarbeks, tõkestades neid kaubandusele ja liiklusele.

Sõda on suurendanud ohte, riske ja haavatavusi terves Musta mere piirkonnas: nii tuuma-, tava- kui ka hübriidrelvadest lähtuvaid. Näiteks ähvardab Kreml alatasa taktikaliste tuumarelvadega kas infosõja raames või heidutuseks – see oli juba Nõukogude üliriigi viimane abinõu (kuna Punaarmee ei osutunud piisavalt usaldusväärseks ja oli piisavalt nõrk, et sellest võis tavarelvadega jagu saada).

Tavasõda on vahetu oht NATO idatiivale, iseäranis Rumeeniale. Vene dessant Odessasse ning edasitung Doonau kuristike (Raudvärava) suunas ja üle Pruti jõe on endiselt võimalik. Moldova Vabariik (koos separatistliku Transnistriaga) on strateegilises bilansis liiga tähtsusetu, et Vene vägesid peatada. Hübriidmeetmed on ühiskondades drastiliselt suurendanud lõhesid konservatiivide ja progressiivselt meelestatud inimeste vahel ning lisanud lausa uue lõhenemise: Venemaa ja Ukraina pooldajate vahel. Sotsiaalmeedia on vaidlustega üle ujutatud ning valitsused on sattunud tugeva surve alla kahandada oma toetust Ukrainale.

GPS-signaalide summutamine ja moonutamine on rannikuriikidele saanud maismaal, territoriaalvetes ja majandusvööndis alaliseks probleemiks.

Riikide merepiiride küsitavaks pidamine agressiivsete meetmega ja piiristamist takistades on tõsine oht. Venemaa pole küll üks osapooltest Rumeenia-Ukraina protsessis Haagi Rahvusvahelises Kohtus, aga ta trotsib ikkagi Rumeenia majandusvööndit, ohustades investeeringuid ja avamerepuurimisi.

Suurim oht lähtub meremiinidest. Anonüümselt vette heidetud miinid on kümnete kaupa jõudnud Musta mere randadele; paljud on plahvatanud, kahjustades tsiviilaluseid ning vigastades pardalolijaid. Kaubaveod on ohus, laevade kindlustuskulude tõusu tõttu tõusevad ka Mustal merel veetavate kaupade hinnad.

Lisada võib elektroonilise sõjapidamise tagajärjed – otsene agressioon NATO rannikuriikide vastu, kuna häiritakse tsiviilsidet ja GPS navigatsiooni (et mitte mainida sõjalisi aspekte). GPS-signaalide summutamine ja moonutamine – puhuti juba enne täiemahulist kallaletungi – on rannikuriikidele saanud maismaal, territoriaalvetes ja majandusvööndis alaliseks probleemiks.

Energeetika ja veealune infrastruktuur on majandusvööndites väga ohustatav. Vaid kaks näidet Venemaa vaenulikust käitumisest oleksid Türgi kaubalaeva läbiotsimine Vene mereväelaste poolt Bulgaaria territoriaalvetes 2023. aasta augustis ning Ukraina naftaplatvormide ülevõtmine. Musta mere ümber on pooleli rohkesti infrastruktuuriprojekte alates torujuhtmetest kuni muude investeeringuteni. Näiteks 2023. aastal sõlmis Euroopa Liit lepingu, et viia roheenergiat Aserbaidžaani tuuleparkidest (Abşeroni poolsaarel ja selle ümber Kaspia merel) maad mööda läbi Gruusia ja veealuse kaabliga Rumeeniasse. Euroopa finantsidega ehitatav andmesidekaabel pidi järgima sama marsruuti, aga nüüd suunatakse läbi Bulgaaria.

Kui Taiwani väinas teostatakse meresõiduvabaduse missioone, tuleb neid läbi viia ka Mustal merel, mille kolm rannikuriiki kuuluvad NATO-sse.

Kaitse ja heidutus. Vene agressioon ei väljendu üksnes maapealse ja elektroonilise sõjapidamisena Ukraina vastu. Ennekõike valmistab see muret teiste riikide merevägedele – orienteerumine, vaba liiklemine, ohtlikus läheduses manööverdamine ja ebaprofessionaalne käitumine (näiteks saatsid 2021. aastal Krimmi poolsaarest mööduvat Briti miinilaeva HMS Defender Vene sõjalaevad ja -lennukid).

Kui Taiwani väinas teostatakse meresõiduvabaduse missioone, tuleb neid läbi viia ka Mustal merel, mille kolm rannikuriiki kuuluvad NATO-sse. Asi pole üksnes põhja-lõunasuunalises Odessa-Istanbuli veotees, mille Ukraina taastas läbi Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi territoriaalvete pärast seda, kui Venemaa oli üritanud teraviljaeksporti blokeerida. See kehtib ka ida-läänesuunaliste marsruutide kohta: Constanțast Anakliasse või Batumisse. Need näited illustreerivad ohte ja piiranguid, mida nii tsiviil- kui ka sõjaväelised alused on Mustal merel kohanud alates Venemaa täiemõõdulisest kallaletungist Ukrainale.

Mida teha, mida mitte

Musta mere piirkonda ei saa vaadelda lahus NATO idatiivast, aga ka NATO jõupingutustest leevendada riske ja ohte, mis kaasnevad Venemaa vallapäästetud agressioonisõjaga Ukraina vastu. Kasvõi põhimõtteliselt ei saa me aktsepteerida ühtegi piirkondlikku lahendust — isegi kui toetus Rumeenia, Türgi ja Bulgaaria kolmepoolsele demineerimismissioonile Mustal merel on alaline. Me ei saa leppida ühegi „NATO-ga NATO-s” – see üksnes kahandab alliansi rolli meie ühises kaitses. Samuti ei saa me leppida dubleerimisega – ammugi mitte konkurentsiga –, mida kujutaks Euroopa Liidu sõjavägi või mõni sarnane algatus, mis pole alliansile täienduseks. Julgeolekuohtudele Musta mere piirkonnas on olemas kolm praktilist lahendust.

Esiteks kohalolek ja heidutus: USA ja teised NATO riigid peaksid arutlema varasemate missioonide üle piirkonnas ja neid kõiki jätkama. Vaba liikumist Türgi väinades ja Musta mere sadamates tuleb deklareerida ja jõustada. Kuna jutt käib sõjalistest vahenditest, mis ei kuulu konflikti osapooltele, siis pole tegemist Montreux’ konventsiooni rikkumisega stricto sensu.

Ukraina pole saavutanud Musta mere lääneosas üleolekut, aga ta tõkestab seda mereala Vene sõjalaevastikule ülimalt julgete rünnakutega.

Praegused tingimused on õnneks Ukrainale soodsad. Võib-olla pole ta saavutanud Musta mere lääneosas üleolekut, aga ta tõkestab seda mereala Vene sõjalaevastikule ülimalt julgete rünnakutega Krimmi laevatehastele ja remonditöökodadele, aga ka muudele Vene mereväe rajatistele, mis on poolsaarele jäänud. Vene sõjalaevadel puudub Krimmist läänepoolsetes vetes alaline tugev kohalolu. Seega saab teostada kõiki meresõiduvabadusega seotud missioone NATO rannikuriikide sadamate, aga palve esitamise korral ka liitlasriikide omade ümber. See käib Ukraina ja Gruusia kohta.

Tähtsuselt teine on valmistumine pikaajaliseks kõrge intensiivsusega suuremõõduliseks sõjaks. Riikide kaitseasutused on koostanud mitu hinnangut Venemaaga sõja võimalikkuse kohta (ja tippametnikud on teinud vähemalt kümmekond avaldust) kahe, kolme, viie, seitsme või kaheksa aasta pärast. Seda on ettevalmistusteks pigem napilt.

Kõigepealt tuleb tunnistada – poliitilisel tasemel, juulis peetava NATO Washingtoni tippkohtumise lõppkommünikee sättena –, et pikaajaline kõrge intensiivsusega suuremahuline sõda, mida Venemaa peaks NATO vastu, on aimatav praegusest sõjast Ukrainas. Eriti tuleb kodanikke teavitada kaitse ja heidutuse olulisusest – selleks, et sõda vältida, tuleb sõjaks valmistuda.

Järgmisena on vaja vastu võtta võimalus- ja piirkondlikud plaanid, reserve moodustada ja välja õpetada. Uut julgeolekukeskkonda tuleb tundma õppida ning kohaneda uue ohupildiga. Elavjõudu tuleb piisaval hulgal luua ja välja õpetada – elukutselisi sõjaväelasi, kutsealuseid, vabatahtlikke ja reservväelasi piisavas vahekorras, et potentsiaalsele ohule vastu astuda. Eriti läheb vaja reserve, kuna suure intensiivsusega kauakestav sõda neelab tohutus koguses inimressursse.

Kaitsetööstusest peab saama sõjatööstus. See tähendab tootmise ja laomahu suurendamist, aga ka õppusi uute ohtude vastu, jätkates ühtlasi Ukraina varustamist. Jätkusuutliku kaitse ja heidutuse saavutamiseks on möödapääsmatud hulgitootmine, paindlikud tarneahelad, küllaldane laskemoon jms. Kõige olulisem on, et doktriinides ja strateegiates arvestataks Ukraina õppetunde.

Lõpuks on vaja käivitada tugevdatud eesliini kaitse kontseptsioon: vaenlasele ei tohi loovutada ruutsentimeetritki NATO territooriumi. “Kinnitame uuesti oma raudset pühendumust kaitsta igaühte ja iga sentimeetrit liitlasriikide territooriumist igal hetkel, kaitsta meie miljardit kodanikku ning turvata meie vabadust ja demokraatiat vastavuses Washingtoni lepingu artikliga 5,” öeldakse Vilniuse tippkohtumise kommünikees. Siin kõlavad Ukraina õppetunnid, millest selgus, kui keeruline on territooriumi tagasi võtta. Kontseptsiooni (mis praegu on sõjalises komitees arutlusel) tuleb edasi arendada kuni proaktiivsete ja ennetavate meetmeteni, kui oht NATO riikide piiridele on ligiolev ja varstine.

Kaitsetööstusest peab saama sõjatööstus. Kõige olulisem on, et doktriinides ja strateegiates arvestataks Ukraina õppetunde.

Kolmandaks peavad Euroopa suutlikkused täiendama NATO omi. NATO Euroopa haru peab – ilma igasuguse kahtluseta – täiustama sõjalist võimsust. Euroopa riigid on juba mõistnud, kui tungiv see on. Saksamaa on andnud lubaduse tõsta kaitsekulud 2 protsendini. Zeitenwende elluviimine nõuab aega, ent sellega on vähemalt alustatud. See määrab Berliini suhtumist Moskvasse, nagu on ilmne sellest, kuidas Saksamaa loobub järgemööda piirangutest Ukrainale sõjalise abi tarnimisel.

Ühtlasi tuleb seniseid ettevõtmisi jätkata. See käib Saksamaa raketitõrjealgatuse „European Sky Shield” kohta, mis on juba saanud heakskiidu 19 Euroopa riigilt. Aga ka NATO õhu- ja raketitõrje parendamise kohta – taas on võetud õppust Venemaa sõjast Ukraina vastu. Need algatused peavad täiendama NATO jõupingutusi, tugevdama alliansi ühtsust ja edendama koostööd Euroopa Liidus.

Rumeenia panus

Alates 2023. aastast on Rumeenia suurendanud oma kaitse-eelarve 2,5 protsendini SKT-st. Bukarest on riigikaitse alaseid seadusi muutnud uue reaalsuse tõttu: potentsiaalselt võib puhkeda suuremahuline, kõrge intensiivsusega, kauakestav sõda. Parlamendi menetlusse võeti uus riigikaitseseadus, ehkki Rumeenias toimub sel aastal viis valimist, kusjuures europarlamendi valimised langevad ajaliselt kokku kohalike valimistega. Töös on uus kaitsestrateegia ülevaade, mis peaks toetama tulevast riigikaitsestrateegiat ning jõudma 2025. aasta juunis uue presidendi lauale.

Sellest küll ei piisa, ent see on tähtis samm õiges suunas. See lubab järgmisel parlamendil ja valitsuskabinetil arutada seadusemuudatuste ja valitsusmeetmete üle, mida läheb vaja arvatavaks sõjaks Venemaa vastu ning mis elluviimise korral võiksid sõja ära hoida.