Islamistlik kevad Egiptuses

Egiptuse revolutsioonijärgse poliitilise süsteemi paikaloksumiseks kulub veel vähemalt kümme aastat.

Poliitiliste ennustuste puhul on vapustavate möödalaskmiste nimekiri lausa lõputu. Võib meenutada vaid Iraani 1979. aasta revolutsiooni, Nõukogude impeeriumi lagunemist aastail 1989–1991 ja araabia demokraatliku kevade puhangut möödunud aastal. 25. jaanuaril 2011, mil algas Egiptuse revolutsioon, kinnitas Iisraeli Mossadi ülem Meir Dagan, et Mubaraki režiim on stabiilne. Samasuguseid avaldusi võis kuulda Ameerika kõrgematelt riigiametnikelt.

Isegi egiptlased ise ei suutnud uskuda, kui edukalt saab masse organiseerida ja ühineda eesmärgi taha kukutada end hästi kindlustanud diktaator, keda kaitsesid võimas julgeolekusüsteem ning mõjukad rahvusvahelised ja piirkondlikud jõud. Nagu paljude revolutsioonide puhul, oli tegemist “ootamatu, mõeldamatu, üllatava ja vapustava imega”.

Sajandeid olid araabia maailmas võimutsenud autoritaarsed poliitilised süsteemid, mida juhtisid eluaegsed pooljumalast diktaatorid, alati meessoost. Nende nimetus võis olla sultan, kuningas, monarh, emiir, president, aga ta võis ka olla tsiviilriided ülle tõmmanud ohvitser.

Araabia poliitiline süsteem ei võimaldanud rahumeelselt välja vahetada ühtegi võimul olevat valitsejat, ainukesed viisid olid poliitiline mõrv (nt 1981. aastal Sadat Egiptuses), sõjaväeline riigipööre (Sudaan 1989), välismaine sõjaline sissetung (Iraak 2003) või jumalik sekkumine loomuliku surma läbi (1970. aastal Nasser Egiptuses või 2005. aastal kuningas Fahd Saudi Araabias).

Araabia valitsejad kuuluvad kogu maailmas pikaajalisemate sekka. Liibüas valitses riigipöördega võimule tulnud Muammar Gaddafi 1969.–2011. aastal 42 aastat järjepanu, kuni ta kukutati verises kodusõjas, mille käigus hukkus ligemale kümnendik Liibüa elanikest. Omaani sultan on valitsenud 1971., Jeemeni president 1978. aastast. Kõige rahvarohkemas ja juhtivamas araabia riigis Egiptuses oli Mubarak võimul alates 1981. aastast.

Araabia demokraatiavajakut on viimasel aastakümnel ühtevalu esile tõstnud paljud UNDP araabia inimarengu aruanded. Valitsev eliit püsib muutumatuna, lokkab vaesus, töötus, haridus on kesine, poliitiline elu rangelt kontrollitud, ajakirjandus vaikima sunnitud, vohab riiklikult toetatud korruptsioon, võimutseb politsei, keda toetavad võitluses opositsiooniga seadusevälised paadunud kurjategijatest ja muidu jõhkarditest löömameeste salgad.

Nutikaid meeleavaldusi sai korraldada nutikate mobiiltelefonidega, mis olid täiesti politsei valvsa silma alt väljas ja ajasid neid segadusse.

Araabia režiimid figureerisid pidevalt kõikvõimalikes inimõiguste rikkumiste aruannetes. Põhjalikud kogemused piinamise ja tapmise alal panid isegi USA pöörduma abi järele araabia julgeolekuteenistuste poole, kui oli vaja üle kuulata terrorismis kahtlustatavaid, milleks kasutati kurikuulsat erakordse loovutamise süsteemi. Režiimid üritasid alluvaid poliitikast võõrutada, et kindlustada oma võimu. Lisaks õhutasid nad põhimõtte “jaga ja valitse” vaimus sektantlikke lõhesid killustamaks ühiskonda ja takistamaks igasugust vähegi tugevamat opositsiooni. Poliitilise tegevuse võimalused olid piiratud. Autokraatlikud araabia režiimid kasutasid riiklikke ajakirjanduskanaleid massiliseks ajupesuks ja rahva koondamiseks opositsiooniliste aktivistide vastu, keda kujutati välisriikide agentidena. Režiimid vajasid püsimiseks lakkamatult kehtivat erakorralist olukorda ja repressiivseid seadusi.

Olukorra muutis veel hullemaks see, et välisriigid toetasid neid režiime hirmu tõttu, et nende langemine toob võimule läänevastased terrorirühmitused, näiteks Al-Qaeda. Lohutud väljavaated murdis revolutsioon, mis lubas sõjaväejuhtidel sundida 11. veebruaril 2011. aastal 82-aastase Mubaraki verd valamata võimult lahkuma. Revolutsioon purustas lõplikult Mubaraki plaanid anda võim üle oma pojale Gamalile, mis oleks tõotanud uue autokraatliku vaarao võimuletõusu. Poliitiline kultuur muutus: nüüd oli kodanikel võimalus heita õlult maha senine hirmukultuur ja astuda valitsuse vastu. Egiptuse 2011. aasta jaanuarirevolutsiooni loosungid, mis olid ajendatud Tuneesias diktatuuri kukutanud ülestõusust, kajastasid inimeste kannatusi ja väljendasid nende lootusi vabadusele, väärikusele ja sotsiaalsele õiglusele.

Revolutsiooni seemned

Praeguse araabia demokraatliku revolutsiooni seemneid ei külvatud CIA laborites, vaid diktaatorite vangikongides ja selle põlvkonna araabia noorsoo peades, kes on sündinud 1990. aastatel Lähis-Itta jõudnud kommunikatsioonirevolutsiooni tingimustes. Välismaised luureteenistused võivad küll korraldada riigipöördeid ja salamõrvu, aga mitte revolutsioone, mis toovad tänavale miljonid inimesed, kes ei hooli enam politseijõududest, keda ei takista miski inimesi tulistamast ja neist soomusmasinatega üle sõitmast.¹

Satelliittelevisioon ja vaba internet lõid tasapisi sõltumatu virtuaalse poliitilise kogukonna, mida ei kammitsenud režiimi juhitud televisiooni monopoolne mõju. Araabia režiimid olid rehkendanud, et satelliittelevisiooni lubamine tõmbab noored poliitikast veel enam eemale, viies nad muusikavideote, filmide ja pornokanalite rägastikku. Tõsi, nii juhtuski algul, kui inimesed avastasid vapustatult maailma, mis valgus nende juurde satelliiditaldrikute ja tsensuurita interneti vahendusel, kuid aegamisi hakkasid noored vaatama mõjuvõimsaid ja professionaalseid rahvusvaheliste poliitiliste uudiste kanaleid, näiteks Al-Jazeerat, kus intervjueeriti ka opositsioonitegelasi ja režiimikriitikuid. Facebook ja Twitter võimaldasid luua poliitilisi gruppe ja tegevust koordineerida. Nutikaid meeleavaldusi sai korraldada nutikate mobiiltelefonidega, mis olid täiesti politsei valvsa silma alt väljas ja ajasid neid segadusse. Kaasa aitas ka valitsuse nõrk reageerimine ja uute olude alahindamine. Facebooki revolutsioonileheküljed suutsid tuua Kairo ja teiste linnade tänavatele miljoneid egiptlasi ilma vähimagi traditsiooniliste sidevahendite (televisioon ja raadio) vahenduseta. Internet ja vaba alternatiivne ajakirjandus tõid välja läbikukkunud režiimides lokkava korruptsiooni ja nende võimetuse korralikult valitseda.

Revolutsiooni järel

Pärast seda, kui president Mubarak sunniti 18 päeva kestnud protestide järel 11. veebruaril tagasi astuma Ameerika surve, relvajõudude ülemnõukogu (SCAF) vaikiva riigipöörde ja tänavale miljoneid inimesi toonud püsiva kodanikuallumatuse kampaania tagajärjel, algas 2011. aasta märtsis üleminekuperiood. Selle algust tähistas rahvahääletus üheksa põhiseaduse artikli üle, mille muutmisettepanekud koostas Moslemi Vennaskonna meelne komitee. Komiteeliikmete valik kajastas sõjaväejuhtide (SCAF) soovi leida poliitiline partner nii-öelda rahva seast, et rahustada rahvamasse, kes endiselt mässasid seniste riigiinstitutsioonide vastu.

Režiimid vajasid püsimiseks lakkamatult kehtivat erakorralist olukorda ja repressiivseid seadusi.

Seni piiratud avalik ruum avanes tõeliselt pärast Mubaraki langemist. Ükski poliitiline suund ei saa tänases Egiptuses väita, et tal puudub pääs avalikku ruumi, olgu tegemist äärmusparempoolsete või äärmusvasakpoolsetega. Mubaraki ajal tegutses Egiptuses ametlikult 24 parteid. Vaid mõni kuu pärast tema langemist oli parteisid juba topelt, sealhulgas sellised erakonnad ja rühmitused, mis olid keelustatud SCAFi põhiseadusliku proklamatsiooniga, näiteks religioossed erakonnad. Viimaseid tekkis õige mitu, millest nimekamad on Vabaduse ja Õigluse Partei (Moslemi Vennaskonna poliitiline haru), El-Nouri partei (fundamentalistlik puritaanlik partei), Arengu ja Ülesehituse Partei (sõjakas islamirühmitus) ja mõõdukas Al-Wasati partei.

Esimesed vabad valimised pärast 1952. aastat

Pärast kahekuulist viivitust korraldas SCAF 2011. aasta novembri lõpul ja detsembris vabad parlamendivalimised kooskõlas aprillikuise põhiseadusliku proklamatsiooniga, mis andis suunised Egiptuse üleminekuperioodiks. Valitud parlament ja hiljem Senat (šuura nõukogu ehk konsultatiivnõukogu) peavad välja valima sajaliikmelise komisjoni, mis koostab Egiptuse uue põhiseaduse.

Valimised andsid tulemuseks valdavalt islamistliku parlamendi. Vabaduse ja Õigluse Partei sai 37,5 protsenti häältest ja 235 kohta 498-liikmelises parlamendis, ultrakonservatiivne El-Nouri partei aga 27,8 protsenti häältest ja 127 kohta. Ilmalikud erakonnad Al-Wafd ja Egiptuse Blokk võitsid vastavalt 9,2 protsenti häältest ja 38 kohta ning 8,9 protsenti häältest ja 34 kohta. Parlamendis on kokku 15 parteid ja väike hulk sõltumatuid. See on Egiptuse uuemas ajaloos enneolematu arv erinevaid poliitilisi jõude.

Naised, kes etendasid revolutsiooni toetamisel olulist osa ja kellele oli Mubaraki ajal tagatud 12 protsenti,  jäid nüüd kvoodist ilma ning ainult üheksa naist valiti ja kaks määrati parlamenti. Põhjused peituvad selles, et naiste staatust määrab terve rida tegureid: tavad ja kombed, religiooni tõlgendamine, sotsiaal-majanduslikud tingimused. Mehelikud patriarhaalsed institutsioonid nagu parlament ei taha kuidagi piisavalt kiiresti naistele oma uksi avada. Siiski näitasid naised meeleavaldustel oma jõudu ja soovi kaasa lüüa. Ajakirjandus on inimestele meelde tuletanud, et enam kui kolmandikku Egiptuse peredest juhivad naised, mistõttu naisi ei saa kuigi kergesti kallutada oma tööd jätma ja vaid koduga piirduma. On lausa kõlanud lubadusi alustada vägivaldseid proteste, kui mõned fanaatilised usuhullud püüavad naisi rünnata või neid vastu enda tahtmist tagaplaanile tõrjuda.

On lausa kõlanud lubadusi alustada vägivaldseid proteste, kui mõned fanaatilised usuhullud püüavad naisi rünnata või neid vastu enda tahtmist tagaplaanile tõrjuda.

Igatahes ei olnud naised ega mehed, kes osalesid revolutsioonis ja kukutasid Mubaraki, valmis ei poliitiliselt ega finantsiliselt võtma enda kanda juhtivaid valitsusameteid. Revolutsiooniline noorus parlamenti ei jõudnud. See on omamoodi tööjaotus. Kes ka revolutsiooni ei korraldaks, ei pruugi ta tingimata noppida selle vilju, küll aga teevad seda need, kes on paremini organiseerunud. Üldine osalemine – umbes 54 protsenti kokku 60 miljonist registreeritud valijast, kellest 50 miljonit elab Egiptuses ja 10 miljonit välismaal – Egiptuse parlamendivalimistel oli pärast 1952. aastat suurim just veendumuse tõttu, et lõpuks ometi on inimesed vabad kodanikud, kes suudavad midagi muuta. Vaestele oli tõsiseks mõtlemiskohaks ja ajendiks valimistel osaleda ka 500 Egiptuse naela suurune trahv mitteosalemise eest.

Miks siis egiptlased, kes korraldasid revolutsiooni sõjaväelise ja politseidiktatuuri ning teokraatia vastu, valisid endale parempoolse religioosse parlamendi?

Esiteks on Egiptuse sõjavägi valitsenud riiki kuuskümmend aastat nii otse kui ka kaude, sageli presidendi kaudu, kes enne tsiviilriiete selgatõmbamist oli kuulunud nende ridadesse. Üks režiim teise järel tõrjus islamistlikud parteid ja liikumised, näiteks Moslemi Vennaskonna, poliitikast kõrvale, mistõttu need rühmitused keskendusid ühiskondlikule heategevusele vaestes linnaosades ja maapiirkondades, kus nad lõid endale tugeva sotsiaalse baasi. Mitmed rühmitused, eriti taas Moslemi Vennaskond, olid osalenud varemgi parlamendipoliitikas – näiteks 2005. aasta valimistel sai Moslemi Vennaskond valitsuse vastutegutsemisest hoolimata 448-liikmelises parlamendis 88 kohta. Kui avalik ruum revolutsiooni järel vabaks muutus, oli neil ja üllatuslikult ka nende puritaanlikel salafi konkurentidel võimalik haarata endale üle 70 protsendi uuest parlamendist. Valijad soovisid seal näha poliitikuid, kelle kohal ei lasunud korruptsioonivarju ja kes olid pakkunud avalikkusele juba aastakümneid sotsiaalseid teenuseid.

Teiseks olid paljud ilmalike erakondade, nii vasakpoolsete (Rahvuslik Progressiivne Ühtsuspartei) kui ka Egiptuse vanima liberaalse erakonna Al-Wafdi juhid seisnud Mubaraki režiimile liiga lähedal. Seepärast nägid valijad, kes soovisid midagi muud seniste tavapäraste poliitikute asemele, neis pelgalt Mubaraki fassaadi elemente.

Kolmandaks olid paljud tavalised egiptlased otsinud Draculat väärivas riigis, kus rikuti inimõigusi ja toorutseti kodanike kallal, tuge ja kindlust kõige elementaarsemates ustavussidemetes: perekond, küla, hõim, klann, religioon, sekt. Need traditsioonilised sidemed muutusid egiptlastele nii tähtsaks, et nende meelest oli otse loomulik valida parlamenti islamistid (religioosne side).

Neljandaks pälvisid islamistid, kes olid alati olnud opositsioonis ja ei kordagi võimul ning keda režiim oli julmalt taga kiusanud, rahva sümpaatia, kes väljendas oma negatiivset arvamust Mubaraki parteist valimissedelitel, tõmmates ristikese Moslemi Vennaskonna kandidaatide nime ette. Niisugusele “negatiivsele hääletamisele” aitas kaasa see, et ükski uus erakond ei suutnud tekkinud tühikut täita.

Viiendaks paistis Moslemi Vennaskond üsna mõõdukas võrreldes fanaatiliste ultraparempoolsete salafi poliitikutega. Moslemi Vennaskonna Vabaduse ja Õigluse Partei võttis omaks mõõdukad pragmaatilised seisukohad, kinnitades nii naistele, koptidele, turistidele kui ka naaberriikidele, et ei asu ekstremistlikele seisukohtadele. Nende juhid kuulutasid, et välispoliitika Iisraeli, Saudi Araabia, USA, ELi ja Iraani suhtes ei muutu. Seni polegi Egiptuse välispoliitikas midagi muutunud. Majanduslikus mõttes orienteerub Moslemi Vennaskond kapitalismile ja on teatanud turismiettevõtetele, et ei kavatse toetada ühtegi seadust, mis õõnestaks turismitööstust, mis annab tervelt 11 protsenti SKTst ja tööd enam kui neljale miljonile egiptlasele, kes omakorda toidavad ära 16 miljonit inimest ehk ligemale veerandi Egiptuse elanikkonnast.

Kas egiptlased ja maailm võivad Moslemi Vennaskonda uskuda?

Ideoloogiast ajendatud parteide häda on selles, et nad seavad esiplaanile ideoloogia. Liigne pragmatism võib samas õõnestada ideoloogilise partei kuvandit ja toetust, kui nad jätavad hooletusse oma põhiväärtused. Kui näiteks kommunistlik partei võidaks Eesti valimistel ja kuulutaks, et siiski toetab ja austab igati kapitalismi, annaks see löögi partei usaldusväärsusele. Egiptuses suhtuvad mõistagi paljud umbusuga väitesse, et Moslemi Vennaskond võiks muuta oma pikaajalist ideoloogiat, mis näeb ette šariaadi kehtestamist ja kalifaadi taasloomist.

Lähis-Idas pole islamistlik mudel olnud edukas ei Iraanis, Pärsia lahe riikides, Sudaanis, Somaalias ega Gazas Hamasi võimu ajal. Türgi mudel on ilmalik ja ükski Türgi partei ei püüa kehtestada šariaati, sundida peale loori kandmist või keelustada turismi või alkoholi. Egiptuse islamistlike poliitiliste jõududega on asi teisiti, kuigi nad on mainekampaania raames saatnud esindajaid “Aasia tiigrite” juurde ja Türgisse omandama sealse majandusime kogemusi. Nende taktika näeb ette ühiskonna järkjärgulist islamiseerimist ülalt seaduste abil. Seda poliitikat viiakse kiirustamata ellu, et mitte tekitada ühiskonnas ärevust ja tõugata eemale selliseid mõjuvõimsaid inimrühmi, nagu kristlased (umbes 7 protsenti rahvastikust) ja mõõdukad muslimid, kes ei soovi sugugi näha usuäärmuslike meetmete jõuga kehtestamist.

Revolutsioonijärgses parlamendis, kus islamistide käes on juhtiv roll, on nad pärast esialgset võimuhaaramisõhinat hakanud ilmutama kõhkluse märke, mis on tingitud kogenematusest täitevvõimu teostamisel. Moslemi Vennaskonnal on hõlpsam olla opositsioonis kui võimutüüri juures. Võimule lähenedes on nad hakanud tundma vastutusekoormat ja näevad, et masse peibutanud loosungid, näiteks  et islam on lahendus kõigile kroonilistele probleemidele, ei pruugi tegelikult anda lahendust, mis vastaks rahvamasside ootustele.

Kartus kanda vastutust ebaõnnestumiste puhul on hakanud avalduma soovimatuses esitada kandidaate riigi juhtivatele kohtadele, näiteks presidendi või peaministri ametisse. Ehkki revolutsionäärid on tahtnud, et parlamendi spiiker Saad Al-Katatny (üks Vabaduse ja Õigluse Partei juhtidest) võtaks presidendivalimisteni SCAFi asemel endale presidendi kohusetäitja rolli, on ta sellest keeldunud – ka sellepärast, et see võiks vihastada sõjaväelasi ja sel moel pärssida arvatavat Moslemi Vennaskonna ja SCAFi kokkulepet, et parlament jäetakse islamistidele, presidendiamet aga läheb kandidaadile, kelle kiidab heaks SCAF, mis kahtlemata kaitseb enda huve ega lase hakata enda liikmeid karistama üleminekuperioodil toime pandud tegude eest. Parlamendi tegevuse alustamisega kaasnenud kaos ja tülid selle üle, kellest saab spiiker, jahmatasid paljusid egiptlasi.²

Ükski poliitiline suund ei saa tänases Egiptuses väita, et tal puudub pääs avalikku ruumi.

Vabaduse ja Õigluse Partei on eelistanud täidesaatva võimu haaramisele ajada ühiskonna aeglase islamiseerimise poliitikat. Partei käes on praegu 12 parlamendikomisjoni, kaasa arvatud julgeolekukomisjon. Nende sõjakama partneri ja ühtlasi rivaali, salafi El-Nouri partei osaks langes samas 19 alalisest komisjonist kolm (haridus-, põllumajandus- ja kaebuste komisjon). Ülejäänud komisjonid läksid neile lähedastele või nendega liitunud parteidele.

Moslemi Vennaskond on muutunud tasapisi pragmaatilisemaks, eriti seepärast, et Egiptuse probleemid nõuavad laiapõhjalist koostööd ja tõelist poliitikat, mitte aga jäigal ideoloogilisel seisukohal püsimist. Moslemi Vennaskonna poliitiline haru Vabaduse ja Õigluse Partei on alustanud rahvusvahelist mainekampaaniat, saates esindajad mõningate “Aasia tiigrite” juurde ja Türgisse omandama sealseid majanduskogemusi ning kinnitades rahvusvahelisele üldsusele, et nende kujul pole tegemist Hamasi, Hizbollahi ega Ahmadinejadiga. Tõepoolest, seda nad ei ole. Liikumine on lääne- ja kapitalismimeelne, neil on küll teataval määral Iisraeli-vastast retoorikat, kuid nad ei aja seda väga tõsiselt mitmel põhjusel, sealhulgas seepärast, et Egiptust ootab ees vähemalt paarkümmend aastat, mille jooksul on vaja asjad korda seada kõigepealt kodus, enne kui hakata vähegi dramaatilisemalt muutma välispoliitikat.

Liit SCAFiga

On ilmselge, et SCAFi ja islamistlike poliitiliste rühmituste vahel valitseb teatav kokkulepe ja neil leidub ühiseid huve. Kindrali ja vaimuliku liit ei ole Egiptuse ajaloos midagi erakordset. Mõlemad on võrsunud autoritaarsest kultuurist, mille aluseks on kuuletumine. Moslemi Vennaskonnalt oodatakse Egiptuse revolutsiooniliste tänavate mahajahutamist, SCAF aga aitab Vennaskonnal saavutada võimu parlamendis, et seejärel juba parlamendilegitiimsusega astuda vastu revolutsiooniliste tänavate legitiimsusele. See kokkulepe lõi küll vankuma, kui Moslemi Vennaskonnal ja ametliku heakskiidu saanud hirmutamiskampaanial ajakirjanduses ei õnnestunud takistada inimesi tähistamast 25. jaanuaril revolutsiooni esimest aastapäeva ja nõudmast revolutsiooni ideaalide elluviimist, millega kaasnes Moslemi Vennaskonna ja SCAFi taunimine üleminekuperioodil tehtud vigade eest.

Mida võiks ette võtta Lääs?

Lääs peaks hoolikalt ette võtma inimõiguste temaatika ja endiselt püüdma tugevdada Egiptuse inimõiguslasi. Aastakümneid on Lääs oma põhimõtteid ja ideaale maha surunud pragmatismi, kultuurirelativismi ja araabia diktaatorite pakutava stabiilsuse nimel. Kaugemale vaadates seisab islamistlikul mudelil Egiptuses ees palju takistusi. Esiteks kristliku vähemuse ja mõõdukate muslimite olemasolu, kes ei soovi langeda äärmustesse. Ajalooliselt on Egiptus kaldunud olema pigem mõõdukas, mitte vasak- ega paremäärmuslik.

Teiseks ei luba Egiptuse geopoliitiline positsioon ja piiratud ressursid laskuda niimoodi äärmusse, nagu seda võis lubada naftarikas Iraan. Egiptus saadab üle poole ekspordist Euroopasse ning tema sügavates huvides on tõmmata ligi võimalikult palju välisinvesteeringuid, mis hoiaksid Egiptuse majandust elus.

Moslemi Vennaskonnal on hõlpsam olla opositsioonis kui võimutüüri juures.

Kolmandaks on üleminekuaasta vältel Egiptuse poliitiline kultuur ja ajakirjandus muutunud ajaloos enneolematul määral avatuks. Juba see, et tänane poliitiline kultuur on avaram kui praeguste institutsioonide võim, annab demokraatiale võimaluse kindlamalt juurduda.

Kui meenutada Saksamaa Weimari vabariiki, siis sakslased olid sotsiaalselt ja kultuuriliselt üsna autokraatlikud ega suhtunud kuigi hästi põhiseaduse või valitsuse demokraatlikesse ideaalidesse – ning valisid lõpuks Hitleri. Egiptuse poliitiline kultuur on muutumas ja praegu jälgitakse hoolega, mida islamistid parlamendis korda saadavad. Neid ei valitud egiptlastele õpetama, kuidas palvetada või paastuda, vaid kuidas majanduselu edendada ilma korruptsioonita ning toime tulla tööpuuduse ja inflatsiooniga. Kui islamistid ei asu nende küsimustega tegelema, vaid keskenduvad bikiinide kandmisele ja alkoholi tarbimisele, peavad nad seisma silmitsi Tahriri väljaku legitiimsusega, mis nad lõppeks parlamenti viiski.

Neljandaks moodustavad noored Egiptuse rahvastikust 65 protsenti ja nad ei ole sugugi nõus piirangute kehtestamisega oma käitumisele või kättevõidetud vabadustele. Kommunikatsioonirevolutsiooni ajastul piisab islamistliku maagilise lahenduse mulli lõhkemiseks vaid uuest Facebooki leheküljest, mis kutsuks revolutsiooni jätkama. Nii või teisiti on Egiptus astumas ebastabiilsuse ajajärku uue poliitilise süsteemiga, mille paikaloksumiseks kulub minimaalselt kümme aastat.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane