Iraani sündmused kui võimalik tõukejõud Pekingi-Moskva suhete tihenemiseks

Hiina Rahvavabariigi välisministeeriumi pressiesindaja nimetas 1. märtsil Iraani-vastaseid rünnakuid “rängaks rikkumiseks Iraani suveräänsuse ja julgeoleku vastu”, öeldes, et Hiina on sellele kindlalt vastu ja mõistab selle teravalt hukka. Peking kutsus üles lõpetama sõjategevuse ja naasma läbirääkimiste juurde, nagu ka Moskva – vastavalt välisministrite Wang Yi ja Sergei Lavrovi telefonikõne järel avaldatud Hiina ja Venemaa pressiteadetele, kus teatati, et Hiina ja Venemaa on valmis tugevdama omavahelist koordinatsiooni ja suhtlust, et edastada selgeid sõnumeid ÜROs ja Shanghai Koostööorganisatsioonis.

Hiina suurenev energiasõltuvus Venemaast

Hiina on maailma suurim toornafta importija. 2025. aastal ostis Hiina keskmiselt 1,38 miljonit barrelit Iraani toornaftat päevas, mis moodustas 13,4% Hiina kogu mereteed pidi imporditud naftast. Kui USA suudab mõjutada Iraani naftaekspordi sihtkohti (nagu nad on teinud Venezuelas), on üle kümnendiku Hiina toornafta impordist tõsises ohus.

Lähiajal võib toornafta impordi suurenemine Venemaalt Hiinasse Venemaa rahvusvahelist positsiooni tugevdada.

Lisaks on teised Lähis-Ida toornafta tarnijad juba konfliktist mõjutatud. Saudi Aramco suurimat naftarafineerimistehast Ras Tanuras on tabanud Iraani droonirünnakud ja tootmine on peatatud. Peale selle tähendab Hormuzi väina sulgemine, et toornafta ei jõua Hiinasse vaevaliselt mitte ainult Saudi Araabiast, vaid ka Iraagist, Araabia Ühendemiraatidest ja Kuveidist. Need tarnijad moodustavad vähemalt veel 25% Hiina naftaimpordist. Kes suudaks selle lünga täita? Ilmne vastus on Moskva.

Kui Peking näeb Lähis-Ida ebastabiilse impordiallikana, võib lühikeses ja keskpikas perspektiivis tulemuseks olla sõltuvuse vähendamine sellest piirkonnast ja suurema koguse Vene toornafta importimine. Moskvale tuleks see sobival hetkel, arvestades Delhi eemaldumist Vene naftast. Samal ajal näeb Peking, et rohelise energia edendamine on pikas perspektiivis õige geopoliitiline samm, sest ei sõltu ülemaailmsete tarneahelate volatiilsusest. Lähiajal võib toornafta impordi suurenemine Venemaalt Hiinasse Venemaa rahvusvahelist positsiooni siiski tugevdada – andes Moskvale teatud mõjujõu muidu Hiina poolt domineeritud kahepoolses suhtes ning lappides ka langevate naftatulude auku, kuna teised riigid piiravad vene nafta importi.

Hiina-Venemaa-Põhja-Korea dünaamika 

Peking ja Pyongyang võivad oma praeguse toetuse Moskva sõjale Ukrainas pärast Teherani toetuse kadumist ümber kujundada, kui nad soovivad hoida rindejoone status quo’d vastavalt oma strateegiliste huvidega. 2025. aastal teatas Wang Yi väidetavalt Kaja Kallasele, et Hiina ei soovi näha Venemaa kaotust Ukraina sõjas. Kui see nii on, võib Hiina otsustada toetust suurendada, kuna Iraani oma väheneb. Hiina ei suuda siiski Iraani sõjalist tuge korvata, arvestades, et nad on piiranud end mittesurmava ja nii tsiviil- kui militaarkasutust võimaldava toetusega Venemaale. Nii jääks Iraanist jääva võimaliku lünga täitmine Põhja-Korea hooleks.

Kui Peking ja Pyongyang ei ole kas võimelised või ei taha Iraani toetust asendada, võib see Venemaale tähendada uusi raskusi lahinguväljal.

Iraani sõjaline toetus Venemaale on olnud märkimisväärne. Alates 2022. aastast on Iraan tarninud Venemaale rakette, droone, suurtükimürske, laskemoona, lõhkeaineid ja muud sõjavarustust. Rakette on müüdud väidetavalt kuni 2,7 miljardi dollari eest, sealhulgas Fath-360 raketikandjad ja lühimaa ballistilised raketid. Teheran on Moskvaga jaganud ka Iraani droonitehnoloogiat, kuigi nad ei sõltu enam sellest, sest Shahedide (Venemaal “Geran”) tootmine toimub nüüd Venemaal ilma Iraani abita. Iraan on tarninud Venemaale väidetavalt umbes miljon laskemoonaühikut ja 300 000 suurtükimürsku, samuti lõhkeainet. Iraani sõjavarustuse peamiseks saabumispaigaks ja logistiliseks sõlmpunktiks peetakse Venemaa Kaspia mere äärset Olja sadamat.

Seega võivad Peking ja Pyongyang Iraani toetuse kadudes astuda samme Teherani rolli korvamiseks – Peking suurendaks mittesurmavat majanduslikku toetust, samal ajal kui Pyongyang surmavat toetust. Nii saaksid nad toetada oma eelistatud tulemust Ukrainas ehk olukorda, kus Venemaa ei kaota. Seega on üks variant, et Iraani võrrandist eemaldamine viib ülejäänute kolmepoolse partnerluse tugevnemiseni nagu seda sai esmakordselt näha Xi-Putini-Kimi fotosessioonil 2025. aasta septembris Pekingi võiduparaadil. Kui Peking ja Pyongyang ei ole kas võimelised või ei taha Iraani toetust asendada, võib see Venemaale tähendada uusi raskusi lahinguväljal.