Iraagi habras föderatsioon

Kui Ameerika väed lahkusid viimaste jõulude ajal Iraagist, siis oli juba ette oodata probleeme. Varjatud pinged prahvatasid päevavalgele  vaid päev hiljem, kui Iraagi asepresident Tariq al-Hashimi lahkus Bagdadist Põhja-Iraaki, Kurdistani autonoomsesse piirkonda. Iraagi peaminister Nouri al-Maliki väidab, et al-Hashimi vastutab poliitiliste salamõrvade korraldamise eest ja peab kohtu ette astuma. Al-Maliki on nõudnud, et Kurdistani piirkondlik valitsus (KRG) annaks asepresident al-Hashimi Bagdadile välja, kuid Kurdistani president Massoud Barzani ja Iraagi president Jalal Talabani on vastu väitnud, et al-Hashimi on kurdide külaline ega lahku seetõttu Kurdistani pealinnast Arbilist.

Milles on üldse probleem? Iraagi praeguse keerulise olukorra mõistmiseks tuleb vaadata tagasi möödunud sajandi algusse, mil varises kokku Osmani riik.

Sellist rahvust nagu iraaklased ega sellist keelt nagu iraagi keel ei ole olemas. Iraagi riik loodi kokkuvarisenud Osmani riigi mõningatest osadest. See oli keskaegse maailma üliriik oma seitsesada aastat koos Safaviidide impeeriumiga, mille võimukese oli tänases Iraanis.

Osmani riigi võimule allusid Põhja-Aafrika, mõningad osad Hispaaniast, Balkan ja Kaukaasia. Idas ulatus tema võim Pärsia laheni. Riik koosnes provintsidest, mida nimetati vilajettideks. Mitmed rahvad nautisid Osmani riigis autonoomiat. Riigi araabiakeelsete piirkondade jagamine mitmeks osaks lepiti kokku 1916. aastal Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel sõlmitud Sykesi-Picot’ lepinguga. Veidi hiljem loodigi piirkonda uued riigid. Kunagine Mesopotaamia oli Osmani riigis jaotatud Bagdadi ja Basra vilajetiks. Esimeses olid ülekaalus sunniidi araablased, teises šiiidid. Neist põhjas asus kurdide poolt asutatud Mosuli vilajett. Ajal, mil Briti kolooniate minister oli Winston Churchill, need kolm vilajetti liideti ja nii tekkiski Iraagi kuningriik.

Rahvasteliidu mandaadiga läks Iraagi haldamine Suurbritanniale. 1921. aastal hakkas Suurbritannia tasapisi võimu Iraagi valitsusele üle andma. Selle nimel sõlmiti 1922. aastal Inglise-Iraagi leping. Britid kontrollisid Iraagi välis- ja kaitsepoliitikat. Iraaki valitseti poliitiliste ohvitseride võrgustiku kaudu. 1930. aastal sõlmiti uus leping, mis veelgi piiras Briti võimu. Seejärel sai Iraak lõplikult iseseisvaks ja võeti 1932. aastal Rahvasteliitu. 1958. aasta juulirevolutsiooniga sai Iraagist vabariik.

Iraagis elasid šiiidid, sunniidid ja teised usurühmitused, näiteks juudid ning kristlikud assüürlased ja kaldealased, aastakümneid rahumeelselt üksteise kõrval.

Sunniidid ja šiiidid lahknesid juba päris islami algusaegadel. Kui muslimite juht, prohvet Muhamedi tütrepoeg Hussein ibn Ali ei tulnud 680. aastal Karbala lahingust tagasi, ei suutnud tema poolehoidjad otsustada, mida ette võtta. Mõned soovisid valida uue juhi, teised aga ei olnud sellega nõus, vaid soovisid oodata, kuni Hussein taas tagasi jõuab. Esimestest said sunniidid, teistest šiiidid. Sealtpeale on nende teed kulgenud eri suundades.

Siiski elasid Iraagis šiiidid, sunniidid ja teised usurühmitused, näiteks juudid ning kristlikud assüürlased ja kaldealased, aastakümneid rahumeelselt üksteise kõrval. 1960. aastatel valitses sallivus ja riiki üritati arendada. Usku või rahvust ei peetud oluliseks, laialt olid levinud segaabielud.

Enamlaste 1917. aasta revolutsioon Venemaal innustas Lähis-Idas paljusid. Iraagis hakkasid vasakpoolsed populaarsust võitma juba 1920. aastatel. Nende mõju oli väga tugev veel ka 1970. aastatel. Kirkuki, Khanaqini ja Basra naftaväljadel, samuti Bagdadis kujunes tasapisi töölisklass, muidugi ka nafta- ja muu tööstuse kapitalistide klass. Seitse miljonit inimest toetas avalikult kommunismi, suurem osa neist olid maainimesed. Polnud sugugi välistatud, et Iraagis haarab võimu Nõukogude Liidule orienteeruv kommunistlik partei. Selle asemel hakkasid aga 1970. aastate algusest riiki valitsema ja diktatuuri rajama Baathi partei ja Saddam Hussein. Saddam purustas vasakpoolse liikumise ning kujundas modernsest liberaalsest maast suletud ühiskonna.

Enamuse Iraagi elanikkonnast – umbes kuuskümmend protsenti – moodustavad šiiidid. Sunniite ja kurde on umbes võrdselt, mõlemaid kahekümne protsendi ringis. Kurdide seas leiab usu poolest nii sunniite kui ka šiiite. 1979. aastal toimus naaberriigis Iraanis ajatolla Khomeini juhitud islamirevolutsioon. Iraan soovib tänini oma revolutsiooni eksportida kogu Lähis-Idas. Et Khomeini elas aastaid paguluses Iraagis, olid tal sealsete šiiitidega head suhted.

Saddami diktatuuri ja Baathi üheparteirežiimi ajal oli poliitiline tegevus ja töölisliikumine Iraagis võimatu. Ka usk oli alla surutud. Ainult mõnes kohas, kus araablased panid Saddamile ägedalt vastu, leidus mošeesid. Iraanis toimunud islamirevolutsiooni mõjul tunnetasid ka Iraagi šiiidid oma religioosset identiteeti tugevamini. Varem ei olnud šiiitide ja sunniitide erinevused erilist osa etendanud, aga tekkinud olukorras oli tõigal, et Saddam oli sunniit, palju suurem tähtsus, kui sel oleks olnud poliitiliselt vabas ühiskonnas. Usuerinevused hakkasid tõusma selles piirkonnas enneolematult tähtsaks.

Iraagi peaminister Nouri al-Maliki on šiiidist araablane, president Jalal Talabani sunniidist kurd ja asepresident Tariq al-Hashimi sunniidist araablane. Põhiseaduse kohaselt on Iraak föderaalriik, kuid araablased ei kasuta kunagi seda mõistet. Iraagi parlamendi spiiker Osama al-Nujaifi on sunniidist araablane. Al-Malikil ja tema Dawa parteil on tihedad suhted Iraaniga, kus võim on tänini šiiitide käes. Vaid pool Iraani rahvastikust on pärslased, neile lisaks leidub kurde, asereid, araablasi ja turkmeene. Suurem osa iraanlastest on šiiidid, aga nende kõrval on ka sunniite, bahailasi ja teiste religioonide esindajaid.

Süürias on enamik rahvast sunniitidest araablased, kuid valitseja Bashar al-Assad ja Baathi partei juhtkond on šiiidid. Panaraabia Baathi partei ideoloogia on ilmalik. See loodi 1940. aastatel Süürias, kust see levis naaberriiki Iraaki ja leidis seal toetajaid sunniitide seas.

Iraagi loomine oli otsekui sunnitud abielu, mida ei tahtnud ei pruut ega peigmees. Kuid Esimese maailmasõja ajal polnud ei Mesopotaamia araablased ega kurdid veel nii tugevad, et oma tahtmist läbi suruda. See tulenes osaliselt Osmani riigis alates 1840. aastatest kehtestatud tsentraliseerimispoliitikast, niinimetatud tanzimat’i-programmist. Sellega hävitati Osmani riigis kohalikud autonoomiaorganid. Iraagi riigi loomisel ja kunagise Osmani Kurdistani jagamisel Iraagi ja Türgi vahel tekkis “külmunud” konflikt, sest probleemid ise jäid lahendamata. Nüüd hakkab see konflikt aga sulama, nii et praegused probleemid on otseselt 1920. aastate sammude tagajärg.

Iraagis usuvad paljud, et maa jaguneb kolmeks osaks, võib-olla isegi kolmeks iseseisvaks riigiks. Tõsised erimeelsusi leiab ka naaberriikides: kõik proovivad praegusest ebastabiilsusest kasu lõigata.

USA asepresident Joseph Biden kasutas 2006. aastal väljendit “Iraagi pehme jagunemine”. Ta uskus, et riik laguneb sunniidi, šiiidi ja kurdi piirkonnaks. Kas selline “pehme” lagunemine võib Iraagis võimalik olla? “Lähis-Idas ja eriti veel Iraagis ei juhtu midagi rahumeelselt. Sellist jagunemist nagu Tšehhi ja Slovakkia vahel siin ei tule,” ütleb üks anonüümsust sooviv Iraagi ekspert.

Tänavuse jaanuari lõpu seisuga paistab, et Iraagi poliitiline olukord on täielikus ummikus. Šiiidid nõuavad asepresident al-Hashimit Bagdadisse kohtu ette. KRG soovib, et ta jääks Kurdistani: mitte sellepärast, et nad teda toetaksid, vaid sellepärast, et nad toetavad Iraagi poliitikaelu arenemist. President Jalal Talabani on käinud välja mõtte korraldada üleriiklik konverents, kuid kolm partnerit ei suuda selle toimumiskohas kokku leppida. Å iiidid ja kurdid soovivad, et see peetaks Kurdistanis, Arbilis või Sulaymaniahis, kus julgeolek on rahuldav. Sunniidid soovivad, et see toimuks pealinnas Bagdadis. Kuid julgeolekuga on pealinnas üsna pahasti: iga päev plahvatab vähemalt üks autopomm, tavaliselt Sadri linnaosas, kus elavad šiiidid.

Iraagi parlament on sisuliselt teovõimetu, sest selle sunniitidest liikmed, välja arvatud spiiker al-Nujaifi, boikoteerivad istungeid. Ja isegi al-Nujaifi ei taha teha koostööd šiiitidest ja kurdidest parlamendisaadikutega.

Paljud eksperdid kardavad, et Iraagis puhkeb peagi kodusõda – õieti lausa kolm sõda: esimene sunniidi ja šiiidi araablaste vahel, kus praegu keevad kuumimad tunded. Teine sõda võib puhkeda araabia võimude ja kurdide vahel: viimastel on praegu iseseisvusele lähenev autonoomia, nii peab näiteks Kurdistani autonoomsesse piirkonda saabuja, kui ta tahab sinna jääda enam kui kümneks päevaks, taotlema kurdi võimudelt elamisluba. Kolmas sõda võib aga puhkeda šiiitide endi vahel, kus vastakuti seisavad al-Maliki Dawa partei ja Amar al-Hakimi Ülemnõukogu nime kandev partei.

Iraagi ees seisab kolm valikut. Esimene võimalus on korraldada ennetähtaegsed valimised ja saata laiali 2010. aasta märtsis valitud parlament. See ei lahendaks küll praegusi probleeme, sest parlamendis pole oodata suuri muudatusi. Pealegi oleks valitsus valimisperioodil ebakindla olukorra tõttu veelgi nõrgem. Eelmiste valimiste järel kulus valitsuse moodustamiseks peaaegu aasta, nii et küsitav oleks, kui kiiresti suudetaks seda teha uute valimiste järel.

Teine võimalus oleks vahetada välja peaminister Nouri al-Maliki. Ent al-Maliki ega Dawa partei ei loobuks vabatahtlikult võimust. Iraani toetuse tõttu on nende positsioonid väga tugevad. Ja kolmas võimalus oleks kodusõda.

Sellist rahvust nagu iraaklased ega sellist keelt nagu iraagi keel ei ole olemas.

Enne Baathi võimu oli Iraak mitmekultuuriline ja üsna liberaalne peamiselt põllumajanduslik riik. Saddami ajal tekkis Iraagis jäik ja kitsarinnaline militaristlik süsteem, millele lisandus puhtkapitalistlik majandus.

Iraagi piirkondade kultuurierinevused süvenevad. Lõuna-Iraak, kus enamik on šiiidi araablased, on märksa religioossem kui kurdide Põhja-Iraak. See muudab nende koostöö aina raskemaks. Valitseb oht, et Iraagile tervikuna jääb ainult üks ühine tunnusjoon, nimelt religioon, ja religioosne identiteet kujunebki ainsaks ühisidentiteedi komponendiks.

Lähis-Ida poliitiliste muudatuste teel andsid avalöögi massilised meeleavaldused Iraani pealinnas Teheranis 2009. aasta suvel, mil sealne opositsioon ei tahtnud uskuda presidendivalimiste ausust. Praegu on olukord kõige pinevam Süürias ja Iraanis. Süürias kestavad aina edasi igareedesed meeleavaldused ja al-Assadi valitsus ei hoia nende mahasurumisel vägivallaga tagasi.

“Kui Süürias langeb al-Assad, muutub Lähis-Idas kõik,” kinnitab üks Iraagi ekspert.

Kiireid muudatusi ei tasu oodata ei Süürias ega Iraanis. Kuigi mõlemal maal soovib enamik inimesi demokraatiat, on diktaatorlike valitsuste käsutuses väga tugevad politsei- ja sõjajõud, millega kodanikke vaos hoida. Iraanis seisavad märtsis ees parlamendivalimised. 2009. aasta presidendivalimistest pettunud opositsioon on ähvardanud neid boikottida.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane