India jalad

India võiks olla üks sobiv koht maailmas, kust teele minna, kui tahame mõista religiooni osa ja olukorda tänapäeva ning ehk koguni tuleviku elus, poliitikas, diplomaatias, maailmaarusaamises jms. Euroopa passib selles asjas lähtepunktiks väga halvasti. Euroopa sobib tänapäeva maailma mõistmiseks vist üldse väga halvasti – kui meil just pole tundlikku ajaloolasenärvi. Tuleviku maailma ehitatakse mujal, kas või juba sel väga lihtsal põhjusel, et rõhuv enamik noori inimesi elab mujal. Me siin läänes võime ju endale ette kujutada, et õpetame ja ohjame ikka veel maailma oma teise “maailma”-sõja võitjariikidest kokku pandud julgeolekunõukogu kaudu või kuidagi teisiti. Maailm paistab seda kujutlust jagavat aina vähemal määral.

Ja imelik küll, aga meie paistame sellest maailmast aina halvemini aru saavat. Eestlasedki käivad juba kümnete tuhandetena Indias (peaks olema mingi valem, mis seob keskmise sissetuleku puhkusereisi keskmise kaugusega), aga minu arvuti automaatne õigekirjakontroll tõrgub endiselt sõna “indialane” vastu. Ka rahvahariduslikus riigiraadios räägitakse India elanikest süüdimatult kui hindudest. Ometi peaks igaüks, kel silmad peas, nägema, et Indias ei ela kaugeltki ainult hindud.

On ju India juba ajalooliselt iidsete religioonide sünnimaa, teatav religioosne ürgmuda, mis jätkuva viljakusega sünnitab suuri usuliikumisi ja pühamehi ning -naisi. Religioon on läbi aastatuhandete olnud India üks peamisi väljaveoartikleid ja on seda taas üha kasvavas mahus. Vaevalt on keegi kokku lugenud, kui mitusada tuhat või miljonit eurooplast ja põhja-ameeriklast käib igal aastal Indias erisugustel palverännakutel, rääkimata nendest miljonitest, kes ühel või teisel moel otsivad oma religioossetele vajadustele rahuldust Indiast läände siirdunud õpetajate ja õpetuste juurest. Kui vaadata seda usueksporti ainuüksi majanduslikult, on juba tegemist väga suure äriga. Selle vaimset tähendust ja pikaajalist mõju lääne arusaamale ja elulaadile on aga üldse raske hinnata. Võib-olla see polegi nii suur, võib-olla on aga väga suur. Igal juhul paistab ümber olevat see sajanditepikkune tsükkel maailmaajaloos, kui Euroopa oma usku levitas, peale surus ja kasudega eksportis. Tendents on selgelt pöördunud. Religiooni väljavedajast on saanud sissetooja, õpetajast märkamatult õpilane, kes küll vanast harjumusest ikka veel kipub dotsendipoosi sisse võtma.

Mõnede ajaloolaste arvates pole see esimene kord, kui just India igiviljakas pinnas Euroopale usu annab (ehk vana usku kõigutab, kuidas võtta). Nüüd on eesti keeleski ilmunud Holger Kersteni (“Jesus Lived in India”), kuid see oli vaid esimesi pääsukesi (1981) omalaadsete seas. Samas vaimus kristliku õpetuse pool-india päritolu tõestavaid raamatuid on ilmunud rohkem, kas või Raphaël Liogier’ “Jesus, Buddha de l’Occident” (Calmann-Lévy, 1999). Nende teoste peaideeks on see, et ka Jeesuse õpetus pärines vähemalt osaliselt Indiast ja eelkõige tema ajal võimsalt arenevast budistlikust keskkonnast. Neid väiteid on võib-olla tõesti isegi raskem ümber lükata kui tõestada. Kuidas nende asjadega just täpselt oli, kelle õpilane oli, kust tuli ja kuhu kadus Jeesus, me muidugi kunagi teada ei saa. Need “sensatsioonilised” teosed tuletavad tegelikult vaid meelde lihtsat tõsiasja, et ka vanal ajal käisid kauged rahvad omavahel läbi ja intellektuaalide hulgas levisid uued ja huvitavad õpetused kiiresti ühest “ilma” otsast teise. Seda enam, et tolleaegne eurooplaste ilm, kreeka keelt tarvitav oikuumenee ulatus Aleksandri vallutuste järel kui mitte päris Indiani, siis igal juhul India mõjualadeni (nüüdse Afganistani, Pakistanini) igal juhul välja. Pole ju põhjust arvata, et tol ennemuistsel ajal inimesed maailma uutest vaimsetest liikumistest vähem oleksid innustunud kui tänapäeval. Ja polnud see India ka siis Palestiinast, teisest maailma usulisest sulatustiiglist, nii kaugel midagi. Mis ei tähenda muidugi judaismi alahindamist kristluse põhjana. Lihtsalt, nagu arvata võib ka ilma täpselt teadmata, oli neid põhjasid pigem mitu kui üks. Nii nagu tõenäoliselt igal universaalselt levival õpetusel, sealhulgas muidugi Indias endas kujunenuil. Kõik nad on kimäärsed.

Ümber paistab olevat see sajanditepikkune tsükkel maailmaajaloos, kui Euroopa oma usku levitas, peale surus ja kasudega eksportis.

Ja sama hästi kui kristlust on nimetatud judaismiks mittejuutidele, võib seda ka nimetada juudi budismiks või budismiks juutidele…

Niisiis otsivad need miljonid euroopa usuturistid teatud mõttes iseenda religioosseid juuri. Aga teatud mõttes ka “loomulikku” elavat usuelu, sellist, nagu see Euroopas endaski omal ajal olemas oli, mis aga ametlike kirikute ning viimaste poolreligioossete ideoloogiate (rahvuslus, kommunism) allakäiguga seoses eurooplased nii-öelda vaeslapse ossa on jätnud.

Sest inimesel on – ja just seda on Indias väga lihtne näha – täiesti olemas selline asi nagu “usulised vajadused”, millele paar korda juba vihjatud sai. Paistab, et nõukogude võim (ise ju ka poolusuline kord) mõistis seda hästi, kui rääkis oma usuvastastes seadustes “usuliste vajaduste rahuldamisest”, mida teadagi võis teha vaid ettenähtud kohas, ajal ja viisil. Muidugi avalduvad need vajadused eri inimeste juures väga erinevalt, olenevalt intellekti tasemest ja iseloomust, temperamendist, kultuurist ja elukutsumusest. Religioon pole oma juurtelt midagi muud kui igatsus mõista seda maailma, kuhu oleme “heidetud”, soov kuidagi kodustada oma fundamentaalne arusaamatus ja ebamugavustunne, vajadus surmahirmuga mingil moel hakkama saada. Lääne kõige kõrgemat religioosset teadmist esindab võib-olla kaasaegne teadus, kuid neid, kes selles omamoodi kõrgmüstikas end koduselt tunnevad, kelle jumalaotsingud sealtkaudu käivad, neid on ju vaid käputäis. Vahest mõni tuhat üle maailma, või mine sa tea, mõnisada üle maailma. Meie, ülejäänute jaoks suurendab see peen tehnoloogia, mida me iga päev tarvitame, aga millest me suurt midagi ei taipa, arusaamatust ja olemuslikku hirmu veelgi. Pole midagi parata, oma ajastu kõrgem teadmine, sügavam otsing on ikka olnud vaid väga väheste pärisosa. Hariduse levik on selles huvitaval kombel väga vähe muutnud. Tavalisele inimesele, olgu ta kirjaoskaja või -oskamatu, jääb ikka lihtsustatum, mugandatud variant. Ühesõnaga, kirik. Koht, kus toimuvad ühised pühad rituaalid, kus preester räägib lihtsate sõnadega elust ja surmast, kus jagatakse andestust ja kergendust ning antakse õpetust, kuidas elada oma ajalik elu “õigesti”, see tähendab enam-vähem rahuliku ja rõõmsa südamega.

See “kirik” ei pruugi muidugi üldse olla kirik, tänapäeva läänes ongi see pigem midagi muud. Kas mõni “esoteeriline” ring, eluõpetaja, kelle ümber koondub inimesi, joogakursus, uuskristlastest ärganute koosolek, India ašram, Interneti jututuba või Peep Vainu tüüpi karismaatiline koolitaja. Arhetüüp, mida nimetasin kirikuks, on neil kõigil sama. Euroopa usuelu pole kuhugi kadunud, kuid on üleminekuajale omaselt segane ja justkui varjatud.

Indias aga on see “kiriku”-elu nagu kõik muugi elu hoopis massiivsem, kärarikkam, siiram, avalikum ja nähtavam. Usk on seal valgusaastate kaugusel sellest, et olla eraasi, mis ta justkui Euroopas peaks olema (kuigi seda väita on muidugi üks Euroopa silmakirjalikkusi). Ta on avalik ja avali. Ja väga häälekas.

Meie siin läänes võime ju endale ette kujutada, et õpetame ja ohjame ikka veel maailma. Maailm paistab seda kujutlust jagavat aina vähemal määral.

Peatusin läinud kevadel muu hulgas kaks nädalat ühes mereäärses külas Kerala osariigis Lõuna-Indias. Küla nimi oli naljakalt eestipäraselt Nellikunnu. Ja usuelu võis seal ka turist nautida täiel rinnal, isegi siis, kui ta väga ei tahtnud. Igapäevane usuelu algas sellega, et enne päikesetõusu, millalgi kella viie paiku, pandi hindu templis makk mängima (võib-olla ta käivitus automaatselt, ma ei tea, aga pigem siiski inimene pani, Indias ei ole veel seda maaniat, et kõik peab masin ära tegema) ja püha laul kaikus megafonidest üle alles pimeda küla. Aga Indias ärgataksegi vara, et päikesetõusu-aegseks veel mitte nii kuumaks, aga juba valgeks ajaks valmis ja teel olla. Valjuhääldid kuuluvad üldse lahutamatult moodsa India usuelu juurde. Neist ei lasta ainult varahommikul seda india filmidest tuttavat natuke magusat, natuke läänelik-hollywoodlikku laululeelutust, kust iga hindu (ja vist ka enamik indialasi) kuuleb ära tuttavad sanskritikeelsed pühasõnad ja jumalanimed. Külatänava ääres asus ka Pühale Franciscusele pühendatud katoliku kirik, mis oma jumalateenistuse samuti lahkelt üle küla laiali laotas. Kusjuures, ega see ei tähenda, et usklikud oleksid rahuldunud kodus kuulamisega, ei, kirik oli nii laupäeva õhtul kui ka pühapäeva hommikul tungil rahvast täis, kõik ilusti riides ja rõõmsate nägude ning valju häälega kristlikke hümne laulmas. Seda muidugi mitte enam sanskriti, vaid ilmselt kohalikus, malayalami keeles, mis pole teatavasti isegi mitte indo(euroopa) keel nagu hindi ja teised, vaid muistne draviidi keel. Nii et näiteks neid Kerala kristlasi oleks eriti ülekohtune hindudeks nimetada.

Muidugi, ajalooliselt ja õigusjärgselt on jäme ots Indias ikkagi hindude käes. Ja sedagi saab markeerida, nagu selgus, detsibellidega. Ühe hindu püha lähenedes seati külatänava äärde üles erakorralised valjuhääldid, tõsised suured kastid, kaks tükki kõrvuti ühe posti otsas, nii paarisajameetriste vahedega. Ja sealt juba tuli seda magusat pühalaulu nii et aitas. Juures võttis päris kõrvad lukku, aga tänava ääres elavad ja oma kodutöökodades kopsivad-õmblevad inimesed ilmselt ei pahandanud. Pühad ju. Värvilised lipukesed igal pool väljas, punase ülekaaluga muidugi. Sest Kerala on muuseas ka kommunistlik osariik, seal on juba aastaid valitsenud kommunistlik partei ja selle majake on vist igas külas.

Muide, veel üks India usuelu, kui soovite, paradokse: see kommunistlik Kerala on oma naabri Karnataka kõrval hoopis kapitalistlikuma väljanägemisega. Teeäärsetes poodides pole ainult tolmused klaaskommid, vaid rohkesti täiesti tarbimisväärse näoga kaupa nagu telekad ja eri suuruses alumiiniumnõud, teeääred ise on puhtamad, majad viisakamad ja leevikesekarva rohked punalipudki mõjuvad pigem sellise rõõmsa kaunistuselemendina. Juurdlesin selle näilise vastuolu üle teel Karnatakast Keralasse, kuni sain aru, et kõik mu võimalikud seletused võivad osutuda eksitusteks. Sest Keralas pole mitte ainult palju kommuniste vaid ka suhteliselt suur protsent moslemeid (aga samuti kristlasi). Ehk tuleb äride ja tänavate viisakam, “kapitalistlikum” väljanägemine hoopis näiteks muhameedlaste, vanade kaupmeeste suurest osakaalust? Või sootuks mingist kultuurierinevusest india ja draviidi keeli kõnelevate rahvaste vahel? Nagu Jung väga teraselt India kohta märkis: me ei pruugi aru saada, kui me aru ei saa.

Kas pole ka nii, et samavõrd kui me enda juures, läänes, kipume usufenomeni alahindama, kipume me seda Indias või araabia maadel üle hindama lihtsalt sellepärast, et see on nii palju avalikum, valjem, elu palju loomulikum osa, mille küsimuse alla seadmine on “nende” (indialaste, araablaste) jaoks lihtsalt üks lääne veidrusi? Nõnda on tulnud meil avalikku käibesse kõiksugu teooriad muhamedi usu erilisest sõjakusest. Aga mis on tegelikult selle pealtnäha usulise ekspansiooni taga? Võib-olla hoopis demograafia? Kui mõnel araabia maal on 70% inimestest nooremad kui 20, siis mida see õieti tähendab? Nii suur hulk pooltegevusetuid noori mehi, kellest väga paljudel pole lootustki ühiskonnas, vähemalt niipea, mingit respektaablit kohta saavutada… Kui see, mida me nimetame usufundamentalismiks ja mis oma ilmingutelt ja õpetuselt seda ongi, pole muuseas ka hoopis “mullade” katse seda noort ja ohtlikku energiat kuidagiviisi kanaliseerida? Umbes nagu Euroopas kanaliseeriti majanduskasvust ja demograafilisest plahvatusest sündinud energia 19. sajandil rahvuslikesse liikumistesse (tõsi, see kanalisatsioon töötas lõpuks liigagi hästi, toonane fundamentalism viis nii suure sõjani, et seda hakati lausa Esimeseks maailmasõjaks kutsuma). Mitte et see tegevus oleks olnud või oleks päriselt teadlik ja planeeritud. Polnud ta seda ei omaaegsetel Euroopa rahvajuhtidel ega nüüdsetel idamaa usuliidritel. Inimesed, nagu ikka, üritavad tekkinud olukorras lihtsalt kuidagi hakkama saada.

Kas see, mida me nimetame usufundamentalismiks, pole muuseas ka hoopis “mullade” katse noort ja ohtlikku energiat kanaliseerida?

Igatahes kindel on see, et Indias on väga kerge unustada see euroopalik arvamus, et nüüdse (Kolmanda) m(M)aailma usuline ärevus on mingi aberratsioon ja retrograadlus ehk kõrvalekalle ja tagasiliikumine. Inimkond liigub ikka ainsas suunas, mis talle lahti on: edasi. Või siis teises mõttes tagasi, igavesti tagasi algpunkti, mida pole – mööda jumalate hävitus- ja loomistsüklit, nagu hindud usuvad.

Ühes on see vana-uus India aga kindlasti veel õpetlik: tänapäeva maailmas on see üks tohutu ususallivuse laboratoorium. On naeruväärne, kui Euroopa üritab õpetada teistele usulist sallivust, sest Euroopas pole seda õieti kunagi tuntud. Praegune justkui-sallivus on vaid hirm igasuguse avaliku religioossuse ees ja tegelikult ikka endiselt üheusulise ühiskonna (mis siis, et see usk on alles vaid traditsiooni, kultuurina, või isegi seda enam) sallivus tühiste vähemuste suhtes. Kusjuures seegi sallivus on väga kitsaste piiridega, nagu näitas veel hiljutine judofoobia ja näitab nüüdne islamofoobia. Kristlik kirik on muutunud sallivaks vaid par la force des choses, asjaolude sunnil, kuna on vanas võimukonkurentsis ilmalikele institutsioonidele lihtsalt alla jäänud.

India on aga tegelikult mitmeusuline maa, ja olnud seda ajaloos ikka ja jälle. Ei tea, võib-olla on hindu paljujumalalisus sellele soodsam pinnas kui Lähis-Idas sündinud religioonide monoteistlik rangus. Muidugi, on olemas ja võib-olla kasvamaski hindu äärmuslus, fundamentalism. Jah, meieni jõuavad teated veristest atentaatidest, mille taga on eelkõige hindu ja/või moslemi ekstremistid. Lääne meedia järgi jääb mulje peaaegu ususõjast, suurest religioossest käärimisest. Ometi on India, kõigest pindmisest segadusest hoolimata, eelkõige rahumeelse toimimise ime. Religioossed kogunemised, suurte õpetajate esinemised, usupühad tõmbavad seal ühte kohta kokku teinekord miljoneid inimesi. Ja tavaliselt ei juhtu mitte midagi. Kõik need miljonid sandaalides või koguni paljad jalapaarid tõstavad oma usurännakul üles küll suure pilve punast India tolmu, kuid niisama vaguralt, nagu nad tulid, lähevad nad ka tagasi, kõigi nende tuhandete organiseeritud erirongide ja busside peale, mis nad jälle üle hiigelriigi laiali veavad. Kedagi ei tallata surnuks, enamasti. See on tõeline ime ja mõistatus.

Inimesel on täiesti olemas selline asi nagu “usulised vajadused”

Kuigi, jah, pinget on võib-olla õhus, mis seal rääkida. Nellikunnu ise oli väike küla (India mõistes väike, ehk tuhande-paari jagu elanikke), väikesed olid ka selle templid, kirik ja kompartei majake. Aga sinna paistsid suure naaberküla Vizhinjami võimsamad usu-maamärgid: roosakaskollane nelja tohutu minaretiga tuhande-ja-ühe-öö mošee otse mere kaldal ja ülevalpool küngastel kõrguv kirikutorn, mis oma mõõtmetelt ehiks ka Roomat ja mille tohutu rist öösiti veel (nii indiapäraselt!) punast neoonsära kiirgas. Sattusin sellesse täiesti mitteturistlikku külla kõndima, imestasin veel kord seda vaesust ja elujõudu, mida võib küll olla sada korda dokfilmidest nähtud, aga mis su ikkagi veidi segi lööb, kui sa sinna ninapidi sisse satud. Kuid mitte see pole siin peamine. Nimelt lugesin hiljem targast raamatust pealkirjaga “Lonely Planet”, et see küla on jagatud kahe kogukonna, moslemi ja kristliku vahel, et seal on olnud kokkupõrkeid, et nüüd eraldab kahte tsooni tühi no man’s land ja et üldiselt pole turistil ilma tungiva vajaduseta soovitav sellesse külla oma jalga tõsta. Tõepoolest, olin minagi imestanud seal ülitiheda hurtsikuala serval seda ootamatut lagedat tühermaad. Ma ei tea, kui eikellegimaa see just oli. Naised ja tüdrukud läksid mööda tolmust teerada maantee ja bussipeatuse poole, selle erilise india kõnnakuga, väikesed sandaalides jalad kitsas saris ühtaegu mingi rõõmsa innu ja fataalse laiskusega edasi tippimas. Seda kõnnakut, neid arvutuid tumedaid jalgu ja nende allaheitlikku, aga samas peatamatut, milleski nii usklikku (aga millesse-usklikku?) edasitõttamist näen ma alati vaimusilmas, kui räägitakse maailma tulevikust. Tollel niinimetatud eikellegimaal tagusid aga kõhnad india poisid jalgpalli. Teised istusid müüriserval ja vaatasid pealt. Kas nad olid moslemid või kristlased või ühed ja teised, seda ma ei tea ega oska hingeski aimata. Aga üks suurem poiss pealtvaatajate seast hõikas mind ja küsis, kuhu ma lähen – tõsiselt, ilma selle turistidele mõeldud tüütu india naeratuseta, selges inglise keeles –, ja juhatas mu sama tõsise näoga õigele rajaotsale, sest olin tõepoolest eksinud.