Ilter Turan: Türgi välispoliitika teisenevas väliskeskkonnas
Teise maailmasõja järel sidus Türgi oma julgeoleku Lääne julgeolekusüsteemiga, astudes 1952. aastal NATO-sse. Liikmelisus kaitses teda Nõukogude ekspansionismi eest, aitas moderniseerida ja suurendada relvajõude ning lõimida riiki demokraatlike riikide kooslusse, millega ta soovis sarnaneda. Türgi majandus, mis hakkas asendama importkaupu, sai liitlasriikidelt tuge tasuks julgeoleku eest, mida Türgil oli pakkuda.
Istanbuli Bilgi Ülikooli emeriitprofessor
Kaks arengut on Türgi suunanud ümber mõtlema oma kohta, rolli ja kohustusi Lääne julgeolekusüsteemis. Esimene neist oli pingelõdvendus ja sotsialistlike riikide blokiga suhete parandamine. Seejärel võrsus Varssavi pakti ja Nõukogude Liidu lagunemise järel küsimus, kas NATO peaks üldse julgeolekuorganisatsioonina jätkama.
Teiseks algas 1980. aastal Türgi majanduses siire impordi asendamiselt ekspordist tingitud kasvule, mis nõudis uute turgude otsimist eeskätt Nõukogude Liidus (pärast selle lagunemist kas äsja iseseisvunud või taasiseseisvunud riikides), Lähis-Idas ja Aafrikas. Endastmõistetavalt kuulus turgude otsingute juurde suhete soojendamine sihtriikidega. Kui liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga jooksid ummikusse, osutus piirkondlike ja piirkonnaüleste suhete loomine veelgi tähtsamaks.
Logisev allianss
Hoolimata ümberringi toimuvatest muutustest hindas Türgi endiselt NATO-t kui lääneriikide süsteemi, mis tagab talle ettenägematutes oludes julgeoleku. Siiski valmistasid uued probleemid muret kõigile NATO liikmesriikidele Euroopas.
Näiteks oli Ameerika Ühendriikidel välja kujunenud harjumus alliansi julgeolekupoliitikat ise kujundada vastutasuna selle eest, et nad toetavad allianssi oma tuumajõududega. USA rõhutas, et tema teeb poliitikat ja ootab teistelt nõustumist, ehkki poliitiline olukord, milles USA juhtimist oli tunnustatud, polnud enam kaugeltki endine. Selline hoiak tekitas alliansis pingeid. Kui pikkade kõhkluste järel ei lubanud Türgi Ameerika relvajõududel kasutada oma territooriumi kallaletungiks Iraagile, tähendas see Türgi-Ameerika suhete olulist jahenemist.
Sarnaselt paljude Euroopa riikidega peab Türgi Ameerika pühendumust Euroopa kaitsele ebausaldusväärseks.
Euroopa jaoks olid olulisemad USA märguanded, et ta pöörab rohkem tähelepanu Vaikse ookeani regioonile, nii et eurooplastel tuleb omaenda kaitsmise eest palju enam vastutada. See pole uus poliitika: juba külma sõja algfaasis tegid ameeriklased aeg-ajalt NATO riikidele Euroopas soovitusi, et nad enda kaitsmise eest rohkem hoolt kannaksid.
Ent Trumpi administratsiooni ajal oleks neist seisukohtadest äärepealt saanud kindel Ameerika vägede väljatõmbamise poliitika. Ehkki president Biden on püüdnud taastada nii Ameerika pühendumust Euroopa kaitsele kui ka juhtrolli lääne julgeolekuühenduses, ei loeta USA-d enam tingimata usaldusväärseks partneriks, kuna tema käitumine sõltub mitte üksnes presidentide vaheldumisest, vaid ka avaliku arvamuse kõikumistest.
Usaldusküsimused
Sarnaselt paljude Euroopa riikidega peab Türgi Ameerika pühendumust Euroopa kaitsele ebausaldusväärseks. Kuna Türgi ei kuulu Euroopa Liitu, on ta EL julgeolekumeetmetest välja jäetud. Asjaolu, et NATO ja ELi osutatavat kaitset Euroopale ei saa üksteisega lõimida, valmistab kaitseplaneerijatele raskusi. Tegelikult on probleeme veelgi enam. Näiteks ei pea USA enam kinni NATO kirjutamata reeglist, et Türgi ja Kreeka kaitsevõimet hoitaks tasakaalus. USA on küll sääraseid väiteid tagasi lükanud, ent Türgi tunneb muret, et loomisel on uus kaitsejoon, millest tema jääb välja.
Süürias ja Iraagis Daiši ehk Islamiriigi vastu võideldes on ameeriklased otsustanud koostööd teha kurdi rühmitustega – rahvakaitseüksustega (YPG) ja Demokraatliku Ühtsuse Parteiga (PYD). Türgi seisukohast on YPG/PYD Kurdistani Töölispartei (PKK) Süüria haru. Teadupärast on PKK Süürias ja Põhja-Iraagis baseeruv terroriorganisatsioon, mis ohustab Türgi territoriaalset terviklikkust. Ameeriklased väidavad, et YPG/PYD pole terroriorganisatsioon ja koostöö on ajutine. Türgi valitsus tunneb siiski muret, et ameeriklastel on kavas luua kurdide riik, mis paratamatult satub Türgiga konfliktidesse territooriumi pärast.
Lõpuks on USA üles näidanud märkimisväärset tõrksust müüa Türgile uusi relvi. Ameeriklased võtsid ettekäändeks asjaolu, et Türgi ostis Venemaalt pikema kaalumiseta õhutõrjerakette S-400, ning USA otsustas Türgile mitte tarnida moodsaid relvasüsteeme, millest tähtsaimad on hävituslennukid F-35.
Türgi unistused ja reaalsus
Samal ajal on Türgi edendanud majandussuhteid oma laiemas ümbruses, sealhulgas riikidega, mille suhted USA ja vähemal määral Euroopa riikidega on probleemsed. Nii pole Türgi soovinud ameeriklaste väljakuulutatud majandusembargosid täiel määral kaasa teha. Samuti suhtub Türgi kõhklevalt püüdlustesse muuta Musta merd Venemaa kulul NATO ja Euroopa Liidu sisemereks.
Riigis on levinud suhtumine, et praegusel eriti ebakindlal ajajärgul ei tohi kõrvale heita ühtegi valikuvarianti.
Teoks pole saanud Türgi unistused tõusta araabia kevade harjal Lähis-Idas juhtpositsioonile. Praegu püüab Türgi seada sisse häid suhteid araabia kevade järel tekkinud režiimidega. Veel taotleb ta soojemaid suhteid Hiinaga, et saada rohkem kasu uue Siiditee (Belt and Road) algatusest ja tuua riiki rohkem Hiina investeeringuid, et temast saaks Euroopa turgudele saadetavate kaupade tootmisbaas.
Riigis on levinud suhtumine, et praegusel eriti ebakindlal ajajärgul ei tohi kõrvale heita ühtegi valikuvarianti. Ootustesse, et Ukraina sõda viib lääneriikide alliansi taaselustumisse sellisel kujul, nagu ta toimis külma sõja vältel, suhtutakse tugeva skepsisega. Samuti tuntakse muret, et Türgit ei peeta enam lääneriikide kaitse jaoks sedavõrd oluliseks partneriks, nagu minevikus.
Valdavalt domineerib Türgis hoiak, et riik peaks enam lõimuma sotsiaalse turumajandusega demokraatlike riikide kooslusega. Teiste sõnadega: Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kas see osutub võimalikuks, seda määravad suuresti USA ja Euroopa Liidu vastused Türgi sammudele. Samas ei saa kõrvale jätta, et arvestatav toetajaskond on siiski ka ideel asendada Türgit ja lääneriike ühendavad ammused sidemed alles kujunemisjärgus oleva Euraasia raamistikuga.
Seotud artiklid
Ali Alavi: Lähis-Ida geostrateegilise maastiku ebapüsivusest ja liitlaste vahetamisest
Kui Venemaa algatas 2022. aasta veebruarikuus Ukraina vastu täiemahulise kallaletungi, oletasid arvukad kommentaatorid läänes, et USA liitlasriigid Lähis-Idas annavad lääneriikide Vene-vastaste sanktsioonide jõustamisse tänuväärse panuse. Aga seda ei juhtunud.
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.