Igor Gretski: Putini võltsvalimised – tugevnev haare keset opositsiooni dilemmasid

Tõenäoliselt kontrollis Kreml üle 30 aasta jooksul esimest korda täielikult ligipääsu hääletamisprotseduurile ja -tulemustele. Valimisjaoskondades ei olnud sõltumatuid vaatlejaid, samal ajal oli juurdepääs videoseirele faktiliselt tõkestatud. Pealegi pikendati hääletamisperioodi ühelt päevalt kolmele ja ühele kolmandikule valijaist anti veebihääletamise võimalus, ilma et saanuks tulemusi erapooletult kontrollida, avardades sellega märkimisväärselt ruumi võimalikuks võltsimiseks.

Kõik viitas, et valimistest saab Vladimir Putini jätkuva valitsemise tseremoniaalne fassaad. Nii-öelda poksikottideks valiti tema jaoks välja vanade tuntud erakondade kolm suhteliselt tundmatut esindajat: Vladislav Davankov, Leonid Slutski ja Nikolai Haritonov. Kogu oma karjääri on nood mänginud Venemaa poliitikas kõrvalist rolli ja kuna nad kiitsid heaks Venemaa sissetungi Ukrainasse, siis on nad kantud ka Euroopa Liidu sanktsiooninimekirja. Juba enne valimiskampaania ametlikku algust tunnistasid kõik kolm, et ei pürgi lõpliku võidu poole ega ole sugugi nõus Putinit kritiseerima.

Valimistulemustes polnud seega mingit küsimust. Küll aga pingutas Kreml kõvasti, et suurendada valimisaktiivsust.

Varemgi valimiseelsetes teledebattides osalemist üleolevalt vältinud „esinumber“ ignoreeris neid taas, nagu oligi ette arvata. Sellest hoolimata mainiti teda föderaalsete telekanalite uudistesaadetes ebaproportsionaalselt sageli. Näiteks Golosi liikumise andmeil mainiti Putinit seitse korda tihedamini kui kõiki teisi kandidaate kokku. Isegi truualamlike ja Kremlile täielikult ustavate Vene kommunistide arvutuste kohaselt tuli Putini arvele kogu presidendikampaania vältel 85,4 protsenti kajastustest föderaalkanalite teleuudistes. Ülejäänud kolme nominaalse kandidaadi teledebattide puhul torkas silma tuimus, mis poliitilise jutusaate formaati sugugi ei meenutanud. Nende sekkumised tähendasid enamasti ettevalmistatud teeside monotoonset ettekandmist ja korrutamist.

Valimistulemustes polnud seega mingit küsimust. Küll aga pingutas Kreml kõvasti, et suurendada valimisaktiivsust. Valimisjaoskondades oodati valijaid kontsertide ja maiustustega ning jagati nutitelefone. Peamiselt munitsipaal- ja riigiettevõtete töötajatest koosnev Ühtse Venemaa partei püüdis oma liikmete osalemist jälgida, julgustades kasutama mobiilirakendust, kinnitamaks valijate geograafilist asukohta valimisjaoskonnas viibimise ajal.

Võimutute jõuetus

Venemaa paguluses viibiv opositsioon läks presidendivalimistele vastu meeleheites ja killustatuna. Neil puudus igasugune kooskõlastatud strateegia, kuidas Kremlile vastata. Tihti tuli selle esindajatelt vastukäivaid avaldusi. Näiteks soovitasid nad Lääne valitsustel mitte tunnustada Venemaa valimiste legitiimsust ega Putinit legitiimse liidrina, samas kaasnesid sellega paradoksaalsel kombel üleskutsed Venemaa kodanikele valimistel osaleda ja hääletada Putini vastu, tugevdades sel moel tahtmatult tema legitiimsust. Mõni neist väitis, et Venemaa on muutunud diktatuuririigiks, kus valimistulemused ei oma mingit tähtsust; hiljem soovitasid needsamad kõnelejad aga järjekindlalt hääletada „tingimisi sõjavastase“ ja „kõige vähem toksilise“ kandidaadi poolt.

Korruptsioonivastane Sihtasutus (FBK) oli hämmingus ja esimest korda puudusid tal ideed, kuidas saaks valimisi kasutada, võitlemaks tõhusalt järjest repressiivsemaks muutuva režiimi vastu. Aleksei Navalnõi pöördus nõu saamiseks isegi oma toetajate poole ja korraldas nende seas küsitluse. Selgus vaid see, et enamus neist ei soovinud Putini presidendina jätkamist. Arvestades paremate alternatiivide puudumist, toetas FBK oma strateegiana lihtsakoelist üleskutset, soovitades agiteerida ja hääletada Putini vastu.

Samal ajal kuulutas Mihhail Hodorkovski meeskond välja kampaania „Putinist on kõrini!“, kuid tunnistas peagi, et neil puudub selge ettekujutus nii selle ulatusest kui ka sellest, mida konkreetselt hääletuspäeval teha tuleks. Järjekindlama hoiaku sõnastas vaid Garri Kasparovi ja Ivan Tjutrini juhitud Vaba Venemaa Foorum, kes kirjeldas 2024. aasta valimisi Kremli farsina ja soovitas neil mitte osaleda, pidades seda kokkumänguks Putini kuritegeliku režiimiga.

Venemaa paguluses viibiv opositsioon läks presidendivalimistele vastu meeleheites ja killustatuna.

Siiski õnnestus umbkaudu poolteist kuud enne valimisi märkimisväärsel osal emigrantide opositsioonist koonduda flash mob’i algatuse „Keskpäev Putini vastu“ ümber, mille endine Peterburi linnavolikogu saadik Maksim Reznik oli välja pakkunud juba 2023. aasta septembris. Opositsioonilisi venelasi julgustati tulema 17. märtsi keskpäeval valimisjaoskondadesse järjekordi moodustama ja näitama, et nad ei ole Putini ega tema agressiivse välispoliitika vastases protestis üksi. Sellega püüdis opositsioon luua muljet, et puudub „rahvuslik ühtsus“ Putini ja Ukraina vastu peetava sõja suhtes.

Alates jaanuarist 2024 toetasid flash mob’i „Keskpäev Putini vastu“ Hodorkovskiga seotud organisatsioonid ning 1. veebruaril kutsus sellel osalema ka Navalnõi, kes teatas, et tegu on täiesti seadusliku ja ohutu protestiaktsiooniga. Kaks nädalat hiljem tapeti ta põhjapolaarjoone taga Harpi külas asuvas erirežiimiga karistuskoloonias. Pärast tema matuseid hakkas FBK „Keskpäev Putini vastu“ protesti nimetama Aleksei Navalnõi poliitiliseks testamendiks, samal ajal kutsus tema lesk Julia Navalnaja kõiki üles oma abikaasa mälestuseks välja tulema ja hääletama ükskõik kelle poolt peale Vladimir Putini.

Hoolimata laialdasest tähelepanust sotsiaalmeedias, ei olnud 17. märtsi keskpäeval enamikus Venemaa valimisjaoskondades sagimist. Valijate järjekordi võis näha vaid mitmekümnes jaoskonnas, peamiselt suurtes linnades. Jäi hoopis mulje, et väljaspool Venemaad tekkisid palju pikemad järjekorrad, mis mõnes riigis püsisid hiliste õhtutundideni. Huvitav on see, et vene emigrantide meediaväljaanded, mis kajastasid kampaaniat „Keskpäev Putini vastu“, avaldasid tunduvalt rohkem fotosid ja videoid järjekordadest välismaistes valimisjaoskondades kui Venemaa omades.

Tegelikult olid järjekorrad välismaal üsna ootuspärased, arvestades valimisjaoskondade arvu järsku vähenemist 394-lt 298-ni võrreldes eelmiste valimistega. Vaatamata 2022. aasta tähelepanuväärsele Venemaalt lahkumise lainele – hinnanguliselt umbes miljon inimest –, vähenes hääletajate arv välismaal asuvates valimisjaoskondades 474 000-lt 374 000-ni.

Pagulasopositsiooni ebakindel tulevik

Tänu flash mob’ile „Keskpäev Putini vastu“ demonstreeris paguluses olev opositsioon esimest korda kahe aasta jooksul pärast täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse suhtelist solidaarsust. Ometi leidis kinnitust opositsiooni üsna tagasihoidlik suutlikkus mobiliseerida vene üldsust kodumaal mis tahes protestiaktsiooniks. Tegelikult tunnistas FBK juba varem, et nende niigi piiratud võimekus mõjutada poliitilisi protsesse Venemaal väheneb pidevalt. Veel kurtsid nad, et olenemata sisust ületavad YouTube’is avaldatud FBK videod harva miljoni vaatamise piiri.

Nüüd on silmanähtav, et isegi keskmises ajaplaanis ei suuda emigrantide opositsioon Putinile tõsist võimuvõitlust peale suruda. Selle juhid teavad väga hästi, et Venemaal võimule pürgimine on ettevõtmine, mille jaoks neil jääb vajaka vajalikest ressurssidest ja mõjust riigis sees. Ilmekas näide selle kohta oli olukord suvel 2023, kui Mihhail Hodorkovski toetas Jevgeni Prigožini mässu ja pooldas relvastatud vastupanu. Ta uskus siis, et Kremli vallutamiseks piisab 10 000 – 15 000 inimese protestist Moskvas, kuid ükski moskvalane üleskutse peale tänavatele ei tulnud.

On silmanähtav, et isegi keskmises ajaplaanis ei suuda emigrantide opositsioon Putinile tõsist võimuvõitlust peale suruda.

Võis tunduda, et Aleksei Navalnõi tapmine kummutas lõplikult kõik illusioonid muutuste võimalikkusest Venemaal vaid vägivallatute vahenditega, nagu rahumeelsed protestid ja aktivism sotsiaalmeedias. See ei toonud kaasa Putini-vastaste meeleolude teravnemist venelaste seas, nagu ei teinud seda ka Venemaa sissetungi algus Ukrainasse. Veel enam, uuringud näitavad, et venelaste rahulolu nii oma riigi asjade seisu kui ka paljude valitsusasutuste tegevusega on praegu suurem kui kunagi varem.

Sel taustal suunavad Putini-vastase vene opositsiooni liidrid välismaal üha rohkem jõupingutusi mitte kodumaale, vaid eelkõige emigreerunud venelaste konsolideerimisele. Sellest annab tunnistust nende retoorikas leviv ja kasvav Lääne-vastane kibestumus, millel on kõlapinda nii hiljutiste emigrantide kui ka Venemaalt ammu lahkunute seas, kellest paljud on saanud Euroopa passid ja toetavad nüüd populistlikke parteisid, nagu AfD.

Näiteks 2024. aasta presidendivalimistele järgnenud päeval süüdistas Mihhail Hodorkovski Ühendriike Venemaa probleemides, väites, et minevikus on Ameerika „varem Venemaale määranud mitu „head tsaari“ ja iga kord on see halvasti lõppenud“. Taolisi arvamusi on kaua aega jaganud ka FBKs rahvusvaheliste suhetega tegelev Vladimir Milov, väites, et Lääne liidrid on aidanud kaasa Venemaa muutumisele jõuliseks ja imperialistlikuks diktatuuririigiks.

Tunnistades, et iga sõja-aasta suurendab kahtlemata nende osakaalu, kes kunagi Venemaale ei naase, loodavad emigrantidest opositsiooniliidrid tõenäoliselt, et keskmises ajaplaanis integreerub osa vene pagulastest Lääne ühiskonda. Seega on nende eesmärk koondada vene emigrante nende juhitavasse kogukonda, et suurendada nende lobivõimekust ja suuta päriselt mõjutada poliitilisi protsesse lääneriikides.

Putini režiim pärast 2024. aasta valimisi: diktatuuri konsolideerumine 

Nendel valimistel püüdis Kreml demonstreerida kaht asja. Esiteks näidata totaalset kontrolli poliitilise süsteemi üle ja valmisolekut kõikvõimalikke protestiaktsioone rangelt maha suruda. Selles mõttes tuleks Putini kõrgeid ametlikke tulemusi koos Aleksei Navalnõi mõrvaga vaadelda kui tema kindlat otsust jätkata kurssi kogu avaliku elu „suveräniseerimisele“ (ehk kõigi läänestumise ilmingute kõrvaldamisele). Sinna hulka kuulub ka tsensuuri tugevdamine sotsiaalmeedias ja täielikult eraldatud internetisegmendi loomine.

Teiseks demonstreerida venelaste suurt konsolideerumist Vladimir Putini ümber. Hoolimata läbipaistvuse puudumisest valimisprotsessis ja tõenditest valimispettuste kohta, on selge, et suurem osa vene valijatest väljendas oma heakskiitu nii oma juhi kui ka Ukraina sõja suhtes. Nagu professor Aleksei Levinson kunagi ütles, on Putini režiim saavutanud enneolematu kooskõla Venemaa elanike enamusega.

Sõjast Ukrainas võib saada sotsiaalse tõusu „kiirlift“ neile, kes näitavad diktaatori suhtes üles suurimat ideelist ja poliitilist lojaalsust.

On ka selge, et pärast valimisi on Putin valmis jätkama sõjategevust Ukraina vastu, lootes Donald Trumpi võimuletulekule Washingtonis sel sügisel ja Euroopa järkjärgulist „orbaniseerimist“. Sellegipoolest on tema sise- ja välispoliitikas märgata teisigi mõeldavaid fookusi.

Esiteks, sõjatööstuse toodangu suurendamise vajadus ja Putini kampaanialubadus laiendada sotsiaalkohustusi võivad anda märku, et Kreml jätkab majanduskasvu toetamiseks rahasüste majandusse, õõnestades sellega keskpanga jõupingutusi inflatsiooni ohjeldamiseks. Putin näib olevat veendunud, et majandusolukord jääb juhitavaks, kuna Venemaa nafta ja maagaasi järele on alati ülemaailmne nõudlus ning müügitulust Hiinasse ja Indiasse piisab, et rahuldada bürokraatia- ja julgeolekuaparaadi isu.

Teiseks on väga tõenäoline, et Venemaa püüab märgatavalt eskaleerida tööstusspionaaži lääneriikides. Oma kõnes föderaalassambleel nimetas Putin Venemaa majanduse ja sõjatööstuskompleksi arengu peamisteks proovikivideks kõrgkvalifitseeritud töötajate ja kõrgtehnoloogia puudust. On üsna võimalik, et püüdes seda probleemi lahendada, intensiivistab ta Vene luureagentuuri tegevust välismaal.

Kolmandaks kavatseb Putin oma võimuvertikaali seestpoolt värskendada ja tugevdada. Ta on öelnud, et plaanib sinna integreerida „sõjalise erioperatsiooni kangelasi“. Täiesti võimalik, et peagi näeme sõjaveteranide asumist kõrgetele ametikohtadele kuberneride, riigiettevõtete juhtide ja riigiduuma liikmetena.

Putin eemaldab järk-järgult toitumisahelas kaua heal kohal olnud ja luksusega harjunud ametnike vanema põlvkonna esindajad. Nende asemele tulevad rikkuse ja võimu järele näljas isikud, kes on relvis ja valmis kaitsma Putini režiimi, hoolimata ühestki moraalinormist või „punasest joonest“. Seega on sõda Ukraina vastu venelaste jaoks enamat kui lihtsalt rahateenimise või oma komplekside väljaelamise vahend. Sellest võib saada sotsiaalse tõusu „kiirlift“ neile, kes näitavad diktaatori suhtes üles suurimat ideelist ja poliitilist lojaalsust.