Hübriidsetsessionism Bosnia ja Hertsegoviinas: Kremli jõuponnistused kannavad vilja?

26. veebruaril mõisteti Bosnia ja Hertsegoviina (BiH) serblasest president Milorad Dodik süüdi sakslasest kõrgeima ülemesindaja Christian Schmidti otsustele vastu seismises ja nende täitmata jätmises. Serblaste Vabariigi (Republika Srpska), BiH autonoomse osa president on tuntud oma venemeelsete vaadete poolest ja on seisnud Serblaste Vabariigi eraldumise eest ülejäänud BiH-st. Dodik algatas seadusemuudatused, mis takistavad riigi keskvõimu kohtutel ja politseil Serblaste Vabariigis tegutsemist. See on aga BiH põhiseadusega vastuolus, mistap mõisteti Dodik aastaks ajaks vangi ning tal keelati kuueks aastaks poliitilistel ametikohtadel töötamine.

Bosnia ja Hertsegoviina seaduste kohaselt saab kuni ühe aasta pikkuseid vanglakaristusi asendada trahviga, mille suurus on 52 eurot iga vanglas kandmisele määratud päeva eest. Dodikul pole plaanis vangi minna ega trahviraha maksta – selle asemel kaebas ta kohtuotsuse edasi. Teise astme kohtu otsus peaks selguma selle aasta lõpus. Hetkel kehtib Dodikule aga Bosnia ja Hertsegoviinas arreteerimismäärus.

Dodiku hiljutised välisvisiidid

Milorad Dodik on alates Ukraina sõja algusest silma paistnud väga ühese venemeelsusega – seda ka võrreldes Serbia presidendi Aleksandar Vučićiga, kes on siiamaani üritanud laveerida Venemaa ja Hiina ning lääne vahel. Eelmisel aastal käis Dodik kaks korda Putiniga Kaasanis kohtumas.

31. märtsil läks Dodik järjekordsele visiidile Venemaale, seekord Moskvasse. Järgmisel päeval kohtus Serblaste Vabariigi president Putiniga. Vastastikku rõhutati Venemaa rolli ühe Daytoni rahulepingu, millega 1995. aastal Bosnia sõda lõpetati, garandina. Dodik lubas Venemaa Föderatsiooni presidendile, et naaseb Moskvasse 9. mail, 80. juubeliparaadiks Punasel väljakul. Enne seda käis riigipea Belgradis ja seejärel Iisraelis, seda kõike hoolimata arreteerimismäärustest. Bosnia ja Hertsegoviina esitas ka Interpolile taotluse Dodiku rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutamiseks, kuid 3. aprillil lükati taotlus tagasi.

Dodik lubas Venemaa Föderatsiooni presidendile, et naaseb Moskvasse 9. mail, 80. juubeliparaadiks Punasel väljakul.

Iisraelis käis Dodik sealse valitsuse korraldatud antisemitismi vastu võitlemisele pühendatud konverentsil. Kui Dodikut konverentsil intervjueeriti, süüdistas ta „Sarajevo moslemeid” selles, et nad soovivad teda karistada Iisraeli toetamise eest, kontrollivad kohtusüsteemi ja väärkasutavad õigusmõistmist tema vastu. Enamik konverentsil osalenute kõnedest olid suunatud vasakpoolsete ja moslemite antisemitismi vastu, kuid antisemitismist paremäärmuslaste seas räägiti konverentsil vähe. Seega oli tegemist Dodiku eneselegitimiseerimiseks väga mugava platvormiga, kus lavastada iseend ohvriks ning demokraatlikku põhiseadust alalhoidvaid jõude islamistideks. Sarnaselt talitasid serblaste juhtpoliitikud 1990. aastate esimeses pooles, kuid nüüd tundub globaalne kontekst neid rohkem soosivat, arvestades Trumpi võimuletulekut ja Gaza konflikti.

Dodikul ja Serblaste Vabariigi juhtkonnal on ka Donald Trumpi ametisse astumisega seotud lootused sanktsioonide leevendamiseks. Nimelt on USA kehtestanud sanktsioonid Dodiku ja mitme tema lähikondlase vastu põhjusel, et nad on õõnestanud Bosnia riigi toimimist. Alates 2013. aastast on Serblaste Vabariigi juhtkond kulutanud sanktsioonide kaotamise eesmärgil USAs lobitöö tegemisele üle 20 miljoni euro. Dodikul näib olevat lootus, et Trumpi õnnestub sanktsioonide tühistamises veenda kergemini kui Bidenit.

Lääne-Balkani pingestumine

Lääne-Balkani näol on tegemist globaalse ida-lääne konflikti omamoodi mikrokosmosega. Serbia, Serblaste Vabariik ning regiooni naaber Ungari on võtnud rohkem või vähem Venemaa suhtes soodsad positsioonid, samas kui BiH keskvõim ja Kosovo tajuvad serblastest ohtu ning on pühendunult läänemeelsel kursil. Lääne-Balkani riikidest on Montenegro, Albaania, Põhja-Makedoonia, Sloveenia ja Horvaatia NATO liikmed ning viimased kaks on ka Euroopa Liidus.

Pinged Lääne-Balkanil on tõusmas ka laiemalt, samuti on need kerkinud ebaharilikult pikka aega järjest. Näiteks on BiH olukorra kohta antud hinnanguid, et tegemist on kõige tõsisema kriisiga alates Bosnia sõja lõpust pea kolmkümmend aastat tagasi. 18. märtsil sõlmisid Horvaatia, Albaania ja Kosovo kolmepoolse deklaratsiooniga sõjalise liidu. Kosovo kaitseministeeriumi sõnul on koostöö eesmärk puhtalt kaitsealane: liiduga soovitakse saata signaal „neile, kes tahavad regiooni julgeolekut riski alla seada”.

Olukorra kohta Bosnias ja Hertsegoviinas on antud hinnanguid, et tegemist on kõige tõsisema kriisiga alates sõja lõpust pea kolmkümmend aastat tagasi.

Vastukaaluks sõlmis Serbia Ungariga 1. aprillil strateegilise kaitsepartnerluse kokkuleppe. Mõni päev hiljem kuulutas Serblaste Vabariik, et nad kavatsevad uue sõjalise liiduga liituda. Kuna Serblaste Vabariik on BiH autonoomne osa ning Serblaste Vabariigi relvajõud on BiH relvajõudude koosseisus, pole selge, kuidas nad saaksid sellist lepingut sõlmida ning sellesse ka panustada. Tegemist on kindlasti aga poliitilise seisukohavõtuga, kuna Serblaste Vabariik jagab Serbia valitsuse positsioone Kosovo kohta ning Dodiku ja Vučići suhted on head.

Serbias on novembrist saati toimunud protestid pärast Novi Sadi raudteejaama katusevaringut, mille tõttu hukkus sündmuspaigal 14 inimest ja kolm said tõsiselt vigastada (nüüdseks on surnute arv tõusnud 16ni). Protestid koguvad jätkuvalt hoogu, kuna valitsuse seniseid järeleandmisi on peetud liiga leebeteks, ning president Aleksandar Vučići režiim on sattunud arvestatavasse ohtu.

Ka pinged Serbia ja Horvaatia vahel on taas kasvamas. 10. aprillil nõudis Horvaatia peaminister Andrej Plenković Serbialt selgitust, kuna eelneva kolme päeva jooksul saadeti Serbiast välja kolm Horvaatia kodanikku.

Dodiku arreteerimiskatse

Tekkinud on situatsioon, kus Milorad Dodik on turvaliselt „jooksus” omaenda kodumaal ning juhib endiselt poolt Bosnia ja Hertsegoviinast. Kuna Serblaste Vabariigi institutsioonid on Dodikule lojaalsed, ei ole alust arvata, et keegi teda riigi keskvalitsusele kätte toimetaks.

Seda tõestas uus eskalatsioon 23. aprillil, kui BiH riiklik politsei SIPA tegi katse serblasest presidenti arreteerida. Sündmusest jäädvustatud videokaadritelt on näha, kuidas neli-viis SIPA töötajat üritasid siseneda Ida-Sarajevos asuvasse Serblaste Vabariigi valitsuse administratiivkeskusse, kus Dodik parasjagu viibis. MUP-i (Serblaste Vabariigi siseministeeriumi) politseimundrites töötajad, osad relvastatud automaatidega, ei lubanud aga SIPA liikmeid administratiivkeskuse sissepääsust edasi. Dragan Mioković, BiH Föderatsiooni parlamendi spiiker, nimetas sündmust relvastatud ülestõusuks.

Pärast arreteerimiskatset tõstis ka Dodik panuseid. Serblasest presidendi viimaste sõnavõttude kohaselt ei teeni Bosnia ja Hertsegoviina riigis elavate serblaste huve, ning ta nimetas Bosnia riigikohtu ja SIPA tegutsemist Serblaste Vabariigis koguni okupatsiooni teostamiseks.

Järgmisel päeval reageeris BiH kõrgeim ülemesindaja Christian Schmidt, peatades Iseseisvate Sotsiaaldemokraatide Liidu (SNSD, Dodiku juhitud partei) ja selle liitlase, Ühtse Srpska (US) riikliku rahastuse. See samm näis Dodikule aga mõjuvat, kuna vaid minuteid hiljem pidas riigipea Ida-Sarajevos pressikonverentsi, milles ähvardas Schmidti arreteerida, kui ta Serblaste Vabariiki siseneb. Dodik kritiseeris otsust, eitades Schmidti autoriteeti ning sõnades, et on ebademokraatlik, kui osad erakonnad saavad riiklikku rahastust ja teised mitte.

Kuidas edasi?

Tegemist on väga tõsise probleemiga Bosnia ja Hertsegoviina riikluse jaoks: sisuliselt valitseb olukord, kus riik ei kontrolli poolt oma territooriumist. Republika Srpska käitub järjest rohkem eraldiseisva riigina. Kas Serblaste Vabariigi lahkulöömine on tulevikus mõeldav ning kas see on reaalne tõenäosus või puhtalt hüpoteetiline? Kas Daytoni leping tuleb ümber vaadata? Kuidas seda teostada, kellel on voli seda muuta ning mis saaks edasi?

Nagu juba öeldud, pole arusaadav, kuidas saab Serblaste Vabariik sõlmida teiste riikidega liidulepinguid, kui tegemist on Bosnia ja Hertsegoviina autonoomse osaga. Serblaste Vabariigil oli pärast Bosnia sõda ja Daytoni rahulepingut eraldiseisev armee kuni 2006. aastani, mil see liideti Bosnia ja Hertsegoviina relvajõududega. Küll aga on RS-il siiamaani eraldiseisev politsei, mis allub Serblaste Vabariigi siseministeeriumile, ning nagu mõne päeva tagustest sündmustest näha, sõltub nende tegevus autonoomse piirkonna, mitte riigi huvidest.

Republika Srpska käitub järjest rohkem eraldiseisva riigina.

Daytoni rahuleping koostati 1995. aastal Bosnia sõja lõpetamiseks ja kestva rahu tagamiseks, kuid on selgunud, et edukalt funktsioneerivat riiki selle alusel tekkinud ei ole. Viimased kolm aastakümmet on Bosnia ja Hertsegoviina areng stagneerunud. Serblastest võimukandjad tirivad riiki ühes, bosnjakid ja horvaadid (kelle vahel on samuti esinenud väiksemas suurusjärgus jagelusi) teises suunas. Riigi SKT ostujõu pariteedi järgi on üks Euroopa madalamaid, regioonikaaslaste Albaania ees ja Põhja-Makedoonia taga. Emigratsioon BiH-st on olnud üks Euroopa suurimaid ka pärast sõja lõppu.

Kas Bosnia serblaste relvajõudude lahkulöömine on tõenäoline? Mitmetel BiH armee üksustel, näiteks jalaväebrigaadidel, on rahvuslikul alusel eraldatud jalaväepataljonid. Näiteks paikneb 6. jalaväebrigaadi staap Serblaste Vabariigi pealinnas Banja Lukas koos brigaadi 1. pataljoniga, mis koosneb serblastest. Brigaadi 2. jalaväepataljon asetseb aga Bihaćis ja koosneb bosnjakkidest, ning 3. pataljon asub Orašjes ja seda mehitavad horvaadid. Enamasti paiknevad vastava rahvuse pataljonid kohas, kus elanikkonna enamus koosneb samast rahvusest. Nii paiknevad kõik serblaste jalaväepataljonid Serblaste Vabariigis. Seega on BiH armees siiani säilinud pataljoni tasandil „rahvusväeosad”, mis lihtsustaks tunduvalt vägede lahkulöömist võrreldes olukorraga, kus kõik väeosad oleks kuni jao tasandini etniliselt kirjud. Sellegipoolest on selline asjade käik tehtud võimalikult keeruliseks ning võib olla veendunud, et taolisele sammule järgneks rahvusvaheline sekkumine.

Euroopa Liit, kellel on BiH-s EUFOR missioon, kasvatas oma vägede hulka riigis juba märtsis.

10.–11. märtsil külastas NATO peasekretär Mark Rutte Sarajevot ja Prištinat. Rutte kinnitas, et NATO jätkab Lääne-Balkani, BiH ja Kosovo stabiilsusesse panustamist ja riikide suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja turvalisuse tagamist. Näilise pareerimisega Dodiku vastu ütles Rutte, et Daytoni rahulepingut kui rahu nurgakivi Bosnias tuleb austada ning et NATO seisab kõrgeima ülemesindaja institutsiooni eest. Rutte toonitas, et „kõik tegevused, mis õõnestavad Daytonit, põhiseaduslikku korda või riiklikke institutsioone, on aktsepteerimatud; sütitav retoorika ja tegevused on ohtlikud; need kujutavad otsest ohtu Bosnia ja Hertsegoviina stabiilsusele ja turvalisusele” ning kinnitas, et NATO ei luba tekkida julgeolekuvaakumil. Samuti rõhutas NATO peasekretär, et ka Bosnia ja Hertsegoviina poliitilised juhid peavad täitma oma rolli ja võtma vastutuse riigi arengu ja stabiilsuse eest. Viimaks rõhutas Rutte Kosovo pealinnas Prištinas, et turvaline Lääne-Balkani regioon tähendab turvalisemat Euro-Atlandi piirkonda.

Ühendkuningriigi parlamendiliikme James MacCleary sõnul kaaluvad britid hetkel ka vägede Bosniasse saatmist. Arvestades NATO juhtivat rolli BiH-s ja Kosovos rahu tagamisel viimase kolme aastakümne jooksul, võib olla kindel, et lääs ei vaataks setsessionistlikke arenguid BiH-s käed rüpes kõrvalt. Küll aga võib tekkida küsimus USA kohta, kellel oli juhtroll Serblaste Vabariigi pommitamisel 1995. aastal pärast Srebrenicas sooritatud genotsiidi ning Daytoni rahulepingu sõlmimisel. Kui Bosnias ja Lääne-Balkanil peaks olukord veel pingestuma ning vajalik oleks välisjõudude kohaloleku suurendamine regioonis, võib vaadates USA juhtkonna viimatisi seisukohavõtte eeldada, et nende soov oleks, et sellega tegeleksid eurooplased ise. Euroopa Liit, kellel on BiH-s EUFOR missioon, kasvatas oma vägede hulka riigis juba märtsis.

Tuleviku väljavaated

Täiemahulise kineetilise sõja risk Lääne-Balkanil on tänu NATO riikide panusele piirkonna stabiilsusesse praeguseks viidud sisuliselt nullini. Dodiku plaanidele mõjuks negatiivselt Aleksandar Vučići võimult tagandamine ja tema asendamine läänemeelsema võimukandjaga. Vučić on seni olnud Dodikule toeks ja mänginud temaga paljuski samal poolel. Küll aga on Serbia presidendi seljatagune muutunud protestide tõttu ebakindlaks. Võib arvata, et kui Vučići režiim langeb, on ka Dodikul väga keeruline praeguse poliitikaga jätkata.

Küll aga on hetkel veel võimalik Bosnia ja Hertsegoviinas proovida „hübriidsetsessionismi” ellu viimist. Ajakirjanik Sead Turčalo Dodiku tegevust just nii nimetabki. Ta hoiatab selle eest, et Dodik võib relvajõudu kasutamata saavutada selle, mida Milosević, Karadzić ja Mladić proovisid, kuid ei suutnud teostada. Turčalo esitab oma artikli alguses potentsiaalse õppetunni, mille ajaloolased sõnastaksid tagantjärgi Bosnia ja Hertsegoviinas toimunu kohta aastal 2025: „Riigi hävitamist ei mõõdeta alati mobiliseeritavate tankide arvus, vaid jõustamata jäänud kohtuotsuste ja arreteerimismääruste määras.” Serblaste Vabariigi täielik eraldumine BiH-st ei ole hetkel aga tõenäoline ega reaalsuses mõeldav tänu riigis paiknevatele välisvägedele ja Dodiku potentsiaalsete liitlaste hõivatusele.