Hollande’i sotsialistlik Prantsusmaa

6. mail valisid prantslased presidendiks Franí§ois Hollande’i, kes veel paar aastat tagasi tundus kõige ebatõenäolisem kandidaat sellele kohale. Halliks kardinaliks peetav Hollande suutis võita Nicolas Sarkozyd, parempoolse Rahvaliikumise Liidu (Union pour un Mouvement Populaire – UMP) kandidaati. Hollande’i võit on Sotsialistliku Partei (Parti socialiste – PS) jaoks ajalooline: viimati valiti presidendiks sotsialist François Mitterrand 1988. aastal.

Hollande’i suurimaks trumbiks oli ühiskonnas järjest laiemalt levinud vastumeelsus Sarkozy suhtes. Soov poliitilise vahelduse järele oli märkimisväärne. Sellest andsid tunnistust ka kõik vahepealsed valimised: sotsialistid saavutasid enamuse kohalikes omavalitsustes (2008) ja Senatis (2011). Prantslased olid Sarkozy poliitikas pettunud, kuna ta ei suutnud täita oma põhilisi valimislubadusi nagu töötuse vähendamine ja ostujõu suurendamine. Lisaks jäi Sarkozy kanda vastutus kriisiaegse kokkuhoiupoliitika eest. Kõige tugevam vastuseis oli aga tekkinud tema isiku ning valitsemisstiili vastu: Sarkozyd peeti hüperaktiivseks rikaste presidendiks, kes oli kaugenenud tavainimeste muredest. Seetõttu ei hääletatud mitte niivõrd Hollande’i poolt kui  Sarkozy vastu: 55% Hollande’i valijatest ütles, et nad andsid oma hääle sotsialistide kandidaadile selleks, et takistada Sarkozy taasvalimist¹.

PSi kandidaadi saavutuseks valimiskampaania ajal oli erimeelsuste käes kannatava partei koondamine enda taha. Erinevalt parempoolsetest erakondadest ei ole PSil olnud üheselt aktsepteerivat juhtfiguuri Franí§ois Mitterrandist saadik. Dominique Strauss-Kahni peeti kõige tõenäolisemaks PSi kandidaadiks ning talle ennustati ka valimisvõitu, kuid Sofiteli skandaal eemaldas ta konkurentsist. Sellele järgnenud parteisiseses valimisprotsessis suutis Hollande seljatada PSi peasekretäri Martine Aubry ja oma endise elukaaslase ning sotsialistide 2007. aasta presidendikandidaadi Ségolène Royali.

Sarkozyd peeti hüperaktiivseks rikaste presidendiks, kes oli kaugenenud tavainimeste muredest.

Hollande’i kampaania üheks läbivaks jooneks oli lubadus olla „normaalne“, prantslasi ühendav kandidaat. „Muutus algab nüüd!“ lubas Hollande’i kampaania hüüdlause. Et tagada lubatud muutus, olid tema programmi prioriteetideks kokkuhoiupoliitika piiramine, majanduskasvule keskendumine, finantsmaailma rangem kontrollimine, töökohtade loomine ja riigi sotsiaalselt õiglasemaks muutmine.

Poliitiliste äärmuste tõus

Nagu mitmetes teistes Euroopa riikides, mõjutas ka Prantsuse valimisi kriis. Täidesaatev võim oli muutunud rahva jaoks peamiseks süüdlaseks, keda peeti vastutavaks  nende probleemide eest. Varasemast rohkem tähelepanu ja toetust kogusid poliitilised äärmused.

22. aprillil toimunud presidendivalimiste esimese vooru suurim üllataja oli paremäärmusliku Rahvusrinde (Front National – FN) kandidaat Marine Le Pen, kes saavutas rekordiliselt kõrge toetuse (17,9%). Tegemist oli FNi parima tulemusega presidendivalimistel läbi aegade.

Marine Le Pen suutis kampaania jooksul uuendada ja „de-demoniseerida“ partei mainet, mistõttu kogus ta hääli ka väljaspool oma tavalist toetajate ringi. Sealjuures ei olnud tegemist ainult protestihäältega: FNi poliitikat toetab järjest rohkem inimesi. Le Peni valimisprogrammi prioriteetideks olid piiride sulgemine, Euroopa Liidust väljaastumine, frangi taaskasutuselevõtt, sisserände piiramine ning võitlus globaliseerumise vastu.

Nicolas Sarkozy lootis püüda FNi hääli, et tasakaalustada oma positsiooni Hollande’i suhtes, seda eelkõige presidendivalimiste teises voorus. Selle tulemusena kaldus Sarkozy kampaania veelgi rohkem paremale, keskendudes FNi lemmikteemadele: immigratsioon, julgeolek, islam… See strateegia aga vilja ei kandnud: ühest küljest õigustas Sarkozy järjest parempoolsem positsioon FNi poliitikat ning teisest küljest hirmutas see eemale tsentristlikud valijad. Lisaks tekitas Sarkozy „parempööre“ ebamugavust ka UMP toetajate hulgas.

Teiseks üllatajaks oli vasakradikaale ühendav Jean-Luc Mélenchon, kes oli Vasakrinde (Front de Gauche – FG) kandidaat. Tema programmi lipulaevadeks olid alampalga tõstmine 1700 euroni, pensioniea alandamine 60 eluaastale ja efektiivsema 35-tunnise töönädala kehtestamine. Ta kutsus valijaid üles uuele Prantsuse revolutsioonile, et muuta poliitilist süsteemi ja anda rohkem võimu kodanikele. Mélenchon kogus esimeses voorus 11,1% häältest. Kuigi Mélenchon ei suutnud täita oma eesmärki, edestada FNi, sai esmakordselt üks vasakäärmuse kandidaat presidendivalimistel enam kui 10% toetuse.

Ligi 30% prantslastest andis oma hääle poliitilistele äärmustele. „Refrään” on kõigile tuttav: riigil raha ei ole, majandus on halvas seisus, töötus kasvab…

Ligi 30% prantslastest andis oma hääle poliitilistele äärmustele. Kriisi kontekstis seostati veelgi teravamalt globaliseerumist ja Euroopa Liitu igapäevaelu probleemidega (kõrge töötuse määr, kallinevad tarbekaubad ja eluasemed…). Arvamus, et poliitikud on kaugenenud tavainimestest ning nende muredest, leidis järjest enam kandepinda. Seetõttu kehastasid Mélenchon ja Le Pen paljude jaoks otsekohest ja lihtsat suhtlust kodanikega, radikaalset muutust ning opositsiooni praegusele poliitilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele süsteemile.

Kas muutus algab nüüd?

6. mai õhtul kogunes Bastille’i väljakule Pariisis 100 000-pealine juubeldav rahvahulk, et tähistada Hollande’i valimisvõitu. Samas ei loonud prantslased erilisi illusioone: ükskõik, kes ka presidendiks ei saa, märkimisväärset olukorra paranemist lähiajal oodata ei ole.

Mida suudab Hollande reaalselt korda saata? Tema mandaat algab nii opositsiooni kui Brüsseli hoolsa järelevalve all. „Refrään“ on kõigile tuttav: riigil raha ei ole, majandus on halvas seisus, töötus kasvab… Hollande teab, et hingetõmbeaega talle ei anta.

Hollande’i lubatud muutus algas (sümboolselt) valimisvõidu päeval: alates tulemuste teatamise hetkest pidi kõik vastama „normaalse presidendi“ imidžile. Vastupidiselt Sarkozyle, kes tähistas enda 2007. aasta valimisvõitu luksusrestoranis Fouquet’s, piirdus Hollande võidukõnega Tulle’is, kus ta oli linnapea, ning suundus seejärel Pariisi Bastille’i väljakule. Ka tegi Hollande oma esimese Brüsseli-visiidi rongiga, mitte lennukiga nagu tema eelkäija. Kuid uue presidendi „normaalsus“ tekitab juba peavalu turvateenistusele…

Majanduse vallas lubas Hollande viia riigieelarve defitsiidi 2013. aastaks 3%-ni ning tasakaalustada eelarve aastaks 2017. Riigivõlg peaks plaanide kohaselt vähenema 88,7%-lt 2012. aastal 80,2%-ni 2017. aastal. Viie aasta jooksul lubas Hollande süstida majandusse 20 miljardit eurot, mille jaoks peaks raha tulema kärbetest ning uutest rahastamisallikatest (eelkõige firmade suuremast maksustamisest).

Kuid kõik need arvutused põhinevad optimistlikel majanduskasvu prognoosidel (1,7% 2013. aastal, 2–2,5% edaspidi). Veel enne Hollande’i ametisse vannutamist avaldas Euroopa Komisjon raporti, milles hindas eelarvedefitsiidi viimist 3%-ni vähetõenäoliseks, kui just ei võeta kasutusele uusi meetmeid. Komisjoni prognooside kohaselt kasvab majandus Prantsusmaal järgmisel aastal 1,3% ning riigieelarve defitsiit ulatub 4,2%. See aga eeldab 24 miljardi suurust lisakärbet².

Lisaks prognoosis Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), et töötus kasvab Prantsusmaal 2013. aasta alguseks 10,5% tasemele³. OECD rõhub jätkuvalt vajadusele piirata märgatavalt avaliku sektori kulutusi ning läbi viia struktuurreforme jätkusuutlikkuse tagamiseks (tööjõukulude vähendamine, haridussüsteemi ja tööturu reformimine).

Hollande’i võit on Sotsialistliku Partei jaoks ajalooline: viimati valiti presidendiks sotsialist François Mitterrand 1988. aastal.

Seega muutub Hollande’i niigi väike mänguruum veelgi kitsamaks. Samas on tal ka võimalik antud olukorrast kasu lõigata. Hollande võib süüdistada Sarkozy halba pärandit, mis ei võimalda tal kohe kõiki lubadusi ellu viia. Madalad kasvuprognoosid õigustavad omakorda kokkuhoiumeetmeid. Kuigi tegemist on sotsialistide presidendiga, kes lubas esmajoones kaitsta Prantsusmaa majandust, luua juurde 60 000 uut töökohta haridussüsteemis ja tõsta alampalka, peab ta siiski otsa vaatama reaalsusele ning  enda valimislubadusi vastavalt sellele  kohendama.

Hollande’i meeskond

Uus valitsus peegeldab Hollande’i kompromissimeelt ning tema visiooni „normaalsest“ valitsemisest.

Hollande valis peaministriks üldsusele vähetuntud poliitiku Jean-Marc Ayrault’, kes oli sotsialistide parlamendigrupi liider ja Nantes’i linnapea. Ayrault’l, nagu ka Hollande’il, puudub varasem kogemus valitsuses. See-eest saab Hollande Ayrault’ näol endale usaldusväärse parema käe. Lisaks sobib Ayrault suurepäraselt Hollande’i „normaalsesse“ ning antielitistlikusse valitsusse. Ta on pärit tagasihoidlikust provintsiperest, ta ei ole käinud eliitülikoolides ning oli varem saksa keele õpetaja.

Värske president lubas taastada traditsioonilise tööjaotuse valitsuses, vastandudes sellega „hüperpresident“ Sarkozyle: Hollande hakkab tegelema eelkõige välispoliitikaga ja Ayrault sisepoliitikaga. 

Esimest korda Viienda Vabariigi ajaloo jooksul on Prantsusmaal pariteetvalitsus – 17 naist ja 17 meest, mis oli samuti üks Hollande’i kampaania lubadustest. Esimese valimisnädala jooksul viis Hollande ellu teisigi – eelkõige sümboolseid – lubatud muudatusi: ta kärpis 30% enda, peaministri ja ministrite palka; nüüdsest on valitsuse ja parlamendi liikmetel keelatud omada mitut mandaati korraga; juhul, kui mõni minister ei osutu parlamendivalimistel valituks, peab ta valitsusest tagasi astuma.

Kuigi Euroopa on Hollande’i jaoks üks prioriteete, võib tema valitsuse ülesehitus anda vastuolulisi signaale tulevase ELi-poliitika osas. Kui Jean-Marc Ayrault’, Euroopa-meelse germanofiili määramine peaministriks sai positiivset vastukaja, siis Laurent Fabius’i nimetamine välisministriks ning Bernard Cazeneuve’i nimetamine Euroopa asjade ministriks sattusid kriitika alla. Euroopas ei ole veel unustatud, et nad tegid 2005. aastal aktiivselt kampaaniat Euroopa põhiseaduslepingu vastu. Ja seda isiklike ambitsioonide, mitte poliitiliste veendumuste tõttu.

Fabius ja Cazeneuve ei ole valitsuse ainukesed euroskeptikud. Ka näiteks justiitsminister Christiane Taubira, produktiivse majanduskasvu minister Arnaud Montebourg ja sotsiaalmajanduse minister Benoí®t Hamon kuuluvad nende ridadesse.

Euroskeptikute kaasamise taga võib näha Hollande’i soovi luua „kompromissvalitsus“, kaasates PSi eri suundade esindajaid. Lisaks ei taha Hollande lähenevate parlamendivalimiste valguses tekitada nende valitsusest väljajätmisega siseopositsiooni.

Sarkozy suutis siluda suhteid Ameerika Ühendriikide ja Inglismaaga ning anda Prantsusmaale aktiivse rolli rahvusvahelises poliitikas.

Hollande lubas hakata Euroopa küsimustega isiklikult tegelema. Seetõttu peaks tema kabineti ülesehitus rahustama Prantsusmaa partnereid. Hollande nimetas mitmetele strateegilistele ametikohtadele Euroopa-meelsed kolleegid: presidendi Euroopa-asjade nõunikuks sai Philippe Léglise-Costa, endine alalise esindaja asetäitja Prantsuse esinduses ELi juures, majandusnõuniku ning presidendi kabineti peasekretäri asetäitja koha sai noor Emmanuel Macron. Ayrault’ kabineti direktori asetäitjaks sai Odile Renaud-Basso, kes oli Herman Van Rompuy, Euroopa Ülemkogu eesistuja kabineti liige. Lisaks nimetas Hollande Pierre Moscovici, endise Euroopa asjade ministri ning Hollande’i valimiskampaania direktori majandus- ja finantsministriks, mis on selle valitsuse üks kõige strateegilisematest portfellidest.

Diplomaatiline maraton

Kuigi Hollande osutus valituks eelkõige oma sotsiaalse programmi tõttu ning tal puudub kogemus rahvusvaheliste suhete alal, toimusid tema esimesed olulised tuleproovid välispoliitika areenil. Valimiskampaaniast välis- ja ka kaitsepoliitika praktiliselt puudusid, mistõttu jälgitakse nüüd eriti hoolikalt värske presidendi esimesi samme nendes valdkondades.

Kui siseriiklikult sai Hollande pigem Sarkozy paljukritiseeritud pärandist kasu, siis välispoliitika on valdkond, kus Sarkozy oli kõige edukam. Ta suutis siluda suhteid Ameerika Ühendriikide ja Inglismaaga ning anda Prantsusmaale aktiivse rolli rahvusvahelises poliitikas. Prantsusmaa Euroopa Liidu eesistumise ajal 2008. aastal oli Sarkozy vahendaja Gruusia-Vene sõjas ning rahuplaani allakirjutamisel. 2009. aastal naasis Prantsusmaa NATO ühendatud juhtimisse, et osaleda teiste riikidega võrdväärselt alliansi poliitika kujundamises. Prantsusmaa oli üks NATO Liibüa-missiooni eestvedajatest 2011. aastal. Sarkozy juhtimise all oli Prantsusmaa ka üks juhtivatest jõududest Euroopa Liidus. Tema eesmärk oli Prantsuse ja Saksa suhete parandamine, et teha neist kahest riigist ELi mootor. Kuigi Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy ei olnud kaugeltki kõiges ühel meelel, olid nad siiski keskne tandem eurokriisi ajal ning Euroopa stabiilsusmehhanismi väljatöötamisel.

Mis asendab nüüdsest „Merkozy“? Kas „Merde“, nagu on välja pakkunud The Economist?⁴

Ametisse vannutamise päeval, 15. mail, tegi Hollande oma esimese välisvisiidi Saksamaale, et kohtuda Angela Merkeliga. Kuigi valimiskampaania ajal avaldas Merkel avalikult toetust Sarkozyle, jättis nende esmane kohtumine positiivse mulje.

23. mail toimunud Euroopa Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel oli meeleolu aga muutunud: Saksamaa ja Prantsusmaa näitasid avalikult enda erimeelsusi. Esiteks ei toimunud enne kahe riigipea omavahelist kohtumist, et kokku leppida ühises positsioonis, nagu oli tavaks Sarkozyl ja Merkelil. Teiseks tõi Hollande oma esimesel Ülemkogu kohtumisel läbirääkimislauale majanduskasvu ja eurovõlakirjad. Kui Merkel toetab kindlalt stabiilsuspaketti ja fiskaaldistsipliini, olles samal ajal ühiste võlakirjade vastu, siis Hollande muutub järjest enesekindlamaks uue Prantsuse visiooni esitamises. Seda eelkõige valjenevate toetushäälte tõttu: ka Itaalia peaminister Mario Monti, Hispaania peaminister José Luis Rodrí­guez Zapatero ja Euroopa Keskpanga president Mario Draghi toetavad ELi strateegia suunamist majanduskasvule.

Euroskeptikute kaasamise taga võib näha Hollande’i soovi luua „kompromissvalitsus”.

Saksa-Prantsuse kompromissi leidmist ei tee lihtsamaks riigipeade siseriiklik agenda. Juunis toimuvate parlamendivalimiste valguses peab Hollande valijatele tõestama enda kindlameelsust. Mõeldes järgmisel aastal toimuvate Bundestagi valimiste peale, on Merkeli jaoks aga oluline lubatud reformid läbi viia. Samas on ilma Saksa-Prantsuse tandemita eurokriisile uute lahenduste leidmine veelgi keerulisem.

Lisaks kohtumistele Euroopas osales Hollande ka oma esimestel G8 ja NATO tippkohtumistel Ameerikas. Hollande ise pidas neid kohtumisi edukateks, sest ta suutis West Pointis tuua diskussioonidesse majanduskasvu teema, millele ka Barack Obama toetust avaldas.

Hollande ei läinud ka Chicagosse tühjade kätega: värske president teatas liitlasriikidele, et Prantsuse väed viiakse Afganistanist välja 2012. aasta lõpuks, mitte 2014. aastal, nagu varasemalt kokku lepitud. Nii NATO tippkohtumisel kui ka oma üllatusvisiidil Kabuli ja kohtumisel Afganistani presidendi Hamid Karzaiga rõhus Hollande asjaolule, et kuigi võitlusüksused lahkuvad, jätkab Prantsusmaa koostööd. 2013. aastast on Afganistanis veel sõjaväelased, kes koolitavad kohalikku politseid ja armeed ning alates 2014. aastast jäävad arengukoostöö raames paigale vaid tsiviilisikud.

Lõpetuseks: kõik kaardid ei ole veel jagatud. 10. ja 17. juunil toimuvad Prantsusmaal parlamendivalimised. Juhul kui sotsialistid saavutavad parlamendis enamuse, on neil vabad käed oma reformide elluviimiseks. Kui aga UMP peaks säilitama enamuse, tähendab see suuremaid ümberkorraldusi Hollande’i valitsuses: peaminister tuleb sel juhul valida UMP parlamendisaadikute hulgast. Jõudude vahekord on hetkel tasavägine.