Hannes Saarmets: Peruu kriis – madalseis või pöördepunkt?

Võiks ju arvata, et Peruu on üks tüüpiline Ladina-Ameerika riik, kus ühiskondlik elu on kultuurilistel põhjustel alati ebastabiilne olnud. Ehk on praegused sündmused osa üleüldisest globaalsest ebastabiilsusest, mis selle regiooni elanike temperamenti ja pragmaatilisele eurooplasele harjumatut emotsionaalsust arvestades väljendubki sagedastes ühiskondlikes kriisides. Ehk oleme ka praegu tunnistajaks järjekordsele ülereageerimisest tingitud sotsiaalsetele rahutustele, mis peagi vaibuvad, ning peagi jätkub elu tavapärasel moel?

Tõe väljaselgitamiseks tuleks esmalt vaadelda laiemalt selle piirkonna viimaste kümnendite sotsiaalmajanduslikke arenguid.

Laias plaanis on Ladina-Ameerika riigid oma arengutaseme poolest justkui maailma “keskmised”. Ehkki Tšiili, Uruguay ja Costa Rica on oma rikkuse ja stabiilsuse poolest võrreldavad vaesemate Euroopa riikidega, ei tule sellest regioonist kuigi palju maailmas tuntud kaubamärke ega teadussaavutusi. Teisest küljest ei ole sealsetel riikidel enamasti ka selliseid toimetulekuraskusi nagu näiteks vaesemates Aafrika või Lähis-Ida piirkondades (välja arvatud kümmekond aastat kodusõja ja humanitaarkatastroofi äärel vaevlev Venezuela).

Peruu jõudis neoliberaalsete reformide eduka teostamise poolest kindlalt Ladina-Ameerika kõige tublimate õpilaste hulka. Tema start oli äkiline, edu kiire ja pikaajaline.

Lähikümnendi arenguid silmas pidades on aga oluline märkida, et Ladina-Ameerikas toimusid 1990ndate alguses Kesk-Ida Euroopaga sarnased sotsiaalmajanduslikud protsessid nagu majanduse liberaliseerimine, investeeringute ligimeelitamine ja muud neoliberaalse majanduspoliitika all tuntud suundumused. Nende poliitikate mõju oli riigiti erinev – osad maad, näiteks Kuuba ja Nicaragua, ei läinud muutustega kunagi kaasa, samas kui mõned innukamad reformijad tõusid konkurentsivõime poolest lausa maailma tippu.

Peruu jõudis neoliberaalsete reformide eduka teostamise poolest kindlalt Ladina-Ameerika kõige tublimate õpilaste hulka. Tema start oli äkiline, edu kiire ja pikaajaline.

Veel aastal 2015 sai Peruu uhkustada sellega, et oli oma keskmiselt kuuprotsendilise aastase SKT kasvuga jõudnud maailma 50 rikkama riigi hulka, kus vaeste osakaal oli langenud 50 protsendilt 25-le. See polnud sugugi väike tulemus, arvestades, et 1980ndatel oli Peruu veel tillukese ja kiiresti kahaneva SKTga sõjaväelise diktatuuri all ägav riik, mille inflatsioon kiirenes kontrollimatult.

Fujimori vastuokslik pärand

Peruu eduloo alguseks loetakse 1990ndaid, mil riigi etteotsa oli tõusnud kurikuulus Alberto Fujimori. Tema valitsemisaeg oli kõike muud kui demokraatlik – võimu haaras ta riigipöördega, valitsedes esimestel aastatel dekreetidega ning vägivaldselt opositsiooni maha surudes.

Transparency Internationali järgi peeti Fujimorit omal ajal maailma üheks kõige korrumpeerunumaks riigipeaks. 2009. aastast kannab ta korruptsiooni ja inimõiguste rikkumise eest vanglakaristust, kuid tänaseni on tema populaarsus riigis umbes 30 protsenti.

Paljud leiavad, et tema radikaalsed reformid panid aluse riigi stabiilsele arengule, ehkki neid on ka seostatud sooviga kindlustada autoritaarset võimu. Näiteks muudeti Fujimori ajal keskpank autonoomseks. Sellega kadus poliitikutel võimalus riigi valuutaga manipuleerida või mistahes ootamatu vajaduse korral seda juurde trükkida. Tulemus: Peruu on tänini ainus Ladina-Ameerika riik, kus ei ole viimase 20 aasta jooksul kordagi inflatsiooniga probleeme olnud.

Teine oluline reform oli põhiseadusega tagatud lepingute kaitse, mis sätestas, et kui kaks poolt on sõlminud mistahes seadusliku lepingu, siis pooli ei saa ühegi hilisema seadusega sundida lepinguid muutma. Investoritele andis see kindluse, et kord sõlmitud lepingute tingimused säilivad mistahes poliitiliste olude tingimustes.
Fujimori lahkumise järel jätkas Peruu investeeringuid soosiva seadusandluse tuules majanduse avamist, ning peagi oli riigil 80 protsendi maailma majandustega mõni vabakaubandusleping.

Välisinvesteeringud voolasid Peruusse ojadena. Ekspordile orienteeritud ettevõtete osakaal järjekindlalt kasvas, tootjatele ja tarbijatele pakuti koduturul üha laienevas valikus odavat kaupa, ning 2010ndateks oli Peruu võtnud sisse koha maailma kõige atraktiivsemate investeerimiskohtade nimistus. Riigijuhtide edu valem oli lihtne – soodustame eksporti, muudame impordi odavaks ja lihtsustame investeerimisreegleid.

Peruul oli veel midagi, mille poolest ta mitte ainult ei teinud silmi ette tervele Ladina-Ameerikale, vaid ka paljudele lääneriikidele – tasakaalus eelarve ning järjekindlalt kasvavad valuutareservid. Maailmakuulus Cato mõttekoda tunnustas Peruud edukate majandusreformide teostamise eest Milton Friedmani preemiga. Sama autasu on pälvinud näiteks Mart Laar.

Tähelennu kustumine

Ometi hakkas see kõrgelt üles suunduv Lõuna-Ameerika täht kiiresti ja järsult allapoole kukkuma. Seda võiks võrrelda popstaariga, kelle füüsiline, vaimne või rahaline tervis edu kõrghetkel üles ütleb. Kui keskenduda ainult edule ja tippu jõudmisele, jättes ülejäänud tähtsad teemad hooletusse, siis võib terve ilus elu kriisi saabudes kiiresti kokku kukkuda.

Kriisid tuletavad tavaliselt valusalt meelde, et rikkus, kuulsus ja hea välimus ei too õnne. Peruul on neid kolme küllaga. Näiteks asub seal üks seitmest uue maailma maailmaimest ja ühest populaarsemaist turismiobjektist – Machu Picchu tempel. Lisaks on Peruul suurtes kogustes igat tüüpi maist rikkust: nii vase, raua, plii, tsingi, vismuti, fosfaadi- kui mangaanivarud on ühed maailma suurimad, samuti leidub seal laialdaselt kulda, hõbedat ning naftat.

Aga ka vaimurikkust: Peruus on alati leidunud loomeinimesi, kes on oma silmapaistvate saavutustega pälvinud rahvusvahelist tähelepanu. Täna võib maailma kuulsaimaks Peruu intellektuaaliks pidada nobelist Mario Vargas Llosat, kellel nii oma teostes kui sõnavõttudes jätkub karmi kriitikat kõigi ja kõige suhtes oma riigis. Hiljuti lausus ta Peruu sagedaste poliitiliste patiseisude valguses järgmist:

“Kolmanda maailma riikides ei piisa ”vabadest valimistest”. Hoopis need, kes hääletavad, peaksid seda tegema hästi, demokraatia ja arengu poolt. Kui nad aga hääletavad diktaatori poolt, kes vaid täidab oma taskuid ja ei tööta ühiskonna elustandardi tõstmise nimel, läheb asi hullemaks. Loodan, et järgmistel valimistel läheb paremini kui siiani.”

Mario Vargas Llosa

Kasvuraskused ja ebavõrdsus

Kas valimised saaksid Peruus tuua muutusi? Kas üks valitseja suudaks selle riigi korda teha? Kahtlejaid on palju, ja Peruud on lausa hakatud kutsuma nimega “Pais ingubernable” ehk valitsematu riik, sest probleemid on liiga keerulised. 

Peruus on paljud tähtsad valdkonnad riigi tormilise arengu kõrval jäänud tähelepanuta. Üks asi on meelitada ligi investeeringuid ja kapitali, teine aga kasutada teenitud tulu rahva elu parandamiseks. Majanduskasv on küll aidanud vähendada ebavõrdsust, ent vaesus on Peruus endiselt väga suur ning ei ole tõenäoline, et see lähiajal paremaks muutuks. Ligi 70 protsenti töötajatest töötab mitteametlikult ja see näitaja on Ladina-Ameerika kõrgeim.

Rikkus on koondunud üksikutesse keskustesse. Peruu jaguneb 25 regiooniks. Vahe rikkaima Lima ja rikkuselt teise Arequipa regiooni vahel on kolmekordne, samal ajal enam kui poolte regioonide SKT moodustab Lima omast kolm protsenti või alla selle.

Peruud on lausa hakatud kutsuma nimega “Pais ingubernable” ehk valitsematu riik, sest probleemid on liiga keerulised. 

Palju kiidetud investeeringud on suundunud peamiselt maavarade kaevandamisega seotud ettevõtmistesse. Samas on tootvat tööstust vaid minimaalselt arendatud. Tark ja uusi võimalusi loov majandussektor saab areneda vaid haritud spetsialistidega, kuid investeeringud Peruu haridussüsteemi on olnud minimaalsed, mistõttu kaasaegse hariduse omandamine on Peruus kallis ja kättesaadav vaid vähestele.

Kiirelt kasvavate suurlinnade kõrval elab ligi veerand elanikest endiselt maal, ent valdav osa põllumajandussektorist ei ole viimase 50 aasta jooksul näinud ei investeeringuid ega arengut. Kaheksa miljonit hektarit viljakat maapinda on küll võimas potentsiaal, ent kõige tulusamaks majandustegevuseks maapiirkondades on osutunud hoopis narkootikumid – Peruu on Kolumbia järel maailma teine kokaiinikasvataja.

Kala mädaneb peast

Kõigi Peruu arengu takistuste “ema” on korruptsioon. Lisaks vanglatrellide taga viibivale Alberto Fujimorile on alates 1990ndatest aastatest peaaegu iga valitsusjuht “tõestanud”, et valitsemine ja korruptsioon on selles riigis lahutamatud.

Korruptsiooniskandaalid on küll alati olnud iseloomulikud kõigile Ladina-Ameerika riikidele. Ometi suutis seda regiooni raputada sedavõrd massiivne “korruptsiooni-maavärin”, et mattis ka kõige võimsamad ja edukamad riigid rusude alla. Brasiilia ehituskontsern Odebrecht oli maksnud altkäemaksu ametnikele ja poliitikutele, kes vastutasuks lõid soodsaid lepinguid ja pigistasid silma kinni tahtlike kulude ületamise eest. Skandaali epitsenter oli küll Brasiilia, kuid see mõjutas otseselt vähemalt 10 riiki, muutudes pärast skeemi avalikuks tulekut kiiresti Ladina-Ameerika Lehman Brothersiks.

Tõendite järgi olid Odebrechti korruptsiooniskandaaliga seotud kõik vaadeldaval perioodil ametis olnud Peruu presidendid.

Peruus oli Odebrecht jaganud 29 miljoni dollari eest altkäemakse, teenides nii 143 miljonit kasumit. Juhtum hakkas kiiresti mõjuma riigi käekäigule: tööpuudus kasvas hüppeliselt, investeeringute sissevool pidurdus ning majanduskasv kuivas kokku.

Tõendite järgi olid Odebrechti skandaaliga seotud kõik vaadeldaval perioodil ametis olnud Peruu presidendid. Pedro Kuczynski, president aastatel 2006-2008, viibib vanglas süüdistatuna 782 000 dollari vastuvõtmises Odebrechtilt Kuczynskile  kuuluva investeerimisfirma kaudu. Ekspresident Alan Garcia sooritas enesetapu hetkel, mil politsei oli samuti Odebrechti altkäemaksudest tuleneva vahistamiskäsuga tema koduust maha lõhkumas. Tema eelkäija Alejandro Toledo viibib hetkel USAs, kus arutatakse tema väljaandmist. Ollanta Humalale, presidendile aastatel 2011-2016, taotleb prokurör 20 aastast vanglakaristust.

COVID-19 paljastas kitsaskohad

Kuningas on alasti. 2020. aastal algas võitlus COVID-19 pandeemiaga. Peruu valitsus võttis kasutusele ranged meetmed ja kehtestas liikumispiirangud. Keeruliste ühiskondlike olude tõttu aga andsid need soovitule vastupidiseid tulemusi ja lennutasid Peruu koroonasuremustega maailma absoluutsesse tippu.

Tiheda asustusega riigis, kus vaid 40 protsendil elanikest on kodus külmkapp, ei olnud inimestel teist valikut, kui iga päev turule toidupoolist hankima minna, isegi kui see tähendas kindlat viirusega nakatumist. Riik kehtestas küll toimetulekuraskustega inimestele toetusi, aga pooltel elanikel ei ole pangakontot, mistõttu ainus võimalus abiraha saada oli sellele ise järgi minna, aidates nii kaasa viiruse levikule.

Nii tõi kriis Peruus pea igas eluvaldkonnas päevavalgele aastakümneid ignoreeritud probleeme. Näiteks on tänu puudulikule haridussüsteemile riigis terav puudus meditsiinitöötajatest: 1000 elaniku kohta on vaid 12 arsti, needki valdavalt pealinnas. Paljud head meditsiinitöötajad on kolinud välismaale ja suur osa olemasolevatest plaanib emigreerumist.

Mistahes otsustamised muudab Peruus keeruliseks poliitiline süsteem, mis näiteks võimaldab nii presidendil kui parlamendil teineteist vastastikku tagandada.

Ühekorraga meditsiini-, majandus- ja poliitilise kriisi vahele kokku surutud riigis oli terav puudus ka erinevaid jõude kokku koondavatest liidritest. 2017. aastast saati on valitsusjuhid Peruus vahetunud keskmiselt kord aastas. Kas ja kui palju saaksid aga üksikud liidrid “Valitsematus riigis” midagi ära teha?

Lisaks lepitamatutele sotsiaalsetele klassidele ja vastukäivate huvidega gruppidele muudab Peruus mistahes otsustamised keeruliseks poliitiline süsteem, mis näiteks võimaldab nii presidendil kui parlamendil teineteist vastastikku tagandada. Seda on parlament viimastel aastatel järjekindlalt ka teinud.

Nende tagandamiste arhitekt on enamasti olnud opositsiooniliider Keiko Fujimori – kurikuulsa Alberto Fujimori tütar, kelle vaated ja käekiri on üsna sarnased tema isale. Ta juhib paremäärmuslikuks peetavat parteid Rahva Jõud (Fuerza Popular) ja on juba jõudnud veeta 15 kuud vanglas rahapesuskandaali eest. Pärast nappi valimiskaotust 2016. aastal on Fujimori ja tema erakond järjekindlalt saboteerinud kõiki võimulolijaid.

Uus valitsus, vanad mured

Nii seisid peruulased 2021. aastal pärast järjekordset valitsusjuhi tagandamist taas valimiskastide juures. Valida oli 18 kandidaadi vahel. Arvestades ühiskonna üha süvenevat kriisi ning rahva pettumust oma valitsejates, ei suutnud ootuspäraselt ükski kandideerija saavutada esimeses voorus absoluutset enamust.

Üllatuslikult pääses teise valimisvooru paremäärmusliku Fujimori kõrval äärmussotsialist Pedro Castillo. Viimane oli avalikkusele tundmatu maakooli õpetaja ja kohaliku tähtsusega ametiühinguliider. Vaid paar kuud enne valimisi oli ta seadnud üles oma kandidatuuri marksistliku poliitilise liikumise “Vaba Peruu” nimekirjas.

Castillo, kelle valimisloosung oli “Ei iial enam vaeseid inimesi rikkas Peruus”, võitis valimised ülinapi ülekaaluga. Tema valimisvõidu järgselt toimus riigis suurem kinnisvara müükide laine, kuna mitmed varakad elanikud otsustasid oma maalt lahkuda, kartes et Peruu läheb sotsialistliku Kuuba ja Venezuela teed. 

Castillo valitsemisaeg kujunes erakordselt konarlikuks. Üks tema peamisi komistuskivisid oli parlament, kus enamus oli parempoolsete konservatiivide käes. Valdav enamik presidendi pakutud ettepanekutest blokeeriti parlamendi vastuseisu tõttu. Arvestades ideoloogilisi vastuolusid oli see ka ootuspärane, eriti mis puudutas presidendi katsed reguleerida välisinvestorite tegevust. Samal ajal süvenes riigis kriis, rahva elujärg jätkuvalt halvenes ning protestid üle riigi üha laienesid.

Asjatundmatu president

Suuresti teovõimetu presidendi toetus rahva hulgas kukkus kivina. See oli osaliselt seletatav ka asjaoluga, et suur osa valijatest oli hääletanud Castillo kui vähem halva kandidaadi poolt ja hirmust Fujimori ees, kuna endiselt mäletati tema isa repressiivseid valitsemismeetodeid. Riigipea reageeris probleemidele enamasti rapsimisega – oma 16 valitsemiskuu jooksul jõudis ta näiteks välja vahetada 78 ministrit. See küll näitas olematu poliitilise kogemusega valitseja ebakompetentsust, kuid oma tõelist asjatundmatust jõudis Castillo demonstreerida alles viimasel valitsemise päeval.

Aimates tõsisemaid kokkupõrkeid parlamendiga, ilmus Castillo 7. detsembril 2022 telekaamerate ette ning teatas, et on otsustanud saata laiali parlamendi ja peatada kõigi põhiseaduslike institutsioonide tegevuse. Viidates eriolukorrale, lubas ta hakata valitsema dekreetidega seni, kuni kord riigis on taastatud. Ühtlasi lubas ta algatada riigi põhiseaduse muutmise.

Presidendi riigipööre oli korraldatud vähemalt sama halvasti nagu tema riigivalitsemine.

Presidendi riigipööre oli korraldatud vähemalt sama halvasti nagu riigivalitsemine – uskudes, et terve riigisüsteemi peatamiseks piisab etteloetud teatest, ei olnud ta oma plaanist rääkinud ei ministritele ega lähimatele nõuandjatele. Parlament reageeris toimunule kiiresti – kogunedes erakorralisele istungile, otsustati suure häälteenamusega president ametist tagandada. Samal päeval tunnistas riigikohus presidendi teo kriminaalseks ning Castillo mõisteti vangi.     

Tema järel sai Peruu presidendiks erakonnakaaslane Dina Boluarte – riigi ajaloo esimene naispresident ja senine asepresident. Vaatamata minevikus väljendatud tugevalt vasakpoolsetele vaadetele lasub endisel advokaadil Boluartel üldsuse suur ootus taastada riigis stabiilsus ja demokraatia. Seda on ta kindlasõnaliselt ka lubanud, distantseerudes kiiresti endisest presidendist ja mõistes selgelt hukka tolle riigivastase tegevuse.

Boluarte on lubanud teha koostööd ja arvestada kõigi poliitiliste jõududega, kuid see ei saa olema kerge ülesanne. Vasakpoolsetel on parlamendis väike esindatus. Lisaks on parlament killustunud: selle moodustavad kümme parteid, kellest enamikul on sarnane arv kohti ning keeruline on mitme peale moodustada absoluutse enamusega blokki.

Protestimeeleolus rahvas

Ühiskondlikult ei ole Peruus pärast uue presidendi paarikuulist ametisolekut olulisi muutusi toimunud. Inimesed on endiselt tänaval ja nõuavad nüüd juba uue valitsuse tagasiastumist ning uusi valimisi. Iseäranis mässumeelseks on muutunud Pedro Castillo toetajad, kes nõuavad tema vabastamist.

Tõenäoliselt tunnevad nad ekspresidendiga hingesugulust tema tagasihoidliku päritolu tõttu – täpselt nagu protestijad ise, oli ka endine president pärit viletsal järjel perest ning elas vaeses piirkonnas. Nii hüüavad nad protestidel: “Ajage see eliit võimult minema ja laske lihtsal inimesel valitseda!” Protestijad on juba mitu nädalat blokeerinud ligipääsu Cuzco linna, kus asub iidne Machu Picchu tempel, mistõttu elu selles maailma ühes populaarsemas turismisihtkohas sisuliselt seisab.

Demonstrandid ei võitle lihtsalt ühe valitseja tagasituleku nimel. Pigem väljendavad nad rahulolematust poliitilise süsteemi suhtes, tundes, et nad ei ole selles osalised. Samuti väljendatakse frustratsiooni teravate lõhede suhtes priviligeeritud ja vähem priviligeeritud klasside ning rikkamate ja vaesemate piirkondade vahel. Need on vanad lõhed, mis koroonapandeemiaga suurenesid veelgi.

Paberil on Peruus alati olnud toimiv demokraatia – valimised on vabad ja demokraatlikud institutsioonid on lahutatud. Nüüd on nende institutsioonide ellujäämine suurte rahulolematute rahvahulkade keskel võtmas küsimärgi kuju.