Globaliseerumise mõjudest Hiinale

Tänane Hiina on ülejäänud maailmaga rohkem seotud kui ühelgi teisel perioodil selle riigi aastatuhandeid pikas ajaloos. Hiina majanduslikud ja poliitilised arengutendentsid omavad nüüd käegakatsutavat mõju sisuliselt igale riigile ja inimesele terves maailmas.

Laialt on levinud arvamus, et globaliseerumine toob endaga kaasa üha homogeensema, eriti aga läänelikuma, maailmatunnetuse. Hiina konteksti üle kantuna on see argument rohkem kui küsitav. Hiina kultuuriline “isolatsioonikiht”, s.o keele eripära, traditsioonid ja ajalooline pärand, limiteerivad lääneliku tsivilisatsiooni mõju veel väga pikka aega. Seda peaks kinnitama ka Jaapani ja Lõuna-Korea kogemus. Küll on aga viimastel kümnenditel intensiivistunud homogeniseerumisprotsess nii majanduslikus kui ka poliitilises sfääris. Institutsioonide ja seadusandluse mõjuvõim Hiinas näitab tõusutrendi, samas kui poliitiliste juhtfiguuride mõjuvõim vis-ä-vis ülejäänud ühiskond väheneb.

Majandusliku globaliseerumise kõrvalproduktiks Hiina puhul on riigi poliitilise autonoomsuse vähenemine. Aktiivne osalus globaalses kaubandussüsteemis tähendab, et Pekingi valitsus on sunnitud oma siseriiklikus käitumises üha enam arvestama mitte ainult majanduslike vaid ka poliitiliste välisteguritega. Hiina ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga on siin hea näide: majanduslik stabiilsus, areng ning sotsiaalne progress ei ole enam võimalik Hiina kui rahvusriigi piirides. Kui veel 1960. aastate lõpus võis Suur Juht Mao Zedong väita, et Hiina ehitab ja toodab mitte raha ning kasumi teenimiseks, vaid Hiina revolutsiooni ja maailmarevolutsiooni hüvanguks, siis nüüd on ideoloogiakeskne lähenemine asendunud turukeskse ratsionalismi ning pragmatismiga. Rohujuure tasandil on isiklike huvide realiseerimine muutunud ülimuslikuks, kollektiivsete huvide realiseerimine aga teisejärguliseks. See on muutus, millel on mõõdetamatu mõju kogu maailma tulevikule. Irratsionaalsus on kadumas ka Hiina sise- ja välispoliitikast. Ainuke n-ö püha lehm Hiina keskvalitsuse (mitte lihtsa hiinlase) jaoks on Taiwan ehk riigi territoriaalne terviklikkus, kõige ülejäänu suhtes on Hiinaga võimalik läbi rääkida.

Eeltoodud muudatusprotsessid tähendavad Hiinale täiesti uut tüüpi väljakutseid. Globaliseerumise mõju ei ole vähemalt lühemas perspektiivis kaugeltki ainult positiivne. Pigem võiks Hiina puhul väita vastupidist.

Globaliseerumine, mis Hiina puhul on käinud käsikäes maailma ajaloos pretsedenditu majanduskasvuga, tähendab ühest küljest ääretut jõukuse kasvu, teiselt poolt on see aga kaasa toonud üha kasvava sotsiaalse ja regionaalse ebavõrdsuse. Potentsiaalsed ohud olukorras, kus Hiina idaranniku tööstuspiirkonnad on rohkem integreerunud Aasia ja Vaikse ookeani majandusruumiga kui riigi kesk- ja lääneosaga, on nimetamisväärsed.

WTO liikmestaatuse mõju

Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks saamine andis Hiinale suurema ligipääsu organisatsiooni teiste liikmete turgudele. Selle eesmärgi saavutamiseks pidi riik avama väliskonkurentidele oma turud, langetama impordimakse, lubama välisfirmadel siseneda telekommunikatsiooniturule ja finantssektorisse.

2001. aastal WTO liikmesuse saavutamise Hiina jaoks positiivsete objektide kilda võiks kanda Hiina valitsuse kasvava või vähemalt kestva kodu- ja välismaise legitiimsuse. Hiina saavutas uue taseme majandusliku stabiilsuse osas. Samas lõppes Pekingi seisukohalt ääretult alandav iga-aastane kauplemine inimõiguste olukorra üle enamsoodustusrežiimi saamiseks USAga. Võib küllalt suure kindlusega väita, et kaubandusorganisatsiooni liikmeks saamine kujutab endast Hiina reformimeelse poliitilise klassi lõplikku võitu reformivastaste üle. Nüüd on Hiina keskvalitsusel võimalus ebapopulaarsete otsuste (kahjumis riigiettevõtete sulgemine ning erastamine, masskoondamised) vastuvõtmisel süüdistada välismaist organisatsiooni – riigi autonoomia on siin mõnevõrra paranenud.

Negatiivne on, et keskvalitsuse võime säilitada stabiilsust ja riigi terviklikkust on nüüd küsitavam. Hiina on mitmest küljest haavatavam kui varem.

Hiina kultuuriline “isolatsioonikiht”, s.o keele eripära, traditsioonid ja ajalooline pärand, limiteerivad lääneliku tsivilisatsiooni mõju veel väga pikka aega.

Kui 1978. aastal alanud majandusreformide esimesed kasusaajad olid Hiina sajad miljonid põllumehed (1978. aastal elas 82 protsenti kogu elanikkonnast maapiirkondades), siis nüüd on olukord radikaalselt muutunud. Linnaelanikel on mitmekordne majanduslik eelis maapiirkondade elanike ees. Kuigi maaelanike osakaal väheneb jätkuvalt, siis alles 2002. aastal oli 45 protsenti kogu riigi töövõimelisest elanikkonnast (330 miljonit inimest) seotud põllumajandusliku tööga. Hiina maapiirkondade avamine maailmamajanduse konkurentsile on seega tohutute sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike tagajärgedega. Hiina põllumeeste ebaefektiivsed tootmismeetodid (võrreldes arenenud riikide tootjatega) toovad kaasa kasumi vähenemise või pankrotistumise. Maa eraomanduse jätkuv keelamine on probleemiks – efektiivne põllumajandus nõuab pikaajalisi investeeringuid. Tööpuudus maapiirkondades on praeguseks pretsedenditult kõrge. Kõige rohkem on kaotanud riigi niigi vaesemate lääne- ja põhjapiirkondade viljakasvatajad, nende hulgas tihti ka vähemusrahvused (mongolid, uiguurid, tiibetlased). 300 miljoni maaelaniku ja 120 miljoni transiittöölise (maaprovintsidest idarannikule paremat elu otsima läinud) krooniline vaesus paneb Pekingi keskvalitsuse dilemma ette: reforme on vaja, kuid rahulolematusest separatismiilminguteni ning massirahutusteni ei ole kuigi pikk maa. Keskvalitsus on juba aastaid üritanud regionaalse lõhe kasvamist kärpida, algatades nn “vaata Läände”-poliitika. Optimistid Pekingis viitavad riigi praeguse juhtkonna Hu Jintao ja Wen Jiabao kogemusele riigi vähearenenud osades Gansus, Tiibetis ja Guizhous, kuid tulemusi sellel rindel paista ei ole. Üldlevinud arvamus, et Hiina on tugev ning jõuline riik, pole õige. Vastupidi, Hiina keskvalitsuse haldussuutlikkus on kehv. Pekingi ja Shanghai ümbruse maaelanikkonna sissetulek ületab Tiibeti või Gansu provintsi sissetuleku kuni kuus korda. Sissetulekute vahe suurlinnades ja vaestes maapiirkondades on aga rohkem kui kümnekordne. 57 protsenti Hiina SKPst toodetakse riigi idarannikul, 26 protsenti riigi keskosas ning vaid 17 protsenti riigi lääneosas.

Kuigi 22 Hiina provintsi 31st on tühistanud põllumajandustoodangu maksud, ei ole kadunud ebaseaduslik maksustamine kohalike võimurite poolt. Keskvõimu suutlikkus kehtestada oma tahe pealinnast kaugemates külapiirkondades on äärmiselt kesine. Riigi stabiilsuse ja terviklikkuse seisukohalt on üha tihenevad meeleavaldused ja protestiaktsioonid ametivõimude korruptsiooni ja omavoli vastu äärmiselt murettekitav nähtus. Seda eriti kaasaegse kommunikatsioonitehnoloogia olemasolul; seni on rahutused olnud piirkondlikud, mitte üleriigilised.

Maailmamajanduse “labidamees”?

Globaalse integratsiooni negatiivne mõju ei piirdu ainult põllumajandussektori ja talumeestega. Kahjumis ja ülerahvastatud riigiettevõtete erastamine tingib paratamatult massilise koondamise. Varasemad kommunistliku “hällist hauani” sotsiaalsed garantiid on kadunud. Riigi suurettevõtete laenukoormusest ja finantsdistsipliini nõrkusest on saanud keskse tähtsusega küsimus, millel on järelmõjud, mis ulatuvad tunduvalt kaugemale tööstusliku sektori piiridest – pangandusse, börsidele, kindlustussektorisse jne. Finantssektori radikaalne reformimine ja konkurentsile avamine teeks Hiina majanduse sama haavatavaks, kui seda olid Kagu-Aasia riikide ja Lõuna-Korea majandus 1997. aasta finantskriisi ajal.

Valusaks probleemiks on saanud Hiina tehnoloogilise suutlikkuse puudumine, kuna riik muutub üha sõltuvamaks välistehnoloogiast, see tähendab, et riik võib ka pikemas perspektiivis olla sunnitud jääma n-ö maailmamajanduse “labidameheks”. Kurioosselt, just see oligi põhjuseks, miks revolutsiooniline Hiina 1950. aastate alguses pidas vajalikuks ülejäänud maailmast isoleeruda.

Hiina ei ole seni suutnud luua globaalseid kaubamärke ning usaldus Hiina toodangu kvaliteedi suhtes on tänaseni suhteliselt madal. See on probleem, mida püütakse lahendada välismaiste kaubamärkide omandamisega: Hiina firmad on hiljuti ostnud IBMi arvutitööstuse, Haieri kodumasinate tootja ja püüavad omandada pankrotistunud Briti autotootja Roveri kaubamärki. Seniks aga on välisinvesteeringute sissevool Hiinasse jätnud riigi madalama taseme tootja ja komplekteerija staatusesse. Keskkonnakahjustus koos miinimumpalkadega jäävad riiki (400 000 inimest suri 2004. aastal saastuse põhjustatud haigustesse), kasum aga liigub suures ulatuses riigist välja: Jaapanisse, Lõuna-Koreasse, Taiwanile, USAsse jne. Küsimus Hiina kui riigi seisukohalt on see, kas välisinvesteeringud liiguvad hetkel õigesse sektorisse s.o tööjõuintensiivsesse, madal-tehnoloogilisse ning ekspordile suunatud tootmisesse.

Partei ja ühiskond

Hiina majanduslik globaliseerumine ei ole veel ohustanud Kommunistliku Partei domineerivat positsiooni riigi poliitikas. Siiski ei peaks arvama, et poliitiline olukord Hiinas oleks staatiline, transformeerumine toimub nii parteis kui ühiskonnas laiemalt. Majanduslikul avatusel on oluline mõju nii Hiina sise- kui välispoliitikale. Sise-ja välispoliitiliste otsuste tegijate ring on isegi kümne aasta taguse ajaga võrreldes märgatavalt kasvanud. Erinevate huvigruppide (jõustruktuurid, äriringkonnad, põllumajandussektor, keskkonnakaitsjad, rahvusvahelised organisatsioonid) mõju keskvalitsuse otsustusprotsessi kulgemisele tähendab ühelt poolt rohkem kompromisse, teiselt poolt aga otsustusprotsessi kindlat aeglustumist. Valitsuse otsustusvabadus on kõvasti vähenenud. Siin võiks näiteks tuua Taiwaniga seonduva. Hiina ei pea tänases poliitilises situatsioonis arvestama mitte ainult USA ja Jaapani reaktsiooniga Taiwani küsimuse võimalikul vägivaldsel lahendamisel, vaid ka kogu oma majandussüsteemi võimaliku lagunemisega. Hiina kasvav sõltuvus imporditud energiast piirab suuresti riigi käitumisvabadust (ning seletab Hiina välispoliitilist aktiivsust Kesk-Aasia ja Venemaa suunal). Rahvusvaheline lõimitus tähendab sisuliselt, et äärmuslike meetodite tõenäosus väheneb üha. Viimase paari kuu jooksul toimunud Taiwani opositsiooni-esindajate Hiina visiidid ongi Pekingi uue ning rafineerituma strateegia märk. Väidetavasti on osalemine Maailmapanga projektides ja WTOs nihutanud huvigruppide mõjuvõimu piire juba tsiviilühiskonnale positiivses suunas.

Kui globaliseeruv Hiina soovib oma huvide eest rahvusvahelisel tasandil aktiivsemalt seista, siis tuleb riigil varem või hiljem kätte võtta oma tõsiselt lünklik ajalootõlgendus.

Hiina kasvav osalus rahvusvahelises suhtlemises mõjub muu hulgas positiivselt ka demokraatia arengule riigis. Uued ideed, teadmised, kogemused ning institutsioonidevahelised otsesidemed jätavad aja jooksul oma positiivse jälje ka Hiina-suguse hiiglase bürokraatliku eliidi mõtlemisse.

Kui globaliseeruv Hiina soovib oma huvide eest rahvusvahelisel tasandil aktiivsemalt seista, siis tuleb riigil varem või hiljem kätte võtta oma tõsiselt lünklik ajalootõlgendus. Hiina rahvusvahelist käitumist määravad väärtushinnangud on tänaseni seotud nn oopiumisõdade järgsest perioodist tuleneva alaväärsuskompleksiga ning Jaapani okupatsiooniga. Maailma suurima rahvaarvuga riik tunnetab end tänaseni teatud mõttes läänemaailma, eriti aga Jaapani ohvrina, sellest ka Hiina passiivsus rahvusvahelistes organisatsioonides (alates 1971. aastast on Hiina ÜRO julgeolekunõukogus oma vetoõigust kasutanud vaid kahel korral) ja vastumeelsus multilateraalsete kokkulepete suhtes. Hiina peab õppima aktsepteerima, et teatud tingimustes on rahvusvaheline sekkumine suveräänsete riikide siseküsimustesse tänapäeval möödapääsmatu. Märke Hiina suhtumise muutumisest juba on: Hiinal on keskne roll läbirääkimistel Põhja-Koreaga, Hiina osaleb aktiivselt Shanghai foorumil (Hiina, Venemaa, Kesk-Aasia riigid v.a Turkmeenia), Hiina rahuvalvajad võtsid osa ÜRO missioonidest Ida-Timoril ja Kongos, Hiina on aktiivne ASEANiga vabakaubanduspiirkonna loomisel jne. Hiina lähenemine regionaalsele ja globaalsele temaatikale on muutunud konstruktiivsemaks ning rafineeritumaks, kuid mitte määral, mis vastaks Hiina tegelikule potentsiaalile. Kui ülejäänud maailma kogemus Hiina puhul kehtib, siis võib eeldada, et globaliseerumine viib ka Hiina välispoliitika loomisprotsessi isikute tasandilt institutsioonide tasandile ning selle protsessi detsentraliseerumine jätkub.

Internet levib ka Hiinas

Globaliseerumise kontekstis peab rääkima ka infotehnoloogia kiirest levikust Hiinas. Ligipääs Internetile, satelliittelevisioonile ning muudele infokanalitele on viimase viie aasta jooksul mitmeid kordi kasvanud. Ei maksa kahelda, et see avaldab tugevat kaudset mõju Hiina poliitilisele olukorrale. On akadeemikuid, kes väidavad, et demokraatia arengut ja ligipääsu Internetile ei peaks Hiina puhul üle tähtsustama, kuna netti kasutavad need, kes on majanduskasvust kõige rohkem võitnud. See võib olla õige, kuid mõne aasta tagused USA-vastased meeleavaldused (põhjuseks Hiina Belgradi saatkonna pommitamine, Hiina sõjalennuki kokkupõrge USA luurelennukiga Lõuna-Hiina mere kohal) ning käesoleva aasta ülipopulaarsed Jaapani-vastased meeleavaldused (põhjuseks Jaapani kooliõpikute ajalootõlgendus) omavad ühist nimetajat: mõlemad korraldati Internetis. Seega, Internetist on saanud meedium, mis keskvalitsuse püüdlustele vaatamata on teatud ulatuses kontrollimatu ka Hiinas. Virtuaalse sfääri tähtsust ei tohi seega alahinnata: demokraatia asemel on seal pead tõstmas radikaalsemat tüüpi Hiina natsionalism. Kui lihtsalt spekuleerida eeldusel, et Hiina kommunistliku valitsuse siseriiklik legitiimsus baseerub kahel elemendil, majanduskasvul ja natsionalismil, siis majanduskriisi olukorras pole raske ette kujutada situatsiooni, kus natsionalismist saab ainus 1,3 miljardit inimest koos hoidev jõud. Globaliseerumine võib seega teatud asjaolude kokkulangemisel viia Hiina ka konfrontatsioonilises suunas.