Globaalsest majandusest globaliseerumise vaatevinklist

Võib tunduda pisut ennatlik, aga edasise huvides on kindlasti kasulik alustuseks kokku leppida ühes. Nimelt selles, et globaliseerumine on fakt. Suhteliselt pöördumatu tõsiasi, mida senised, enamasti II maailmasõja tagajärjel sündinud rahvusriigid ja nende rahvusvahelise koostöö instrumendid rahvusvaheliste organisatsioonide näol ikka veel aeg-ajalt püüavad maha salata. Viimast saab järeldada kampaaniatest, mille üldnimetaja on “globaliseerumisega või selle tagajärgedega võitlemine”.

Üldistades viimase 10–15 aasta jooksul maamunal toimunut, võib küll tõdeda, et üha enam hakatakse selle tõsiasjaga ja tema järelmitega harjuma. Ja seda erinevalt 1990ndatest, kus rahvusvaheliste organisatsioonide aastakoosolekutel võis konverentsisaalidest väljaspool kohata tuhandete kaupa globaliseerumise vastu võitlejaid, kelle silmis kehastas rahvusvaheline koostöö globaliseerumise üht vormi. Täna ei kätke see sama koostöö endas seejuures midagi enamat kui lahenduste otsimist, kuidas üheskoos muutunud paradigmas hakkama saada.

Kui rääkida globaliseerumisest majanduses või üleilmastuvast majandusest, tuleks alustada taustsüsteemist. Ajalooliselt on tootmine olnud rahvusriikide-põhine. Kohalikul tasandil ja riigipiiride sees toodeti seda, mida endal vaja läks. Kaubeldi aga juhul, kui sooviti tarbida midagi, mida ise toota ei suudetud, saadud või osatud. Enamasti meritsi, aga ka maismaad mööda kulgesid üle maailma mitmed kaubateed. Kaubanduslikud suhted kaugete maadega tekkisid enamasti enne poliitilisi suhteid. Esimesed globaliseerumise pioneerid olidki kuulsad maadeavastajad ja kaugetelt merereisidelt kaasa toodud kaubanäidised olid esimesed globaliseerumise produktid. Loomulikult võttis palju aega, et need sidemed kinnistuksid ja areneksid. Põhimõtteliselt toimis Kolumbuse või Siiditee aegadest pärit majanduslik suhtlemine veel kuni möödunud sajandi viimaste kümnenditeni.

Seda hoolimata asjaolust, et vahepeal oli inimkond leiutanud küll lennumasinad, mis vähendasid ajalises mastaabis kaugusi enam kui ükski senine transpordiliik, ning edasi olid arenenud ka maa- ja meretranspordiliigid, mistõttu kaubavood kasvasid üha suuremaks ning transpordile kuluv aeg üha vähenes. Transpordivahendite arenguga samas rütmis kasvas sajanditega ka kaubandus maailmanurkade vahel. Vahepealsete sajanditega liikusid muidugi ka inimesed ühest kohast teise: osa asus vabatahtlikult elama Ameerikasse või Austraaliasse, teised asustati jõuga ümber.

Kuid põhimõtteline muutus toimus alles siis, kui lisaks füüsilistele isikutele ja füüsilistele kaupadele hakkas samamoodi liikuma ka info. Murrangu tõi telegraaf. Seni liikusid ju kirjad ja ajalehed täpselt sama kiiresti ja kaugele kui inimesed või kaubad, neid toimetati edasi samade transpordivahenditega. Telegraaf oli esimene toimiv leiutis, mis lubas infot liigutada nii, et sellega ei kaasnenud ühegi transpordifirma teenust ega inimeste kaasaliikumist infoga.

Telegraaf lubas infot liigutada nii, et sellega ei kaasnenud transpordifirma teenust ega inimeste kaasaliikumist infoga.

Seega võib teiseks põhimõtteliseks globaliseerumiseni viinud sammuks lugeda info liikumise eraldamist kaupade ja inimeste liigutamisest, liikumisest maade ja maailmajagude vahel. Just see kauba- ja infovoogude eraldi toimiv liikumine andis uue hingamise inimkonna majanduslikus ja sotsiaalses arengus, mis nüüdseks on viinud asjaoludeni, et kaupa riigist x ei pea tingimata transportima riiki y. Piisab, kui viimasesse saata infokanaleid kaudu vaid selle kauba joonised ja tootmisprotsessi kirjeldus, mille rakendamisel saab sama kaupa juba riigis y kohapeal toota. Samuti ei pea kaupa n tootma samaaegselt nii riigis x kui riigis y. Piisab, kui toota seda kaupa ühes neist riikidest ning siis kaubelda. Enamasti on ainult ühes riigis tootmine isegi odavam. Põhjuseks on seejuures suhtelised eelised, nagu näiteks lähedus toorainele või logistiline eelis ehk siis nüüdisajal kõige enam pahandust kaasa toonud suhteliselt odavam tööjõud.

Pärast info liikumise lahutamist kaupade ja inimeste liikumisest läks veel ligi sajand, kuni lihtsast määratlusest “rahvusvaheline kaubandus” jõuti tõdemuseni, et tegu on globaliseerumisega. Kui uurida kas või Wikipedia Interneti-entsüklopeediat, leiab viimane enamasti küll defineerimist kaubandus- ja majandussidemete kaudu, kuid olemuselt on tegemist siiski tunduvalt laiema nähtusega, mis ei piirdu ei kaupade kaubandusega ega enam ka rahvusvahelise kaubandusega laiemas mõistes. Sajand kulus transpordi (olgu siis tegemist kaupade, teenuste või infoga) muutumiseks tehnoloogiliselt ja majanduslikult sedavõrd efektiivseks, et füüsilised vahemaad ja nende ületamine ei olnud enam määravaks takistuseks.

Kuid majandus- ja eriti kaubandussuhted on tõepoolest etendanud globaliseerumise mootori rolli. Sellele järeldusele jõudmiseks ei ole tarvis muud kui võrrelda majanduse ja kaubanduse kasvutempode globaalseid andmeid. Juba kümneid aastaid on rahvusvaheline kaubandus kasvanud kiiremini kui globaalne heaolu. Kusjuures traditsiooniline kaubandus hõlmab andmeid vaid kaupade osas.

Viimased paar kümnendit on aga võrratult kiiremini arenenud kauplemine teenustega. Nagu enamikus Lääne-Euroopa riikides nii moodustavad teenused ka Eesti majandusest juba ligi 70 protsenti (kui vastandada teenused füüsiliste kaupade tootmisele). Kodifitseerimisest rääkides on kaupade kaubanduse põhivormid väljavedu ja sissevedu (eksport ja import), teenustekaubanduse puhul eristatakse aga nelja teenustega kauplemise vormi: klassikaline piiriülene pakkumine; tarbimine välismaal; kommertskohalolu ja füüsilise isiku kohalolu.

Viimased paar aastat on globaliseerumise mõjul pea peale pööratud ka muud seni üsna kindlalt paigas olnud põhimõtted. Valitsused on ajast aega kaitsnud oma turge ja üritanud kauplemise käigus saada üha paremaid tingimusi muudel turgudel. Suuresti oli selline tegevus kantud oma töösturite huvidest. Mullused Euroopa Liidu sisesed lahkhelid kaubanduses Aasia riikidega aga näitasid, et Euroopa omanikel on nüüd tootmishuvid (tekstiil ja kingad) ka Aasias, sest nad on sinna investeerinud oma raha. Kui nüüd piirata importi neist riikidest, lõigataks otse oma töösturite näppu. Tsiviilühiskonna arenedes on üha rohkem sõnaõigust poliitika kujundamisel ka tarbijatel ja nemad ei ole mitte alati ja igal pool nõus maksma kallimate, kuid see-eest kodumaal toodetud kaupade eest. Ühtlasi näitab selline areng, et aastakümneid globaliseerumisest pioneeridena tulu lõiganud ja selle tempot dikteerinud multinatsionaalsed ning lihtsalt suurfirmad kaotavad oma suhtelist osa majanduspoliitika mõjutajatena.

Globaliseerumine ja rahvusvaheline poliitika

Niivõrd kuivõrd globaliseerumine on tegelikkus, on see ka osa rahvusvahelisest poliitikast. Põhimõtteliselt arutavad täna kõik rahvusvahelised organisatsioonid oma tööplaanides enamasti küsimusi, mis on kas seotud või vähemasti mõjutatud globaliseerumisest. Kaubandussuhted Maailma Kaubandusorganisatsioonis või linnugripi levik Maailma Tervishoiuorganisatsioonis, tööjõustandardid Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis või looduskatastroofide likvideerimise koordineerimine humanitaarabiga tegelevates organisatsioonides on kõik osa üleilmastumisest. Iseasi on muidugi see, kas möödunud sajandi 40ndatel kokku lepitud rahvusvaheliste suhete arhitektuur on muutunud olukorras piisavalt ette valmistatud ja võimeline oma otsustusmehhanismide kaudu neid globaliseerumisega kaasnevaid probleeme piisava efektiivsusega lahendama.

Kui rääkida info liikumisest, siis taevakanalid pluss Internet viivad uudised otsustajateni reaalajas, lahendusvariantide väljatöötamine ja eelkõige asjalik hinnang võtavad aga võrratult kauem aega. Seesama riikide valitsuste ja esindajate laudadel lebav info on samal ajal aga kättesaadav ka kõigile teistele. Tagajärgedeks on ühelt poolt demokraatlikes riikides kasvanud üldsuse surve poliitiliste otsuste langetamise protsessile. Teiselt poolt on aga seesama protsess muutunud komplitseeritumaks, kuna paratamatult lisandub otsustusprotsessi üha rohkem osalisi, kellel on tihtilugu üksteisele vastukäivad huvid.

Esimesed globaliseerumise pioneerid olidki kuulsad maadeavastajad, kaugetelt merereisidelt kaasa toodud kaubanäidised aga globaliseerumise esimesed produktid.

Üldsus ehk huvi- ja survegrupid ei ole tollesama globaliseerumise tõttu aga enam ammu piiritletud kui ühe või teise riigi sees toimivad üksused. Senise praktika kohaselt on edukamad just sellised ühendused, kes on ühise eesmärgi nimel suutnud liita oma jõud eri riikides ja isegi mandritel.

Kas ühiskondlike huvigruppide teke ja nende rolli kasv rahvusvahelises suhtlemises on globaliseerumise teene või vastupidi, üsna filosoofiline küsimus? Reaalsus on aga tõsiasi, et klassikaline riikidel ja nende valitsuste vahelisel suhtlusel põhinev maailmakord on sellest selgelt mõjutatud.

Vaatamata riigipiire ületavatele infokanalitele ja rahvadiplomaatiale on rahvusvahelised suhted praegu endiselt enamasti ikka rahvusriikide ja nende valitsuste pärusmaa, olgugi seejuures plahvatuslikult kasvanud küsimuste hulk, mille puhul tuleb defineerida oma huvid, leida liitlasi ja vastu võtta otsuseid. Selle võrra on kasvanud ka surve bürokraatiale. Globaliseerumise ja poliitika seoste üheks peamiseks sõlmküsimuseks ongi see, kas senine harjumuspärane riikidesse organiseerumise kord ja piiriüleste küsimuste lahendamise mehhanism peavad vastu üleilmastumisega kaasnevale survele (kõik asjad mõjutavad ka meid, olenemata nende toimumise kohast), või ei pea.

Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas tegu on suurte või väikeste riikidega. Esimestel on reeglina rohkem ressurssi ja sellevõrra ka huvisid, väiksemad saavad küll samamoodi mõjutatud, kuid ei suuda igal pool samavõrra kaasa rääkida ega mõelda.

Kuskilt juhtusin hiljuti lugema kriitikat ühe Ida-Euroopa riigi valitsuse kohta. Muu hulgas mainiti, et ainult üks tolle riigi valitsuse minister on võimeline end selgelt inglise keeles väljendama. Jällegi ei midagi muud kui globaliseerumine: üks keel on saanud (paljuski info- ja arvutiajastu tõttu) domineerivaks ja riikide vahel suhtlemiseks ei piisa enam eri keeli oskavatest diplomaatidest. Nüüdsel ajal eeldatakse keeleoskust ka poliitikutelt.

Siinkohal jookseb küll suur veelahe suurte ja väikeste riikide ning keelte vahel. Kui teie emakeel on juhtumisi mõni rahvusvahelistest keeltest, näiteks inglise keel, siis võite hakkama saada ka muid keeli oskamata. Kas pole mitte globaliseerumise teene, et näiteks meie valitsuses ei tunne end just kuigi koduselt minister, kes ei valda inglise (ja vene) keelt ning pole sinasõber arvutiga?

Oleks siis asi ainuüksi keeles. Tegelikult on asi selles, et suhtlus ei ole enam ametlike kanalite pärusmaa. Omavahel suhtlevad riigiametnikud, riikide poliitikud, parlamentide saadikud, ärimehed. Igal hommikul võib lähimast kioskist osta ligi kümnes keeles trükitud lehti-ajakirju igast maailma nurgast. Raadiost tulvab uudiseid igast ilmanurgast, televisioon annab sama koos pildiga, olgu siis kaabli kaudu või satelliitantenni vahendusel. Arvutivõrkudes pakutavast enam ei räägigi.

Küsimus ei ole sõnas “poliitika”, mõisteliselt on muutunud sõna “rahvusvaheline”. Rahvus(riik) oli piirjooneks vanasti, sada aastat tagasi. Nüüdseks ongi nii suhtlus kui poliitika muutunud rahvusvahelisest juba globaalseks. Rahvus ei ole enam piir või kui veel veidi ongi, siis üha vähem. Võiks spekuleerida, et mõnesaja aasta pärast on mõiste “rahvusvaheline” ajalooõpikutes selgitamaks elu planeedil Maa 15. sajandist kuni 21. sajandi alguseni.

Globaliseerumine ja Eesti

Siinkohal mõned näited: Eesti poodides müüakse Indias toodetud hapukurke; üha enam leiame, et kena on veeta mõned kevadpäevad Tais või Egiptuses; vaevalt et meie kaitseväelased oleksid Afganistanis ja Iraagis, kui NATO või ÜRO oleksid leidnud, et sealne konfliktide lahendamine võiks jääda kohapealsete jõudude tegevusväljaks; Hiltoni kõnekeskus Tallinnas või meie kaasmaalaste osa Skype’i valmimisel.

Soovides näidata, mil moel on globaliseerumine mõjutanud Eestit või kohati vastupidi, võiksime seda nimekirja jätkata lõputult. Hoian oma kapiriiulil üht tühja plastmasspudelit – globaliseerumise isiklikku näidet, mis isegi kümnend või kaks tagasi oleks olnud kujuteldamatu. Tõsi küll, mitte ainult pelgalt tänu globaliseerumisele. Selles pudelis oli mõni aeg tagasi vein, mis on toodetud Tšiilis, imporditud ühe Soome firma poolt, pudelisse villitud Tallinna lähedal Tabasalus ja mida Soome lennufirma parajasti oma pardaveinina kõigile lahkesti mekkida pakub.

Rahvus(riik) oli piirjooneks vanasti, sada aastat tagasi.

Eesti kui väikeriigi omapära suuremate kooslustega võrreldes on see, et majandus- ja kaubandussuhetes ei jätku meil ei jõudu ega teadmisi, rääkimata tootmisvõimsustest, et kaubelda kõigi maailma maadega. Olgugi et meie kaubandusstatistika ekspordi-impordi sihtmaade nimekirjades esinevad vist küll peaaegu kõik maailma maad, näib lõviosa meie majandussuhtlusest siiski lähinaabritega, pluss mõni suurem riik väljaspool Euroopat. Sama aga ei saa öelda näiteks meie julgeolekuhuvide kohta. Balkani poolsaarel, Afganistanis või Iraagis teenivad Eesti kaitseväelased on oma missioonidega selge näide, et julgeolekuline globaliseerumine on juba laiema haardega kui kaubavahetus. Sama võib väita kliimamuutuste (kui need tõesti inimeste tekitatud on) või haiguste leviku kohta.

Kui vastandada kaubandust muude üleilmastumise valdkondadega, võime näiteid tuua ka migratsiooni kohta. Erinevatel põhjustel (mis enamasti küll puht majanduslikku laadi) ei suundu täna veel Eesti poole immigrantide ja asüülitaotlejate vool Sahara-tagusest Aafrikast või Aasia vaesematest riikidest. Küll aga on juba kasvamas Eestile avaldatav surve nende võimalikuks vastuvõtmiseks ning koos meie koduse jõukuse kasvuga pea see probleem ka igapäevapoliitikas prioriteetide järjekorras järsult ei tõuse. Transport ja ringiliikumine pole ju enam ületamatu probleem isegi neile, kelle sissetulek on ametliku statistika kohaselt väiksem, kui kaks dollarit päevas.

Väikese rahva ja kultuurina on meile äärmiselt tähtis, et me midagi kardinaalset globaliseerumise vallas maha ei magaks või, mis veel hullem, maha ei salgaks. Üks ja sugugi mitte positiivne õppetund on meil ses osas juba käes: 1990ndate algupoolel kaotasime aasta või kaks, kui ei suutnud adekvaatselt reageerida HIVi/AIDSi kasvavale levikule. Globaliseerumise kaasnähe seegi.

Julgeolekuline globaliseerumine on juba laiema haardega kui kaubavahetus.

Eesti ja eestlased tunduvad globaliseerumist ja sellega kaasnevaid nähte laias laastus võtvat tunduvalt vähem valulikuna kui nii mõnegi suurema riigi või rahva esindajad. Arvatavasti on määravaks ühelt poolt meie väiksus – ei kiputa tingimata igal pool ja igas küsimuses seisukohta võtma. Teiselt poolt on väga kriitilise tähtsusega olnud muude meie ajalooliste sündmuste kokkulangemine globaliseerumise esilekerkimisega. Teinud lõpparve ühe poliitilise ja sotsiaalse süsteemiga, häälestasime end rahva ja riigina süsteemivahetusega paratamatult kaasnevatele üsna kardinaalsetele muudatustele. Tollepärast ei teegi ehk keskmine eestlane vahet, kas muudatused toimuvad seepärast, et me ikka veel oma riiki taasloome, või johtuvalt mingitest suurematest maamunal aset leidvatest protsessidest, millega kohanemine eeldab igalt inimeselt ja inimgrupilt senisest erinevaid käitumis- ja mõttemalle.

Iseenesest pole see sugugi paha positsioon. Globaliseerumine on üha arenev protsess ja senine praktika on näidanud, et tõeliselt suured probleemid tekivad enamasti seal, kus inimesed on senisega liialt rahul ega taha mis tahes põhjustel ühiskonna muudatustega just väga kergesti kaasa minna. Tulevikku vaadates annab see tõdemus veidikene lootust, et suudame selge silmaga ja lahtise peaga hakkama saada nii globaalsete väljakutsetega kui oma kohaliku elujärje parandamisega. Väikeriigi asi – viimased esimesi palju ei mõjuta, küll aga vastupidi.