Euroopa uusim riik

Eestist sai 13. juunil esimene riik, kes sõlmis diplomaatilised suhted end kümne päeva eest ametlikult iseseisvaks kuulutanud Montenegroga. See polnud juhuslik samm, Eesti välisministeerium oli 21. mai referendumi positiivse tulemuse ootuses vastavaid pabereid juba varem ette valmistama hakanud, püüeldes kena ja sümboolse žesti poole – olla üks edukas ja end juba Euroopa Liitu võidelnud väikeriik, kes mäletab omariikluse alguse raskusi, ning sellisena avaldada toetust sellele, kel see kõik alles ees. Sümboolsust võib näha selleski, et nagu Eestit 1991. aastal, tunnustas ka sõltumatut Montenegrot esimesena Island, tõustes sellega sealgi meediastaariks.

Sisukamaid sidemeid otsides tuleb tõdeda, et geograafiline kaugus ja diplomaatilise silmavaate ulatus mängivad esialgu oma rolli: Eesti ja Montenegro on praegu kaks väikeriiki Euroopa eri otsas. Kuni kõikehõlmav EL meid kokku toob.

Mittetoimiv liitriik

Eestist pea kolm korda väiksema pindala ja kaks korda pisema rahvaarvuga Montenegro iseseisvumine tähistab Tito-aegse Jugoslaavia lõplikku lagunemist: tolleaegse föderatsiooni kõik kuus vabariiki on saavutanud sõltumatuse. Samuti märgib see juba mitu aastat kestnud protsessi loomulikku lõppu, sest enne referendumit olid Serbia ja Montenegro nime kandnud riigi pooli ühendama jäänud vaid üksikud valdkonnad, näiteks riigikaitse ja välissuhtlus. Majanduslikult ja rahanduslikult toimetasid mõlemad omaette: üks arveldab dinaarides, teine eurodes, tollipiirkonnadki olid erinevad.

Ka mullu sügisel alanud läbirääkimistel ELiga stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonileppe sõlmimiseks oli ühendus sunnitud lõpuks rakendama paralleelset lähenemist, leppides kaubandusküsimustes kokku mõlemaga eraldi tingimused. “Kaubanduspoliitika on ala, mis põhiseaduse kohaselt pidi olema harmoniseeritud, kuid tegelikkuses polnud see võimalik, vähemalt mitte sel määral, et liitriigi kui ühe üksusega läbi rääkida,” möönis David Hudson, kes juhib Belgradis asuva Euroopa Komisjoni delegatsiooni poliitikaosakonda.

Mõlemas riigis on süstemaatiliselt ja tahtlikult põhiseadust rikutud ja oma huvidele vastavaks väänatud, põhjendusega, et “põhiseadus on ju Miloševići-aegne”. Huvitaval kombel on ka Montenegro iseseisvusele viinud mehed Miloševići -aegsed. 1990. aastate alguses, kui Jugoslaaviast lahkus neli endist sotsialistlikku vabariiki, otsustas Montenegro jääda liitu Serbiaga. Miloševići soosikuna kerkis peaministriks toona 29aastane Milo ājukanović, kes on sealtmaalt olnud riigi populaarseim poliitik. Seda hoolimata sellest, et tema kurss on muutunud: 1997. aastal ütles ta lahti Miloševićist ning aastatuhandevahetusest peale on ta olnud peamine sõltumatuse eestkõneleja.

Iseseisvussoovile näitas veel kolme aasta eest punast tuld EL, kartes, et see paiskab niigi ebastabiilse Serbia uude tormilainesse. Tookord liiduleppesse sisse kirjutatud rahvahääletuse veksli kasutas Montenegro nüüd esimesel avanenud võimalusel ära, puhkides küll raevust ELi poolt peale surutud 50 protsendi osaluse ja 55 protsendi poolthäälte nõude üle.

Karmid künnised said aga ületatud. Vabanenuna Serbia kammitsaist, loodab Montenegro nüüd kui lingust lastuna lennata Euroopa Liitu. Kuigi lähenemiskõnelusi tuleb vormiliselt alustada nullist, usutakse nii Podgoricas kui Brüsselis, et seni tehtud töö, majanduse stabiilsus ja riigi väiksusest tulenev paindlikkus lubavad stabilisatsiooni-ja assotsiatsioonileppe allkirjastamiseni jõuda veel sel aastal. Ðjukanović on välja käinud lausa mõtte, et pärast Rumeeniat, Bulgaariat ja Horvaatiat võikski järgmine ELi uksest sisseastuja olla Montenegro.

Kuigi mõned eksperdid on siiski skeptilisemad, ei näe nemadki tõkkeid, mis pidurdaks liitumisteed. Kui millestki räägitakse, on see sama, mis kõneks mitmete teistegi Balkani maade puhul: korruptsioon, kohtusüsteemi nõrkus ja organiseeritud kuritegevus, mille niidid viivad võimuladvikusse.

Ajaloolised ja etnilised tüliküsimused, mis domineerivad näiteks Serbia või Bosnia poliitilises agendas, on Montenegrost mööda läinud ja nii on referendumi eel ja järel läbivaks aruteluteemaks ja peamiseks argumendiks mõlemal poolel olnud majandus. Ühelt poolt võib viimaste Serbiaga jäänud sidemete lahtisõlmimine osutuda oodatust valulisemaks ning pole alust arvata, et Montenegroski jääks tulemata rahva pettumuselaine, kui kõik ei lähegi üleöö paremaks.

Selle vältimisel ja eduka majanduse ülesehitamisel loodab Montenegro eelkõige oma Aadria mere rannikule, praegu ennekõike serblaste ja venelaste seas populaarsele turismimagnetile, mis juba praegu eristub ülejäänud Montenegrost hoolitsetuse ja jõukuse poolest. Veel nimetas majandusminister Bošković Montenegro suurt hüdropotentsiaali, mis võiks tulevikus lisada energia ekspordina riigi eelarvesse märkimisväärse summa.

Eesti on kaugel

Montenegro majandusreformide kava aastateks 2002 – 2007 (http://www.gom.cg.yu/files/1126172740.pdf) viitab, et edu saavutamiseks on Montenegro valinud liberaalse majanduse tee ning seejuures on üks eeskujusid ka Eesti. Valitsuse dokument teatab, et reformide sihiks on majanduskasv ja -areng ehk majanduse dünaamilisus ning eriliselt peab seda stimuleerima majandusvabaduste kasv. “Meie soov liituda ELiga tõstatab vajaduse suurendada majandusvabadusi Montenegros ja jõuda lähemale tasemele, mis valitseb ELi riikides nagu Iirimaa, Sloveenia ja Eesti,” kirjutab kava selles ainsas kohas, kus nimetatakse konkreetseid mallriike.

Sloveenia ja Eesti, teinekord koos Malta ja Iirimaaga leiavad tihti eeskujuna mainimist ka värskes Montenegro elektroonilise kommunikatsiooni sektori arengukavas (http://www.gom.cg.yu/files/1150219553.pdf). Nii näiteks seab arengukava 2011. aasta sihiks saavutada Interneti kasutamisel tase, mis oli Eestis 2005. aastal s.o pool elanikkonnast.

Vabanenuna Serbia kammitsaist, loodab Montenegro nüüd kui lingust lastuna lennata Euroopa Liitu.

Kindlasti ei saa aga väita, et Eesti arengutee on Montenegros üldtuntud edulugu. Sel ajal, kui Eesti reforme ellu viis ning nende vilju maitsma hakkas, langes Montenegro koos Serbiaga Miloševići tegutsemise tõttu süvenevasse isolatsiooni. Kummalisel kombel ongi enim reisinud elanike grupp selles piirkonnas keskealised, kes said oma nooruses nautida õitsval järjel Jugoslaavia kodanike viisavabadust pea kogu maailmaga. Balkani sõdadega kaasnenud sanktsioonid sulgesid riigi piirid ning lõviosa praegustest noortest pole kodumaalt kunagi lahkunud. Eestist teatakse pigem seda, et võitsime 2001. aastal Eurovisiooni lauluvõistluse, mitte aga sisuliselt meie edureformidest. Sloveenia ja Horvaatia kui geograafiliselt ja ajalooliselt lähemad maad on märksa käegakatsutavam eeskuju, pealegi on Sloveenia esimene riik, kes avas Podgoricas suursaatkonna.

Eesti ja Montenegro diplomaatide senistel nappidel kohtumistel on kõlanud tuttavlik jutt: üks pool on huvitatud ja teine valmis jagama oma reformide ja ELiga lõimumise kogemusi. Tegelikkuses ei jätku kummalgi lihtsalt jõudu koostööle sügavama sisu andmiseks. Montenegro alles loob oma välissuhtlusvõrgustikku ja loomulikult on eelistatud lähinaabrid ning suurriigid. Kuigi Balkan on Eesti välispoliitika üks eelissuundadest, pole meilgi kohapeal ühtegi suursaadikut.

Praktilise tegevuseni pole jõudnud ka Eesti-Montenegro parlamendirühm, mis tekkis hiljuti Eesti ning Serbia ja Montenegro parlamendirühma pooldumise teel. Ilmselt ei jõuta selle riigikogu koosseisu ajal ka midagi ette võtta, ennustab rühma esimees Mart Nutt. “Eesti jääb neile kaugeks, õigupoolest ei teadvustata, mis riigiga on tegu,” näeb ta probleemi ka vastaspoolel.

Teel Balkani paipoisiks

Viieteistkümne aastaga on ühest suurest riigist saanud kuus riiki ja ilmselt saab varsti ka seitse, kui Serbiast eraldub Kosovo. Kuigi lahkumisi on saatnud Teise maailmasõja järgse Euroopa veriseimad konfliktid ning vastuolud eri rahvusgruppide vahel on rohkem kui kord näinud olevat ületamatud, pole piirkonnal siiski pääsu sellest, et ülejäänud Euroopa käsitab neid ühe regioonina (turuna, kui soovite) ning eeldab, et Lääne-Balkani tuleviku tagab tihe regionaalne koostöö.

“Kõik on väikesed majandusüksused. Serbia on suurim, aga jutt on ikkagi 10,5 miljonist inimesest, kui Kosovo kaasa arvata. Siin on mitmeid valdkondi, millele läheneme pigem regionaalselt kui rahvuslikult,” selgitas Hudson Euroopa Komisjoni strateegiat. Regionaalse koostöö edendamine, trotsides süüdistusi, et nii üritatakse taasluua vana Jugoslaaviat, on ELi kohapealse tegevuse üks vaalasid.

“Tegu pole mitte Jugoslaavia taastamisega, vaid teadvustamisega, et varem oli siin integreeritud süsteem, võrgustikud, mis katsid kogu piirkonda,” tõdes Hudson. “Need lõhuti ära ja nüüd tuleb rajada uued tõhusad ja toimivad võrgustikud. Selles on selge majanduslik loogika, isegi kui jätta kõrvale muud argumendid nagu piirkondliku koostöö edendamine.”

Sügisesed valimised suure tõenäosusega taas võitva Ðjukanovići ilmne siht on teha Montenegrost ka selles osas Balkani paipoiss ning pesta maha Serbiaga kaasas käiv negatiivne imago. “Kui teised riigid näevad, et Montenegro on hea naaber, siis paremat soovituskirja Brüsselile pole,” kuulutas ta referendumijärgse päeva pressikonverentsil. Montenegro kõrgetel ootustel seisab lähikuudel ja -aastatel ees tubli tuleproov, ent edu korral on see parim tõestus väitele, et ELiga liitumise perspektiiv võib suunata riigi eduteele. Eesti saab ELi liikmena tulevikus Montenegro taotlustele kõige rohkem kaasa aidata sellega, kui kannab hoolt, et väljavaade saada Euroopa Liitu ei jääks vaid väljavaateks.