Euroopa Liidu ja Hiina investeerimiskokkulepe ilmestab, miks ELi ühine välispoliitika võibki jääda unistuseks

Hiina on kolmele Balti riigile “tuntud tundmatu”¹, uus rahvusvaheliste suhete tegija, kelle suhtes nad üritavad end endiselt positsioneerida. See selgitab osaliselt, miks 3B on 17+1 liige – sellega astutakse samm tundmatusele lähemale, kuigi uudishimu hind muutub iga päevaga kõrgemaks ja koostööformaati kuulumise hüved muutuvad üha küsitavamaks.

Seega analüüsitakse Hiinat suuresti läbi teiste partnerite prisma. Regionaalsetel partneritel nagu Rootsil ja Soomel on Hiinaga vahetud kogemused. ELi Hiina strateegia on pakkunud teatavat mõtteainet. Siiski on avaldanud suurimat mõju Washingtoni mõtlemine ja 3B hinnang sõltub paljuski sellest, kuidas suhted Hiinaga Atlandi-ülest suhet mõjutaksid.

Atlandi-ülesed suhted

Washingtoni poole vaatamine on 3B-le nii tugevus kui ka nõrkus. Washingtoni järgimine tugevdab suhteid USAga, kuna piirkond näitab, et on usaldusväärne ja sarnase mõtlemisega liitlane. Tugev suhe USAga on 3B tähtsaim välispoliitiline eesmärk, mille tõttu mõned eurooplased on süüdistanud neid Washingtoni käpa all olemises.

Mure selle pärast, et ühel hetkel avastatakse end ELi ja USA vahel risttules on seega reaalne. ELi seisukoht Hiina suhtes on segasem kui USA-l, sest osadel liikmesriikidel, eriti Saksamaal, on Hiinaga seotud tugevad majandushuvid. Julgeoleku- ja majandushuvide tasakaalus hoidmine on Euroopas üha pingelisemaks muutumas, aga USAs on kompromissi sisu selgem. Washingtonis on siiani jäänud esikohale julgeolek.

Jake Sullivan, Bideni administratsiooni julgeolekunõunik, kommenteeris enne ELi ja Hiina igakülgse investeerimiskokkuleppe allkirjastamist, küll tavapäratult, et EL peaks enne kokkuleppe allkirjastamist Valge Maja uue meeskonna ära ootama, viidates, et veel ametisse kinnitamist oodanud Bideni meeskond soovib Euroopaga Hiina asjus koostööd teha.

On kõlanud kriitikanooli, et miks ELi välispoliitiline tegevus ja investeerimiskokkulepe ümber lahvatanud mõttevahetus on nii USA-keskne. Lõppude lõpuks peab ju EL olema võimeline ise defineerima oma huve ja valikuid. See on ka kandev mõte Euroopa strateegilise autonoomia, Euroopa suveräänsuse või geopoliitilise komisjoni lööksõnade taga.

Reaalsus on lihtne. Seni, kuni Euroopa julgeoleku peamiseks tagatiseks on USA, peab Euroopa arvestama, või vähemalt koordineerima, USA huvide ja soovidega.

Reaalsus on lihtne. Seni, kuni Euroopa julgeoleku peamiseks tagatiseks on USA, peab Euroopa arvestama, või vähemalt koordineerima, USA huvide ja soovidega. Sammud selle sõltvussuhte vähendamiseks on tervitatavad, kuid balansseerima peab Euroopa ikkagi ükskõik kui palju Prantsusmaa ja ka üha enam Saksamaa vastupidist soovivad.

Arutelu kujundavad ka erinevad tõlgendused, kuidas pikemas plaanis Hiinaga käituda ja millist rolli Hiinale rahvusvahelistes suhetes soovitakse näha. Hiina globaalse rolli ja mõju piiramine tähendab USA ja Euroopa tihedamat koostööd. Teised väidavad, et selleks on juba liiga hilja või see võimatu ning maailmal tuleb õppida Hiinaga hakkama saada ehk ELi vaatest tuleb leida oma tee Hiinaga suhtlemiseks. Mitmed analüütikud leiavad ennast nende kahe argumendi vahelt.

Investeerimiskokkulepe ümber lahvatanud kriitika näitab, et toetus USA ja Euroopa selgade kokku panekule ning Hiina rolli ja mõju haldamisele on märgiline. Selle tulemus on, et kui küsimus on Hiinas, siis ELi arutelu keskmeks on paratamatult ka USA.

Süvenev peavalu

ELi välispoliitika kujundamisele ja sellest tõukuvale tegevusele võib läheneda mitmeti. Ühel pool on EL välispoliitiline raamistik, mis seab üldise suuna ja parameetrid, mille alusel saavad liikmesriigid oma välispoliitiliste huvide poole püüelda. Teisalt vormivad liikmesriigid ELi välispoliitikat ja panustavad selle kujundamisse, hoides seejuures tasakaalu oma eesmärkide saavutamise ja ühisosa toetamise vahel. Kui Euroopa tasandil puudub üksmeel, tõendab see, et liikmesriikidel on Hiina suhtes lahknevad huvid. Küsimused Huawei ja Hiina käitumise osas COVID-19 pandeemia ajal on siiski lähendanud liikmesriike vaateid.

Hetkel õhkub Brüsselist vastumeelsust USA Hiina-kursi järgimisele. Selle asemel üritatakse iseseisvalt teed leida ning julgeoleku- ja majandushuve peenemalt ja valikulisemalt tasakaalustada.

Kaalul on palju tundlikum transatlantilise koostöö ja ELi välispoliitika küsimus. Esiteks, mitte asjatult ärritada Washingtoni, ja teiseks kindlustada, et ELi välispoliitika vähemalt paistaks tugev ja ühtne hoolimata tema puudustest.

Balti riikide ja paljude teiste Atlandi-ülese koostöö huvilistele Euroopas pole Hiina probleemne mitte niivõrd seepärast, mida antud riigid Pekingist arvavad – kaalul on palju tundlikum transatlantilise koostöö ja ELi välispoliitika küsimus. Esiteks, mitte asjatult ärritada Washingtoni, ja teiseks kindlustada, et ELi välispoliitika vähemalt paistaks tugev ja ühtne hoolimata tema puudustest.

Balti riigid vaatavad praegu üle oma Hiina-poliitikat. Konkreetne märk sellest oli hiljutine 17+1 kohtumine, kuhu saadeti riigipeade asemel välisministrid. Balti riikide eelistus on näha, et EL suhtleks Hiinaga ühtselt ehk 27+1 formaadis. Siit paljastubki ELi ühise välispoliitika komistuskivi, mida sõlmitud investeerimiskokkulepe võimendas.

Rohkem kahju kui kasu?

Euroopa Komisjonile anti 2013. aastal ELi ja Hiina igakülgse investeerimiskokkuleppe läbirääkimiste mandaat. Läbirääkimised kippusid venima kuni eelmise aasta teise pooleni, kui Hiina muutus aktiivsemaks, kasutades ära geopoliitiliselt soodsat hetke. Hiina ja USA konkurentsi süvenedes oli see võimalus uuele USA administratsioonile näidata, et Hiina võib ka eurooplastega sõber olla. Ka eurooplased näitasid USA-le, et neil on oma selgroog. Läbi globaalsete prillide vaadates on selle kokkuleppe olulisus just nendes geopoliitilistes signaalides.

Euroopa-siseselt on aga olukord mõru. Ajastus, kiirustamine ja väikese ringi sees tehtud otsused viitavad Euroopa Komisjoni hoolimatusele oma liikmete suhtes. Lisaks pingsale geopoliitilisele ajastusele on üleüldiselt kombeks jõulude ja uue aasta vahel olulisi teemasid mitte käsitleda ning võimalusel need edasi lükata.

Teiseks, väidetakse, et kokkuleppega kiirustamise põhjus oli Saksamaa majandushuvi. Saksamaa ELi Nõukogu eesistumine oli lõppemas detsembris, seega oli see viimane võimalus asi ära lõpetada enne teatepulga edasi andmist Portugalile. Viimaks – kokkuleppe sõlmimine toimus peamiselt Euroopa Komisjoni, Saksamaa ja Prantsusmaa osalusel. Teised liikmesriigid olid paljuski kõrvale lükatud.

Leedu välisminister Vytautas Landbergis põhjendas Balti riikide 2012. aastal liitumist ja tänast liikmelisust 17+1 formaadis just sellega, et Hiina küsimustes astusid ELi suuremad riigid teistest üle ja 3B-l ei olnud võimalik Hiina poliitikas ELis kaasa rääkida. Kaheksa aastat hiljem näitas investeerimiskokkuleppe sõlmimine, et osati pole midagi muutunud.

Kokkulepe allkirjastajad ütlevad, et teist korda ei oleks Hiina selliseid järeleandmisi enam teinud, kuigi Hiina lubaduste usaldusväärsus on pandud kahtluse alla. Veel väidetakse, et Euroopa Komisjon nägi võimalust demonstreerida oma välja hõigatud „geopoliitilist komisjoni“ ja strateegilist autonoomiat.

Siit regioonist vaadates paistab aga Euroopa Komisjoni käitumine isekas. Leedu välisminister Vytautas Landbergis põhjendas Balti riikide 2012. aastal liitumist ja tänast liikmelisust 17+1 formaadis just sellega, et Hiina küsimustes astusid ELi suuremad riigid teistest üle ja 3B-l ei olnud võimalik Hiina poliitikas ELis kaasa rääkida. Kaheksa aastat hiljem näitas investeerimiskokkuleppe sõlmimine, et osati pole midagi muutunud.

Euroopa Komisjoni roll on seista laiemalt ELi huvide eest, mis on 27 liikme poliitilise kokkulepe tulemus. Osati tähendab see suurte liikmete haldamist ja ülejäänud liikmete huvide kaitsmist. Mis peamine – komisjoni tegevus ei tohi kahjustada liikmesriikide huve, hoolimata sellest, millise välispoliitilise visiooni on komisjon endale silme ette mananud.

Euroopa Komisjon saab olla geopoliitiline komisjon vaid siis, kui tal on 27 riigi toetus. Kui aga ELi välispoliitikat kujundatakse mõne suurema riigi või isiku (hmm, Josep Borrelli) huvidest lähtuvalt, siis visioon välispoliitiliselt iseseisvast EList jääbki vaid unistuseks.