Euroopa ja rock’n’roll

Möödunud suvel lõi Londonis, linnas, kus ma juba kolmandat aastat elan, laineid “Rock’n’Roll”, Tom Stoppardi, elava klassiku viimatine näitemäng. Üldine elav vastuvõtt oli kindlasti põhjendatud, tegu on kahtlemata väga hea teatritükiga, mida äranäinuna kindlasti kõigile soovitan – kui see kord maakeelde ümber pannakse. Ent lisaks tundub mulle nimelt, et tegu on korraga nii ühe kauneima kui ka täpseima pühendusega Euroopale: pühendusega nii neile reaaliatele, mis Euroopa on olnud ja täna on, ning ka neile ideaalidele, mis ta ehk olla võiks või olema peaks.

Niisiis Euroopa kui “Rock’n’Roll”? Näitemäng ise on üksjagu hingekriipiv lugu, mis saab alguse 1968. aasta Praha revolutsiooni tragöödiaga ning mille peategelaseks on noor tšehhist filosoofiadoktorant Jan, kes Cambridge’i kraadi tegema pääsenud. Tema vastasmängijaks aga sama ülikooli professor Max, tulihingeline vana kooli kommunist. Lugu areneb nõnda, et 68. aasta keeriste jätkudes otsustab Jan unise Cambridge’i Praha kasuks maha jätta. Max, ajaloo umbkäikude edenedes tasapisi kinni jooksev idealist, ei oska ühelt poolt heaks kiita Praha revolutsionääre, kuid veel vähem saab ta aru Jani naasmise tegelikest põhjustest – selleks ei ole võimalus vanale poliitilisele süsteemile koht kätte näidata, jätkata poliitilist võitlust sõnastatud või sõnastamata ideaalide, rahvuse, klassi vms nimel. Ei, Jani naasmise põhjuseks on rock’n’roll, üks ansambel, ka tegelikult eksisteerinud The Plastic People of the Universe. Esteetilistel põhjustel, nagu meil Eestis öeldakse.

Kuid et too ansambel sündis siiski üsna otseselt 68. aasta järellainetuste mõjul, siis mõistagi muutis totalitaarne süsteem esteetilised põhjused kiiresti poliitilisteks. Kinni pandi lõpuks nii bänd kui ka esteetilistel põhjustel protestima libastunud Jan. Süsteem teeb temast dissidendi, vanglast vabanenud filosoofiadoktor suunatakse vabrikutööle ja nii jääbki, kuni süsteem kord otsa saab.

Lääs ja Ida on lõpuks ühte heitnud ning võitnud on rock’n’roll – puhas lihtne ja väike inimlik jaks keset kogu seda pulbitsevat ajalugu

Ent vahepeal elab Cambridge oma elu, aegub oma süümepiinades, ning läheb lõpuks ajaloo lõpule vastu tühjade kätega. Ning lõpuks, kui Jan Cambridge’ist ära toodud Maxi tütrega, oma uue ja esimese naisega Prahasse esinema jõudnud Rolling Stonesi kontserdile jõuab, siis me saame aru, et Lääs ja Ida on lõpuks ühte heitnud ning võitnud on rock’n’roll. See tähendab puhas, lihtne ja väike inimlik jaks keset kogu seda pulbitsevat ajalugu – ideoloogiaid ja sündmusi, riike ja poliitikat – midagi või kedagi armastada, olgu selleks siis kas või näiteks rock’n’roll. Rolling Stones, olgu siis Prahas või veidi hiljem Tallinnas, oli selles kontekstis justkui kontinendiülene ühine aste kõrvale – ajaloost välja. Mulle tundub, et Euroopa oleks väga rahul, kui meile siin meie oma väike ajaloo lõpp alles jäetaks.

***

“Me püüdleme rahu ja vabaduse, demokraatia ja õigusriigi, üksteisest lugupidamise ja jagatud vastutuse, jõukuse ja kindlustunde, sallivuse ja osalemise ning õigluse ja solidaarsuse poole.” See on tsitaat Berliini deklaratsioonist. Nende ridadega defineerib Euroopa Liit kokkuvõtlikult oma eesmärgid, sihid, mis ühendavad ja mis on seega justkui ka ühisosa mõõt. Ning mis eristavad meid teistest. Istunud siin Londonis viimastel nädalatel küllalt mitmesugustel Euroopa aastapäevariitustel, konverentsidel ja debattidel, on huvitav tõdeda, et eristamisvajadus tundub ELi puhul olevat mõnevõrra hämmastavaltki aktuaalne. Kultuuriteoreetikud ent teavad, et kui poliitilised jõukeskused asuvad “meie”-väärtusi defineerima ning meid “neist” eristavaid binaarseid opositsioone sõnastama, siis kisub asi kahtlasteks identiteediehituse projektideks. Ning kui seda teevad rahvusriigid või nende regionaalsed ühendused, siis on suur oht sattuda huntingtonlikku õõnsasse essentsialismilõksu. Eurooplased, ettevaatust, tsivilisatsioonide konfliktid on ajaloo stardipakk!

***

Kuid siiski, on see oht ka tegelik? Euroopa identiteedist räägitakse ka siin Londoni auditooriumeis ühest küljest viimasel ajal tõesti üha enam. Kuid tõsi on ka see, et noist auditooriumeist tänavale tagasi astudes on esiotsa euroopluse või Euroopa identiteedi küsimusse raske suhtuda kuidagi teisiti kui õlgu kehitades. Võibolla on selle taga väikse annuse jagu ka seda, et siin, ses ilmselt maailma kõige rahvusvahelisemas metropolis ning endises impeeriumi pealinnas, on mõttelisi ruumilaiendusi, domineerivaid “meie”-kehtestusi rohkem kui üks. On mõistagi Euroopa, ent on ka Briti Rahvaste Ühendus ning on ka lihtsalt kogu ülejäänud ingliskeelne maailm, millega Briti saartel on ja jääb oma erisuhe. Ning sellisel taustal pole midagi imestada, et pärast paariaastast siin elamist tundub Aafrika asi hoopis põletavam ajada kui Valgevene asi ning eurooplase identiteet ühtäkki kuidagi ahistavalt kitsas.

Ometi on hetki, kus iseenda paigutamine Euroopa “meie” sekka muutub küllaltki tõsiseks, kohati ka tülikaks, kuid igal juhul eksisteerivaks teemaks. Näiteks üks mitte päris erandlik juhtum paari aasta eest, kui käisin ühes äärelinna suvalises juuksuritöökojas juukseid lõikamas ning luiskasin juuksuri küsimuse peale automaatselt, et olen soomlane. Ilmselt lihtsalt selleks, et mitte asja keeruliseks ajada, et olla lihtsam, loogilisem, osake nende “meiest” ning mitte hallist piirialast, mis vajab selgitamist ja õigustusi. Ilmselt ei tahtnud muutuda seal äärelinnas ka automaatseks osakeseks tollest narratiivist “neist”, s.o parema palga, võimaluste, tingimuste jahil sealt siia saabunud hallist massist, kelle motiivid on ilmsed, kohati võib-olla ka pisut konfliktsed, kuid igal juhul loogilised. Ma ei tahtnud tol hetkel olla lihtsalt loogiline ja selle loo osa. Sest küllap mulle meeldib mõelda, et minu lugu on teistsugune, kuigi see ehk päriselt nii ei olegi, kui pikemalt järele mõelda.

On huvitav tõdeda, et eristumisvajadus tundub Euroopa Liidu puhul olevat mõnevõrra hämmastavaltki aktuaalne.

Samas on elul ikka “tuhat platood” ning üha enam ja lausa hämmastavalt palju teavad juhuslikult kohatud mitmesuguste elualade inimesed seda, mis Eesti on, mida me teeme ja kuhu liigume. See kasvav teadlikkus toob kaasa võimaluse üha ausamaks dialoogiks, lihtsamaks ja asjakohasemaks enesemääratluseks ilma pelguseta võtta sisse too positsioon Euroopa Teisena. Sest Teine on ikka natuke nagu vaatamisväärsus, natuke kloun. Vaatamisväärsusele andestatakse palju, ent see tähendab ka, et kohustusi ja sellest lähtuvalt ka õigusi on ikka pisut vähem. Aga tahaks olla võrdne. Sestap, kui järele ei mõelda, ei kehita ma ikka päriselt õlgu, kui siin endast kui eurooplasest mõtlen. Sest see on strateegiline positsioon.

***

On tähelepanuväärne, kui paljud analüütikud, alates Rein Kilgist ning lõpetades Timothy Garton Ashiga ei saa tänasest EList, selle väärtustest rääkides ümber kaubamärkidest nagu Ryanair ja easyJet. Siit Londonist vaadates on samas tähendusväljas kahtlemata oluline sümbol veel ka Eurostar – too raudteefirma kanalialuse tunneli operaator. On omamoodi tähelepanuväärne, et nende innovatsioonide taga on olnud just britid ja iirlased – seni kah omamoodi meretagused Euroopa “teised”. Inimeste vaba liikumine saab tegelikkuseks ja tähenduslikuks siis, kui see on kättesaadav põhimõtteliselt kõigile, Euroopa piirid muutuvad seeläbi hoomatavaks kogu ELi kodanikkonnale. Kui ühest liidu otsast teise on võimalik jõuda mõne tunniga, et õhtustada siin ja hommikust süüa seal ning lõunat soovi korral kolmandas kohas, ilma et selles midagi väga keerulist oleks ja ka ülemaara luksuslikku. Solidaarsus Euroopas tähendab võimaluste võrdsust.

Ning see üsna võrdselt kättesaadav vabadus toda omaenda Euroopa Teist pisut lähemalt uurida on üha ilmsemalt toomas kaasa tollesama Teise muundumist omaks ja arusaadavaks üksuseks – seda nii kõigi oma üsna loogiliste probleemide kui ka positiivsete omadustega. Üks tuttav belglasest õppejõud teab hästi, et Tartus jõlguvad nood tüütud skinhead’ide jõugud ning et ka Eestis üldiselt on rassilise sallivusega probleeme. Kuid veel paremini teab ta, et tema oma riigis on ses osas asi veel tõsisem. Sellisena ei ole Eesti OK, aga ta ei ole samamoodi OK nagu ka Belgia. Nii saab solidaarsusest mõistmine.

***

Mu kauaaegseks korterinaabriks ja senini heaks sõbrannaks on noor ja edukas Briti valitsusametnik Kristina. Kristinal on magistrikraad mainekast rahvusvahelisest ülikoolist, samas on pooleli ka doktorikraadiõpe. Tema passile on kirjutatud “Latvijas Republika” ning tema emakeel on vene keel. Viimane asjalugu toob kaasa, et Läti riik teda päriselt n-ö ajaloo subjektina ei tunnista ning nii ongi läinud, et Kristina väljakutsed on nüüd mujal, kaugemal ja kõrgemal – Euroopas.

Kui aga eurooplus ei saa päriselt olla identiteediprojekt, rahvusidentiteedi asendaja, siis kas ei ole ehk Kristina juhtum selle näide, et eurooplus võiks ehk olla hoopis omamoodi positiivne alternatiiv, kammitsejast vabastaja? On ehk tema see tõeline eurooplane, keda ei koorma rahvusidentiteet, too sünnist saati õlul lasuv kohustus ajada Läti või Eesti asja, sest tema rahvus ei ole mitte etniline, vaid poliitiline – ühe liikmesriigi kodakondsusega toestatud ning seejärel ennekõike nonde Euroopa poliitiliste vabaduste raames kehtestuv?

Eurooplased, ettevaatust, tsivilisatsioonide konfliktid on ajaloo stardipakk!

Ma arvan, et tegelikult see siiski ei ole nii. Või täpsemalt, on vaid osaliselt. Nimelt ja veel kord, Euroopa ei tööta identiteedina, eitustel ja jaatustel, binaarsetel opositsioonidel, “meie” erinevusel “neist”. Euroopa on pigem nagu poliitiline risoom Deleuze’i ja Guattari mõistes. Euroopa jääb kultuuriliselt ilmselt väga kauaks “tuhandeks platooks”, ent samas ei püstita enda ja väliskeskkonna vahele poliitilises plaanis binaarseid opositsioone – pigem näeb ta ikka sarnasusi ning ajab siis nende alusel end risoomse jätkena aina edasi. Kandvaks koodiks on seejuures needsamad poliitilised ideaalid: rahu ja vabadus, demokraatia ja õigusriik, üksteisest lugupidamine ja jagatud vastutus, jõukus ja kindlustunne, sallivus ja osalemine, õiglus ja solidaarsus, nagu Berliini deklaratsioonis kirjas.

Nii ei ole tõelised eurooplased vaid need, kes identiteedikoormast vabad, vaid need, kes siis, kui nood kaunid ideaalid ka tegeliku poliitikana rakenduvad, neist esmalt kasu lõigata ning seejärel neid ka hinnata oskavad. Kui solidaarsusprintsiip toodab korraga nii majanduslikku entroopiat kui toetab kultuurilist mitmekesisust, siis on Euroopa Liit toiminud käegakatsutavalt ja eesmärgipäraselt ning tema pragmaatiliselt meelestatud kodanik võib vahest rahule jääda. Ning, mis peaasi: nii ei ole juhtumisi ka eestluse ja euroopluse vahel opositsiooni, sest üks lihtsalt toetab teist.

***

Eelmisel õhtul, enne kui seda esseed kirjutama hakkasin, käisin ma Londoni Sakala keskuses. Koha nimi on Hammersmith Palais ja tegu on ligi 90aastase kuulsusrikka Lääne-Londoni kontserdisaaliga. Ent nüüd on otsustatud see lammutada ning mul õnnestus saada pilet selle lõpetamisriitusele – viimasele kontserdile selles hoones. Kuid natuke samamoodi nagu ka too Stoppardi näidendi Jan, ei läinud ma sinna mingit poliitilist asja ajama ega uurima. Ma läksin konkreetse esineja, Damon Albarni, mu teismeliseaastate kangelase pärast. Ma sain ta ära näha ja ma jäin rahule. Aga seal, lava ees, mõtlesin ma ka, et mulle meeldib olla eurooplane. Sest eurooplus, see tähendab eelkõige võimalust nautida seda, mida ma armastan – rock’n’roll’i. Armastada seda piiranguteta, vabalt ja solidaarselt teistega, teha seda soovi korral kõikjal Euroopas. Ning – teha seda tänu asjakohasele poliitikale ilma igasuguse poliitikata, ilma vajaduseta teha ajalugu.