Euroopa geopoliitiline äratus
Luuk van Middelaar. Groupe d’études géopolitiques, 2021
Mõtteainet Euroopat ühendava loo otsingul geopoliitikas, kus lisaks jõule ja territooriumile on suur jõud narratiividel. Lood võimestavad ühiskondi, riike, riikide liite.
Seotud artiklid
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Unistusest pettumuseni: Gruusia rahvusloo ümberkirjutamine
Vähesed hetked Gruusia lähiajaloos on olnud riigi ja rahvusliku identiteedi seisukohalt nii määravad kui endise peaministri Zurab Žvania kõne Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel 27. jaanuaril 1999: „Ma olen grusiin ja seega olen eurooplane.“ Sealtpeale sai nendest sõnadest Gruusia rahvusliku narratiivi nurgakivi ja Euroopa-püüdluste moto.
Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?
Miks peab Eesti tegema arengukoostööd? Tundub ehk esmapilgul pisut kummaline küsimus 27 aastat peale seda, kui Eesti oma esimesed arengukoostöö vahendid Ukrainale eraldas. Teistpidi pole ehk seda küsimust küsitud hoopis piisavalt – miks muidu on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu „punane latern“ oma kodanike arengukoostöö teadlikkuse ja toetuse osas.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Constanze Stelzenmüller: Euroopa väga eriline probleemne suhe
Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.
Gruusia demokraatia kinnikeeramine on jõudmas lõppfaasi
Valitsuse repressioonid oma rahva ja opositsiooni vastu on peale 2024. sügisel küsitavalt läbi viidud parlamendivalimisi aina tugevnenud. Eesmärk tundub olevat lõpetada riigis täielikult sõnavabadus ja suruda maha kõik jõud, kes ei mõtle täpselt nii nagu valitsus. Sellel teel on viimasel ajal olnud mitu olulist maamärki.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!
Mitte kunagi üksi! Meie ajaloo õppetund, maksiim, mida oleme endale järjepanu sisendanud, millest oleme joondunud, et iseseisvana iseolemine säiliks – eesti keel kostuks, eesti meel kosuks, eesti rahvas kasvaks ja Eesti riik oleks vaba. Selles vaimus oleme viimased kolm aastakümmet omi samme seadnud ja kindlust ammutanud.
Trumpi pöördumine Moskva poole valmistab Teheranile peavalu
2015. aastast alates on Moskva lakkamatult Teheraniga sidemeid ehitanud, et tugevdada läänevastast telge, kuhu kuuluvad veel Põhja-Korea ja Hiina. Vene-Iraani omavaheline koostöö laienes veelgi 2022. aastal pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale, kui Iraan alustas droonide ja muu lahingmoona eksporti Venemaale. Ent nüüdseks on Trumpi avangud ülemaailmsete jõuvahekordade ümberkorraldamiseks näidanud, kui habras on Vene-Iraani suhe tõeliselt. Kaks riiki võivad peagi üksteisest võõrduda.
Kauge ja kummaline Põhja-Korea
Kui USA president Bill Clinton kaalus 1994. aastal Põhja-Korea vastu sõjalist lööki, siis hoiatas Korea Vabariigis asuvate USA vägede ülem Gary Luck, et sellega kaasneks miljon hukkunut ja triljoni dollari mahus majanduslikku kahju. Kaalumiseks see jäigi. Põhja-Korea raketikatsetused ületavad siinmail viimasel ajal vaevalt uudiskünnist. Sealse režiimi segu eskalatsioonist ja diplomaatiast ning rahvusvaheline tegevus Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonide leevendamiseks ja karmistamiseks on nüüdseks tavapärane taustamüra.
Hübriidsetsessionism Bosnia ja Hertsegoviinas: Kremli jõuponnistused kannavad vilja?
Bosnia ja Hertsegoviina serblasest president Milorad Dodik mõisteti veebruaris aastaks ajaks vangi ning tal keelati kuueks aastaks poliitilistel ametikohtadel töötamine. Dodik tegutseb oma ametikohal hoolimata arreteerimismäärusest aga aktiivselt edasi. Kuidas mõjutab Bosnia poliitiline kriis julgeolekuolukorda ülejäänud Balkanil ja Euroopas ning mil moel saaks kriis laheneda?
Enamat kui süsteemne rivaal: Hiina kui ELi julgeoleku proovikivi
Euroopa Liidu sidemed Hiinaga jäävad tähtsuse poolest alla ainult transatlantilistele suhetele. Pikka aega keskendus EL Hiinale kui ühele peamisele kaubanduspartnerile ja sellega kaasnevatele majanduslikele võimalustele. Viimastel aastatel on ELi arusaam suhetest Hiinaga aga muutunud ning üha rohkem rõhutatakse süsteemsele rivaliteedile ja majandusjulgeolekule. Sellele vaatamata pöörab EL oma Hiina-poliitikas julgeolekuriskidele endiselt liiga vähe tähelepanu.
Lääne-Balkan paneb proovile Euroopa Liidu laienemise tõsiseltvõetavuse
Euroopa Liidu laienemine käib käsikäes strateegilise autonoomiaga, sest loob regioonis stabiilsust ja haarab enda mõjusfääri riike, mis praegu kõiguvad rindejoonel. Eriti kriitiline on olukord Lääne-Balkanil, kus mitmed riigid ootavad läbirääkimiste laua taga juba aastaid, kuid seda edutult. Kui laienemisprotsess jääb toppama, on ohtlik mõelda, mis hakkab saama riikides, kus niigi nõrgestatud kodanikuühiskond on autoritaarsete režiimide ja vene mõjutustegevuse ees küllaltki relvitud.
Kai Kaarelson: Trumpi eesmärk on Trump suureks teha
Donald Trumpi ja Volodõmõr Zelenskõi pressietteaste Valge Maja ovaalsaalis 28. veebruaril pidi toimuma enne nende plaanitud päriskohtumist (mis lõpuks ära jäigi). Sellist praktikat presidentide kohtumistel vahel rakendatakse – tegu on n-ö doorstep etteastega, kus tehakse pilti ja presidendid esitlevad avalikkusele lühidalt, millest neil on plaanis omavahel rääkida. Tavaliselt ei kesta see rohkem kui mõne minuti, aga seekord oli ovaalsaalis jäetud ruumi ka küsimusteks. Kohal viibisid vaid hoolikalt valitud ajakirjanikud ning lõpuks vältas see kokku 50 minutit. Neist viimased 10 olid teravad.