Eluvesi või mürk?

Venemaa noored liberaalid, näiteks Aleksei Navalnõi ja Vladimir Milov, ehitavad sildu protestiliikumise demokraatliku ja natsionalistliku tiiva vahele. Kas see kooselu suudab muutuda seguks, mis koondab rahva Putini režiimi vastu, või tuhmistab see mõlema poole usaldusväärsust?

Venemaa demokraatlike jõudude seas valitsevad lõhed on ammu kõigile hästi teada. Samasuguseid lõhesid leiab aga ka Venemaa natsionalistide seas. See liikumine jaguneb aina tugevamalt ühelt poolt imperialistlikuks, ekspansionistlikuks ja kosmopoliitiliseks ning teiselt poolt introvertseks, endassetõmbunud ja immigrantidevastaseks versiooniks, kuid vaevleb samal ajal muutuste tõmbetuules, tõmmates ligi mõõdukaid ja demokraate, kes varem hoidusid natsionalistidest kaugele eemale.

See olukord tekitab kõigile senisest erinevaid probleeme. Venemaa valitsus pelgab, et natsionalistide ja demokraatide koondumine Putini-vastasel platvormil muudab nad palju võimsamaks vastaseks kui parlamenti lubatud ametlik “opositsioon”. Oma dilemmad vaevavad Venemaa demokraategi, sest nende flirt natsionalismiga on juba kujunemas mõistuseabieluks, niisiis kombinatsiooniks, mis võib ühtaegu osutuda nii eluveeks kui ka mürgiks.

Imperialistlikust natsionalismist ennast kaitsvaks natsionalismiks

Natsionalism on justkui tarkvara, mis võib töötada eri platvormidel, Windowsist Androidini. Et natsionalism puudutab tavaliselt üsna vähe majandus- või sotsiaalpoliitikat, võib see kokku sobida nii vasak- kui parempoolsete ideoloogiatega, suurendades sel moel eksponentsiaalselt enda mutatsioonide arvu.

Nõukogudejärgsel Venemaal on sisuliselt kõik poliitilised jõud Putinist kommunistideni flirtinud natsionalismiga. Ideoloogiliste platvormide erinevusest hoolimata ühendas Venemaa natsionaliste peaaegu kogu 20. sajandi jooksul tung ekspansiooni ja Suur-Venemaa poole, olgu parempoolses imperialistlikus või vasakpoolses kommunistlikus vormis. Venemaa kasvades võeti sellesse rõõmuga vastu teisi rahvaid, kellelt siiski oodati, et nad esialgu alluvad “vanemale vennale”, hiljem aga assimileeruvad.

Nõukogudejärgsel Venemaal on sisuliselt kõik poliitilised jõud Putinist kommunistideni flirtinud natsionalismiga.

Üks Vladimir Putini hiljutisi valimiseelseid artikleid, mis on pühendatud “rahvusküsimusele”, on valdavalt sama meelt, ehkki selles kurdetakse mõningate migrantide “ebaadekvaatse, agressiivse, trotsliku ja põlgliku” käitumise pärast. Igal juhul tugines imperialistlik natsionalism kindlale veendumusele Venemaa kui riigi võimekuses, suutlikkusele territoriaalselt laieneda ja olla kultuuriliselt külgetõmbav. Ent süvenev arusaam Venemaa struktuursetest probleemidest – alates demograafilisest kriisist kuni Putini-aegse kehva valitsemiseni, mida kroonib majanduskriis – on toonud kaasa mõningaid struktuurseid nihkeid ka Vene natsionalismis.

Viimaste aastate aina ilmsem suundumus on olnud vana ekspansionistliku natsionalismi kiire pinnakaotus uut laadi isolatsionistliku, introvertse ja enesekaitselise natsionalismi ees, mis on esmajoones immigrantide- ja sageli ka imperialismivastane. See natsionalismi versioon tunneb rohkem muret Venemaa “venelikkuse” säilitamise kui territoriaalse laienemise pärast. Enesekaitselise natsionalismi peamine allikas on mürgine segu, mille on tekitanud suur sisseränne Venemaale ning samaaegne demograafiline kriis. Enam kui 12 miljoni migrandiga on Venemaa maailmas suuruselt teine sisserändemaa USA järel, ehkki migrantide osakaalu poolest koguelanikkonnas jääb Venemaa alles 55. kohale.

Natsionalistlikust vaatenurgast on Venemaa demograafilisel kriisil kaks tahku. Üks on seotud Venemaa elanikkonna vähenemisega, mis ähvardab veelgi kiireneda, sest elanikkonnas on juba praegu vanu inimesi rohkem kui noori. Kuid natsionalistide silmis on veel tõsisem see, et venelaste arvu vähenemine väljarände, kõrge suremuse ja väikese sündimuse tõttu on isegi kiirem kui üldine demograafiline langus. Tõsi, see suundumus on mõnevõrra aeglustunud, osaliselt sisserännu (eelkõige Kesk-Aasiast ja Lõuna-Kaukaasiast) ja suurema iibe tõttu mõningate vene vähemuste seas, eriti Põhja-Kaukaasias. Niisiis ei kardeta ainult Venemaa rahvaarvu vähenemist, vaid veel rohkem seda, et väheneb venelaste osakaal Venemaa rahvastikus.

Instinktiivne reaktsioon venelaste osakaalu vähenemisega seotud hirmudele on niinimetatud Venemaa kindluse sündroom. Oma põhiolemuses tugineb Venemaa ennastkaitsev natsionalism tunduvalt vähenenud usule, et Venemaa suudab laieneda ja assimileerida perifeeria, eriti kultuuriliselt kauged Kesk-Aasia ja Kaukaasia muslimid. Natsionalistide skismat näeb selgelt nende meeleavaldustel: osa rahvast karjub “Pole Venemaad ilma Kaukaasiata”, teine osa aga hüüab “Lõpetage Kaukaasia toitmine” ja “Migrandid täna. Okupandid homme”.

Demokraatide ja natsionalistide segu

Praegu tundub, et Venemaa natsionalism on ilmale toonud uue modifikatsiooni endast: enesekaitselise natsionalismi liidu mõningate demokraatlike ja liberaalsete elementidega.

Venemaal leidub neid, kes loodavad, et niisugune segu köidab noori linlikke keskklassi venelasi, kes peavad ennast liberaaliks, on demokraatlike vaadetega, põlastavad Putini režiimi ja hindavad Läänt (ehkki mitte kriitikavabalt), kuid samal ajal suhtuvad aina negatiivsemalt sisserändesse.

Uus liberaalnatsionalistlik ühendus on tasapisi jõudmas poliitilisele tasandile: mõned demokraadid hakkavad omaks võtma natsionalistlikke vaateid, mõned natsionalistid aga paistavad nihkuvat rohkem tsentristlikele seisukohtadele. Nimekas Venemaa liberaal Vladimir Milov otsustas haarata härjal sarvist ning asuda ühendama liberaale ja natsionaliste, et nii võtta natsionalistide leeris juhtohjad äärmuslaste käest ära.

Praegu tundub, et Venemaa natsionalism on ilmale toonud uue modifikatsiooni endast: enesekaitselise natsionalismi liidu mõningate demokraatlike ja liberaalsete elementidega.

Liberaalnatsionalistlik segu pole veel kristalliseerunud selgepiirilisteks vaadeteks ja liidriteks, rääkimata organisatsioonidest. Kuid mingit kuju on see juba hakanud võtma. Hea näide on Venemaa opositsiooni tõusev täht Aleksei Navalnõi. Ta on äärmiselt populaarne korruptsiooniga võitleja, kõige menukam blogija Venemaal, keda Putini-vastased peavad üldiselt oma suurimaks lootuseks. Tema edu taga seisab kolm tegurit: korruptsioonivastane võitlus, demokraatiameelne tegevus, näpuotsaga mõõdukat natsionalismi. Ta teeb kõike äärmise mõistlikkusega, ühendades internetiaktivismi (ajaveeb, crowd-sourcing jne) ja päriselulise tegevuse (vähemusaktsionäride aktiivsus, kohtuprotsessid, riiklike hangete jälgimine, ametlike kaebuste kirjutamine, mis sunnib riigiasutusi vastama jne). Praegu sumiseb juba kogu Moskva võimalusest, et Navalnõist saab tulevikus Venemaa president.

Navalnõi ise on demokraat. Ta on viimasel kümnendil väga aktiivselt osalenud demokraatlikes rühmitustes ja liikumistes. Ta pooldab võimulahusust, läbipaistvust ja muid õilsaid asju. Tema “usutunnistuse” kohaselt “riigi ülesanne on kindlustada kodanikele mugavad ja väärikad tingimused ning kaitsta nende individuaalseid ja kollektiivseid õigusi. Rahvusriik tähendab seda, et Venemaa peab sammuma Euroopa rada pidi, niisiis looma omaenda kena ja õdusa, kuid tugeva ja kindla Euroopa majakese.” Ometi osaleb ta “Vene marssidel”, kurikuulsatel natsionalistide iga-aastastel massimeeleavaldustel. Küsimuse peale, kas ta toetab natsionalistide loosungit “Venemaa venelastele”, vastas ta, et toetab loosungit “Venemaa Venemaa kodanikele”, mis on mõnevõrra laiem, näidates sallivust kodanikest Venemaa rahvusvähemuste esindajate suhtes, aga siiski selgelt natsionalistlik.

Pole veel selge, kas Navalnõi usub siiralt natsionalistide eesmärkidesse või on ta ilmutatud natsionalism esijoones hästi välja arvestatud strateegia. Ent mõlemal juhul annab demokraatliku retoorika segamine korruptsioonivastase võitluse ja natsionalistlike tunnetega talle tugeva baasi, mis võimaldab paremini ühendada Venemaa ühiskondlikke rühmi, kui seda suudab ükspuha milline praegustest Venemaa potentsiaalsetest juhtidest.

Värskendus või mürk?

Vara on veel öelda, kas natsionalistlik-demokraatlik kokteil kujutab endast seni nii marginaalsetele Venemaa demokraatidele mürgist vedelikku või piletit tulevikku. Igal juhul on natsionalistide ja liberaalide lähenemine tekitanud pingeid mõlemas leeris. Mõned ekspansionistlikud natsionalistid raevutsevad, et liberaalid püüavad natsionaliste muuta “kahurilihaks liberaalse revanši saavutamisel”. Liberaalid samal ajal kardavad, nagu märgib Andreas Umland, et natsionalistid nõrgestavad demokraatiameelseid liikumisi.

On võimalik, et Venemaa demokraadid suudavad oma mõju laiendada ning rakendavad lõpuks Vene natsionalismi võimsa väe enda teenistusse, andes sellele ühtlasi demokraatlikuma ja pluralistlikuma suuna.

Seda kasutavad ära Putini poolehoidjad. Mõned ründavad populaarset Navalnõid, tõmmates paralleele tema ja Kerenski vahele. Viimane oli Venemaa kodanliku revolutsiooni juht, kes tuli võimule pärast tsaari kukutamist 1917. aasta veebruaris, ent pühiti Vladimir Lenini korraldatud julma kommunistliku riigipöördega juba kaheksa kuu pärast minema. Paralleel peaks osutama, et niipea kui Putin on võimult lahkunud, likvideerivad õudust äratavad jõud sellegi vähese demokraatia, mida Venemaa on jõudnud saavutada.

Kuid on ka võimalik, et Venemaa demokraadid suudavad oma mõju laiendada ning rakendavad lõpuks Vene natsionalismi võimsa väe enda teenistusse, andes sellele ühtlasi demokraatlikuma ja pluralistlikuma suuna. Igal juhul on Venemaa liberaalid praegu lisaks võitlusele Putini süsteemiga haaratud ka pingelisse, aga vastupandamatusse tangorütmi Vene natsionalistidega.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Artikkel on esmalt ilmunud inglise keeles veebliehes Open Democracy (http://www.opendemocracy.net).