Elu pärast kriisi või elu pidevas kriisis
Tervishoiukriis võimendas juba varem eksisteerinud trende.
Globaalne tervishoiukriis näib olevat leidmas endale teatud raame. Majanduse seisukohalt peab nentima, et kõik lühiajalised prognoosid saavad olla ainult väga spekulatiivsed, sest ka eelmainitud raamid on veel üpris laiad ning raamide äärtest on võimalik leida üpriski äärmuslikke seisukohti. Küll on lood veidi kergemad pikemaajaliste trendide identifitseerimisega. Tervishoiukriis mõjutab negatiivselt potentsiaalse majanduskasvu tootlikkuse komponenti ning sisuliselt toob vajaduse osade probleemidega jõuliselt tegeleda märkimisväärselt lähemale. Siinkohal on oluline mõista, et neid probleeme ei ole tervishoiukriis mitte tekitanud, vaid need eksisteerisid arenenud maailma majanduse struktuuris juba sisuliselt eelmisest kriisist alates – või isegi veelgi varasemast ajast. Kui nüüd vaadelda teemasid, kus tervishoiukriis on senised probleemid jõulisemalt välja toonud, tuleb alustada globaliseerumisest.
Globaliseerumine on nimelt saanud tõsise tagasilöögi. Esimene tagasilöök võimalikult avatud maailmale ja usule turujõudude kõikvõimsusse tuli juba eelmise kriisi ajal – nüüd on see trend lihtsalt kiirenenud. Jutt ei ole siinkohal globaliseerumise „tagasi keeramisest“ kõikides kontekstides. Küll aga on selge, et nii valitsused kui ka ettevõtted vaatavad üle varasemad tarneahelad ning varustuskindlus muutub mitmeski valdkonnas olulisemaks kui odavaim hind. Ilmselt ei ole eriti üllatav, et kõike, mis on seotud sõnadega „turvalisus“ ja „kaitse“, proovitakse toota kodumaal. Mainitud trendi mahuliselt hinnata on keeruline ning see sõltub paljuski ka arengutest rahvusvahelistes suhetes. Küll on selge, et globaalse kaubavahetuse struktuurne kasvutempo saab olema kriisieelsega võrreldes madalam. Samuti on kohalik tootmine kulukam ning mõjutab seega negatiivselt potentsiaalse majanduskasvu tootlikkuse komponenti.
Arenenud riikide võlakoormad, mis olid selgelt problemaatilisel tasemel juba enne kriisi, on kasvanud ning kasvavad veelgi. See aga tähendab probleemide süvenemist ning vajadust võlakoormaid lähiaastatel jätkusuutlikumale tasemele tuua (vähendada). 1950. ja 1960. aastail tõusid enamikus riikides maksud selleks, et ilmasõja käigus ja selle järel kerkinud võlakoormaga toime tulla. On erakordselt ebatõenäoline, et seekord maksutõusudest pääsetaks. Paraku samal ajal pole arenenud maailma majanduste struktuurne tervis selline, et maksutõusud ei oleks omakorda problemaatilised. Tootlikkuse kasv on aeglustunud ning rahvastik vananeb suhteliselt kiires tempos. Arvestades seda, et need kaks asjaolu on majanduskasvu juurpõhjused, on potentsiaal maksude tõstmiseks kohati kesine. Eelise saavad siin madalama mediaanvanusega piirkonnad. Näiteks USAl on siin eelis Euroopa ees. Nagu nii mitmeski muus valdkonnas.
Rahatrüki mahulise ülempiiri aga paneb siiski paika turg – raha saab trükkida ainult seni, kuni trükitava raha vastu on piisavalt usaldust. Seega on siinkohal võimalik tuvastada selge pinge koht.
Hiiglaslikud eelarvedefitsiidid ja võlakoormad võivad osutuda ühel hetkel väga riskantseks. Praegu on keeruline öelda, milliselt tasemelt kaob turgude usaldus, sest näiteks Jaapanil on õnnestunud elada selgelt kõrgema võlatasemega selgelt kauem, kui mingilgi moel loogiline tunduks. Küll aga kipub turgudel usalduse kaotus olema kiire. Näiteks võiks tuua selle, kuidas USA kodusõja päevil trükkis Konföderatsioon sõja finantseerimiseks raha üpriski jõuliselt. See ei olnud mitte mingi probleem seni, kuni hakkas selgeks saama, et Konföderatsioon on sõda kaotamas. Konföderatsiooni dollari tagant kadus usaldus ja järgnes hüperinflatsioon. Täna on raske ette kujutada valuuta samavõrd kiiret kollapsit ning pigem oleks protsess järkjärguline. Samas Jaapani kogemus ei pruugi samuti olla kinnituseks sellele, et mõni teine riik või riikide kogum suudaks ilma suuremate probleemideta koguvõla astronoomilistesse kõrgustesse ajada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tervishoiukriis on andnud hoogu trendidele, mis eksisteerisid juba varem. Samuti on tekkinud olukord, kus niigi problemaatilised võlakoormad on liikumas tasemetele, kus riskide kasv tekitab olukorra, et vähemalt erasektori investorid tahaks teenida kõrgemat intressi. Vastaspoolelt tuleb vastu aga keskpankade soov hoida reaalintressid negatiivsena ning sellega seonduv rahatrükk. Rahatrüki mahulise ülempiiri aga paneb siiski paika turg – raha saab trükkida ainult seni, kuni trükitava raha vastu on piisavalt usaldust. Seega on siinkohal võimalik tuvastada selge pinge koht.
Samuti on pinge vägagi tõenäoline poliitikas, sest teatavasti on poliitikutel ja poliitikaga kõik hästi siis, kui majanduslik „pirukas“ kasvab, sest siis saab „pirukast“ üha suuremaid tükke laiali jaotada. Kui aga „pirukas“ enam ei kasva või – vastupidi – kahaneb, siis sellele kipub järgnema võitluslik moment, kus kõik soovivad oma tüki alles jätta. See aga tähendab vähemalt mõneks ajaks seda, et konsensusliku ja koostööle orienteeritud poliitikaga on kõik. Seega isegi siis, kui tervishoiukriisi vahetu, lühiajaline ja otsene majanduslik mõju osutub oodatust mõõdukamaks, on sama tervishoiukriis toonud nii mõnegi mure, mis muidu oleks olnud paari-kolme aasta kaugusel, oluliselt lähemale.
Seotud artiklid
Vene inimeste kannatusterohke aasta sügiseste valimiste eel
Eelmine aasta jättis venemaalastele halva mälestuse, tänavu ootavad nad aga pingelist aastat ja kogu riiki mõjutavaid erakordseid sündmusi.
Kergendus? Ei veel… Suur töö ootab ees
Tervisekriis näib võtvat kogu aja ja energia, majanduskriis kõik ülejäänu, kuid Euroopa Liidul tuleb tegelda ka kliima ning aina juurde tekkivate uute katsumustega.
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees?
Ladina-Ameerika sotsiaal-majanduslik ja geopoliitiline areng on küll olnud ajaloo vältel seotud lääneriikidega, ent ometi on seal ikka ja jälle mindud ülejäänud maailma arengusuundadest erinevat teed. See rahutu, revolutsiooniline ning teravate kontrastidega piirkond pakub kirevat ajaloolist vaatemängu, kuid on olnud ka mitmete globaalsete suundumuste teerajaja. Ladina-Ameerika arengutee mõistmine võimaldab teistsuguste nurkade alt hinnata sealsete riikide edusamme või läbikukkumisi. Lisaks pakub Ladina-Ameerika väärtuslikke globaalpoliitilisi õppetunde, mida tasuks jälgida ka rikastel ja arenenud riikidel.
Emily Benson: Atlandi-ülene ekspordikontroll ja koostöö tehnoloogia alal
Venemaa välisminister Sergei Lavrov sai kokku 9. aprillil 2024 Pekingis peetud kohtumisel Hiina välisministri Wang Yiga ja kinnitas Venemaa kavatsust süvendada julgeolekualast koostööd. Hiina-Vene suhete tugevnemine tõstatab põhimõttelisi küsimusi nii transatlantiliste sanktsioonide ja ekspordikontrolli pakettide heidutusvõime kui ka selle kohta, millisel määral need piiravad Hiina tihedamat julgeolekualast lõimumist Venemaaga ning suudavad ära hoida agressiivsemat tegutsemist India ja Vaikse ookeani piirkonnas.