Eesti võidud rahvusvahelise abi sprindis ja maratonis

Tänavu täitub 25 aastat ajast, kui Eestist sai doonorriik, rahvusvahelise abi andja. Arengukoostöö programmide algusest rääkis Diplomaatias septembris ilmunud artikkel “Maailma parandav Eesti – Eestil täitub doonorriigina 25 aastat“. Selles artiklis vaatleme, kuidas panustavad Eesti abiprogrammidesse kriisieksperdid, MTÜd ja eraettevõtted ning aprillis loodud Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (Estonian Centre for International Development – ESTDEV).

“Nii kriisiabi kui ka arengukoostöö on väga praktilised välispoliitika tööriistad,” ütleb välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostööküsimuste asekantsler Mariin Ratnik, kelle portfelli kuulub ka Eesti tegevus rahvusvahelise abi andmisel. Ta lisab, et neid tööriistu saab kasutada suhtlemisel ükskõik millise maailma riigiga.

“Kohaolu kriiside korral kahtlemata suurendab maailmas Eesti nähtavust usaldusväärse partnerina. Teisalt, pikemat plaani vaadates, on meil võib-olla mõne riigiga piiratud suhted poliitiliste sõnumite kontekstis, aga samal ajal on arengukoostöös väga tihedad suhted.”

Arengukoostöös võibki näha solidaarsuse ja moraalse kohusetunde väljendust, ent ka panust sellesse, et Eestil oleks rohkem sõpru rahvusvahelisel maastikul ning tervikuna stabiilsem ümbritsev keskkond.

SPRINT. Kriisiabi

Kui riik hakkab pärast suurt looduskatastroofi rahvusvahelist abi küsima, pöördutakse esmalt enamasti maailmaorganisatsiooni, ÜRO poole. Seal moodustatakse kiiresti väike meeskond, suuruses viis kuni kümme eksperti. Nad suunduvad kohe kriisikoldesse, et saada esmane ülevaade kahju suurusest ja ulatusest ning aidata nii riigil kui ka rahvusvahelisel üldsusel käivitada laiem pääste- ja humanitaaroperatsioon. Viimased 23 aastat, seega enam-vähem juba sellest ajast, mil Eestist sai välisabi saaja asemel abiandja, on neis meeskondades sageli osalenud ka Mati Raidma — rahvusvaheliselt hinnatud kriisiekspert ja Riigikogu liige (Reformierakond).

Ta läheb meie kriisiabi algusaega meenutades tagasi 1990. aastate keskpaika. “Eesti oli seadnud selge sihi liituda NATOga. Liikmeks saamiseks oli oluline roll ka väljaarendatud võimekus reageerida tsiviilkriiside korral,” räägib ta. Esimeseks sammuks NATO suunas oli liitumine 1994. aasta veebruaris alliansi programmiga „Partnership for Peace“ (PfP, Partnerlus rahu nimel).

Kaks aastat hiljem hakkas Päästeamet looma rahvusvahelist võimekust. Kaitseministeeriumi toel moodustati päästemeeskond, mis vastaks uue aja nõuetele. Ka Nõukogude Eestis olid päästjad ju olemas olnud, aga endisaegse ja lääne mõtlemise vahel ning lähenemises päästetöödele oli olulisi erinevusi.

Saime esmalt olulist abi, kogemusi ja nõu peamiselt Põhjamaadelt.

“Eks me vanemad olijad kõik mäletasime nõukogude aega ja käskude maailma, selgelt struktureeritud süsteemi. Nüüd, kui Eesti oli saanud lääneriigiks, nägime, kui iganenud selline lähenemine on,” ütleb Raidma. “Põhierinevus peitub kogu kriisijuhtimise loogikas. Ehk siis selles, kuidas korraldada erinevate organisatsioonide, kultuuride, riikide koostööd. Seda kindlasti ei kannata juhtida sellises jäigas juhtimisahelas.”

Raidma sõnul saime esmalt olulist abi, kogemusi ja nõu peamiselt Põhjamaadelt. 1997. aasta juulis sõitis uus kriisimeeskond, kus olid nii päästjad kui meedikud, esimesele PfP raames korraldatud rahvusvahelisele õppusele “Cooperative Safeguard,” mis toimus Islandil. Treeniti reageerimist võimaliku maavärina korral.

“Sealt jäi mulle pisik külge. 2000. aastal kutsusid rootslased mu enda nimekirja, olemaks ÜRO kriiside hindamise koordineerimismeeskonnaliige,” räägib Raidma. “Tegin läbi vastavad kursused ja esimesed aastad olingi nii-öelda Rootsi kriisiekspertide nimekirjas. Ent siis tuli ka meie välisministeerium ideega kaasa ja Eesti hakkas iseseisvalt oma ekspertidega ÜROs panustama.”

Lähetatud Venemaale, Turkmenistani ja Zambiasse

Nendel missioonidel ei käida küll Eesti lipu all, vaid ÜRO ekspertidena, ent oma panuse annab seegi. “Loomulikult see kõik kujundab üldist fooni ja hinnangut Eesti ja Eesti valmiduse kohta olla rahvusvahelises süsteemis panustaja,” leiab Raidma.

ÜRO missioonidel ei ole tal kindlat valdkonda ja rolli, mida alati täidab. Igal meeskonna liikmel peab olema laialdane kriisiteadmine ja kogemus.

“Mina olin esimene eestlane selles rahvusvahelises ekspertide nimekirjas, mida ÜRO kriiside puhul kasutab,” märgib ta. Nimekirjas on umbes paarsada nime, erinevate eluvaldkondade inimesi kogu maailmast. Aastate jooksul on Eestist sinna jõudnud veel mitmeid inimesi. Praegu on neid kolm.

Nendel missioonidel ei käida küll Eesti lipu all, vaid ÜRO ekspertidena, ent oma panuse annab seegi.

Missioonidest meenub Raidmale kohe kõige esimene, kus ta osales – 1998. aastal Venemaal Jakuutias, kus Lena jõe ülemjooksul tekkisid suure sula tagajärjel hiiglaslikud veemassid, mis pühkisid kaldalt ka kõik asulad. “Minu esimene missioon oli viimane ÜRO missioon Venemaal, sest Moskva ei pidanud seejärel enam õigeks rahvusvahelist abi paluda,” ütleb ta.

Hästi on meeles ka teine missioon, mis toimus vahetult peale seda, kui USA alustas 2001. aastal sõda Afganistanis ning rahvusvahelisi eksperte saadeti kahekaupa Afganistani naaberriikidesse abi andmist koordineerima. “Mina koos ühe briti härrasmehega olin Turkmenistanis, mis oli ainuke riik, kes jättis oma piirid avatuks – kõik teised riigid sulgesid piirid Afganistaniga. Kogu maailma humanitaarabi suundus Turkmeeniasse. Meie ülesanne oli koordineerida ja korraldada humanitaarkoridore Afganistani. Oli suur töö.”

Raidma viimane töö rahvusvahelise eksperdina oli tänavu Zambias, kus tema sõnul tegeleti kriisiabi järgmise vormiga. Ehk siis – katastroofi ei ole, aga riik soovib saada hinnangut oma kriisivõimekusele. “Meie ekspertidest valitud grupp oli kohal paar nädalat. Töötasime läbi kogu seadusruumi ja erinevate ministeeriumite ülesanded ning hindasime ja koostasime raporti, mis andis nõu, mida paremaks teha.”

Lisandväärtus Eesti imidžile

Rahvusvahelise töö kõrval on Raidma pidevalt panustanud ka Eesti enda 1997. aastal loodud päästemeeskonna välismissioonidel. Esimene tõsisem neist oli 2005 Indoneesia Banda Aceh’ regioonis maavärina tõttu tekkinud tsunami järel, kuhu kiirkorras siirdusid nii meie meedikud kui päästjad. Samal aastal osaleti ka Pakistani maavärina järel kriisiabi operatsioonis. Eesti päästemeeskonna seni viimane missioon oli selle aasta veebruaris Türgis, jälle maavärina tagajärgedega tegelemiseks.

Lisaks on meie kriisiabis aastate jooksul tekkinud veel üks formaat: koos Skandinaavia, Suurbritannia ja Saksamaa päästeteenistustega pakutakse rahvusvahelisele humanitaarmaailmale suurte katastoofide korral välibaaslaagriteenust.

“Vajadusel läheme kohale ja ehitame üles baaslaagri, kus on elamis- ja töötamisvõimalused ning side. Kõik ÜRO organisatsioonid ja abipakkujad saavad seda baaslaagrit kasutada juhtimis- ja koordineerimisfunktsiooni täitmiseks,” ütleb Raidma.

“See on samamoodi alati kombineeritud tiim, iga riik panustab mingi osa võimekusest. Eesti on laagritesse saatnud logistikuid ja IT-eksperte ning nüüdseks on erinevatel missioonidel üle maailma kogemust juurde saanud rohkem kui 60 meie eksperti. Jällegi on see lisandväärtus Eesti imidžile ja kohale selles suures abipakkujate maailmas.”

MARATON. Kolmas sektor koostööabi eestvedajana

Nii nagu Mati Raidma on olnud aastakümneid meie rahvusvahelise kriisiabi juures, on Riina Kuusik-Rajasaar tegelenud aastakümneid Eesti arengutöö ja selles osalevate kolmanda sektori organisatsioonide rajamise ja juhtimisega.

Valdkonda jõudis ta pärast 1990ndatel USAs Gracelandi ülikoolis õppimist ja seejärel Tennessee ülikoolis politoloogia magistrikraadi tegemist. Sellest ajast on Kuusik-Rajasaarel esimesed kokkupuuted inimõiguste organisatsiooniga Amnesty International, mille kaudu hakkas avanema maailma kriisimaastik: Rwanda genotsiid, Balkanimaades ja Lähis-Idas toimunu. Kuusik-Rajasaar tegi UNICEFiga vabatahtlikku tööd Nepalis ja töötas UNHCRi (ÜRO pagulasameti – toim) põgenikelaagris Lõuna-Sudaanis. Kokkuvõttes – nägi toimuvat kohapeal ning tõi selle teadmise ka Eestisse tagasi.

1997. aastal jõustus Eestis pagulaste konventsioon. Kuusik-Rajasaar meenutab seda ajana, mil Eesti piirile jõudsid vaid üksikud asüülitaotlejad. Teadmisi, kes ja millist kaitset neile pakkuma peaks, oli vähe. Kogemusi üldse mitte.

“Maastik, kus tegutsema hakkasime, oli algusaastatel üsna omapärane,” tuleb talle nüüd meelde. “ÜRO tegutses ja abistas veel siin, siis aga tekkis ühtäkki aeg hakata tagasi või siis pigem edasi andma: pro bono juriidilist abi pagulastele ja palju muud. 2000ndatel toimus arenguabi valdkonnas palju ja tegutseti igas suunas, ent peagi oli vaja hakata eesmärke konkreetsemaks seadma.”

Algas diskussioon, mida Eesti peaks tegema. “Meil polnud poliitilist struktuuri, strateegiat või ideed, keda me üldse täpsemalt tahame aidata,” ütleb Kuusik-Rajasaar. “Olukord oli tõesti segane, kuid teiste riikide abistamise vajadust nägid Eestis korraga mitmed inimesed.”

Jõudude ühendamisel sündisidki loomuliku jätkuna riburada pidi Eesti Pagulasabi 2001. aastal, Arengukoostöö Ümarlaud 2002. aastal ja Mondo 2007. aastal. Kuusik-Rajasaar oli kõigi nende algusega ise otseselt seotud.

Tuues abistamise eestlastele lähedale – Mondo

Mondo (esperantokeelne sõna, mis viitab võrdsemale tulevikule – toim) asutajateks olid seitse erineva taustaga Eesti inimest, keda kõiki ühendas üks tunne – et Eestis oleks vaja organisatsiooni, mille kaudu saaks teha koostööd madalama sissetulekuga riikide kogukondadega, mis looks eestimaalaste jaoks konkreetseid võimalusi panustamiseks ning tõstaks teadlikkust globaalsetest väljakutsetest, meenutatakse organisatsiooni veebitutvustuses.

Üks võtmesõna on Mondo tegevuses algusest peale olnud isiklikkus. Haridusprogramm näiteks ehitati teadlikult üles nii, et toetajatel tekiks valkonnaga just isiklik side.

On selge võlu, kui näed, et tüdruk, keda oled väikesest peale toetanud, lõpetab ülikooli.

Riina Kuusik-Rajasaar

“Tükk aega oli võimalik toetada näiteks konkreetse õpilase haridusteed abivajavas riigis ja tema käekäiguga kursis olla. Lõpuks paisus see väga suureks töömahuks, ent ometi on selge võlu, kui näed, et tüdruk, keda oled väikesest peale toetanud, lõpetab ülikooli,” toob Kuusik-Rajasaar näite. “Mäletan, et kui alguses lastega suhtlesin, siis kükitasin, et nendega suhelda otse silmast silma. Mõtlesin siis vahepeal, miks ma enam nüüd ei kükita. Ahaa, nad on ju suureks kasvanud. See isiklik suhe on ikka väga oluline.”

Nüüdseks töötab Mondo 12 välisriigis – Ugandas, Keenias, Ghanas, Ukrainas, Gruusias, Türgis, Liibanonis, Jordaanias, Süürias, Jeemenis, Afganistanis ja Birmas. Kõikides partnerriikides teeb Mondo koostööd kohalike organisatsioonidega, Ugandas on Mondol oma esindus. Mondo meeskonda kuulub üle 25 arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmahariduse eksperdi. Keskendutakse just hariduse, tervise, toimetuleku, keskkonna ja digivõimekuse programmidele.

Läbipaistvus tagab usaldusväärsuse

Mondol on ka sotsiaalne ettevõte Mondo Crafts, mis Eestis eetilist käsitööd müües toetab Mondo kogukondi maailmas. Lisaks on Eestis ka Mondo maailmahariduse programm.

Oma tegevusi rahastatakse projektide ja eraannetuste kaudu. Alates organisatsiooni loomisest on töötatud ilma püsiva tegevustoetuseta.

“Auditeerimiskohustus ja läbipaistvus annetatud raha kasutuse osas on iseenesestmõistetavad kvaliteedinõuded tõsiseltvõetavatele abiandjatele,” räägib Kuusik-Rajasaar, viidates siin ka Slava Ukrainaga toimunule. “Hea on tõdeda, et Eestis on olemas väga arvestatava professionaalse kogemuse ja kõrge mainega abiorganisatsioonid, kes ei tegutse isiklike suhete pinnalt, vaid kelle tegevus vastab valdkonnas kehtestatud rahvusvahelistele nõuetele. Mondo on katlemata üks neist.”

Maailmas on palju unustatud konflikte: Myanmar, Afganistan… Ka Süüria pole kõigi oma probleemidega kuhugi kadunud.

Riina Kuusik-Rajasaar

Nüüd Mondos ise arenguabi eksperdina töötav Riina Kuusik-Rajasaar nendib, et 25 arengukoostöö aasta jooksul on riik leidnud selgemad suunad ja jõudnud palju abistada, kuid edu on ikkagi suhteline.

“Ideaalis võiks ÜRO pagulasamet oma tegevuse juba ammu lõpetanud olla. See organisatsioon loodi 1950. aastal, et aidata pärast teist maailmasõda leida eurooplastel uus kodumaa,“ ütleb Kuusik-Rajasaar. Siis mandaati laiendati.

„Mitu põlvkonda palestiinlasi on üles kasvanud pagulaslaagrites. Tänasel päeval on 110 miljonit inimest maailmas sunnitud kodud jätma. Vajadus pagulaste toetamiseks on suurem kui kunagi varem. Maailmas on palju unustatud konflikte: Myanmar, Afganistan… Ka Süüria pole kõigi oma probleemidega kuhugi kadunud.” Seega, tööpõld on jätkuvalt väga lai.

Eraettevõtted ja arengukoostöö – Cybernetica näide

Eesti eraettevõtluse ja arengukoostöö parimaks näiteks võib pidada e-Eesti, konkreetselt X-tee projekti ja sellega seotud digilahenduste taga olevat ettevõttet Cybernetica. Turvalist internetipõhist andmevahetust võimaldav hajutatud süsteem pakub suurt huvi ka väljaspool Eestit. Cybernetica lahendusi võibki nüüd leida reas riikides, sealhulgas Ukrainas, ent arengukoostöö kontekstis on olulised Namiibia, Benin ja Tuneesia.

Cybernetica tegevjuht Oliver Väärtnõu selgitab, et praeguseks on nad neisse riikidesse tarninud Unified Exchange Platformi ehk tooteversiooni Eesti X-teest. See toimib riikides eri määral. Namiibias on see hetkel kasutusel suhtlemiseks riigiasutuste vahel ja edasine, näiteks avalike teenuste pakkumine kodanikele, on alles töös. Beninile on tehtud ka eesti.ee-d meenutav kodanikuportaal. Tuneesiaski on plaanis sarnased tooted peagi kasutusele võtta.

Turvalist internetipõhist andmevahetust võimaldav hajutatud süsteem pakub suurt huvi ka väljaspool Eestit.

Kuidas taolised arengukoostööprojektid alguse saavad?

“Kõigepealt nõustas Eesti e-riigi akadeemia Namiibiat selles, kuidas digiühiskonda üles võiks ehitada. Kui esimene konsultatsioonifaas oli läbi, pöördus riik Cybernetica poole, et kogu süsteemi looma hakata,” selgitab Väärtnõu 2015. aastal alguse saanud koostöö tausta. “Namiiblastele on kahtlemata märgiline, et eestlased neid aitavad,” usub Väärtnõu.

Benini projekt algas kaudselt siis, kui 2016. aastal valiti riigi presidendiks ettevõtja Patrice Talon. Talon seadis eesmärgiks riigi digitaliseerimise ning avalike teenuste loomise ettevõtetele ja kodanikele. “Oma ametiaja alguses tuli ta lähima kaaskonnaga Eestisse visiidile ja tahtis aru saada, kuidas Eesti e-riik töötab. Tegime neile päris põhjaliku ettekande ja kui Eesti president Kersti Kaljulaid mõne aja pärast Benini läks, tuli sealt juba signaal, et nad soovivad sõlmida lepingu Eesti riigi e-akadeemia ja Cyberneticaga,” ütleb Väärtnõu.

Usalduslik partnerlus

Kuivõrd saab tulule orienteeritud ettevõtete rääkida puhul arengukoostööst?

“Muidugi, Cybernetica on aktsiaselts ja me ise riike doteerida ei saa. Peame lõppude lõpuks tulema projektidega vähemalt nulli. Eesmärk on muidugi teenida kasumit,” sõnab Väärtnõu. “Aga ma arvan, et maailmas on palju lihtsamaid viise, kuidas raha teenida, kui arengukoostöö. Me hoolime sellest, et arengukoostöö projektid oleksid edukad ja ühiskonnad areneksid. Me aitame riikidel oma arengus edasi minna, lisaraha leida ja kitsaskohtadest üle saada ka siis, kui meil pole aktiivset lepingut.”

Seejuures ei saa lähtuda mõttemallist, justkui oleks kõigil võimalus kasutada e-teenuseid. “Kui sul on Nokia 3210, siis sellega ühelegi tänapäevasele kodanikuportaalile ligi ei saa. Nii tuleb alati mõelda, millised vahendid kodanikel on,” sõnab Väärtnõu.

“On võimalik üles ehitada riigimaju, kus inimesed käivad avalikku teenust tarbimas,” märgib ta. “Aga on ka variant luua küladesse raamatukogud, kus kohalikud saavad ligipääsu arvutile, sisse logida ja avalikke teenuseid tarbida. Eriti akuutne on see hajaasustusega regioonides – ei ole vajalik korraldada dokumentide saatmist tuhandete kilomeetrite kaugusele.”

Aafrika riikides kehtib Väärtnõu jaoks siiski ütlus: tangoks on vaja kaht osapoolt.

Selle mõttekäiguga kaasneb järgmine „aga“: “Kuidas sa üldse pakud inimesele teenust üle veebi, kui sa ei tea, kes seal teisel pool on?” küsib Väärtnõu. “Eestis on kõigil ID-kaardid, mobiil-IDd ja smart-IDd, aga Aafrikas ei pruugi inimestel olla isikukoodi või üldse mingit riiklikku identiteeti. See on küsimus, mille peale rahvusvahelised organisatsioonid ja ka Cybernetica väga tõsiselt mõtlevad.” 

Aafrika riikides kehtib Väärtnõu jaoks siiski ütlus: tangoks on vaja kaht osapoolt. “Kui riigis toimivad poliitilised kemplused ja on selge, et sind kasutatakse ära, siis on parem sellises riigis mitte toimetada. Võib olla, et võimuvahetuse käigus lüüakse plats puhtaks ja kaotad kõik kontaktid. Kinnistest ustest sisse raiuda pole arengukoostööprojektides võimalik.”

Cybernetica eesmärgiks on pikaajalised muutused ning nende loomise aluseks on usalduslik suhe. “Dialoog ei toimi nii, et meie ütleme, mismoodi meie tehnoloogia töötab, vaid kuulata tuleb ka tagasisidet, et aru saada, kuidas panna asjad käima nii, et need päriselt seal töötaks. Arengukoostöö ei tohi olla ühekordne projekt, see peab olema pikaajaline ühiste eesmärkide nimel liikumine.”

Kuidas paremini aidata? ESTDEVi lugu

Oluline areng riiklikul tasandil toimus 2021. aastal, kui asutati Rahvusvaheline Arengukoostöö keskus (The Estonian Centre for International Development – ESTDEV). “Lähtusime siin ka teiste riikide kogemusest: et välisministeerium teostab poliitika ehk ütleb, mida me teeme, kus me teeme ja kuidas me teeme. ESTDEV viib poliitikat ellu lähtuvalt nendest printsiipidest,” ütleb Välisministeeriumi asekantsler Mariin Ratnik.

Uue keskuse plaani viis valitsusse toonane välisminister Eva-Maria Liimets, kes nüüd juhib ESTDEVi Demokraatia ja õigusriigi programmi.

“Valitsuses tuli toona murda hoiak, et Eesti riik ei peaks sihtasutusi juurde looma,” meenutab ta. “Selgitasime, et selleks, et Eesti arengukoostööd tõhusamaks muuta, võiks üheks väljundiks olla uus keskus, mis oleks küll välisministeeriumi sihtasutus, kuid saaks erinevalt ministeeriumist vastu võtta ka välis- või kaasrahastust oma programmidele teistelt EL riikidelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt. Juriidilise keha mõttes on sihtasutus vorm, mis saab tegutseda vabamalt kui riigiasutus.”

On valdkondi, kus Eesti üksinda jääb arenguabi andmisel liiga väikeseks, seega on vaja partnereid, doonoreid, ühisprojekte ja ligipääsu välisrahale.

Liimetsa sõnul oli teine oluline põhjendus uue keskuse loomiseks see, et Eesti on küll teistes riikides tuntud arengukoostöö sellistes valdkondades nagu oma reformikogemuse jagamine ja e-riigi ehk digiarengu edendamine. Ent on valdkondi, kus me üksinda arenguabi andmisel jääme liiga väikeseks, seega – veelkord – vaja on partnereid, doonoreid, ühisprojekte ja ligipääsu välisrahale.

“Selgitus, et meil oleks uue keskuse kaudu võimalus lihtsamini hankeid teha, teiste sõnadega lihtsam küsida rahastust ja bürokraatlik jäikus läheks väiksemaks, kõnetas teisi valitsusliikmeid. Agentuur õnnestuski luua,” räägib Liimets.

Kiiresti tõusnud usaldusväärseks partneriks

Nüüdseks on kahe ja poole aasta vanune Eesti arengukoostööagentuur suuri projekte teinud Ukrainas, samuti Moldovas, Gruusias ja Armeenias. Aafrikas on tegutsetud neljas sihtriigis – Keenias, Namiibias, Ugandas ja Botswanas.

“Oleme välja arendanud oma võrgustiku, sest kogu arengukoostöö mõte on ju see, et sul on partnerriik, kes soovib, et sa aitaksid neil läbi viia reforme,” ütleb Andrea Kivi, kes praegu töötab ESTDEVi tegevjuhi kohusetäitjana. (23. novembril määrati uueks tegevjuhiks Klen Jäärats, kes alustab tööd 2024. aasta jaanuaris – toim).

“Ukraina ongi praegu ehk parim edulugu, mida näidata,” märgib Liimets. Käesoleva aasta juunis avati Ovrutši linnas Žõtomõri oblastis Eestis valminud ja kohale transporditud moodullastead. “Meie, eestlased, olimegi esimesed, kes läksid Ukrainasse füüsiliselt midagi üles ehitama. Aga sellele lisaks toetame ja koolitame sealseid õpetajaid.”

Eesti arenguabi on seni olnud ikkagi suuresti projektipõhine.

Ukraina abistamisel tehtava töö haaret kinnitab ka programm, millega alustati 2021. aasta lõpus. Ukrainas jäseme kaotanutele oli hakatud Eestis proteese andma. Ent siis tuli välja, et kui patsiendid läksid koduriiki tagasi, puudus neil seal igasugune tugi.

“Me lõime selle pinnale uue programmi, mis nüüd sel sügisel käivitus ja mille raames antakse neile, kellele on 100 tuhat eurot maksnud proteesid Eestis juba külge pandud, psühholoogilist tuge, et nad saaksid uuesti normaalsesse ellu naasta,” ütleb Liimets.

Need edulood siiski näitavad, et Eesti arenguabi on seni olnud ikkagi suuresti projektipõhine. Üks projekt on see, et ukrainlased saavad proteesid. Teine on nüüd see, et neile antakse ka psühholoogilist abi. Igaks asjaks oma rahastus. “Erinevate projektide põimumine, nagu proteeside puhul on näha, kinnitab, et vajadus on tegelikult hoopis teine. Asju tuleb teha laiemast vaatest lähtudes, et Eesti arengukoostööd veelgi professionaalsemaks muuta.”

Siht sertifitseerimise suunas

Kui seni on tehtud koostööd suurte rahvusvaheliste abiorganisatsioonide – näiteks Saksa arengukoostööagentuuri GIZ – omamoodi alltöövõtjatena, siis nüüd on ESTDEV liikumas suunas, et ise rahvusvahelistes projektides peatöövõtjaks saada. Eesmärgiks on jõuda ELi nimekirja, kus on sertifitseeritud organisatsioonid, kelle poole suurte arenguabiprojektide puhul pöördutakse. Seega olla organisatsioonide hulgas, kellel on otsene juurdepääs ELi n-ö pearahastusele.

“Eesmärk on kinnituse saamine, et oleme teiste rahade kasutamisel usaldusväärne partner. Selleks peame olema Euroopa Komisjoni juures akrediteeritud,” täpsustab Andrea Kivi.

“ELil on tõesti väga suured summad, mis lähevad arenguabiks. Aga üllatuslikult neid agentuure, kes vastavad tingimustele nende kasutamiseks ja on EL nimekirjas, nii palju ei olegi,” märgib välisministeeriumi asekantsler Ratnik.

“Loomulikult, sinna nimistusse pääsemiseks tuleb läbi teha erinevad kvaliteediauditid ja juriidilised alused üle vaadata. On näha, et meie agentuur on niivõrd noor, kuid täna juba väga kõrgelt hinnatud. Selle kinnituseks võib vaadata, kellega ESTDEV koostööd teeb: Saksamaa GIZ, Belgia Enabel, Prantsuse arenguabiagentuur AFD. Arvan, et ESTDEV-il saab olema iseseisev võimekus suuri projekte ellu viia. Selle kinnitust ehk sertifitseerimist me väga, väga ootame.”

Eestis on seni vaid üks organisatsioon, kes on sarnase sertifitseerimisprotsessi protsessi läbinud – E-riigi akadeemia – ja see võttis neil kolm aastat. ESTDEV on praegu viieastemelise protsessi kolmandas, auditeerimise faasis.

VEERANDSAJANDI SAAVUTUSED

Kuid lõpetuseks: millised on Eesti suuremad saavutused doonorriigina 25 aasta jooksul?

“Ma arvan, et suurim saavutus on see, et oleme aktsepteeritud, oodatud doonor väga erinevates riikides,“ ütleb Ratnik. „Ma pean silmas eelkõige Aafrikat, kuid me oleme oodatud ka idapartnerlusriikides. Ukrainas näeme seda praegu eriti, sest teeme reaalselt koostööd nendega kohapeal.”

Aafrikas aitab meid ka taagavaba lähenemine, sest meil ei ole koloniaalminevikku, mida paljud riigid endaga kannavad.

“Kui USAIDi (Ühendriikide abiameti) juht Samantha Power sügisel Tallinnas oli, huvitus ta just meie praktilistest kogemustest, sest kuigi USAID on väga mõjukas ja suur, nad kõikjal kohapeal siiski ei ole. Või teine näide: kui käisin aprillis Aafrikas, tulid prantsuse kolleegid mitmel korral suurte silmadega küsima, et kuidas on nii, et mitmel pool, kuhu meie läheme, öeldakse: “Aga me juba teeme seda eestlastega!” Kuidas te jõuate?”

Ratnik lisab, et Aafrikas aitab meid ka taagavaba lähenemine, sest meil ei ole koloniaalminevikku, mida paljud riigid endaga kannavad. “Nii saame ja võtame kõiki Aafrika riike võrdsete partneritena. Ja selle tulemusel on meie jaoks tihti uksed avatud.”

Miks jätkata aitamisega?

Üksikisiku tasandilt vaadates – ja see vaade on ehk kõige selgem Riina Kuusik-Rajasaarel ja Mati Raidmal – miks on abiandmine niivõrd oluline?

Kuusik-Rajasaar märgib, et laiemas pildis on oluline toetada riike suuremates mastaapides, seda eriti humanitaarabi kontekstis. “Abiandja seisukohalt on tekkide-sokkide saatmine oluline, sest tekitab emotsionaalse sideme, aga tegelikult tuleb lähtuda kriisikoldes olevatest vajadustest. Pagulasabi on just sel põhjusel teadlikult otsustanud anda Ukrainas rahapõhiseid toetusi.” Üldine reegel on lihtne: püüda jõuda võimalikult suurte massideni, et päästa võimalikult palju elusid.

Muidugi tunnistab ta, et arengukoostöö ja abiandmisega kaasnevad nähtused on ka kaastunde- ja annetusväsimus.

“Aga minu sõnum on ikkagi see, et maailmas toimuvaga tuleb ja saab tegeleda. Seda tuleb teha pidevalt mitmel tasandil. Lisaks poliitikale ja praktilisele abiandmisele tuleb teadmisi suurendada ka koolides ja ülikoolides – et kaasata ühiskonda ja juurutada Eesti enda kogemusi,” ütleb Kuusik-Rajasaar.

Alati on selles kõiges ka väga pragmaatiline eesmärk: aidata.

Mati Raidma

“Miks ma seda teen? Miks võtan vastu telefonikõne ÜROst või meie päästjatelt ja nõustun ikka ja jälle kriisipiirkondadesse minema?” küsib Raidma endalt ja teeb mõttepausi.

“Siin on võib-olla kaks suurt tahku. Üks on ikkagi missioonitunne: sa tunned, et sa teed midagi head ja kasulikku, millest sõltub võib-olla päris paljude inimeste elu. Ja teisalt on see ikkagi selline elukestev õpe. Iga missioonil käik annab uusi kogemusi, uusi mõtteid. Nende kahe kombinatsioonis ongi tekkinud omamoodi kutsumus. Aga alati on selles kõiges ka väga pragmaatiline eesmärk: aidata.”

Artikkel on sündinud koostöös Välisministeeriumiga.