Jäta menüü vahele
Nr 139 • Märts 2015

Eesti vajab aktiivsemat välispoliitikat

Välisministeerium võiks olla Eesti välispoliitiliste eesmärkide teenimisel paremini rahastatud.

Marko Mihkelson
Marko Mihkelson

Riigikogu väliskomisjoni aseesimees

Humanitaarabi heategevuskampaania Ukraina Heaks! Ukraina Kultuurikeskus talveriiete, jalanõude ja varustuse kogumine Ida-Ukraina sõjategevuses kannatada saanud ukrainlastele. Sõbralt- Sõbrale pood. Foto: Liis Treimann / Postimees

Venemaa agressioon Ukraina vastu ning Eesti muutumine vaba maailma piiririigiks nõuab meilt senisest aktiivsemat ning sihikindlamat välispoliitilist tegevust. Eesti kaitsevõime pole täiuslik ilma targa diplomaatiata. Seepärast on eelolevatel aastatel oluline tuntavalt kasvatada ka välispoliitika teostamiseks ettenähtud ressursse, tõstes välisministeeriumi rahastamise osakaalu vähemalt ühele protsendile riigieelarve kogumahust.

Veebruaris möödus 70 aastat sündmusest, mis suuresti pani aluse Teise maailmasõja järgsele maailmakorraldusele. Jalta konverentsil otsustasid toonased liitlased Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Suurbritannia rajada Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem, et vältida tulevikus uusi suuri katastroofe. Selle hinnaks sai Euroopa jagamine, kusjuures keskseks küsimuseks oli Poola saatus.

Jalta kokkuleppe üks osalisi Winston Churchill ütles toona: „Vaene Neville Chamberlain uskus, et võib usaldada Hitlerit. Ta eksis. Aga mina ei arva, et ma eksin Stalinis.” Ometigi, Churchill eksis. Stalin murdis oma lubadust vabadest valimistest Ida-Euroopas. Vaevalt aasta hiljem oli just Churchill see, kes 5. märtsil 1946. aastal Fultonis peetud kõnes teatas raudse eesriide langemisest Baltimaadest Aadria mereni.

Vaevalt oli Chruchill lugenud USA diplomaadi George Kennani „pikka telegrammi“, mis oli Moskvast Washingtoni poole teele pandud vaevalt mõned päevad enne Fultoni kõnet. Selles analüüsis Eestitki hästi tundnud Kennan, miks Moskva keeldus liitumast Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga ning kuidas tuleks kommunismi isoleerida.

Churchilli julge kõne ning Kennani pakutud doktriin andsid läänemaailmale sihi ja sisu, kuidas tõrjuda Nõukogude imperialismi. Berliini müüri langemine 1989. aastal sai suuresti võimalikuks just neid samu põhimõtteid väärtustades.

Kommunismi kokkuvarisemine ühes Nõukogude impeeriumi lagunemisega tähistas külma sõja lõppu. Lääs oli selle võitnud ning eriti suurtes sõdades kannatanud Euroopa riigid keskendusid rahudividendide väljavõtmisele. Selle varjus jäi aga tähelepanuta, et muutused Venemaal olid vaid dekoratiivsed.

Veelgi enam, Putin ähvardas juba siis Euroopa lõhenemisega: eurooplased „püüavad meile peale suruda uusi eraldusjooni ja müüre – need müürid võivad olla virtuaalsed, kuid ikkagi eraldavad, mis lõhestavad meie kontinendi“.

Läänes jäi märkamatuks, et Boriss Jeltsini ja Mihhail Gorbatšovi vastasseisu lõppedes suutis ennast peaaegu puutumatuna säilitada impeeriumi olulisimaid alustalasid – salateenistus. Seepärast pole ka ime, et Jeltsini taandumise järel sai Venemaa uueks presidendiks FSB direktori kohalt tõusnud Vladimir Putin.

Õigupoolest oli KGB kontrollinud Venemaa tippjuhtkonda vahetult pärast Jeltsini õnnestunud võimupööret. Sergei Stepašin suutis enne oma asumist FSK/FSB direktoriks 1994. aastal ülemnõukogu liikmena ära hoida süsteemi lammutamise ja lustratsiooni. Välisluureteenistuse (SVR) ülem Jevgeni Primakov sai aga juba 1996. aastal välis- ning paar aastat hiljem ka Venemaa peaministriks. Primakovi ja Putini vahel mahtus lühemaks ajaks peaministriks jälle toosama Stepašin.

Mida rohkem kogus enesekindlust endise impeeriumi üks alustalasid, seda revisionistlikumaks pöördus Venemaa käsitlus maailmast. Ajal, kui Euroopas usuti Venemaa pöördumatut reformikurssi ning demokratiseerumist, pani Kreml täiskäigu külma sõja tulemuste ümbermuutmisele. Juba Putini võimuletuleku koidikul unistasid tema lähikondsed valjult Vene impeeriumi taastamisest 1914. aasta piirides.

„Me peame kasutama ÜRO Julgeolekunõukogu ja uskuma, et kaitstes õigust ja korda tänases keerulises ja turbulentses maailmas on üks vähestest viisidest hoida rahvusvahelisi suhteid libisemast kaosesse. Õigus on õigus ja me peame seda järgima kas meile see meeldib või mitte. Praeguse rahvusvahelise õiguse kohaselt on jõudu lubatud kasutada üksnes enesekaitseks või Julgeolekunõukogu loal. Kõik muu on ÜRO harta järgi vastuvõetamatu ning tähendab agressiooniakti. Me peame lõpetama jõuga ähvardamise ning pöörduma tagasi tsiviliseeritud diplomaatilise ja poliitilise lahenduse teele.”

Need sõnad on kirja pannud ei keegi muu kui Venemaa president Vladimir Putin. Väga tähendusrikkal päeval, 11. septembril 2013, hoiatas ta New York Timesis ilmunud arvamusloos USAd jõu kasutamise eest Süüria vastu. Vaevalt pool aastat hiljem alustas Putin „roheliste mehikeste” varjus ning „endiste traktoristide ja söekaevurite” toel sõda Euroopa ühe suurima riigi – Ukraina vastu. Tänaseks on hukkunud tuhanded süütud inimesed.

Loomulikult tegi Putin Ukraina suunal kõike risti vastupidi sellele, mida ta oli kõigest mõned kuud varem nii õilsalt Süüria osas rõhutanud. See pole imekspandav, sest lääneriikide vastu suunatud ja strateegiliselt planeeritud desinformatsiooni kasutamine on Venemaa eriteenistuste praktikas olnud tähtsal kohal juba alates 1950. aastate lõpust. Valetamine ning faktidega manipuleerimine kuulub mõistagi värdpildi loomise juurde.

Läinud aasta lõpul küsis ajakiri Time Nõukogude Liidu viimaselt presidendilt Mihhail Gorbatšovilt hinnangut sellele, mis on praegu toimumas. Gorbatšov vastas kõhklemata, et käimas on uus külm sõda ning seda alustasid Ameerika Ühendriigid.

Tegelikult ei alustanud uut vastasseisu mõistagi Lääs, vaid selle taga on Venemaa tänase juhtkonna soovimatus leppida külma sõja tulemustega. President Putin andis oma kavatsustest maailmale esimest korda tõsisemalt märku juba kaheksa aastat tagasi Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes.

Ameerika Ühendriikide globaalset liidripositsiooni vastustades ütles Putin 2007. aastal Münchenis, et „mitte keegi ei saa olla enam kindel selles, et rahvusvaheline õigus kaitseb neid kui müür. Ma olen veendunud, et me oleme jõudnud otsustavasse hetke, mil me peame tõsiselt mõtlema globaalse julgeoleku arhitektuurile.”

Veelgi enam, Putin ähvardas juba siis Euroopa lõhenemisega: eurooplased „püüavad meile peale suruda uusi eraldusjooni ja müüre – need müürid võivad olla virtuaalsed, kuid ikkagi eraldavad, mis lõhestavad meie kontinendi”.

Kaheksa aastat hiljem on Venemaa retoorika veelgi teravam. Sealsamas Müncheni julgeolekukonverentsil võrdles Venemaa välisminister Lavrov sellel aastal Krimmi annekteerimist Saksamaa ühinemisega pärast Berliini müüri langemist.

Läänes jäi märkamatuks, et Boriss Jeltsini ja Mihhail Gorbatšovi vastasseisu lõppedes suutis ennast peaaegu puutumatuna säilitada impeeriumi olulisimaid alustalasid – salateenistus. Seepärast pole ka ime, et Jeltsini taandumise järel sai Venemaa uueks presidendiks FSB direktori kohalt tõusnud Vladimir Putin.

Sisuliselt räägib Putini ja Lavrovi järjekindel liin Venemaa strateegilisest visioonist pidada lõpuni lõpetamata sõda. Külm sõda mäletatavasti vajus ootamatu kiirusega ajalukku Berliini müüri langemise ja Nõukogude Liidu lagunemisega.

Nüüd, eriti Krimmi okupeerimise ja annekteerimisega ning sõja alustamisega Ida-Ukrainas, valis Venemaa juhtkond uue suure vastandumise tee lääneriikidega. Täpsemalt öeldes otsustati alustada seni konserveeritud külma (hübriid)sõda uue hooga, et kasvõi osaliselt pöörata tagasi „20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof” ehk Nõukogude Liidu lagunemine. Selle ideoloogiliseks raamistuseks kuulutas Putin oma niinimetatud Krimmi kõnes 18. märtsil 2014 lõhestatud vene maailma taasühendamise.

Seda kõike arvestades peab Lääs valmis olema pikemaajaliseks suhete madalseisuks Venemaaga. See nõuab kannatlikkust, enda põhimõtetele kindlaksjäämist ja tugevat liidrimeelt poliitikutelt. Kas Euroopa on selleks valmis? Mida meie saame teha, et Euroopa Liit ja NATO püsiksid ühtsetena?

Eesti välispoliitika suurimaks väljakutseks nii täna kui ka nähtavas tulevikus on ühitada julgeoleku tagamine kasvavalt ebasõbralikus naabruses meie rahvusvahelise konkurentsivõime ja soodsa investeerimiskliima hoidmise ning tugevdamisega.

Pole põhjust eitada – aeg on ärev. Viimase kaheteistkümne kuuga on rahvusvaheline meedia järjekindlalt spekuleerinud mõttega, et Venemaa surve Lääne vastu võib teravamalt esile kerkida Balti regioonis.

Nii värskelt ametist lahkunud NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen kui ka näiteks Briti peaminister David Cameron ei varja, et Venemaa ambitsioon võib olla NATO ühtsuse testimine just Balti riikides.

Mida sellest arvata? Esiteks ei tule meile üllatusena, et Venemaa ekspansionistlik välispoliitika pole kuhugi kadunud. Sama sõjakat retoorikat kuulsime juba 1990. aastatel, kui Balti riigid alles asusid NATOle lähenema.

Teiseks on NATO viimase aastaga oma tegudes näidanud, et võtab tõsiselt kõigi oma liikmete kaitsmist, kui selleks peaks tekkima vajadus. Seejuures on alliansi heidutusvõime Balti-Poola regioonis täna oluliselt kõrgem kui veel aasta tagasi. Narva on NATO piirilinn ja selleks ta ka jääb.

Kolmandaks on Eesti ise olnud järjekindel oma kaitsevõime reaalsel tugevdamisel. Asjaolu, et Eesti investeerib täna enam kui kaks protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse, on andnud meile liitlaste seas usaldusväärse partneri staatuse.

Vaatamata kõigile kasvanud ohtudele pole Eesti julgeolek olnud kunagi nii hästi kaitstud kui täna. Vabas maailmas lihtsalt pole NATO näol paremat ja töötavamat kindlustuspoliisi ühe demokraatliku väikeriigi kaitseks.

Ometi on rahvusvaheline dünaamika täna selline, kus peame targalt kasvatama oma välispoliitilist aktiivsust. Vaba maailma piiririigina tuleb Eestil võimalikult kiiresti harjuda uue normaalsusega. Ohud meie piiridel ei tohi muutuda Eesti arengupiduriks.

Seda kõike arvestades peab Lääs valmis olema pikemaajaliseks suhete madalseisuks Venemaaga. See nõuab kannatlikkust, enda põhimõtetele kindlaksjäämist ja tugevat liidrimeelt poliitikutelt.

Seepärast peame endalt küsima, kas oleme rakendanud kõik oma välispoliitilised hoovad Eesti ees seisvate peamiste küsimuste teenimisele? Kui hästi on välispoliitiline tegevus koordineeritud meie erinevate täitevvõimu asutuste vahel? Kas meie saatkondade võrgustik ja nendele suunatud ülesandepüstitus on kooskõlas Eesti prioriteetidega? Kui edukalt oleme välispoliitika ideederikkust laiendanud koostöös meie ja rahvusvaheliste mõttekodadega? Kui edukad me oleme olnud lääneriikide ühtsuse hoidmisel ja tugevdamisel? Ja lõppeks, kas meie välispoliitika edukaks teostamiseks on piisavalt ressurssi?

Eesti välispoliitikast rääkides pole juba ammu jutuks võetud selle tegevusvaldkonna rahastamist. Just praegu on väga oluline tõstatada küsimus välisministeeriumi rahastamise suurendamisest. Maailmas toimuvad muutused, julgeolekukeskkonna halvenemine ning samas globaalse riikidevahelise konkurentsi kasv nõuavad Eestilt senisest aktiivsemat välispoliitikat.

Käesoleva aasta riigieelarves leiab välisministeeriumi realt 62,1 miljonit eurot. Samal ajal on kogu eelarve maht 8,5 miljardit eurot. Seega on välisministeeriumi osakaal napid 0,7 protsenti eelarve üldmahust.

Rahvusvaheline praktika demokraatlikes riikides ei anna meile kindlat valemit. Välisministeeriumid on kõikjal rahastamisridade punased laternad. Samas on märgata siiski seda, et üldjuhul alla ühe protsendi eelarvete kogumahust nende osakaal ei lange. Näiteks kui USAs on see umbes üks protsent (49 miljardit dollarit), siis põhjanaaber Soome eraldab välisministeeriumile umbes 2 protsenti (1,1 miljardit eurot) oma riigieelarve vahenditest.

Eestis on välisministeeriumi osakaal riigieelarves olnud aastate jooksul langustrendis. Näiteks vahetult enne meie liitumist Euroopa Liidu ja NATOga 2003. aastal oli see peaaegu ühe protsendi peal (24,1 miljonit eurot). Tänaseks on see kukkunud peaaegu kolmandiku võrra.

Mõistagi ei ole küsimus üksnes konkreetses protsendis, kuid aktiivsem ja Eestile kasutoovam diplomaatia eeldab siiski senisest suuremat ressurssi. Meie välisteenistus peab olema tänasest väärikam ja Eesti huve kõige võimekamal moel suures konkurentsis kaitsev.

Eesti tuleviku seisukohalt on kriitiline lääneriikide ühismeel ning organisatsioonide, nagu Euroopa Liit ja NATO, püsivus. Venemaa on oma revisionistlikus agressiivsuses võtnud eesmärgiks kujundada ümber Euroopa julgeolekuarhitektuur, mis sisuliselt tähendab NATO lõhkumist ja Euroopa Liidu murendamist.

Täna on Putini poliitika pigem andnud vastupidise tulemuse. Euroopa Liit on ühiselt survestanud Venemaad sanktsioonidega ning NATO on kiirelt kasvatanud oma heidutusvõimet. Kuid samas ei saa välistada, et Venemaal õnnestub oma massiivse propaganda- ja mõjutustegevusega leida Euroopa riikide seas kõhklejaid või nõrgemaid lülisid.

Eesti välispoliitika jõupingutused tuleb suunata sellele, et meie partnerid ja liitlased ei kõhkleks NATO ja Euroopa Liidu võimekuses vastu seista meie piiridel olevatele ohtudele. Tulevad need siis idast või lõunast või hoopis küberruumist.

Kindlasti ei ole Eesti huvides näiteks Süddeutsche Zeitungi peatoimetaja Kurt Kisteri hiljuti kirjutatud arvamus sellest, et transatlantiline julgeolekukoostöö on ameeriklaste taandumise tõttu oma aja üle elanud ning NATO asemel peaks looma hoopis EUTO – Euroopa Liidu Lepingu Organisatsiooni. Sellised mõttearendused tuleb meil argumenteeritult suuremate arutelude päevakorrast tõrjuda.

Lääne ühismeele tugevdamiseks peaks Eesti hoiduma asjatute pingete tekitamisest oma lähemate liitlastega ning olema ise aktiivne uute seoste loomisel. Me ei tohi lubada endale asjatut solvumist, nagu see juhtus näiteks eelmisel aastal suhetes Soome või Ungariga. Eesti saatkonna sulgemine Budapestis oli kiirustatud ja läbimõtlemata otsus.

Eesti välispoliitikast rääkides pole juba ammu jutuks võetud selle tegevusvaldkonna rahastamist. Just praegu on väga oluline tõstatada küsimus välisministeeriumi rahastamise suurendamisest. Maailmas toimuvad muutused, julgeolekukeskkonna halvenemine ning samas globaalse riikidevahelise konkurentsi kasv nõuavad Eestilt senisest aktiivsemat välispoliitikat.

Muidugi on meie huvides, et Tallinnas asuks võimalikult palju välisriikide esindusi. Selle nimel tuleb jätkuvalt kõvasti tööd teha. Ja tööd tuleb teha ka nende riikidega, kes kaaluvad täna esinduse sulgemist Eestis.

Eesti välispoliitika on seda edukam, mida rohkem mõttevärskust see enda juures hindab. Meil on väga professionaalne diplomaatide kaader, kes viimase paarikümne aasta jooksul on teinud palju Eesti edu nimel. Välisteenistusse on lisandunud aastate jooksul ka täiesti uus ja hästi haritud põlvkond.

Samas tuleb olla ka enesekriitiline. Eesti on viimastel aastatel olnud välispoliitiliselt küll toimekas, kuid puudu on olnud julgemast visioneerimisest. Ilma pidevalt täieneva strateegilisema vaateta pole võimalik ka kohandada taktikalisi käike meie rahvusvahelise positsiooni tugevdamiseks. Meie diplomaatia peab harjuma sellega, et isegi väikeriigina tuleb meil näha maailma tunduvalt laiemana, kui seda on Euroopa lähinaabrus.

Riigikogu väliskomisjon on aastaid olnud Eesti välispoliitika suundumuste sepikojaks. See on koht meie välispoliitilise debati ruumis, kus erakondade väiksemad või suuremad erimeelsused peaksid sulanduma ühtseks poliitikaks. Aastatepikkune kogemus kinnitab, et Eesti välispoliitika tugineb laiapõhjalisele konsensusele. See on oluline eriti ajal, kui maailma suur muutumine eeldab väikeriik Eestilt järjekindlat tegutsemist oma rahvuslike huvide kaitsel. Loodetavasti jätkub sama traditsioon ka äsja valitud Riigikogu koosseisu ajal.

Maailma suure muutumise üheks iseloomustajaks on Aasia riikide järjekindel esiletõus nii majanduslike kui ka poliitiliste suurjõududena. Eriti oluline on mõistagi Hiina kasvutegur.

Riigikogu väliskomisjon koostas juba 2012. aastal kümnete kuulamiste kokkuvõttena raporti Eesti võimalustest Aasia suunal aastani 2025. Aasia strateegia on andnud nähtava tõuke avalikus debatis, kuidas paremini Eesti ekspordivõimalusi laiendada ning millisel viisil võiks siseriiklikud tegevused seda toetada. Eriti positiivsena tooksin välja Eesti kolme ülikooli otsuse luua ühine Aasia uuringute õppekava.

Samas peaks valitsus taastama Aasia sihtprogrammi, et paremini koordineerida väliskaubandustegevust ning toetust meie ettevõtjate turulepääsemiseks. Seejuures tuleb loobuda passiivsest ootamisest. Aasias tagab suurema edu põhimõte – riik ees, ettevõtja kõrval või järel.

Eesti välispoliitika suurimaks väljakutseks nii täna kui ka nähtavas tulevikus on ühitada julgeoleku tagamine kasvavalt ebasõbralikus naabruses meie rahvusvahelise konkurentsivõime ja soodsa investeerimiskliima hoidmise ning tugevdamisega.

Väga ilmekaks näiteks sellest, kuidas tegelikkuses toimiv poliitiline konsensus saab olla toeks Eesti välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele, on Eesti-Vene piirilepingutega seonduv.

Väliskomisjoni aktiivne parlamentaarne diplomaatia aitas olulisel määral kaasa sellele, et Eesti ja Venemaa sõlmisid 18. veebruaril 2014 piirilepingud sõnastuses, mis võtab arvesse meie peamised rahvuslikud huvid. Nende ratifitseerimine jääb juba vastvalitud Riigikogu koosseisu arutada.

Eesti välispoliitika üheks nähtavaks hoovaks on arengukoostöö ning humanitaarabi võimekus. Just praegu on välisministeeriumis käimas uue arengukava ning sihtriikide valiku tegemine.

Meie arenguabi viimaste aastate peamised sihtriigid on olnud Afganistan, Moldova, Gruusia ja Ukraina. Lisaks ÜRO kestva arengu põhimõtete toetamisele on Eesti huvides eriti meie lähinaabruse riikide aitamine nende suveräänsuse kindlustamisel.

Ja lõpetuseks. Eesti iseseisvuse parimaks tagajaks on tark ja sihikindel diplomaatia. Iseseisev Eesti on kõik suured ajaloolised võidud saavutanud koos liitlastega. Suured kaotused on meid tabanud üksi olles. Mitte kunagi enam üksi – see on keskseim küsimus meie julgeoleku pikaajalisel tagamisel.

Artikkel põhineb osaliselt 12. veebruaril 2014 Riigikogu välispoliitika debatil peetud kõnel.

Seotud artiklid