Eesti ja Tšehhi, Ukraina sõjas relvavennad

Sel poolaastal Euroopa Liidu Nõukogu arutelusid tüüriv Tšehhi peaminister Petr Fiala lausus Prahas ajaloolise Rudolfinumi lavalt, et eesistumine aitab tšehhidel mõista, et nad ei ole väike ega tähtsusetu rahvas, kelle saatuse üle otsustavad teised, kuskil mujal. Sellele järgnes kandev paus, mida tšehhid mõistsid hästi — ajalugu pole alati nende poolel olnud, see on ütlematagi selge.

Algas sõda. Sõda on tšehhi keeles válka. See sõna kostus iga päev, igal pool, kogu aeg. Ühel hetkel küsisin endalt, et kas sõda ongi siis esimene sõna, mis mulle tšehhi keelest ise külge jääb. See ei tundunud hea märk, aga mõningase mõtlemise järel taipasin, et tegelikult oli see esimene sõna hoopis spolu – üheskoos. Jah, uue, möödunud detsembris ametisse astunud valitsuskoalitsiooni nimi on SPOLU. Kuid sõnal endal on mulle märksa laiem tähendus. Tšehhide vastus sõjale —valmidus vastu hakata, ukrainlasi aidata, tohutu solidaarsus ukrainlastega, selle ülim väljendus on spolu.

Kui veebruaris–märtsis sõjauudistest tekkinud jõuetuse äng nii suureks läks, et enam midagi endaga peale ei osanud hakata, piisas vaid käia Vaclavi väljakul Ukrainat toetaval meeleavaldusel. Toona toimus demonstratsioone vaat et iga päev. Seal, tšehhidega koos, ühises inimmeres seismine, andis tagasi usu, et Ukraina võit on vältimatu. Seal oli ühendav tunne, kuis mõistsid, et oleme üks, oleme üheskoos – spolu. Üle linna voogas sinikollane. Lipud ja loosungid fassaadidel, akendel, ustel. Sinikollane kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades. Valitsushoonetel ja jalgrattakummidel.

Kui rääkisin kohalikule tuttavale, kui liigutav on tšehhide toetus Ukrainale ja kui suur on solidaarsus ukrainlastega, siis ta küsis vaid: „Sa ju tead ikka, kust see tuleb?“ Vastasin: „Jah, tean, 68“. Siin ei ole tarvis mingisugust analüüsi ega arupidamist, see on kuidagi tajutav kõiges. Lihtsalt õhuski. Nagu ka Müncheni 1938. aasta kokkulepe. Mitte et nad oleks kogu aeg sõnas või pildis nähtaval, pigem ridade vahel, ütlemata jätmistes, pikkades pausides, tšehhide eneseiroonias, pilapiltides.

1938 ja 1968

München mõjub nagu reetmised ikka, pahaendeliselt, halvavalt, tekitades umbusku ja kahtlustust, paljastades suurt haavatavust ja hirmu ajaloo kordumise võimalikkuse ees. Nagu suur ja tume pilv Tšehhi kohal.

„Müncheni fenomen, rahusobitamise vaim, mis ähvardab meid tagasi heita minevikku, on taas Euroopas esile kerkimas“, kirjutab tšehhi kolumnist Alexandr Mitrofanov maikuus, kommenteerides teatud Euroopa liidrite püüdlusi agressoriga dialoogi astuda. Autor leiab, et aastakümnete järel on Müncheni vaim ellu ärganud samades kohtades, kus ta minevikuski end ilmutas.

Pärast 1938. aasta Müncheni konverentsi, kus Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa sundisid Tšehhoslovakkiat loobuma piirialadest (Sudeedid) Saksamaa kasuks, kirjutas tollane Tšehhoslovakkia välisminister Jan Masaryk Lord Halifaxile nii: „Kui te ohverdasite mu rahva hoidmaks rahu maailmas, aplodeerin teile esimesena. Kui mitte, siis härrased, aidaku teid jumal.“ Tšehhi teab, mida tähendab olla üksi jäetud.

Praha 1968 töötab praeguses Ukraina kontekstis nagu süütenöör, nagu vedru, mis on viimase piirini alla surutud, et siis plahvatusliku jõuga lahti hüpata. Nii nagu tšehhid on saatnud rakette Ukrainasse, kaasas sõnum venelastele, et „see on teile nende eest, kelle te 1968. aastal maha lasksite“, nii on kogu Ukraina abistamise aktsioon võimalus teha tagasi, selg sirgu ajada. See on nagu plahvatuslik vabanemine vanast ja alandavast surutisest.

Ma ei oska isegi arvata, palju me Eestis Praha 1968 aasta sündmustest teame. Tuleb meelde üks raadiosaade tuntud eesti kirjandustegelasega, kes möödaminnes mainis, et oli sõjaväeteenistuse ajal 1968 Prahas. Rohkem sellest ei räägitud. Võin mõista, et tema seda teemat puudutada ei taha, aga ka intervjueerija ei küsi. Nagu oleks see midagi täiesti tavalist. Väidetavalt osales Praha kevade mahasurumises pataljon Eestist. Mida me sellest teame?

Euroopa – kodumaade kodumaa

Rääkides Tšehhist täna, ei saa üle ega ümber Vaclav Havelist – suurest Tšehhi ja Euroopa riigimehest, intellektuaalist ja humanististist maailma mõistes, eurooplasest per se. Havel ei mõelnud kitsalt Tšehhi kategoorias, vaid arutles vabalt Euroopa mõõtkavas. „Euroopa on meie kodumaade kodumaa,“ on Havel öelnud.

Tänapäeval armastatakse ju teha igasuguseid edetabeleid küll rikkamatest ja mõjukamatest antud ajahetkel. Havel oli nii mõjukas, et ta mõjutab Tšehhi poliitikat ka täna, üle aegade. See võib tunduda liialdus, aga ei ole. Teda armastatakse kirglikult ja vihatakse sama kirglikult. Ajuti tundub mulle, et rivaalitsemine käib selle üle, kellel on õigus Havelit omaks pidada. Möödunud aastal sai täis 10 aastat tema surmast. Tšehhi praegune valitsus, eesotsas peaminister Fialaga, on seadnud endale eesmärgiks käia Haveli jälgedes: hoida au sees demokraatiat, inimõigusi, sõnavabadust, riigimehelikkust – ühesõnaga, üllust ja ausust riigitüüril. Need on kõrged ideaalid, nii kõrged, et pole kõigile kättesaadavad ja kõik ei tahagi nii kõrgele püüelda.

Havel on intellektuaalselt sedavõrd ammendamatu, et oma EL eesistumise motogi „ Europe as a task“ on tšehhid laenanud tema samanimelisest esseest 1996. aastast. See on nii tuumakas, et sealt võib tänasele Euroopale sobivaid õpetussõnu leida küllaga, ka hoiatusi. Igaüks leiab sealt midagi, mida refereerida, ja kahjuks ongi juhtunud see, mis sageli juhtub — paljud viitavad ja refereerivad, ent lugenud on vähesed. Havel on kirjutanud: „Pisut eksalteeritult moel võime väita, et Euroopa ülesanne täna on taas leida oma südametunnistus ja vastutustunne ning seda nende sõnade kõige sügavamas tähenduses, mitte ainult omaenda poliitilist arhitektuuri vaid kogu maailma silmas pidades. /…/ Mulle tundub, et alles nüüd, kui Euroopa Liit on käivitamas uut kõneluste vooru oma tuleviku üle, ühes käimasolevate ühise välis- ja julgeolekupoliitika aruteludega, on eurooplased ja Euroopa poliitikud hakanud mõistma Euroopa ühinemisprotsessi sügavalt poliitilise dimensiooni kogu ulatust.“

Kui ei teaks, arvaks, et keegi tänastest riigijuhtidest on seda öelnud. See, et kõne mõjub nii tänapäevaselt, ei räägi ainult Haveli suurest elutarkusest ja ettenägelikkusest, vaid ka sellest, et omamoodi on Euroopa tagasi seal, või ikka veel seal, kus oldi 1996.

Haveli erakordsus ja sarm ei ole ainult tema intellektuaalses vaheduses, vaid julguses olla lihtne ja nimetada asju õigete nimedega.

ERRi ajakirjanikele antud intervjuus 2000. aastal, küsimuse peale, kas tänu suhteliselt väikesele rahvaarvule, majandusele ja sõjalisele võimekusele võivad Tšehhi ja Eesti tulevikus muutuda riikideks, mis Euroopa Liidu või NATO sees kuuluvad teise või isegi kolmandasse liigasse, vastas Havel nii: „Me peame käituma väärikalt ja enesekindlalt, kuid samas tagasihoidlikult. Ja mul on selline tunne, et juba ammu ei hinnata maa tähtsust ainult tema majandusliku tugevuse, suuruse või rahva arvu järgi. /…/ On vaja oskust oma probleeme selgitada. Meil on loomulikult probleeme, mis on tundmatud Lääne-Euroopa maadele ja neid on vaja lahti seletada. Aga samal ajal tuleb meil oma arvamus üldiste asjade kohta välja öelda ja käituda normaalselt. Siis hakatakse ka meisse normaalselt suhtuma. Kui me algusest saati tunneme ennast veidi teisejärgulistena ja vähemväärtuslikena, siis me hakkamegi olema teisejärgulised ja vähemväärtuslikud.“

Ajalugu tuletab end meelde

Möödunud aastal tähistasid Eesti ja Tšehhi 100 aastat diplomaatiliste suhete kehtestamisest meie riikide, tollal Eesti ja Tšehhoslovakkia vahel. Selles pole iseenesest midagi erandlikku, sellise verstapostini jõuti 2022 mitmete riikidega. Meiegi, Prahas, mõtlesime nii, ja nii-öelda pakkisime möödunud 100 aastat kauniks näituseks, mida kõikjal suure pidulikkusega esitlesime, selles sisalduva ajaloo üle eriti pead vaevamata, kuni 24.veebruaril sai ajalugu meid kätte.

Sõda Ukrainas pani meid mõistma, et ajalugu ei ole abstraktne kontseptsioon, vaid et me elamegi aja loos ja aja lugu. Eesti ja Tšehhi suhted on alati olnud lugupidavad, aga mitte eriti lähedased. Sõda Ukrainas tõi meid kokku, sest korraga said meist relvavennad. Me võitleme ühel rindel ja ühise eesmärgi nimel.

Oleme jälginud vaikse rõõmuga tšehhide iga relvasaadetist ja ühisrahastusega kogutud uskumatuid summasid relvade ostuks Ukrainale. See kõik on olnud meile tohutuks inspiratsiooniallikaks, heameel on aga, et ka tšehhid on olnud väga tunnustavad Eesti relvaabi suhtes Ukrainale. Minult on korduvalt küsitud: “Kas andsite nüüd oma relvalaod sootuks tühjaks?“ Meie seisukohad Ukrainasse puutuvalt on pea samad. Me mõlemad tahame Ukraina võitu. Ühine eesmärk on innustav ja ühendav.

Meie koostöö käigus on ilmnenud isegi uued seigad ajaloost. Näiteks, Eesti ja Tšehhi kaitseministrite kohtumisel maikuus Prahas tuli päevavalgele tõik, mida meist keegi varem ei teadnud. Nimelt olla Hispaania kodusõjapäevil tahtnud Tšehhi lennukitööstus saata vabariiklasele pommitajaid, aga salaja. Selleks oli neil vaja vahendajat, kes oleks olnud valmis võtma poliitilise riski, ja selleks vahendajaks olevat olnud Eesti.

Meie praeguse koostöö fookus on Ukrainal. Ukraina sõda on andnud meile õpetust meie enda ajaloost, faktiteadmistele on lisandunud sügavam emotsionaalne taju. Hea oleks, kui tunneksime rohkem huvi ka teiste rahvaste, näiteks tšehhide, ajaloo sõlmpunktide vastu, et kui 20. augustil laululava all järjekordseks ühislaulmiseks läheb, teaksime, mida 20. august tšehhidele meelde tuletab[1]. Miks mitte aasta-aastalt läbilauldavate ühtede ja samade laulude vahele pikkida üks tšehhidele oluline laul, 68ndast näiteks. See võiks olla muusikaliselt rikastav kogemus, mis avardaks ka meie maailmapilti ja ajalootunnetust.

---

[1] 20. augustil 1968 sisenesid nõukogude väed Tšehhoslovakkiasse