august 10, 2018

E-valitsemise väljakutsed Aafrikas

Aare Lapõnin
Erinevate Etioopia pankade makseterminalid Addis Abeba toidupoe kassas, kusjuures ükski neist reeglina ei tööta, enamikul etiooplastel pangakontosid ei ole ja keegi kaardiga ei maksa. Samas on potentsiaal digitaliseerumiseks täiesti olemas, tuleb lihtsalt erinevate pankade aparaadid ristkasutusse võtta, tõsta rahva usaldust pankade vastu ja telekomisektoris konkurents tekitada, et internet oleks kättesaadavam.
Erinevate Etioopia pankade makseterminalid Addis Abeba toidupoe kassas, kusjuures ükski neist reeglina ei tööta, enamikul etiooplastel pangakontosid ei ole ja keegi kaardiga ei maksa. Samas on potentsiaal digitaliseerumiseks täiesti olemas, tuleb lihtsalt erinevate pankade aparaadid ristkasutusse võtta, tõsta rahva usaldust pankade vastu ja telekomisektoris konkurents tekitada, et internet oleks kättesaadavam.

Eestil on võimalus eksportida oma kogemust ja infotehnoloogiat Mustale mandrile.

Digitaalne Aafrika

E-riigi ehitamine on äärmiselt keeruline ülesanne igal pool maailmas, saati siis Aafrikas. On levinud klišee, et Aafrikas pole mõtet rääkida innovatsioonist ja moodsast digitaliseerimisest,  et kohas, kus paljudel ei ole elektrit, ei tasu rääkida e-riigist. Tegelikkuses on igas Aafrika pealinnas miljoneid 3G nutitelefoni kasutajaid, kes on valmis e-riigi teenuste tarbijad. Ka rohkete juba toimivate e-teenuste olemasolu tõestab, et innovatsioon Aafrikas areneb ja kõik on võimalik.

Aafrikas on 55 Aafrika Liidu liikmesriiki, lisaks üks tunnustamata riik Somaalimaa ja mõned Euroopa ülemereterritooriumid. Keegi ei vaidlusta, et kogu kontinendi ulatuses on Aafrika prioriteet number üks konfliktide lõpetamine, kuid relvastatud konflikt või sõjajärgsed pinged on praegu „vaid” 15 riigi mõnes provintsis (Somaalia, Lõuna-Sudaan, Nigeeria, Niger, Tšaad, Kamerun, Mali, Alžeeria, Liibüa, Kongo DV, Kesk-Aafrika Vabariik, Burundi, Etioopia, Sudaan, Egiptus).

Piirkondades, kus valitseb rahu, on prioriteediks eelkõige demokraatia ja hea valitsemistava elluviimine, korruptsiooni vähendamine, vabade valimiste regulaarne korraldamine, inimõiguste edendamine – kõigele sellele saab kaasa aidata e-valitsemine. Et Aafrika riikides tavaliselt ei ole keerulist väljakujunenud bürokraatiat, on seal suurepärane võimalus teha nn konnahüpe otse digiajastusse ja uute tehnoloogiate juurde, nagu seda tegi Eesti e-riigi ehitamisel 1990. aastail, mil meid ei kammitsenud kasutusel olevad süsteemid. Juba praegu võib leida Aafrikas digitšempioneid nagu Rwanda, Mauritius, Maroko, Lõuna-Aafrika Vabariik, Botswana. Ka Aafrika Liit on teadvustanud, et e-valitsemise edendamisega võiks tegelda kontinentaalsel tasandil.

Ka on e-riike arendav Eesti ettevõte FiscalAdmin pidanud Aafrika Liidu komisjonis loenguid selle kohta, kuidas kõige efektiivsemalt e-riigiga alustada ning milliseid riske peab arengu käigus vältima. Kontinenti hõlmavate juhiste väljatöötamiseks ja liikmesriikide koolitamiseks on vaja aga süsteemsemat lähenemist, pikemaajalisemat nõu ja suuremat raha. Aafrika riigid ei peaks oma e-püüdlustes üksi olema, neile võiks olla toeks Aafrika Liit, kelle mandaadi alla kuulub demokraatia, hea valitsemistava ja avaliku halduse edendamine.

Olles töötanud neli aastat Aafrika Liidu demokraatia teemadega, olen kohanud Aafrikas e-valitsemise suhtes ka palju usaldamatust. Eelkõige olen kuulnud argumenti, et Aafrika peab kõigepealt tegelema vaesuse leevendamise, infrastruktuuri ehitamise, toidupuuduse ja relvastatud konfliktide lõpetamisega, alles siis saab hakata digivalitsusi looma. Samuti on mõnel Aafrika riigil halbu kogemusi Lääne konsultantide või arengukoostöö abil tehtud digiteerimisprojektidega1, mille tulemused on olnud kasutud ja e-valitsemise maine alla viinud.

E-valitsemise olukord Aafrikas

Mina ei nõustu sellega, et kogu Aafrika peab ootama, kuni kõik konfliktid lahenevad, ja alles siis digitaliseeruma. Vaatamata viimaste aastate mõningatele edusammudele peetakse just halba valitsemist, korruptsiooni, valimispettusi ja demokraatia puudust Aafrika konfliktide algpõhjuseks, seda tunnistab ka Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu. Aafrika enda juhtiva Mo Ibrahimi Aafrika valitsemise indeksi (IIAG) kohaselt ei ole hea valitsemistava keskmine hinne Aafrikas kümne viimase asja jooksul paranenud, püsides 50 protsendipunkti peal 100st. Puudulik on muuhulgas ka tõhus avalik haldus.

Äsja avaldatud 2018. aasta ÜRO e-valitsuse raporti2 kohaselt jääb Aafrika ülejäänud maailmast kõvasti maha. E-valitsuse arengu indeksi (EGDI) kohaselt on Aafrika keskmine näitaja küll tõusuteel (0,3433), kuid siiski maailmajagude madalaim. Maailma kõrgeim keskmine hinne on Euroopas (0,7727), e-valitsuse juhtriik maailmas on Taani (0,9150), Eesti on alles 16. kohal (0,8486), viimane koht kuulub Aafrika riigile Somaaliale (0,0566). Ainult kuus Aafrika riiki kuuluvad kõrge e-tasemega riikide gruppi: Ghana, Mauritius, Maroko, Seišellid, Lõuna-Aafrika ja Tuneesia. Paljud aafriklased ei saa aga infotehnoloogia edusammudest osa, kuna neil puudub hea juurdepääs internetile, ühenduse hind on liiga kõrge või on puudu vajalikest oskustest. ÜRO hinnangul on Aafrikas internetile juurdepääs 22 protsendil inimestest, Euroopas on see näitaja 80 protsenti.

Samas on juba praegu Aafrikas riike, kes on teinud suuri edusamme erinevate e-teenuste pakkumisel. Väike progressiivne saareriik Mauritius loob lausa piirkondlikku e-valitsemise akadeemiat. Kui tuua vaid mõned näited, siis Namiibias on Eesti firma Cybernetica toel ellu viidud UXP interoperabiilsuse platvorm, mis sarnaselt meie X-teega võimaldab ühendada erinevad riigiasutused ühtsesse süsteemi ning seeläbi tõsta avaliku sektori tõhusust. Eesti firma Nortal toel on Nigeerias lansseeritud valitsuse finantshalduse infosüsteem (GIFMIS) ning Botswanas e-maksuameti lahendus. Etioopias on kassaaparaadid ühendatud otse maksuametiga. Vähemalt 14 Aafrika riigis on kasutatud biomeetrilisi valijakaarte, Somaalimaal isegi silmaiirise tuvastamist. Zimbabwes töötab juba 1999. aastast avaliku sektori finantsjuhtimise süsteem, mis ekspertide hinnangul on kohati parem kui Eesti riigikassa IT-süsteem. Umbes pooltes Aafrika riikides on olemas mingit liiki elektroonne ID-kaart. Rwandas toimib e-riigi portaal Irembo. Kuid on ka eestlaste jaoks mitte nii omaseid e-teenuste näiteid, nagu droonide kasutamine ravimite kohale toimetamiseks kaugetesse küladesse Rwandas, loodusõnnetuste eest hoiatavate tekstisõnumite saatmine Madagaskaril või joogiveekaevude kaardistamine mobiilirakenduse abil Keenias.

Üks suurimaid Aafrika e-edulugusid on aga Keenias sündinud mobiilraha M-Pesa, mis on tänaseks levinud erinevate nimede all vähemalt 15 Aafrika riiki, kus pangakaartide või sularaha asemel kasutatakse igapäevaselt mobiilraha. Hinnanguliselt on M-Pesa tõstnud Keenias vaesusest välja kaks protsenti elanikkonnast. Paljud Aafrika riigid nõuavad mobiili SIM-kaardi saamisel isikutunnistuse koopiat, mille abil kohalikud elanikud ka rahvastikuregistris üle kontrollitakse, mis on samuti e-teenus.

Mobiiltelefon ongi Aafrikas peamine interneti ja e-teenuste kasutamise vahend. See on eriti oluline Aafrika noorte jaoks, kes näevad digitaliseerimist arenguvõimalusena ja tahavad elada sama hästi nagu nende eakaaslased  läänes ja põhjas. 41 protsenti Aafrika elanikkonnast on alla 15-aasta vanused ja kahel viiendikul Sahara-taguse Aafrika inimestest on mobiiltelefonid. Olen näinud Etioopias noori mehi, kes elavad sõnnikust onnis, aga internetti ühendatud mobiiltelefon on neil olemas. Kui oma koduriik head elu ei võimalda, võetakse tihti ette ohtlik, kallis ja kuritegelik majandusmigrandi teekond Euroopasse või Araabia poolsaarele.

Aafrika Liidu roll

Ma ei arva, et e-riigi ehitamine peab toimima keskselt ja olema tsentraliseeritud. Euroopas see nii ei olnud, kui Eesti pioneerina 1990. aastate lõpus alustas mõnede üksikute inimeste entusiasmi najal. Samas usun, et Aafrika Liidul on unikaalne võimalus just praegu digirevolutsiooni vältimatu tulekuga pakkuda oma liikmesriikidele juhiseid ja tööriistu e-riigi ülesehitamiseks. Tõsi, e-valitsemist per se ei ole nimetatud üheski Aafrika Liidu õigusaktis, kuid isegi ilma konkreetse viiteta on Aafrika Liidu õiguses olemas sätted, mis võimaldavad Addis Abebal nõuda liikmesriikidelt digitaalsete avalike teenuste pakkumist ja kodanikel nõuda oma valitsustelt rohkem läbipaistvust. Nii näiteks on Aafrika Liidus jõustunud avaliku teenistuse harta ning demokraatia, valimiste ja valitsemise harta ja vastu on võetud ka küberjulgeoleku konventsioon, mis kahjuks ei ole veel jõustunud. Aafrika Liidu õigusaktidega on see häda, et paljud riigid ei ole neid ratifitseerinud kas poliitilise tahte puudumise, kehva võimekuse või lihtsalt teadmatuse tõttu. Lisaks dubleerib Aafrika õigus mingil määral ÜRO konventsioone. Aafrika Liidus on vastu võetud ka visioon „Agenda 2063”, mis kirjeldab, kuhu Aafrika peaks sada aastat pärast Aafrika Liidu eelkäija loomist jõudnud olema. Selles on juba konkreetsete eesmärkidena mainitud professionaalset avalikku teenistust, e-teenuseid ja e-riiki.

Maailmas on mitmeid indekseid, mis mõõdavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist avalikus sektoris, kuid üksnes seda, kus üks või teine riik võrreldes teiste riikidega paikneb. Praktikutele ja e-riigi ehitajatele sellest palju abi ei ole. E-riigi ehitamine on äärmiselt keeruline ülesanne. Ellu tuleb viia sadu, kui mitte tuhandeid moderniseerimisprogramme, et jõuda e-teenusteni kõigis olulistes valdkondades. Keerukust lisab vajadus need e-teenused integreerida ühe teenuseplatvormi alla, mis peaks olema kättesaadav kõigile kodanikele e-ID abil. E-teenuste elluviimine ühes valdkonnas võtab aega ja kätkeb endas palju riske, rääkimata kõikehõlmavast e-valitsusest, mis on tohutu väljakutse. Seepärast ongi vaja selgeid ja praktilisi juhiseid ja koolitusi. Mina usun, et Aafrikas võiksid sellised teadmistekeskused – nn e-riigi akadeemiad – paikneda Aafrika Liidu peakontoris Addis Abebas ja piirkondlike majandusühenduste juures.

Miks on e-valitsemine Aafrika jaoks kasulik?

E-valitsemise edendamisega kaasneb suur hulk teisi teenused. E-valitsemine on oluline kogu Aafrika majandusele, kuna selle väljaehitamine aitab edendada ükskõik millise riigi kogu majandust. E-arendused innustavad ettevõtjaid tulema välja uute lahendustega, kuid Aafrika majandusele on sellest kasu siis, kui riik tellib teenused Aafrika enda IT-sektorilt, mitte Lääne suurkorporatsioonidelt, kes aktiivselt oma lahendusi juba Aafrikas pakuvad. Ma toon välja kaks väga konkreetset ettevõtlusega seotud teemat, mis Aafrikas viimasel ajal on aktuaalseks saanud ja mida annaks lahendada e-valitsemise kaudu.

Esiteks, Aafrika Liidu 2018. aasta eesistuja Rwanda presidendi Paul Kagame üks prioriteete on ebaseaduslike rahavoogude vähendamine Aafrikast. Kuigi täpseid arvutusi ei ole võimalik teha, voolab erinevate raportite kohaselt aastas Aafrikast ebaseaduslikult välja 50–73 miljardit USA dollarit. See peaks sisaldama nii kuritegevust kui ekspordi kogusummat, millelt maksud on jäetud maksmata. OECD andmetel anti 2016. aastal arenguabina Aafrikasse 42 miljardit dollarit, mis on veidi vähem kui Aafrikast väljasmugeldatavad summad. Aafrika retoorikas süüdistatakse raha väljavoolus kas otsesõnu Lääne suuri korporatsioone või korruptsiooni. Mina väidan, et korda tuleb saada eelkõige siseriiklik maksukogumine, millele saab kindlasti kaasa aidata e-maksuameti kasutusele võtmine. Samas ei maini lahendusena digitaalset maksukogumist ei ÜRO, Financial Integrity ega Aafrika Liidu selleteemalised raportid. Huvitav, miks ei mõelda digilahenduste peale?

Teiseks, välisinvesteeringute meelitamiseks Aafrikasse oleks riikidel hea seada investorite jaoks sisse nn one-stop-shop’id, mille kaudu saaks kiiresti ja vähema bürokraatiaga ja miks mitte ka riiki sisenemata firma luua. Kuna äritegemise kulud Aafrikas on muust maailmast kõrgemad, siis investorite meelitamiseks võiks vähemalt turule sisenemine olla lihtne. Mis ei pea tähendama loobumist „tunne oma klienti” põhimõttest, vaid lihtsalt olemasoleva paberbürokraatia kaotamist ja üleliigsete protseduuride giljotineerimist. Selliseid digitaalseid äriaknaid kasutatakse mitmel pool maailmas, sh Eestis, Hongkongis, Singapuris, praegu tegelevad nende väljatöötamisega Kosovo ja Kasahstan.

Eesti väikesed edusammud Aafrikas

Siin jõuan Eesti võimekuse juurde oma digilahendusi eksportida. Aafrika näol on tegemist suhteliselt väikse konkurentsiga ja digitühja turuga, mille hõlvamine praegu aktiivselt käib. Minu hinnangul on küsimus selles, kas Aafrika e-teenuste turu hõlvavad Ameerika või Euroopa konsultandid ja arendajad. Eesti on suutnud oma e-riigi mainet maailmas väga hästi turundada, isegi Aafrikas on kuuldud Eestist kui e-riigist. Kuid aktiivset e-lahenduste eksporti Aafrikasse Eesti riik ei toeta. Eestil on Aafrikas vaid üks saatkond (Egiptuses), Sahara-taguses Aafrikas ei ühtegi. Äridiplomaatiat Eesti avalikest vahenditest Aafrikas peaaegu ei teosta, kui välja arvata mõned visiidid ja esinemised ning välisministeeriumi, Kaubandus-Tööstuskoja ja IKT klastri ühisdelegatsioonid, mis juba on ka toonud positiivseid tulemusi. Praegu käiv ÜRO Julgeolekunõukogu kampaania annab samuti võimaluse e-riiki müüa. Siinkohal viskan kivi valitsuse kapsaaeda, sest minu hinnangul on see ettevõtlus- ja IT-ministri ning välisministeeriumi tegemata töö, ja loodan, et uus IT-minister suudab mõelda laiemalt ka IT-ekspordi edendamise peale. Ligikaudse hinnangu järgi ja targa tegutsemise tulemusena võiks Eesti IT-sektor olla võimeline teenima Aafrika turult järgmise kümne aasta jooksul miljardeid.

Eesti infotehnoloogia eksporti Aafrikasse aitab edendada Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu IKT klaster, kelle sõnul on koostöö Aafrika riikidega liikumas tõusvas joones. Eesti peaminister Jüri Ratas sõlmis 2017. aastal infotehnoloogiaalased vastastikuse mõistmise memorandumid Aafrika Liidu peasekretäri Moussa Fakiga ning Mauritiuse peaministri Pravind Jugnauthiga, samuti on Eesti IKT klastril koostöömemorandum Smart Africa organisatsiooniga. Eesti ettevõtted on täna tegutsemas vähemalt Keenia, Ghana, Rwanda, Uganda, Botswana, Namiibia ja Zimbabwe turgudel ja ehk laiemaltki. Kaubandus-Tööstuskoda ja IKT klaster on viimase aasta jooksul korraldanud ettevõtjate ühisvisiite Rwandasse, Ugandasse, Côte d’Ivoire’i ja Ghanasse, samuti on võetud vastu külalisi Eestis. Sügisel kavandatakse visiite Botswanasse ja Namiibiasse ning järgmisel aastal Smart Africa messile. IKT klastri ekspordiväravas www.e-estoniax.com on hea ülevaade ka Eesti pakutavatest e-valitsemise teenustest.

Ekspordile on toeks välispoliitika kujundamine, kus Eestil on samuti väikseid edusamme olnud. Mina püüdsin Euroopa Liidu delegatsioonis Addis Abebas töötades e-valitsemist sisse saada ELi abiprogrammidesse, kuid põrkasin ELi välisteenistuse ja arengu peadirektoraadi (DG Devco) vastuseisule. Peamiseks põhjenduseks oli taaskord, et Aafrika ei ole e-valitsemiseks valmis. Samas on ELi digivolinik Andrus Ansip koos oma kabinetiliikmete ja tehnoloogia peadirektoraadiga (DG Connect) teinud märkimisväärset tööd e-valitsemise tutvustamiseks Aafrikas. Eesti ja Aafrika Liidu memorandumi abil võiks aidata Aafrika Liidul luua oma e-valitsemise akadeemia Aafrika riikide tarbeks. Edasiminek on ka see, et Eesti diplomaadid said e-valitsemise sõnastuse sisse 2017. aasta Euroopa Liidu ja Aafrika Liidu tippkohtumise lõppdeklaratsiooni.

______

1 “Digiteerimine” on andmete digitaalkujul esitamine, “digitaliseerimine” (mitte ajada segi digiteerimisega!) – on digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõtmise protsess kõikvõimalikes ühiskondlikes ja inimtegevustes.

2 Raporti metoodika on minu hinnangul puudulik, kuid ka pooled riigid ise (sh Eesti) ei ole võtnud vaevaks raporti küsimustikule vastata.