Demokraatia kasvuraskused – Vene probleem

Nüüd valitseb Venemaal olukord, milles võib leida mõningaid kokkupuutepunkte endise Nõukogude Liiduga. Jeltsin saavutas oma positsiooni Nõukogude Liidu hajutamisega ning julgustades selle osi kahmama endale nii palju võimu kui võimalik. Putin on võimu tagasi kokku kogunud ja mitte ainult Moskvale ehk teisitisõnu föderatsiooni organile, vaid Kremlile, presidendi administratsioonile. Presidendi administratsioon on omakorda jällegi mitmes mõttes samalaadne Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretariaadiga, kontrollides valitsust ning selle tegevust.

Presidendil on oma esindajad, sealhulgas ka mitmed kindralid, seitsmes suurringkonnas, milleks kogu föderatsioon on jagatud. Nende ülesanded meenutavad nõukogudeaegsete NLKP oblasti parteikomitee sekretäride ülesandeid. Nemad esindavad keskust, kõrgeimat võimu.

Riigiduuma valimistejärgne koosseis garanteerib presidendile vabad käed kõige selle osas, mille üle konstitutsiooni kohaselt otsustavad rahvasaadikud. Poliitilise olukorra ebastabiilsust näitab see, et varem kõige suurema parteina duumas mõju avaldanud kommunistlik partei kaotas oma saadikukohtadest poole, samas kui paremäärmuslastest “liberaaldemokraadid” ja uustulnuk Kodumaa partei saavutasid üheskoos neljandiku duuma kohtadest.

Soome välispoliitikainstituudi Venemaa ja ELi programmi juht Arkady Moshes on nentinud, et Venemaa võib järgmise 20 aasta jooksul areneda mitmes suunas, kuigi kahjuks enamasti ei lange need kokku Euroopa Liidu huvidega. Üldjuhul nähakse Lääne-Euroopas Venemaa poliitilise arengu õuduspilti kommunistide tagasitulekus riigi võimuparteiks. See ei tundu olevat tõenäoline. Palju usutavam on, et kui üleüldse eksisteerib tõeline oht, siis ähvardab see ebamääraselt parempoolsest suunast, marurahvuslaste ja muulastesse sallimatult suhtuvatest ringkondadest. Rahulolematus sellega, et riigi vara müüakse naeruväärse hinna eest oligarhidele, on poliitiliselt aktiveeriv tegur. Eluolu ei ole paranenud ootustekohaselt ja allpool toimetulekupiiri elab mõnede arvestuste järgi ligi neljandik kogu elanikkonnast. Seik, et rahvastik – eelkõige meessoost elanikkond – väheneb tervishoiu viletsuse ja kogu rahva madala iibe tõttu, aitab kaasa rahulolematuse süvenemisele. Samal ajal remigreerivad inimesed endise Nõukogude Liidu teistest osadest ja venelastele see enamasti ei meeldi.

Toimiv demokraatia ja ehe õigusriik teostuvad ainult seal, kus ei peideta kalevi alla eelmise põlvkonna paturegistreid ega kujutata endale ette, et kui miski on silma alt ära, on see kadunud ka tegelikkusest.

Praegu on valitsustüüri juures jõud, mis soovivad arendada Venemaad ehtsa turumajanduse suunas ja mis vähemasti annavad lubadusi demokraatiat toetada. Mõlemani on siiski veel pikk tee. Ei ole sugugi selge, kas tavalised venelased on väga huvitatud niisugusest demokraatiast, mida viiakse ellu lääneriikides. Venemaa tunnustatud avaliku arvamuse uurija professor Juri Levada on seisukohal, et ainult kolmandik venelastest on tõeliselt huvitatud sellest, et Venemaal hakkaks valitsema läänemaade demokraatlik mudel. Enamus igatseb taga tugevat juhti, kes tagaks stabiilsema elu, kehtestaks oligarhide üle range kontrolli ja garanteeriks riigis korra. Kõike seda on just president Putin oma rahvale lubanud ja osaliselt ka andnud.

Riigi majandus kasvab tublisti eelkõige naftast ja maagaasist saadud sissetulekute arvel. Ka tooraine eksport, metallidest kuni toorpuiduni, toob hästi sisse, samuti relvatööstuse eksport. Niikaua kui energia hind püsib kõrgel, on ka riigi majandusbilanss aktiivne ja kaubandusbilanss selgelt positiivne. Olukord võib aga radikaalselt muutuda energia hinna märkimisväärse languse korral. Siis on varasemast raskem kaitsta neid majanduslikke saavutusi, millest mitmedki venelased on juba oma osa saanud. Sellise pöörde poliitilist mõju on raske prognoosida, aga midagi head see küll ei luba, vähemasti mitte ratsionaalse ühiskonnapoliitika aspektist.

Oma suurepärases teoses “Putini Venemaa” nendib üks Venemaa hinnatumaid sotsiolooge Lilia Ševtsova järgmist: “Mis Venemaad puudutab, siis sõltub uus identiteet sellest, millal Venemaa poliitilisele klassile saab selgeks vajadus loobuda bürokraatlikust, poolautoritaarsest süsteemist /…/. Poliitiline võim on peaasjalikult juhil, kelle käes on kõik võimu vahendid ja kellel on voli neid piiramatult kasutada, vastutamata kellegi ees. Niisugune võim on Venemaa süsteemi tuum ja see tõkestab vanast loobumist ning loob eeldused vana võimu katmiseks demokraatia kestaga.”

Selles vist asi ongi. Venemaal on tavalised demokraatia institutsioonid koos oma eriliste seadusandlike, täidesaatvate ja kohtuvõimu instantsidega. Need on eraldi seisvad, kuid mitte iseseisvad. Presidendile kuulub nii täidesaatev kui ka seadusandlik võim ja kohtud ei ole poliitilise võimu kasutamisest sõltumatud. Kui ajakirjandus on nõrk ja televisioon valitsuse järelevalve all, siis ei saa ka avalik sõna tegutseda tõhusalt poliitilise võimu valvekoerana.

Üks peamisi põhjusi, miks Venemaal on sügavad ühiskondlikud reformid nii rasked, on see, et Venemaal ei ole veel tõeliselt hakatud tegema lõpparvet nõukogude võimu perioodiga. President Jeltsin alustas sellega: avati arhiive, tunnistati kuritegusid kuni Soome Talvesõjani välja. Nüüd on aga taas arhiivide kasutust piiratud, käib aktiivne diskussioon nõukogudeaegse salapolitsei asutaja ausamba taastamisest endisel kohal Moskva südalinnas ning igatsetakse taga kaotatud nõukogude suurimpeeriumi aegu. Olukord erineb kardinaalselt võrdluses Saksamaaga, kus üritatakse mineviku pattudega lõpparvet teha juba pea kuuskümmend aastat ja kus see käib siiani edasi. Loomulikult ei muuda miski ka fakti, et hirmuvalitseja Hitler kaotas sõja, Stalin seevastu kuulus võitjate kilda.

Nõukogude võimu suur saavutus, võit Suures isamaasõjas kõlbab siiamaani sama süsteemi monumentaalsetele kuritegudele õnnistuse andmiseks. See takistab venelasi nägemast selgelt vana süsteemi kogu poliitilist elu korrumpeerivat mõju. Võimu, kus kesksel kohal on vana süsteemi teenrid, isegi selle vägivallaaparaadi usinad töötajad, ei saa möödanikku vaadata avatud silmadega ega teha sellest hädavajalikke järeldusi.

Venemaa ei saa enne ei terveks ega tugevaks, kui ta ei klaari lõplikult arveid oma minevikuga.

Nõukogude Liidu aegne kuulus poeet Jevgeni Jevtušenko, kes praegu elab Ühendriikides Oklahomas, on äsja tõdenud: “Venemaa ei ole veel teadlik, millist teed valida. Vähem kui sajandi jooksul oleme juba teist korda sattunud suurte ühiskondlike muutuste keerisesse. Me leiutame iga päev uusi asju, me muudame ja rakendame, aga tulevik on siiski ebakindel ning uduloori varjus. Me ei ole otsustanud, millise identiteedi poole me püüdleme.”

Venelastel on pikk enesemääratlemise ja identiteedi üle arupidamise traditsioon. See on vene kirjanduseliidi põhiharrastus. Selles kiirete muutuste maailmas, mis ei möödu Venemaast, vaid hakkab seda vormima, ei jää just kuigivõrd aega endassesüüvimiseks.

Et saada hakkama täiesti uut laadi väljakutsetega, mille spekter ulatub varisevast infrastruktuurist nõrga tervishoiusüsteemi ja tiheneva rahvusvahelise konkurentsini, läheb vaja väga selget programmi. President Putin on andnud teada oma eelolevast taaskandideerimisest. Venelased ootavad kindlasti temalt nüüd varasemast sihikindlamat tegutsemist ja suurt plaani, mille abil võiks Venemaa taas korralikult jalule tõsta. Mõned soovivad, et uus ja uljas Venemaa oleks sama võimas rahvusvaheline tegur nagu omal ajal Nõukogude Liit. Teised aga unistavad sellisest Venemaast, mille jõud seisneks selles, kui palju on riik võimeline oma kodanike heaks tegema. Vastuolulised ootused ja unistused, mis kõik korraga kindlasti ei täitu.

Tundub, et üks asi on aga selge: Venemaa ei saa enne ei terveks ega tugevaks, kui ta ei klaari lõplikult arveid oma minevikuga. Toimiv demokraatia ja ehe õigusriik teostuvad ainult seal, kus ei peideta kalevi alla eelmise põlvkonna paturegistreid ega kujutata endale ette, et kui miski on silma alt ära, on see kadunud ka tegelikkusest.

Jaakko Iloniemi on kauaaegne Soome välispoliitika kujundaja, praegu hinnatud kolumnist ja väliskommentaator.