COVID-19 ja Euroopa strateegilise autonoomia otsingud

Igale valitsusele kulub ära teadmine, kas tema poole on teel terviseoht, võtta õppust teiste riikide tegudest ning vajaduse korral pakkuda või paluda abi. Kuid COVID-19 teravdab üht tavapärase hädaolukorras diplomaatilise tegutsemise mõõdet: võimupoliitikat. Erinevalt maavärinast või mõnest teisest klassikalisest loodusõnnetusest annab inimeste liikumisega leviv haigus suurepärase võimaluse seada teised mängijad halba valgusesse, neid nõrgestada ja nendega manipuleerida. Kes on süüdi? Kes ei suuda asja kontrolli alla saada? Kes tuleb appi? Kellel on veenev lugu?

2020. aasta kevade meditsiinilis-poliitilises pöörises jõudis kurnatud Euroopa teadvusesse neli ühtaegu kõnekat ja hämmastavat tõdemust.

Esiteks ei ole Euroopa selles katastroofis mitte maailma Punane Rist, vaid haletsusväärne ohver. Teiseks on USA – võimas liitlane, kes oli alates 1945. aastast haaranud juhirolli kõigis rahvusvahelistes kriisides – võitluses pandeemiaga kõrvale jäänud ja lausa armetu. Kolmandaks oli hoopis kauge, eriskummaline ja enamiku eurooplaste seas vääriti mõistetud või alahinnatud Hiina see, kes suutis kohale lennutada tonnide kaupa meditsiinivarustust. Neljandaks avastas Euroopa üldsus viimase piisana oma alanduse karikas, et hädaabi ja võimupoliitika piir on vaevumärgatav – ning heategija saab esitada nõudmisi.

Kõik need kogemused paiskasid segamini Euroopa tunnetuse oma geograafiast ja ajaloost. Tunnete maailmakaardil vahetasid osavõtlikkus ja austus kohad. Pandeemia sundis Euroopat vaatama Hiina Rahvavabariiki kolonialismijärgse ja Ameerika Ühendriike Atlandi-järgse pilguga ning ümber mõtestama oma asukoha ja identiteedi.

Maskidiplomaatia

Need nihked võtab kõige tabavamalt kokku nähtus nimega „maskidiplomaatia“. Esimesena sai päästmiskatsete tähendust tunda Itaalia, keda tabas viirus rängalt Lombardia tööstuse ja Hiina tootmiskeskuste, teiste seas Wuhani, tihedate sidemete tõttu.

12. märtsil 2020 saabus ajakirjanduse suure tähelepanu saatel Rooma – mitte epideemia tulipunkti Milanosse, rõhutades nõnda selle ettevõtmise diplomaatilist iseloomu – Hiina Punase Risti lennuk. Välisminister Luigi Di Maio ülistas kahe riigi solidaarsust. Samal ajal tellis Itaalia valitsus Hiinalt enam kui 200 miljoni euro eest meditsiinivarustust. Itaaliasse lennutati veel hulk abisaadetisi, neist osa regionaalsetelt ja kohalikelt omavalitsustelt, ning kolmel korral saatsid neid meditsiinitöötajadki. Itaaliale tulid appi isegi mõned Hiina suurettevõtted ja organisatsioonid, näiteks Jack Ma fond. Samuti ei unustanud Hiina partnerid Genova ja Trieste sadamapiirkonna tööstust.

Järgmine peatuspaik sel uuel tõve ja tervise siiditeel oli Serbia. Märtsi keskel tuli president Aleksandar Vučić isiklikult Belgradi lennujaama, et maskipartii vastu võtta. „Euroopa solidaarsus on lastele mõeldud muinasjutt,“ ütles ta. „Mina usun oma venda, usun Xi Jinpingi.“ Märtsi lõpus teatas Tšehhi president Miloš Zeman, et Hiina on ainus, kes on tema riiki aidanud. Sellega jõudis pärale fakt, et Peking tunneb paljusid Kesk- ja Ida-Euroopa endisi kommunistlikke „vennasrahvaid“ hästi juba 1950. aastatest ja on hoidnud nendega tugevat sidet.

Peking tunneb paljusid Kesk- ja Ida-Euroopa endisi kommunistlikke „vennasrahvaid“ hästi juba 1950. aastatest ja on hoidnud nendega tugevat sidet.

Teistsugune lugu on Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikidega, kes on pärast Teist maailmasõda nautinud Marshalli plaani ja NATO kaitsega Ameerika toetust. Sestap pani Hiina maskidiplomaatia hollandlased kulme kergitama. Schipholi lennujaam ja lennufirma KLM abistasid jaanuaris ja veebruaris Hiinat diskreetselt hädaabilendudega, tänutäheks annetasid kolm Hiina lennufirmat kuu aega hiljem KLMile meditsiinitarbeid. Aprillis käis terviseminister Martin Van Rijn isiklikult Schipholis Alibaba ja Huawei annetatud saadetist vastu võtmas. Holland, kes ei ole end diplomaatiliste peensustega kunagi ülearu vaevanud, pidas sobimatuks võtta annetusena vastu 600 000 maski, mille valitsus oli ostnud. Selle vahejuhtumi silumisega tuli Hiina suursaadikul tublisti vaeva näha.

Võitluses heategija aupaiste eest seadis Euroopa end ise ebasoodsasse olukorda. Varem 2020. aastal Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Hollandist ja mujalt Hiina suunas teele pandud suur kogus hädaabitarneid oli hiinlaste palvel üle antud lehvivate lippude ja trummipõrinata. See riik juba ei salli oma maine õõnestamist. 6. aprillil piirdus Euroopa Komisjon asjakohases pressiteates pelkade faktide ja arvudega – lihtsalt teadmiseks, sest oli juba hilja teatrit teha. Juhid Pekingis seadsid end seevastu laval innukalt täies hiilguses valgusvihku.

Hiina Euroopa-poliitika

Aupaiste saavutamiseks olid lubatud kõik vahendid. Pariisis sarjas Hiina suursaadik Prantsuse COVID-19 äpardusi nii ägedalt, et kriitika pöördus ta enda vastu. Peking ei valda veel Euroopa ametivõimude ja avalikkuse keerukat suhtluslaadi. Berliinis jahmatas parlamendisaadikuid lehelugu, kuidas Hiina diplomaadid olid üritanud veenda Saksa valitsust esitlema Xi tegevust kriisi ohjamisel soodsas valguses. Valitsus kinnitas Bundestagile, et keeldus seda palvet täitmast. Üks valvas kommentaator märkas, et mitte välis-, vaid siseministeerium osales selles suhtluses: „See näitab, et Hiinast on saanud Saksamaa sisepoliitiline küsimus. See osutab meie ja Hiina suhete uuele reaalsusele.“

Pandeemia ei pakkunud eneseteadlikule Hiinale ainult märkimisväärset haaret, vaid paljastas, et Hiinal on Euroopa-poliitika, mis ei sobitu Euroopa ühegi Hiina-poliitikaga. Üldsus hakkas rahutuks muutuma.

Hiina ründav hoiak torkas iseäranis teravalt silma Ameerika küünilise tegevusetuse taustal. 2020. aasta esimese kümne kuuga suri USAs COVID-19 viirusesse absoluutarvudes rohkem inimesi kui üheski teises riigis. Ikka ja jälle pisendas president Donald Trump ohtu („gripi-sarnane“) ning pööras vähe tähelepanu ekspertidele ja nõunikele.

Pandeemia ei pakkunud eneseteadlikule Hiinale ainult märkimisväärset haaret, vaid paljastas, et Hiinal on Euroopa-poliitika, mis ei sobitu Euroopa ühegi Hiina-poliitikaga.

Muidugi ei ole Ameerika unistuse varjuküljed – rassivägivalla puhangud, ränk sotsiaalne ebavõrdsus, kurnavad sõjad, opioidikriis, poliitiline polariseerumine – Euroopale täiesti ootamatu uudis. Ent koroonapandeemiani oli tooni andnud helgem pool ehk demokraatlik vabadus, innovatsiooniarmastus, dünaamilisus ja usk tulevikku. Irish Timesis ilmus tabav artikkel: „Enam kui kahe sajandi vältel on Ameerika Ühendriigid tekitanud ülejäänud maailmas väga mitmesuguseid tundeid: armastust ja viha, hirmu ja lootust, kadedust ja põlgust, aukartust ja ärritust. Kuid on üks tundmus, mida seni ei oldud kogetud USA vastu: haletsus.“

Siseriiklikud nurjumised õõnestasid Ameerika nõudeid moraalieranditele ja üleilmsele juhirollile. Pandeemia algul käitus president Trump veel tuttava stsenaariumi järgi. Lõuna-Koreale viidates ütles ta: „Neil on palju nakatunud inimesi, meil pole. Ma ütlen ainult üht: olge rahulikud. … Maailm loodab meile.“ Selline suhtumine kadus peagi, ja mitte pelgalt sellepärast, et üleilmses võitluses koroonaravimite eest seadis ta kodumaise epideemia tõttu esikohale Ameerika huvid, vaid ka seetõttu – ja need kaks asja olid tihedalt seotud –, et Trump allutas iga välispoliitilise etteaste Hiina koroonaviiruse süü küsimusele ja Hiinaga rivaalitsemisele.

Kahe geopoliitilise vastase sõnasõda haaras endasse kogu maailma. Viiruse Superlevitajana nurka surutud Peking sõitles Nakatunud Maailma Juhiga tema mannetu COVID-19ga toimetuleku pärast. Kui USA välisministeeriumi esindaja teatas mai lõpus, et uue julgeolekuseadusega rikub Hiina valitsus Hongkongi elanikele antud lubadust, pareeris tema Hiina kolleeg selle etteheite Twitteris lühidalt: „Ma ei saa hingata.“ Ehk viimaste sõnadega George Floydilt, kelle jõhkrale surmale olid kõigis USA osariikides ja mujalgi järgnenud liikumise Black Lives Matter eestvõttel raevukad protestid. Ameerika ühiskond pidas korraga kaht võitlust inimelude eest; 2020. aastal, valimiste aastal, puges poliitika kõigile naha alla.

Geopoliitilises narratiivide lahingus jäid eurooplased lõksu. Mõlemad suurriigid nõudsid õigust kirjutada oma versioon suurest koroonaviiruse loost. Xi Jinping ootas maskide eest tänu, mis tähendas, et ei tohtinud uurida Wuhani turgu ega seda, kuidas oleks saanud viirust kiiremini peatada. Donald Trump ei soovinud kuulda kodustest läbikukkumistest ning nõudis oma vasallidelt truudusvannet geopoliitilises konfliktis, mida Washingtonis esitleti uue külma sõjana vabaduse ja türannia vahel.

Üks kõnekas juhtum näitab, kuidas need jõud andsid end tunda isegi nõnda kaugel kui Brüsseli kulissides. Desinformatsiooni vastu võitlev euroliidu üksus, mis loodi vastuseks Venemaa propagandategevusele ja on alates 2019. aastast uurinud ka Hiinat, kirjutas 2020. aasta aprillis koroonaviiruse aruande esialgses versioonis, et Peking osales „üleilmses desinformatsiooni kampaanias“ vältimaks süüdistusi COVID-19 puhangu vallapäästmisest. Selle teksti ajakirjandusse lekitamise järel hakati kartma, et karistuseks pidurdab Hiina meditsiinitarvete tarned. Pärast ELi diplomaatide Pekingis survestamist, mille käigus kasutati sõna „tagasilöögid“, lahjendati kõnealust lõiku.

Lõksus Euroopa

New York Timesi teatel sekkus asjasse ELi esidiplomaadi Josep Borrelli nõunik, et aruande avaldamist edasi lükata. Kohe järgnes kriitika lahinguvälja vastaspoolelt. USA suursaadik Hollandis Pete Hoekstra säutsus Hiina-poolse hirmutamise kohta õhinal: „Tõelised sõbrad nii ei tee.“ Vastuseks kirjeldas Borrell Euroopa Parlamendi ees säärast peenhäälestust kui diplomaatia argielu ja ütles, et tema ametkond ei allunud hetkekski survele.

Tõepoolest, diplomaatiline töö kätkebki diplomaatilisust, nagu Borrell märkis. Probleemsete tekstide mustandid on sageli teravamad kui versioon, mida adressaat lõpuks lugeda saab. See ei tähenda tingimata, et hing sai kuradile müüdud, vaid lihtsalt seda, et võeti arvesse küsimuse tundlikkust, tagajärgi ja huve. Hiina kommunistliku partei suhtes põhimõttekindlaks jäämine võib tunduda sangarlik, aga kui napib oma kodanike kaitsmiseks maske, saab õhk peagi otsa.

Niisiis tegi Euroopa 2020. aasta kevade ja suve kogemuse põhjal oma esimesed järeldused. Kui EL soovib pääseda Hiina ja USA geopoliitilis-meditsiinilise jaga-ja-valitse-poliitika vahele kiilumisest, tuleb tal enda meditsiinivahendite ja ravimite tootmises (või jaotamises) kord majja lüüa. Strateegilise autonoomiata ei saa olla narratiivset suveräänsust.

2020. aasta pandeemia vallandas ELis Hiina-šoki, mis kasvatas avalikkuse teadlikkust rahvavabariigi geopoliitilisest jõust ja enesekehtestamise tungist. Seekord ei piirdunud see informeeritud ja huvitatud ringkondadega, kes olid teravalt tunnetanud seda pärast 2008. aasta finantskriisi ja 2016. aastal alanud järjestikusi kaalukaid ülevõtmisi Saksamaa tehnikasektoris. Nüüd jõudis äratundmine otse Euroopa avaliku elu südamesse, sest tähelepanu keskpunktis oli ikkagi Euroopa enda meditsiiniline haavatavus.

Muutunud suhted väljendusid kohe poliitilise vastutuse jaotuses: Hiinast sai Chefsache ehk kõrgeima võimuladviku teema. Reisipiirangute tõttu ei saanud asja kõigi 27 ELi riigi- ja valitsusjuhi ning president Xi tippkohtumisest, mille kantsler Merkel oli 2020. aasta septembriks Leipzigisse plaaninud. Oktoobri alguses kinnitasid presidendid ja peaministrid ühel häälel sihti saavutada strateegiline autonoomia. See on märkimisväärne kontseptuaalne läbimurre, sest osa liikmesriike oli aastaid selle vastu põigelnud, kuna pidasid seda ohuks Altlandi-ülesele kaitsekoostööle. Nüüd hakati pandeemia paljastatud meditsiinilise haavatavuse ja ravimitööstusliku sõltuvuse mõjul nõudma vabanemist Hiina-Ameerika pitsitusest. Ühtäkki oli sõltumatu välispoliitika laiema avalikkuse teema.

Euroopa metamorfoos

Selles suurvõimude duellis muutus Euroopa enda metamorfoos veelgi pakilisemaks. Täht-tähelt reegleid järgivast poliitikast ei piisa pealetükkivate vastaste ja üleilmse turbulentsi tõrjumiseks. See õppetund eelmisest, kriiside kümnendist kehtib iseäranis ilmekalt üleilmsel poliitikalaval. Sestap tuleb ELil edaspidi nii Hiina- kui ka USA-poliitikas seista oma huvide eest, olles mängija, kel on nii võim kui ka narratiiv. See on ajalooline pöördepunkt Euroopa suhetes mõlema suurvõimuga.

Hiina tõus häirib selgelt Ameerika ja Euroopa suhteid. Washingtonile tähendab see geopoliitilist katsumust, mis varjutab kõik muu. USA alustas juba president Barack Obama ajal pööret Aasiasse ehk keskendus rohkem Vaikse ookeani piirkonnale. Ilmselt esimest korda paljude sajandite järel lükatakse Euroopa maailmapoliitika näitelaval kõrvalossa.

President Trumpi ajal halvenesid Ameerika ja Hiina suhted kiiresti: juba tema ametiaja algul puhkesid kaubandussõjad ja liitlastele asuti survet avaldama, et nad jätaksid Hiina isolatsiooni, sealhulgas tehnoloogia vallas. Nagu eespool visandatud, imbus see rivaalitsemine 2020. aastal pandeemia ajal kogu maailma avalikku ellu, vallandades vihase narratiivilahingu, geopoliitilis-meditsiinilse vaktsiinivõidujooksu ja vägikaikaveo Maailma Terviseorganisatsioonis.

Ühendriikides pani i-le täpi kaitseminister. Vahetult enne 2020. aasta presidendivalimisi otsustas ta, et alates 2021. aastast peab pool sõjakoolide õppekava mahust pühenduma Hiinale. Ameerika kujutluses on Hiina rahvavabastusarmeest saanud lõplikult Vene Punaarmee strateegiline ja narratiivne järeltulija.

Bideni valikud

Seistes silmitsi Trumpi Hiina-pärandiga, valis uus president Joe Biden 2021. aastal ühtaegu nii sama teekonna jätkamise kui ka katkestamise. Tal ei olnud võimalik tagasi tõmbuda vastasseisust Xi Jinpingiga, see jätnuks temast pehme mulje, kuid ta hülgas liitlasi ja rahvusvahelisi organisatsioone häiriva ja nõrgestava poliitika. Selle asemel näeb ta USAd taas vaba maailma iseteadliku juhina. Samas on Bidenil valijate vastumeelsuse ja ka Ameerika võimu suhtelise kahanemise tõttu raskem kui tema sõjajärgsetel eelkäijatel – kõigil Trumanist Clintonini, kes kujundasid üleilmse Pax Americana – panna kodused ja üleilmsed huvid usaldusväärselt kokku kõlama.

Sellel katkestusel ja järjepidevusel on sama päritolu. Kuna geopoliitiline konflikt Hiinaga kogub jõudu, panustab Biden tuttavale Ameerika imperialismi kaardile: „Meie võim on teie vabadus.“ USA mõistab, et selle katsumusega ei saa ta üksinda hakkama. Otsa oli juba 2019. aasta algul lahti teinud Bideni praegune välisminister Antony Blinken, kes soovitas koos uuskonservatiiv Robert Kaganiga luua „demokraatiate liiga“. Biden teatas, et tema esimesel ametiaastal toimub „demokraatiate tippkohtumine“. Washingtonis võtab kuju uue külma sõja narratiiv, kus võimuvõitlus Pekingiga võimendub hea ja kurja heitluses. Euroopa demokraatlikud riigid on loomulikult heade poolel.

See on aga teravas vastuolus Hiina Euroopa-käsitlusega. Kui Xi Jinping kasutab Hiina ja USA suhetest rääkides alati sõna suurriigid, siis Euroopa puhul rõhutab ta suurte tsivilisatsioonide sidet. Tema sõnul on Hiina vanim seni eksisteeriv tsivilisatsioon, mis esindab Ida, sellal kui Lääne tsivilisatsiooni juured asuvad Euroopas. Xi arvates peavad Hiina ja Euroopa tegema säärase ajaloolise vastutuse tõttu koostööd ning looma maailma, kus kõik riigid on võrdsed hoolimata nende poliitilis-majanduslikest süsteemidest.

Multipolaarne maailm

Euroopa valitsuste ja ELi institutsioonide esimene reaktsioon pärast 2020. aasta Ameerika presidendivalimisi sundis neid ulatama Joe Bidenile kergendatult käe – peaaegu veel enne seda, kui tema jõudis neile käe ulatada. Kummatigi peaks mitu kaalukat selle ja eelmise külma sõja erinevust meid mõtlema panema.

Üleilmne majanduslik vastastiksõltuvus on jõudnud uuele tasemele ning muutnud geopoliitilise konflikti panuseid. USA ja Nõukogude Liit pidasid ideoloogilist ja territoriaalset lahingut, kus olid omad kuulsad tulipunktid, sealhulgas Berliin, Kuuba ja Vietnam. Ent kapitalistliku Lääne ja idabloki majandussidemed olid minimaalsed ning seetõttu avaldas kaubavahetuse ja äritegevuse piiramine kommunistliku blokiga Lääne-Euroopale tühist mõju.

Praegu on olukord sootuks teistsugune. Koroonaviiruse kiire levik maailmas on toonud ilmsiks, kui tihedalt põimunud on üleilmsed tarneahelad. Nende lahtiharutamine ja eraldamine, nagu soovitavad Ameerika kõva käe pooldajad, oleks Euroopale majanduslikult hukatuslik – kui see üldse võimalikki on.

Liiati näitab Ameerika segadusttekitav COVID-19ga toimetulek, kui nõrgenenud ja lõhestunud on see riik, samal ajal kui Hiina rühib enesekindlalt ja resoluutselt edasi. NSV Liit saavutas oma parimail päevil 60 protsenti Ameerika jõukusest, Hiina seevastu võib lähitulevikus USA-le mitte ainult majanduslikult, vaid ka tehnoloogiliselt ja sõjaliselt järele jõuda. Kui vahetult pärast Teist maailmasõda oli USA käes umbes pool maailma rikkusest, siis nüüd kõigest üks seitsmendik.

Euroopa ei tohi enam olla sabassörkija, kes kuulutab – ilma et teda kuulda võetaks – universaalseid väärtusi ja reeglitel põhineva poliitika kokkuleppeid.

Ei Hiina ega USA suuda praegu saavutada üleilmset ülemvõimu. Seetõttu on vaja leida jõudude tasakaalu ja kooseksisteerimise vorme ning sestap ka pluralismile mõtlemist.

Euroopa Liidu enesekindlus ja missioonitunne on võrsunud muu hulgas universaalsest, neutraalsest ja võimuvabast rahvusvahelisest areenist. Pandeemia ja selle tulemusel Maailma Terviseorganisatsiooni ja ÜRO politiseerimine Pekingi ja Washingtoni poolt on selle areeni kildudeks paisanud. Seetõttu tuleb ELil nüüd kaitsta mitte ainult multilateraalset maailmakorda, mis on võimatu Ameerika võimu alusmüürita, vaid ka edendada multipolaarset korda. See tähendab, et ELil tuleb esmalt välja kujundada ambitsioon olla ka ise kaalukas kese, suurvõim suurvõimude seas. Alles siis võtavad USA ja Hiina Euroopat kui kaasmängijat maailma areenil tõsiselt.

Selline geopoliitiline püüdlus eeldab – nagu kinnitavad ilmekalt Ameerika näide ja Hiina vastunäide – strateegilist suutlikkust seada prioriteete, mida toestab avalik tahe toimida ühtse Euroopana, tegutseda ja nõuda ruumi. Omakorda selle saavutamiseks ei tohi Euroopa enam olla sabassörkija, kes kuulutab – ilma et teda kuulda võetaks – universaalseid väärtusi ja reeglitel põhineva poliitika kokkuleppeid. Maailmalaval tegutseda tahtev mängija laseb end kiskuda sündmuste keerisesse ning võitlusse maa, tehnoloogia, juurdepääsu, mõju ja maine pärast. Ning peab seejuures rääkima kaasmängijate keelt, võimu keelt.

Selles mõttes on Bideni ametiaeg ajalooline kingitus, mida ei tohi raisata teesklusele, nagu võiksid ELi ja USA suhted jälle normaliseeruda, nagu mõned Euroopa poliitikud on vastutustundetult arvanud. Bideni ametiajas tuleb näha väga oodatud hingetõmbepausi, mil Euroopa saab valmistuda tulevikuks.

---