Birma “distsiplineeritud demokraatia”
Aung San Suu Kyi vabastamine ei tähenda veel Birma “Mandela momenti”.
Briti koloniaalvaldustest sündinud Birmal oli vaatamata vaidlustatud poliitilisele struktuurile vähemalt võimalus saada Kagu-Aasia üheks edukaimaks ja jõukaimaks riigiks. Tollane haridustase oli üks eesrindlikemaid, riisiekspordiga juhiti maailmas, rääkimata rikkalikest loodusvaradest. Ent tänaseks on Birma nii mõnegi näitaja poolest maas Etioopiast. Riigist on võõrutatud mitte ainult vähemusrahvused, kelle ootused uuele föderaalsele Birma Liidule lahtusid võimu koondudes keskvalitsuse kätte ning kaasnevate assimilatsioonipoliitikate tagajärjel. Ka suurem osa riigi rahvastikust üldse – tavakodanikud sõltumata rahvusest – näitasid üsna selgelt oma suhtumist, hääletades ülekaalukalt maha valitseva sõjaväelise hunta juba 1990. aastal. Ent Birma (ehk Myanmar) on üks kahest riigist maailmas, kus jätkub 1960-tel aastatel riigipöörde läbi võimu võtnud sõjaväeline režiim.
Möödunud kuul korraldatud valimistel – mis rahvusvahelise (Lääne) üldsuse poolt ette “võltsiks” kuulutati – kindlustasid Birma kindralid riigis oma võimu ka “legaalselt”. Ülekaalukas valimisvõit korraldati parteile, mis valimiste puhuks asutati militaristlike sugemetega massiorganisatsioonist Liidu Solidaarsuse ja Arengu Selts (Union Solidarity and Development Association). Vaatamata taolistele murettekitavatele arengutele on rahvusvahelise üldsuse tähelepanu hoopiski koondunud nädal pärast valimisi koduarestist vabastatud opositsioonipartei juhi Aung San Suu Kyi igale sammule. Kui 1990. aastal sõjaväeline hunta Aung San Suu Kyi juhitud Rahvuslik Demokraatialiiga (National League for Democracy) valimisvõitu ei tunnistanud, siis seekord enne valimisi saatis hunta tema partei lihtsalt laiali. Kas üldse ja mida suudab taolises olukorras Aung San Suu Kyi teha – isegi kui ta omab kohta 2010. aasta “maailma saja parima mõtleja” hulgas (valituna ajakirja Foreign Policy Magazine poolt)?
Birma armastatuim naine jätab kiivrites ning püsside ja kilpidega varustatud sõdurite taga hapra mulje – just taolisel videoülesvõttel tervitas ta oma koduväraval 2007. aasta septembris kõige hiljutisemast massimeeleavaldusest osavõtjaid. Ent naise välisest haprusest pole riigis valitsevad kindralid end petta lasknud. Birma rajaja Aung Sani tütart on koheldud kui suurimat ohtu riiklikule julgeolekule ja hoitud koduarestis 1989. aastast alates väikeste vahedega kokku üle 15 aasta. Et samad kindralid ta novembris koduarestist vabastasid, osutab pigem nende “äärmisele enesekindlusele” võimupositsioonil, pakub endine BBC Birma korrespondent Larry Jagan. Nobeli preemia laureaati Aung San Suu Kyid on sageli võrreldud Lõuna-Aafrika Nelson Mandelaga– ent tema vabastamine ei ole Birma “Mandela moment”, hoiatab Jagan.
Birma rajaja Aung Sani tütart on koheldud kui suurimat ohtu riiklikule julgeolekule ja hoitud koduarestis 1989. aastast alates väikeste vahedega kokku üle 15 aasta.
Seitsmendal novembril toimunud valimised on osa protsessist, mida valitsev sõjaväeline hunta nimetab “distsiplineeritud demokraatia” loomiseks riigis. Läbi mitmete legaalsete vahendite – nagu konstitutsioon, referendum ja parlamendivalimised – tegeleb sõjavägi oma võimu kindlustamisega igaveseks. Protsessi ohjavad ja kontrollivad kindralid rangelt. Hunta valis “esindajad” konstitutsiooni “arutama” ja kirjutama (mis toimus pausidega perioodil 1993–2007) – mille referendumil vastu võetud lõplik variant garanteerib 25% 440-kohalisest parlamendist sõjaväele. Samuti annab konstitutsioon relvajõudude ülemale suure võimu – too võib kuulutada välja eriolukorra, laiali saata parlamendi ja lahti lasta valitsuse, olles volitatud seda tegema katsete puhul seadust muuta suunas, mis ei vasta sõjaväe huvidele. Samas ignoreeriti täielikult näiteks 2004. aastal konstitutsioonikomisjonile 17 vähemusrahvusest relvarahugrupi poolt pakutud ettepanekut jaotada seadusandlik võim keskuse ja osariikide vahel võrdsemalt. Isegi uue parlamendi liikmetel lubatakse seadusega sõnavabadust vaid juhul, kui see ei ohusta riiklikku julgeolekut, riigi ühtsust ega “riku” konstitutsiooni.
Valimistele eelnenud aastapikkuse kampaania käigus kasutasid sõjaväelise hunta poolt üles seatud parteid oma suuri eeliseid nii riiklikult kontrollitud meedialigipääsu kui ka riiklike ressursside osas. Registreerida ei lubatud aga potentsiaalselt suure toetajaskonnaga vähemusrahvuste parteidel nagu näiteks katšinite hulgas laialdast toetust leidnud Kachin State Progressive Party, mille rajasid katšinite relvarahugrupi liidrid. Birma opositsioonigruppide ja teiste vabade meediaallikate kodulehed pakuvad loendamatuid dokumenteeritud juhtumeid ebaõiglasest valimispraktikast.
Valdava enamuse “häältega” “võitnud” hunta poolt üles seatud parteil seisab nüüd ees ülesanne valida riigile president – kes partei peasekretäri sõnul neil juba enne hääletust ära valitud.
Seitsmendal novembril toimunud valimised on osa protsessist, mida valitsev sõjaväeline hunta nimetab „distsiplineeritud demokraatia” loomiseks riigis.
Ent Aung San Suu Kyi esimesed vabadusenädalad on tõhusalt välistanud mõnede analüütikute arvamuse, nagu oleks pikka aega isolatsioonis hoitud Birma vabaduseikoon riigi sisepoliitikas muutunud kõrvaliseks isikuks. Kannatlikult ootas rahvamass 13. novembril 2010 Leedi värava ees tema esmakordset majast väljumise hetke – ning rahvahulk oli vaatlejate hinnangutel arvukam ja noorem kui Suu Kyi eelviimase vabastamise ajal 2002. aastal. Annulleeritud Rahva Demokraatia Liiga peakorter täitub jälle iga päev inimestega vaatamata sellele, et riiklik salapolitsei teeb avalikult igast saabujast pildi. Kindralid on ka varem Suu Kyid alahinnanud. Tema vabastamine ja avalikkuses tegutsemine on paljudele andnud lootust, julgust ja motivatsiooni, kuigi samas ollakse realistlikud. Aung San Suu Kyi ise võtab aega, et end kurssi viia muutustega, mis tema viimase seitsmeaastase koduarestis viibimise ajal ühiskonnas toimunud. Igal tema sõnal kui sammul on tohutu kaal nii Birma tavakodanike ja opositsioonipoliitikute jaoks nii kodumaal kui eksiilis, kaasa arvatud vähemusrahvuste ja enamuse relvarahugruppide hulgas, aga ka nii Euroopa Liidu valitsuste kui USA jaoks nende Birma ja ASEANi poliitikate kujundamisel. Tema igal sõnal, tegevusel ja tegemata jätmisel on kaalu kõigi jaoks, väljaarvatud hunta juhtkond, kes enda arvates “selle naise” ja tema partei riigi poliitikast igaveseks kõrvaldanud olid.
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Tobias Nurmsalu: Eesti-Jaapani suhted ja potentsiaal nende arendamiseks
Väikeriikidel, näiteks Eestil, on rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse saavutamiseks harva võimalust kasutada „kõva jõu” ehk otsese poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu vahendeid. Seetõttu on tähtis olla globaalsel plaanil esilekerkiv, silmapaistev – omandada mõjuvõimu „pehmet jõudu“ kasutades ehk arendada võimekamate riikidega diplomaatilisi suhteid.
Punane kaart igale kodanikule ehk Põhja-Korea filmitööstusest Brigitte Weichi “Neli, viis, kuus” näitel
Kui süsteemikriitilisi filme on Põhja-Koreast tehtud lugematul arvul, siis vähe on selliseid lääne filme, mis on tehtud koostöös Põhja-Korea enda filmitööstusega. Üks selline on Austria režissöör Brigitte Weichi linateos “Neli, viis, kuus” (“... ned, tassot, yossot …”), mis räägib Põhja-Korea jalgpallinaiskonnast. Diktatuuri argielu kujutav film on ilmekaks näiteks, kuidas Põhja-Koreas ei imiteeri mitte kunst elu, vaid elu kunsti.
Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks
Aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud, aga ka Venemaa sõda Ukrainas, on tõstnud Hiina Kesk-Aasia riikide jaoks võtmepartneriks. Samal ajal on energiasektor Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.