Benjamin Tallis: Eurooplased, õppige tippmeeskondadelt, kuidas võitjaks tulla!

Euroopa maailmajao langus võrrelduna teiste esilekerkimisega on tekitanud paljudele Euroopa liidritele mahajääja mentaliteedi. Nemad lasevad sörki, ehkki teised lippavad täiest väest. Näib, nagu eurooplased lepiksid oma loojakuaastate kättejõudmisega selle asemel, et teha erakordseid pingutusi. Seda ei või demokraatiad endale lubada. Ajaloolise anomaaliana said demokraatiad domineerida vaid seepärast, et nad näitasid end parimana. Aeg nõuab, et võitjamentaliteet siin taas omaks võetaks.

Hea uudis on, et mitmed riigid Euroopas – muidugi ka Eesti – on juba hakanud tõsiselt tegutsema. Balti riigid ja teisedki on pühendunud Ukraina võidule ja kulutavad riigikaitsele SKT-st suure osa. Nad olid Kiievile relvade tarnimisel esirinnas, sundisid Venemaa sõnasõjas kaitsesse, veensid liitlasi rohkem tegema ning toetasid Taiwanit Hiina vastu.

Geopoliitiliste väljakutsete kõrgusele tõusmiseks peavad Euroopa põhimängijad – eriti Saksamaa – loobuma mitmest kahjulikust dogmast.

Ent diplomaatilises kultuuris, milles eelistatakse otsusele jõudmist vähima ühisnimetaja laadis, ei saada vähemuse tegevusest alati aru õigesti: sütitava eestvedamise ja tõsiseltvõetava meeskonnatööna. Selleks, et tõusta meie geopoliitiliste väljakutsete kõrgusele, peavad Euroopa põhimängijad – eriti Saksamaa – loobuma mitmest kahjulikust dogmast ning oma töö üle järele mõtlema.

Eeskuju tuleks võtta parimatest spordimeeskondadest. Ma ei naeruväärista nende soovitustega geopoliitikat, kus on kaalul palju rohkem ning tagajärjed märksa rängemad, vaid uurin, kuidas kanda õppetunde üle sellelt teistsuguselt, aga samuti pingeküllaselt võistlusväljalt.

Juhtivad poliitstrateegid, nagu Alastair Campbell, on ammu säärase risttolmeldamise heaks kiitnud. Sam Walkeri raamat „Kaptenite klass“ („The Captain Class“), kus lähtutakse juhtimisalasest kirjandusest, on leidnud vastukaja sõjaväeringkondades, aga rahvusvahelises poliitikas tunnevad seda vähesed. Siin esitan ma üksikuid ideid Walkeri raamatust, et demonstreerida, kui palju on geopoliitilise tiimitöö lihvimisel abi avaramast silmaringist.

Harmooniat hinnatakse üle

Kuuleme tihti, et Euroopa ühtsus tuli Vladimir Putinile üllatusena ja Ukraina heaks on imesid tehtud. Siiski pole see tõsi. Tervikvaates on Euroopa olnud Ukraina relvastamisel liiga aeglane ja Venemaa suhtes ülearu leebe. Ühtsus pole ju viinud taasrelvastumiseni, milleta Euroopa ei suuda end kaitsta.

Euroopa edusammude esirinnas on olnud väike rühm riike, kes soovitavad, milliseid punkte päevakorda võtta, ja kutsuvad teisi järgnema. Kinnitades, et nende hoiak teenib Euroopa põhihuve, on nad eeskuju pakkumise teel juhtinud isegi siis, kui see on kellelegi meelehärmi valmistanud. Keeldudes vähima ühisnimetajaga leppimast, seavad nad esikohale meeskondlikud eesmärgid: võidu Ukrainas, Venemaa lüüasaamise, turvalisuse demokraatiatele Euroopas ja üle maailma.

Seda avangardi on süüdistatud hulljulguses, segaduse külvamises või tülide algatamises, mida nad sunnivad meeskonnakaaslasi enda eest lõpuni pidama. Ent selle asemel tähendab nende tegevus hoopis parimat meeskonnatööd. Balti riikide põhimõttekindel suhtumine Taiwanisse, sanktsioonide jõustamisse, Ukraina võidu hädavajalikkusse ning EL ja NATO kiiresse laienemisse valmistavad Berliinis ja teistes pealinnades paraku rahutust, mitte ei inspireeri.

Euroopa avangardi on süüdistatud hulljulguses, segaduse külvamises või tülide algatamises, ent selle asemel teevad nad parimat meeskonnatööd.

Walker põhjendab, et „meelerahu pole tõest tähtsam”. Õpetlik näide on Philipp Lahm. Enne, kui temast sai Müncheni Bayerni kapten, oli ta meeskonda arvustades tavasid rikkunud. Lahm tõestas, et mängijad peaksid ellu viima uut filosoofiat ja selget identiteeti. Ta teenis Bayerni juhatuse meelepaha ja sai karistada. Ehkki Lahmi kritiseerisid ägedasti ka endised Bayerni kaptenid, oli tal õigus, millest juhatus sai pärast aru. Kui tema nõutud muutusi juurutama hakati, sammus Bayern võidult võidule.

Juhtimisteoreetik Karen Jehni terminites algatas Lahm konflikti pigem ülesannete kui isikute vahel, pakkudes nurjuvale tegutsemisviisile konstruktiivseid alternatiive. Ilma Lahmi sekkumiseta oleks Bayern rutiini takerdunud selle asemel, et loobuda aegunud mõtlemisest ja enesega rahulolust, ning jätnud vajalikud muudatused tegemata.

Staaridest ei saa häid kapteneid

Alates 2008. aastast on Euroopa olnud sarnases olukorras. Uue reaalsusega on hakatud kohanema alles viimasel kahel aastal. Ikkagi tahetakse aeg-ajalt naasta vanade harjumuste juurde, näiteks tugineda Prantsuse-Saksa eestvedamisele selle asemel, et soosida teistegi algatusvõimelisust. Mõistmisest, et senistele edusammudele vaatamata tuleb muudatusi teha selleks, et terendavat allakäiku ära hoida või viia oma edu järgmisele tasemele, jõuame teise tavalise eksimuseni.

1990. aastaks peeti Chicago Bullsi Michael Jordanit üheks parimaist üksikmängijaist korvpalliajaloos. Ent kui ta oli meeskonna ainus kapten, ei suutnud nad kordagi NBA tšempioniks tulla. Bullsi kuldne ajastu algas alles siis, kui tagasihoidlik Bill Cartwright sai kaaskapteniks ning kehtestas teistsuguse, meeskonnakaaslasi paremini toetava meeleolu, nagu Jordan viimaks möönis. Jalgpallis tõstab Walker esile sarnast dünaamikat Zinedine Zidane’i ja Didier Deschampsi (Prantsusmaa 1998-2000) ning Lionel Messi ja Carles Puyoli (Barcelona 2008-2013) vahel.

Õppetund Euroopa julgeolekule seisneb selles, et kõige vilunumal mängijal pole erilist õigust kapteniks saada või tööõhkkonda luua. Eurooplastest on see sagedane viga: juhtimist oodatakse suurimatelt riikidelt, iseäranis Saksamaalt; sakslased ise eeldavad ikka ja jälle, et suurima majandusena on neil loomulik õigus juhtida või vähemasti meeskonna tempot ja meeleolu kehtestada. See ei teeni Euroopa demokraatiate tõelisi ühishuve.

Õnneks näitab Walker, et meeskonnamängu korraldamiseks on paremaid viise ja meeskonnaliikmed võivad täita mitmesuguseid rolle.

Visa pühendumine meeskonnale ja võidule

Tippmeeskonna juhtide esimene tunnus on Walkeri arvates jäägitu pühendumine mängule isegi masendavas kaotusseisus või valu trotsides. Näiteiks toob ta selle, kuidas noor Puyol jonnakalt blokkis Real Madridi tippmängijat (galáctico) Luis Figot ning Uus-Meremaa ragbimängija Buck Shelford mitte üksnes ei jätkanud tõsiselt vigastatuna mängu, vaid läks füüsiliselt domineerivate prantslaste väljakupoolele.

Need mängijad jäid oma suhtumisele truuks ning hoidsid meeskonda palju aastaid tipus. Mängijate pühendumus seadis tiimikaaslastele eeskuju ja inspireeris neid veelgi enamaks. Ent lisaks oli vaja, et kaasmängijad nende teguviisi mõistaksid ja õppust võtaksid.

Euroopa julgeolekus on pilt selge: ukrainlaste võidutahe pakub inspiratsiooni poliitikutele ja teistele inimestele kogu demokraatiamaailmas. Ehkki poolehoiu tase pole veel piisav, ületab see kaugelt paljude ekspertide ootusi 2022. aasta alguskuudest.

Taanit ega Tšehhimaad ei tunnusta meeskonnakaaslased veel Euroopa julgeoleku liidreina.

Visadust on teisedki üles näidanud. Teorõõmus Taani asus juhtima F-16 koalitsiooni ning andis ära kõik oma suurtükid ja laskemoona, veendes teisi samamoodi talitama. Tšehhimaa nuputas alatasa, kuidas veel enam teha: alates esimeste lahingutankide saatmisest Ukrainale 2022. aasta aprillis kuni selleni, et 2024. aasta märtsis, kui tundus, et Venemaa saavutas tulejõus püsiva ülekaalu, ja Ukraina moraal vajas turgutust, leiti üllataval kombel maailmast sadu tuhandeid 155-mm mürske, mida Ukraina heaks osta.

Ehkki need näited lasevad teistel riikidel paista suhteliselt passiivsena, ei tulnud neist erilist tüli. Paraku pole nad veel pälvinud laialdast jäljendamist, mis Ukraina ja Euroopa julgeolekut tunduvalt parandaks. Taanit ega Tšehhimaad ei tunnusta meeskonnakaaslased veel Euroopa julgeoleku liidreina. Teatud riigid peavad Ukrainat üheks liidriks, aga need, kes nõuavad tänulikkust, kohtlevad teda kõigest palujana.

Piiride nihutamine ja reeglite painutamine

Teine viis meeskonda juhtida – reegleid painutada – võib tekitada rohkem meelehärmi. Walker nimetab Kuuba võrkpallimeeskonda, keda juhtis Mireya Luis, kelle vaenulik suhtumine viis neid lööminguisse, aga pärast ränka vormilangust tõi tippu tagasi, ning veel ühte Uus-Meremaa ragbikaptenit, Richie McCaw’d, kes sai kurikuulsaks oma pühendumise eest mängu “mustale maagiale”, vihastades vastaseid, ent tõestades tiimikaaslastele oma võidutahet.

Mitmed Euroopa valitsused ja nende liidrid näitasid sarnaseid omadusi üles alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale (mõnel juhul varemgi), ületades piiri Lahmi laadis meeskonnataktika kritiseerimise ning kavalate rikkumiste vahel, mida harrastasid McCaw, Deschamps jt. Nad panevad liitlaste käitumistavasid proovile ning sunnivad meeskonnakaaslastele peale rahvusvahelise õiguse, institutsiooniliste reeglite ja sihiseadete uusi tõlgendusi.

Seades kahtluse alla rahvaarvul põhinevaid hierarhiaid Euroopa ja rahvusvahelises poliitikas, keelduvad Balti poliitikud, nagu Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis, ilustamast Venemaa ja Hiinaga seotud ohte või asjaolu, et liitlased peavad enesekaitseks rohkem töötama. Läti endine kaitseminister Artis Pabriks häiris lääneeurooplaste muretust, kui ta ütles Berliini publikule: „Oleme valmis vabaduse eest surema”, enne kui esitas küsimuse: „Aga teie?” Kuna Eesti riik oli oma sõnu finantside ja tarnetega tõestanud, julges peaminister Kaja Kallas laita USA-d ebakindluse eest, mida ta laiemas demokraatiate tiimis tekitas.

Mitmed Euroopa riigid sunnivad meeskonnakaaslastele peale rahvusvahelise õiguse, institutsiooniliste reeglite ja sihiseadete uusi tõlgendusi.

Poola oli üks teerajajaid, saates Ukrainale reaktiivhävituslennukeid Mig-29, liitudes tšehhidega Nõukogude lahingutankide saatmisel ning aidates „Leoparde vabastada”, mis tähendas lubadusi saata Ukrainasse oma Saksa päritolu tanke hoolimata Berliini hoiakust. Suurbritannia ja Prantsusmaa läksid samuti kaugemale sellest, mida mujal – eriti Berliinis – mõistlikuks peeti, saates tanke ja hiljem tiibrakette.

Endine Briti peaminister Boris Johnson oli üks valjemaid Ukraina võidu eestkõnelejaid. Sellel kevadel tõstis Prantsuse president Emmanuel Macron retoorilisi panuseid, kui ta arutles NATO maavägede Ukrainasse saatmise vajaduse üle. Lisaks sellele, et ta andis märku oma kindlameelsusest ja tekitas konstruktiivset strateegilist ebaselgust, kinnitas Macron, et argpüksluse aeg oli läbi. Sarnaselt endise Briti kaitseministri Ben Wallace’iga kritiseeris ta Berliini viivitamist otsesõnu. Saksa kantsler Olaf Scholz, kes ei kiitnud Ukraina võitu heaks, sattus niisiis isolatsiooni.

Veepudelite tassimine: teenida, et juhtida?

„Pole aus!” protestivad Scholz ja tema liitlased, osutades, et Euroopa absoluutarvestuses on Saksamaa Ukraina põhitoetaja. Nad ei tunnista seejuures, kui kaua tõus kestis või millest see toetus koosneb. Kui heita pilk spordis toimuvale, võib neil õigus olla.

Walker kiidab teatud liidrite valmidust tagaplaanil vaeva näha, teha üksluiset, ent võiduks möödapääsmatut tööd. Deschamps, keda pilkupüüdvamad kaasmängijad põlastasid „veepudelite tassijaks”, mängijaks, keda võib leida „igalt tänavanurgalt”, elas oma rolli sisse ja leppis, et Zidane võidutses ajalehtede pealkirjades ja lõikas loorbereid – peaasi, et võidaks meeskond.

Walker osutab samuti USA jalgpallurite kaptenile Carla Overbeckile, All Blacksi Shelfordile ja McCaw’le ning San Antonio Spursi Tim Duncanile, kes lasi vabatahtlikult oma palka kärpida, et meeskond saaks oma ridadesse võtta mängijaid, kes tooksid võidu, ja neile paremini tasuda. Need teisi teenivad liidrid tegid, mida meeskonnale oli võiduks vaja – või andsid selleks teistele võimaluse, tihti isiklikust kuulsusest loobudes.

Kui Berliin asuks tööle Ukraina võidu heaks, kiidetaks teda rohkem selle eest, mida ta teeb, kui laidetaks selle eest, mida ta ei tee.

Aga kas Saksamaa teeb tõesti nii? Kas ta teenib, et juhtida, teeb hädavajalikku, kuulsusetut räpast tööd, et teised saaksid punkte kogudes särada? Kas Saksamaa seisab tõesti nagu Deschamps Prantsusmaa Zidane’i või McCaw Briti Dan Carteri kõrval?

Ei. Seda on lihtne mõista. Scholzil võib õigus olla, et Saksamaa panust eriti ei hinnata – asi pole siiski selles, et Berliin täidaks teeniva liidri rolli. Tema ja tema valitsus hoopis ei anna Euroopa julgeolekusse väärilist panust ning veel tähtsam on, et nad pole Ukraina võidule pühendunud. Saksa valitsusest ei paista, et omaks oleks võetud meeskonna eesmärk, Euroopa turvalisus, mis tuleb Ukraina võidu najal.

Kaugel sellest, et Saksamaad nähtaks teeniva liidrina, seatakse kahtluse alla isegi tema kohta meeskonnas – see tuleb kahjuks nii sakslastele kui ka teistele eurooplastele, kes mõistavad, et kui maailmajao suurim majandus oleks kindlalt nende poolel, tuleks võit kergemini. Kui Berliin asuks tööle Ukraina võidu heaks ja võtaks käsile suurima ohu Euroopa julgeolekule, kiidetaks teda rohkem selle eest, mida ta teeb, kui laidetaks selle eest, mida ta ei tee.

Meeskondliku eesmärgi omaksvõtt tuleb selgesti kasuks Saksamaa julgeolekule ja mainele, ent ta peab parandama oma meeskonnamängu teisigi aspekte. Selle asemel, et oletada, et tema töö väärib liidrirolli, ja siis käituda nagu Michael Jordan ning halvustada neid, keda ta peab endast viletsamaks, peab Scholz otsima teistsugust inspiratsiooni. Kui jääda korvpalli juurde, võiks ta õppida Spursi parimalt punktitoojalt, David Robinsonilt, kes laskis Duncanil, tublimal juhil ja võrratul suhtlejal, meeskonnas meeleolu luua, jätkates ise korvide viskamist.

Saksamaa võiks püüelda kumbagi rolli omaksvõtmise suunas, ent mõlemad nõuavad kohanemist. Teeniv juhtimine sobiks Berliinile hästi, aga selles rollis on Saksamaa liidreil vaja meeles pidada, et aeg-ajalt lõi palli väravasse isegi Deschamps, kui teised seda ei teinud – näiteks Tauruse rakettide saatmise üle rõõmustas terve tiim. Ja Saksamaa peaks avalikumalt kiitma kaasmängijate saavutusi ja muud osalust, mitte arvustama või kurtma, et nende panust ei hinnata.

Euroopa strateegilised puudujäägid algavad kesisest tiimitööst

Hea meeskonnamängu aluseks on siiras suhtumine, et omaenda eesmärke saavutatakse kõige paremini osana meeskonnast; see, et vaheldumisi juhitakse ja lastakse end juhtida; ootamatute võimaluste leidmine, kuidas ilmutada oma parimaid omadusi; ning kaasaaitamine ühistele eesmärkidele. Kõik see hõlmab samade omaduste märkamist meeskonnakaaslaste juures.

Ehkki jutt sellest, kuidas Euroopa peab muutuma strateegiliseks, on õigustatud, pole see tähendusrikas ega tulemuslik, kuni igaühele pole selge, millist Euroopat silmas peetakse. Eurooplased peavad otsustama, kes töötab strateegia välja, kellele ja milleks. Mõne sõnaga: nad peavad kokku leppima, kes on meeskonnas ning kuidas tõusta vajalikule tipptasemele.

See ei keela kaasa mängimast teistes, Atlandi-ülestes või ülejäänud vaba maailma meeskondades. Ülemaailmses konkurentsis võitmiseks peavad Euroopa demokraatiad veenduma, et me oleme piisavalt head meeskonnamängijad, et me mängiksime üksteist täiendavalt ja tugevdavalt.