Tulistel päevadel, mis järgnesid 12. juunil 2009 peetud vastuolulistele Iraani presidendivalimistele, jäädvustati mobiiltelefonide kaameratega valimispettuse vastu peetud proteste ning saadeti need pildid interneti kaudu kogu maailma tavalistele inimestele. Suuremate rahvusvaheliste meediaväljaannete reporterid sunniti maalt lahkuma või nad pidid konutama hotellitubades, kuid teabelünga täitsid Twitterisse edastatud lühisõnumid ja YouTube’i laaditud videod. Niisiis ajal, mil Iraani valitsus püüdis tele- ja ajalehereporterite eest proteste varjata, pakkus internet välismaisele publikule vaateakna, mille kaudu sai heita pilgu Iraani ja mis võimaldas iraanlastel rääkida kogu maailmale, mis nendega toimub.
Internet allub Iraanis siiski karmile kontrollile, nagu teisedki eluvaldkonnad. Valitsuse seatud ribalaiuse piirangud muudavad fotode ja videote üleslaadimise väga aeglaseks. Tekstisõnumite edastamine mobiilidega oli tõkestatud kolme nädala vältel pärast 12. juuni presidendivalimisi ning valitsuse sekkumine selliste sotsiaalvõrgustike nagu Facebook kättesaadavuse vähendamiseks pärssis veelgi iraanlaste võimalusi teavet jagada ja proteste korraldada. Pealegi jälgib valitsus internetisuhtlemist, mis võib-olla on aidanud kaasa teisitimõtlejate vahistamisele.
Iraani presidendivalimistele järgnenud kuudel hoidis digitaalmeedia üleval valitsusevastast “rohelist liikumist”. Protestid kuulutati välja ja neid korraldati peamiselt digitaalmeedia abil ja vahendusel ning liikumise juhid Mir-Hossein Mousavi ja Mehdi Karroubi tuginesid suhtlemisel iraanlastega väga tugevasti just internetile. Samal ajal tugevdas ka režiim interneti-teisitimõtlejate vaenamist. Rohelise liikumise veebileheküljed sattusid rünnakute alla. Internetitsensuuri vältivad teenused, näiteks UltraSurf, blokeeriti. Iraani revolutsiooniline kaardivägi omandas enamuse riiklikust telekommunikatsioonikompaniist, et hoida Iraani telekommunikatsioonivõrku kontrolli all. Prokuratuur lõi internetikuritegude uurimiseks erilise üksuse, mis võttis esijoones ette režiimi kriitikud. Lisaks jälgisid riiklikud julgeolekuorganid välismaal elavate iraanlaste režiimivastaseid veebisõnumeid ning kimbutasid nende Iraanis elavaid sugulasi.
Interneti osatähtsus Iraanis pärast 2009. aasta presidendivalimisi tõstatab ühe fundamentaalse küsimuse: kas internet suudab tuua vabadust rõhutud rahvale või saab seda sel määral kontrollida, et see ei ole võimeline ähvardama repressiivse režiimi võimu? Internet on pakkunud rohkelt võimalusi väljendusvabaduseks maades, kus tavalised ringhäälingu ja trükiajakirjanduse väljundid on piiratud. See on suurendanud võimalusi rikastada avalikku debatti, paljastada võimu kuritarvitusi ning hõlbustada kodanikuaktiivsust. Interneti avatud loomus on otseselt vastuolus repressiivsete režiimide sooviga kahandada teisitimõtlemise ja poliitilise opositsiooni väljendusvõimalusi.
Autoritaarsed valitsejad mõistavad interneti jõudu ning üritavad aktiivselt selle mõju vähendada. Mõnes riigis, näiteks Birmas, Kuubas, Põhja-Koreas ja Türkmenistanis, on interneti kasutamise võimalus vaid tillukesel osal elanikkonnast. Seal on kõigest üksikud avalikud internetipunktid ning internetiteenuse hind käib valdavale osale elanikkonnast üle jõu.
Kas internet suudab tuua vabadust rõhutud rahvale või saab seda sel määral kontrollida, et see ei ole võimeline ähvardama repressiivse režiimi võimu?
Mõnes riigis, näiteks Hiinas, Iraanis ja Tuneesias, soodustatakse küll interneti kasutamist innovatsiooni ja majanduskasvu edendamise nimel, kuid kehtestatakse digitaalmeedia üle ulatuslik kontroll, et seda ei saaks kasutada poliitilise vastasseisu väljendamiseks. Neis riikides toimib interneti-teisitimõtlemise vaigistamiseks suuremahuline ja mitmekihiline tsensuuri- ja jälgimisvõrk. Need süsteemid piiravad tõsiselt poliitiliselt tundlikke materjale, mida kodanikud võivad internetis näha, ise postitada või mobiiltelefonide vahendusel edastada. Interneti- ja mobiilisuhtluse jälgimine on väga põhjalik ning kodanikku, kes kritiseerib internetis valitsust, ootab ees tagakiusamine, vangistamine ja piinamine.
Vähem piiravates tingimustes, näiteks Egiptuses, Malaisias ja Venemaal, on internetist saanud muidu pärsitud meediakeskkonnas suhteliselt vaba eneseväljenduse pelgupaik. Vaba eneseväljenduse ruum aga kahaneb, sest valitsused mõtlevad välja nutikaid viise internetidebati manipuleerimiseks ning kehtestavad teadlikult umbmääraseid julgeolekuseadusi, millega ähvardada kriitikuid ja mille alusel neid kinni võtta. Selline hirmutamine toob internetiajakirjanike ja -kommentaatorite seas kaasa enesetsensuuri.
Veeb 2.0
Internet on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud. Kasutajate arv kogu maailmas suurenes Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu andmetel 390 miljonilt 2000. aastal enam kui 1,5 miljardini 2008. aastal. Mõnes riigis, näiteks Hiinas ja Egiptuses, on kasutajate arv aastail 2006-2008 suurenenud rohkem kui kahekordselt. Hiinas on praeguseks üle 338 miljoni internetikasutaja. Enam kui 100 miljonit neist kasutab veebi mobiiltelefonide vahendusel.
Umbes samal ajal on hakanud välja kujunema uue põlvkonna veeb, niinimetatud veeb 2.0. See koosneb rohketest rakendustest, mis soodustavad teabe tootmist ja levitamist tavaliste inimeste poolt, sotsiaalvõrgustike kujunemist ning internetikoostööd. Neist rakendustest võib ära mainida järgmised: sotsiaalvõrgustikud, näiteks Facebook ja Twitter, fotode ja videote jagamise kohad (paljude seas on tuntuim YouTube), taskuhääling (podcast) ehk hõlpsasti allalaaditavad digitaalsed heli- ja videofailid, uudistekanalid, näiteks Really Simple Syndication (RSS), mis võimaldavad eri internetiallikate teabe pidevat uuendamist, wiki-saidid, mis hõlbustavad koostööd dokumentide loomisel, ning ajaveebid ehk blogid, mida loovad tavaliselt üksikisikud, kes uuendavad pidevalt selle sisu teksti, graafika, video, failide, linkidega teistele veebisaitidele või nende mis tahes kombinatsiooniga. Veebi 2.0 rakenduste kasutamine on tänaseks üldlevinud. Nii on Hiina 300 miljoni internetikasutaja seas väidetavalt 50 miljonit blogijat, kes on loonud kokku üle 100 miljoni ajaveebi.
Veebi 2.0 mõjud on olnud üüratud. Erinevalt tavapärasest meediast, mis edastab teavet vertikaalselt meediaväljaandelt laiemale publikule, on veeb 2.0 rakendused algusest peale mõeldud teabe levitamiseks horisontaalselt. Nad võimaldavad tavalisel kasutajal jagada hõlpsalt teavet, näiteks edastada internetiartikli sõbrale üheainsa nupuklõpsuga, saata kogu oma sotsiaalvõrgustikule lingi internetti postitatud fotodele või laadida veebisaidile üles video, mida võivad kõik näha. Lisaks on veeb 2.0 rakendused hõlbustanud blogosfääri teket ja laienemist. Nad on muutnud miljonid inimesed kogu maailmas sisu avaldajateks ja levitajateks.
Need inimesed peavad omal algatusel internetipäevikuid, loovad videoid, annavad teada enda ümber toimuvast, uurivad tundlikke teemasid, mille tavapärane meedia on hooletusse jätnud, ning kommenteerivad kõikvõimalikel poliitilistel, ühiskondlikel ja muudel teemadel. Piiratud meediakeskkonnas on blogijad tihtipeale esimesed, kes üritavad laiendada sõnavabaduse piire.
Seetõttu annab internet enamasti sõnavabadusele palju rohkem võimalusi kui tavapärane meedia. Freedom House’i hiljutine uuring hindas internetivabadust neljal mandril ja 15 riigis, mis ulatusid vabadest riikidest äärmiselt repressiivseteni. Ühe erandiga said kõik vaatluse alla võetud riigid internetivabaduse osas kõrgema hinnangu kui üldise ajakirjandusvabaduse osas (viimase osas on aluseks võetud Freedom House’i analoogne ajakirjandusvabaduse uuring). Interneti- ja traditsioonilise ajakirjanduse vabaduse erinevus ilmnes kõige selgemalt nende riikide seas, mis said hinnangu “osaliselt vabad”.
Veebi 2.0 rakendused soodustavad lisaks sõltumatule väljendusvõimalusele ka ühinemisvabadust. Nad aitavad kaasa üksikisikute diskussioonide ja kahe- või mitmepoolse suhtlemise kujunemisele sõltumata inimeste füüsilisest asukohast. Nad loovad internetikogukondi, mille liikmed jagavad ühiseid huve, ning võimaldavad teabe kiiret levikut, näiteks pidevalt uuenevaid uudiseid või tegevusüleskutseid, nii olemasolevates võrgustikes kui isegi väljaspool neid. Seepärast on digitaalmeediat ohtralt ära kasutatud kodanikuaktiivsuse huvides. Egiptuses loodi näiteks Facebooki grupp, mis alustas protestide organiseerimist riisi hinna tõstmise vastu 6. aprillil 2008. Selle grupi liikmeskond kasvas vaid mõne nädalaga enam kui 64 000 liikmeni. Malaisia opositsioonierakonnad pidasid suure osa oma kampaaniast 2008. aasta parlamendivalimiste eel digitaalmeedia vahendusel, mis aitas neil saavutada märkimisväärselt paremaid tulemusi. Nad kasutasid ajaveebe, YouTube’i ja SMSe oma kampaaniasõnumite levitamiseks ja toetajate mobiliseerimiseks.
Autoritaarsed valitsejad mõistavad interneti jõudu ning üritavad aktiivselt selle mõju vähendada.
Hiinas korraldati 2007. aastal mobiiltelefonide tekstisõnumite abil 20 000 inimese protest keemiavabriku ehitamise vastu Xiameni. Järgmisel aastal levitasid kodanikud internetifoorumites uudiseid ja väljendasid oma nördimust saastatud imikutoidu skandaali ajal ning viletsa kooliehituse üle, mis levinud arvamuse kohaselt suurendas tunduvalt Sichuani maavärinas hukkunud laste arvu. Lisaks postitati internetti ja levitati seal ka demokraatiameelset manifesti “Harta 08”, mis kogus üle 7000 allkirja, ehkki seda tsenseeriti.
Repressioon 2.0
Interneti horisontaalne iseloom, mis annab tavalistele kasutajatele hõlpsa võimaluse sisu luua ja levitada, suurendab kodanike võimu moel, mida tavapärane meedia ei võimalda. Teabevoogude kontrollimine on tunduvalt raskem. Samal ajal on digitaalmeedia kontrollimehhanismid märksa hõlmavamad ning mõjutavad vahetult palju suuremat hulka inimesi kui tavapärase ajakirjanduse piirangud. Internetitsensuur näiteks piirab suure hulga inimeste õigusi sisuloojana, mitte kõigest tarbijana ning interneti jälgimine lubab võimudel silma peal hoida nii isiklikul suhtlemisel kui ka sellel, mida inimesed loevad. Interneti jälgimise abil saavad riikliku julgeoleku asutused imbuda internetivõrgustikesse, pidada silmas kavandatavate kodanikuaktsioonide ümber käivaid arutelusid ning selgitada välja opositsioonirühmade liikmed. Kõige enam kasutatav sotsiaalvõrgustik Facebook lubab kasutajatel luua privaatseid gruppe, kuid ei võimalda turvalist sisselogimist. Riikliku julgeoleku asutused võivad sisse murda teadaoleva aktivisti Facebooki leheküljele ning seeläbi hankida andmeid kõigi aktivisti sõprade ja muude kontaktide kohta.
Interneti kontrollimine on viimastel aastatel aina täiustunud. Asi ei piirdu enam sellega, et repressiivsetes ühiskondades, näiteks Hiinas, takistataks kodanikel lugemast Amnesty Internationali või New York Timesi veebilehekülgi. Üha rohkem keskendutakse sellise riigis loodud sisu levitamise tõkestamisele, mida autoritaarne režiim peab küsitavaks, näiteks uudised valitsusasutuste ebakompetentsuse kohta või internetiarutelud võimu kuritarvituste üle. Samuti üritatakse tõkestada poliitilise opositsiooni koondumist. Internetitsensuuri ja jälgimist kasutavad eelkõige autoritaarsed režiimid sisemaiste kriitikute vaigistamiseks ja poliitiliste alternatiivide kujunemise vältimiseks.
Mitu riiki on välja töötanud põhjaliku ja mitmetasandilise internetitsensuuri ja jälgimise süsteemi. Neis süsteemides kasutatakse mitmeid, sageli kombineeritud meetodeid internetivabaduse piiramiseks.
Ligipääs veebi 2.0 rakendustele, näiteks Facebookile või YouTube’ile, blokeeritakse ajutiselt või püsivalt. Sageli toimub blokeerimine teatud kindlate sündmuste ajal. Nii talitas Hiina valitsus 2008. aastal Tiibeti rahutuste ajal ning pärast Xinjiangi vastuhakku 2009. aastal. Birma katkestas 2009. aastal kogu ühenduse ülejäänud maailma internetiga mitmeks päevaks pärast niinimetatud safranrevolutsiooni rahumeelsete protestide julma mahasurumist. Iraan on sulgenud lairibaühenduse kasutamise kodu- ja internetikohvikute kasutajatele. Ühenduse kiirus kuni 128 kilobitti sekundis ei luba enamikul internetikasutajatest kasutada, alla laadida ega jagada heli- ja videofaile.
Filtritega tõkestatakse ligipääs teatavale internetis leiduvale sisule internetiteenuse pakkujate (ISPde) tasandil. Filtrites võidakse kasutada võtmesõnu, eriti veebiaadresse, või ka terveid domeeninimesid. OpenNet Initiative’i andmeil filtreerib internetti vähemalt 25 riiki.
Interneti avatud loomus on otseselt vastuolus repressiivsete režiimide sooviga kahandada teisitimõtlemise ja poliitilise opositsiooni väljendusvõimalusi.
Inimtsensorid jälgivad ja eemaldavad käsitsi ajaveebide postitusi. Samuti sulgevad nad foorumeid, kus käsitletakse keelatud teemasid, näiteks inimõiguste rikkumisi, kritiseeritakse poliitikuid või ametnike korruptsiooni. Venemaa ja teistegi riikide võimud on üritanud telefonitsi avaldada blogijatele või veebisaitide omanikele survet teatava sisu eemaldamiseks.
Täielikult valitsusasutustele toetumise ja nende sekkumise asemel eelistavad repressiivsed režiimid aina enam tsensuuri- ja jälitustegevust “välja rentida” eraettevõtetele, olgu neiks siis internetiteenuse osutajad, ajaveebe majutavad ettevõtted, küberkohvikud või mobiilsideettevõtted. Ettevõtteid ootab trahv või tegevusloa kaotamine, kui nad ei suuda täita nõudeid ning filtreerida poliitilist sisu, jälgida internetiaktiivsust ja koguda internetikasutajate kohta andmeid. Kasutajate käest nõutakse registreerimist ISP juures internetiühenduse tööle või koju hankimisel, nii et neil ei ole võimalik tegutseda anonüümselt. Küberkohvikute külastajad peavad esitama isikutunnistuse ning kohvikute omanikud peavad paigaldama tarkvara, mis võimaldab jälgida ja filtreerida interneti kasutamist. Vietnamis peavad küberkohvikute omanikud säilitama 30 päeva jooksul andmed kõigi veebilehekülgede kohta, mida kohvikukülastajad on väisanud. Valgevene nõuab, et küberkohvikute omanikud jäädvustaksid iga kasutaja veebikasutamise ajaloo ning annaksid miilitsale teada kõigist, kes külastavad tundlikke lehekülgi.
Repressiivsed režiimid kasutavad salaja palgatud valitsusmeelseid kommentaatoreid või riiklikult rahastatavaid veebilehti või ajaveebe internetidiskussioonide mõjutamiseks. Hiina valitsus hoiab palgal hinnanguliselt 250 000 või enamatki niinimetatud 50-sendikommentaatorit, kes väidetavalt teenivad 50 senti iga valitsusmeelse postituse eest, Venemaal on aga levinud Kremliga seotud “veebibrigaadid”.
Teisitimõtlejate jälgimiseks lõigatakse vahelt e-kirju. Hiina, Tuneesia ja Iraan on tarvitusele võtnud võrguliikluse süvauuringud, mis lubavad riikliku julgeoleku asutustel vahelt lõigata e-kirju, need nii-öelda lahti võtta, võrrelda võtmesõnadega, eemaldada või muuta kirjade sisu ning panna nad “ümbrikusse” tagasi vaid millisekunditega.
Autoritaarsed valitsused kasutavad tavalise ajakirjanduse kohta käivaid seadusi, mis peavad tõkestama solvangud, jumalateotused, riigisaladuste lekitamise ja muu sellise, interneti-teisitimõtlejate karistamiseks. Kuuba süüdistab internetiajakirjanikke mitmete üldiste paragrahvide alusel, näiteks ühiskonnale ohtlikus käitumises. Hiina on andnud välja üle 60 määruse, mis käsitlevad spetsiaalselt internetisisu ja muid sellega seotud küsimusi. Vietnam kehtestas 2009. aasta jaanuaris reeglid, mis keelavad blogijatel levitamast valitsusekriitilist sisu.
Hiina on kehtestanud internetieeskirjade rikkumise eest ranged vanglakaristused, mis enamasti jäävad kolme kuni kümne aasta vahele. Arvukalt on süüdistusi esitatud ka Tuneesias, Iraanis, Süürias, Egiptuses ja Malaisias, kus enamasti pöördutakse seaduste poole, mis käsitlevad riigipea või islami solvamist. Venemaal kehtivad teadlikult umbmäärased ekstremismivastased seadused. Ajakirjanike kaitsmise komitee (CJP) andmeil oli 2008. aastal esimest korda kohtuotsuse tõttu või ka kohtuväliselt trellide taga enam internetiajakirjanikke kui tavapärases meedias töötavaid ajakirjanikke.
Blogijate ja internetiajakirjanike ähvardamine on mitmel maal väga ulatuslik, paljude suhtes rakendatakse 24-tunnist jälgimist, vaenamist, suvalisi vahistamisi ja isegi piinamist. Egiptus võimaldab suhteliselt avatud internetikeskkonda, kuid on võtnud meetmeid üksikute tuntud isikute, näiteks blogija Kareem Ameri ja noorteliikumise juhi Ahmed Maheri vastu, et teha neist hirmutavad eeskujud ning äratada nende kaasmõtlejates hirmu.
Ajaveebidesse ja veebilehekülgedele murtakse sisse või kasutatakse nende vastu teenuse tõkestamise (DOS) rünnakuid, millega takistatakse saitide tööd või viiakse need täielikult rivist välja. Nii sattusid Birma safranrevolutsiooni esimesel aastapäeval küberrünnaku alla mitmed Tais tegutsevad sõltumatud uudisteleheküljed, näiteks Irrawaddy ja New Era.
Riikliku julgeoleku asutused võivad sisse murda teadaoleva aktivisti Facebooki leheküljele ning seeläbi hankida andmeid kõigi aktivisti sõprade ja muude kontaktide kohta.
Repressiivsete meetodite täiskomplekti kasutatakse interneti kontrollimiseks kõige piiratumates internetikeskkondades, näiteks Hiinas, Iraanis ja Tuneesias. Seal piiratakse mitmete eesrindlike tehnoloogiate kasutamist, filtreeritakse põhjalikult internetti, kasutatakse inimtsensoreid keelatud internetidiskussioonide lõpetamiseks, antakse tsensuuri- ja jälgimistegevus üle eraettevõtetele, peetakse silmas teisitimõtlejate tegevust internetis ning vaenatakse ja kiusatakse taga blogijaid ja küberaktiviste. Lühidalt öeldes on neis riikides välja töötatud keerulised ja mitmekihilised süsteemid, millega kontrollida teabe vaba liikumist internetis.
Mõnes riigis, näiteks Egiptuses, Malaisias ja Venemaal, lubatakse üsna suurt interneti-vabadust, kuid tundub, et ka seal püütakse interneti üle suuremat kontrolli kehtestada. Neis riikides soodustatakse interneti kasutamise levikut ning lubatakse üpris suurt sõnavabadust internetis, ehkki tavapärasele meediale kehtivad karmid piirangud. Ometi püüab riik ka seal kontrollida internetis levivat sisu ja kodanike võimet interneti vahendusel mobiliseeruda, jälgida päris ulatuslikult internetiaktiivsust ning kehtestada karme karistusi internetikriitikutele. Neis riikides, mida Freedom House nimetab internetivabaduse mõttes osaliselt vabaks, on astutud teatavaid samme suuremate piirangute suunas. Venemaa ja Egiptus on näiteks töötanud välja seadusi, mis suurendaksid regulatsiooni interneti vallas. Kasahstan kehtestas 2009. aasta juulis seaduse, mille alusel kõigile internetisisu vormidele – veebileheküljed, ajaveebid, jututoad jne – rakenduvad samasugused piirangud, nagu kehtivad juba tavapärasele meediale, sealhulgas ka kriminaalkorras karistatavad laimuseadused.
Lääne ettevõtete koostöö
Euroopa ja USA ettevõtete tehnoloogia on andnud oma panuse repressiivsete režiimide püüetesse piirata digitaalmeedia vabadust.
2008. aastal andis Soome mobiiltelefonihiiglase Nokia ja Saksamaa elektroonika- ja elektrisüsteemide ettevõtte Siemensi loodud ühisettevõte Iraani riiklikule telefonikompaniile Iran Telecom üle jälgimiskeskuse. See võimaldab võimudel pealt kuulata mobiiltelefone ja jälgida elektroonilist andmesidet. Inimõiguste eest võitlejad ja luureasjatundjad usuvad, et keskuse elektroonilise jälgimise süsteem on suurendanud Iraani võimude suutlikkust jälgida erasuhtlemist ja et seda kasutatakse teisitimõtlejate vastu.
2009. aasta mais selgus, et Mississauga linnaraamatukogu Kanadas kasutab samasugust veebifiltreerimise tehnoloogiat nagu Hiina. See tehnoloogia, mida müüb Californias tegutsev ettevõte Websense, blokeerib veebileheküljed, mis käsitlevad Hiina valitsuse poolt tundlikuks peetud teemasid, näiteks vastuolusid 2008. aasta olümpiamängude ümber ja kristlaste tagakiusamist Hiinas. Et Mississauga raamatukogul puudusid inimressursid kõigi blokeeritud veebilehekülgede jälgimiseks, eriti mis puudutas hiinakeelseid lehekülgi, siis toetusid nad otsustamisel, milliseid veebilehekülgi blokeerida, tarkvarakompaniile.
Websense’i interneti filtreerimise tarkvara kasutavad kogu maailmas tuhanded koolid ja ülikoolid. Nähtavasti olid Mississauga raamatukogule saadetud versioonis vaikimisi kehtivad muidu konkreetselt Hiinale mõeldud seadistused. Sellise tarkvara müümine Websense’i poolt annab mõista, et Hiina filtreerimisstandardid levivad ka teistes riikides, võib-olla isegi tarkvara ostja teadmata või nõusolekuta. OpenNet Initiative’i andmeil kasutab seda tarkvara internetisisu filtreerimiseks veel Jeemeni valitsus ning ka enamik Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ISPsid on tarvitusele võtnud kommertsfiltreerimistarkvara, peamiselt sellesama Websense’i või siis praeguseks McAfee’ koosseisu kuuluva USAs tegutseva ettevõtte Secure Computing oma.
Kodanikud annavad vastulöögi
Valitsuspoolsest tsensuurist ja jälgimisest hoolimata leiavad inimesed internetipiirangutega riikides nutikaid viise teabe loomiseks ja levitamiseks. Nii saavutavad nad ligipääsu tsenseeritud sisule näiteks mõningaid kaudteid pakkuvat tarkvara kasutades. Nad jagavad faile võrdõigusvõrgus (P2P) või välismaal asuvate FTP-saitide kaudu. Kodanikud väldivad valitsuse kehtestatud blokeeringuid, kirjutades teadlikult valesti sõnu, mis võiksid käivitada filtri, või siis, kuna filtrid otsivad teksti, postitavad oma teksti pildifailina. Samuti kasutatakse valitsuse repressioonide kirjeldamisel allegooriat. Nii on näiteks hiinlased laialdaselt arutanud ja levitanud internetis koomikseid ja videoid, kus müütiline hobune Cao Ni Ma võitleb kurja jõevähiga, mis sümboliseerib internetitsensuuri.
Mitu riiki on välja töötanud põhjaliku ja mitmetasandilise internetitsensuuri ja jälgimise süsteemi.
Hiina aktivistid kasutasid internetti ka vastupanu korraldamiseks kavandatavale Roheliseks Tammiks nimetatud tsensuuritarkvara juurutamisele. Hiina valitsus kavatses nõuda, et see paigaldataks juba eelnevalt kõigile maal müüdavatele koduarvutitele alates 1. juulist 2009. Ametlikult “ebakõlbelise ja vulgaarse” materjali blokeerimiseks mõeldud Roheline Tamm oleks viinud tsensuuri otse inimeste koju. See filtreerib poliitiliselt tundlikku sisu, näiteks teavet demokraatia-meelsete demonstrantide mahasurumise kohta 1989. aastal Taevase Rahu väljakul, ning võib isegi sulgeda sellised arvutis töötavad rakendused nagu Microsoft Word, kui leiab neist teatavad mustas nimekirjas olevad sõnad. Samuti võimaldab see võimudel hõlpsasti jälgida arvutikasutaja tegevust internetis ning uurida tema eraandmeid. Hiina sõltumatud eksperdid testisid Rohelise Tammi tarkvara, teavitasid sellest oma välismaa kolleege ning levitasid internetis teavet Rohelise Tammi kahjulike tagajärgede kohta. Hiina tavalised kodanikud protestisid häälekalt tarkvara vastu ning kasutasid sotsiaalvõrgustike vahendeid, näiteks internetipetitsioone, selle vastu suunatud protestide korraldamiseks. Samuti levitati Rohelist Tammi naeruvääristavaid materjale. Ühes neist võib näha, kuidas kodukasutaja laual olevast arvutist sirutub välja käsi, mis hoiab kasutajat nägupidi arvutist eemal. Sisemaise kriitika ja välismaise surve mõjul lükkas Hiina valitsus Rohelise Tammi juurutamise edasi.
Vabaduse laiendamise viisid
Repressiivsetes keskkondades, näiteks Hiinas ja Iraanis elavad kodanikud on näidanud valmisolekut minna internetitsensuurist mööda ja vähendada valitsuse kontrolli interneti üle. Nad ei suuda siiski tsensuuri tühistada ega kontrolli enda kätte võtta. Repressiivsed režiimid ei soovi mingil juhul lasta internetti oma haardest välja ning on hästi kohanenud, et hoida sõnavabadus internetis ohjes ning tõkestada poliitilise opositsiooni koondumine internetis. Sel moel saab internet olla repressiivses keskkonnas vabadust edendav vahend ainult juhul, kui Ühendriigid asuvad selgelt toetama internetivabadust ja veenavad oma demokraatlikke liitlasi sama tegema.
Kuna repressiivsed režiimid kasutavad interneti kontrollimiseks keerulisi ja mitmekihilisi süsteeme, peab ka USA reaktsioon olema mitmetahuline. Siin ei ole ühtainsat kõike lahendavat hõbekuuli. Ükski tehnoloogia ei suuda üksi internetitsensuurist jagu saada. Selle asemel on vaja mitmeid algatusi, mis üheskoos suudaksid edendada sõnavabadust internetis: tuleb peatada USA ja Euroopa interneti kontrollimiseks mõeldud tehnoloogia eksport, õhutada rahvusvahelist üldsust omaks võtma internetivabaduse idee ning austama internetikasutajate õigusi, suurendada investeeringuid tehnoloogilistesse uuendustesse, mis kahandavad interneti-tsensuuri ja jälgimise rolli, ning toetada rõhutud ühiskondade kodanikke, kes näevad vaeva sõnavabaduse laiendamise nimel internetis.
USA internetivabadust kaitsev poliitika peab tagama vähemalt selle, et USA ettevõtted ei oleks enam süüdi internetikasutajate õiguste rikkumises. USA esindajatekojale esitatud globaalse internetivabaduse akt (GOFA) võib olulisel määral vältida USA ettevõtete sarnast käitumist, kuid sellest üksi ei piisa. See õhutab USA ettevõtteid loobuma osalemisest internetitsensuuris, nõudes neilt kasutatavate filtreerimismeetodite ning repressiivsete režiimide soovil blokeeritud sisu avalikustamist. Samuti kohustab see USA ettevõtteid majutama eraandmeid mujal kui internetipiirangutega riikides ning annab peaprokurörile õiguse keelduda jagamast eraandmeid, mida võib kasutada teisitimõtlejate vastu. Tõenäoliselt on GOFA abil võimalik vältida selliste juhtumite kordumist nagu Hiina ajakirjaniku Shi Tao oma, kes mõisteti 2005. aastal kümneks aastaks vangi eraandmete alusel, mida esitas Hiina valitsusele Yahoo.
Globaalse internetivabaduse akt ei peata aga digitaalmeedia tsenseerimiseks ja jälgimiseks loodud tarkvara müüki repressiivsetele režiimidele. Vajalik on seada sisse kontroll niisuguse tehnoloogia ekspordi üle. Üldiselt, kuigi mitte alati, kasutatakse sellist tehnoloogiat asjakohaselt Ühendriikides, Euroopas ja teistes demokraatlikes riikides, kus eksisteerivad juriidilised garantiid. See hõlbustab lapsevanemate kontrolli laste internetikasutuse üle, blokeerides viimaste eest pornograafia ja muu sobimatu sisu, ning lubab korrakaitseasutustel, mis tegutsevad seaduste raames, jälgida kahtlustatavate terroristide ja kurjategijate suhtlemist. Repressiivsed režiimid seevastu kasutavad peaaegu eranditult internetitsensuuri ja jälgimise tehnoloogiat valitsuse rahumeelse kritiseerimise ning tundlike küsimuste õigustatud arutamise tõkestamiseks. Nagu näitab Rohelise Tammi juhtum, pruugivad autoritaarsed režiimid filtreerimistarkvara rohkem poliitilise eneseväljenduse piiramiseks kui vanematele ja koolidele võimaluse andmiseks kontrollida, mida lapsed tohivad või ei tohi internetis näha. Jälgimistehnoloogiat kasutatakse eelkõige internetikasutajate seiramiseks, mis aga toimub tingimustes, kus puudub sõltumatu kohtulik järelevalve.
Interneti horisontaalne iseloom, mis annab tavalistele kasutajatele hõlpsa võimaluse sisu luua ja levitada, suurendab kodanike võimu moel, mida tavapärane meedia ei võimalda.
USA ekspordikontrolli kehtestamine internetitsensuuri ja jälgimise tehnoloogiale annaks eeskuju teistele demokraatlikele riikidele ning õhutaks neid peatama tehnoloogia müüki, mida võib kasutada internetikasutajate inimõiguste rikkumiseks. See võib viia rahvusvaheliste kaubandusreeglite kujunemisele, mis kaitseksid internetivabadust umbes samamoodi nagu 1977. aasta välismaise korruptsiooni akt, mis tõkestas altkäemaksude andmise välismaistele ametiisikutele ning tõi lõpuks kaasa altkäemaksude vastase konventsiooni vastuvõtmise Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) poolt.
Demokraatlikud valitsused oleksid võimelised süvendama ülemaailmset internetivabadust veelgi, kui nad koordineeriksid ka oma abi. Nii nagu teevad arvukad abiandjad koostööd suurte rahvusvaheliste probleemide korral, näiteks võitluses HIVi ja aidsi vastu, nii tuleks ka luua rahvusvaheline fond ülemaailmse internetivabaduse toetamiseks. See õhutaks demokraatlikke valitsusi suunama rohkem ressursse ülemaailmse interneti-vabaduse heaks ning tugevdaks nende ühist panust selle tagamisse.
Vaja oleks ka ülemaailmset globaalset internetivabaduse akti, mis toetaks nii tehnoloogilist innovatsiooni kui ka interneti-piirangutega riikides ette võetud samme sõnavabaduse laiendamiseks internetis. Praegu on olemas mitmeid tehnoloogiaid, mis lubavad tsensuurist mööda minna ja kaitsta internetikasutajate privaatsust. Mõned neist, näiteks turvaline sisselogimine Google’i e-posti teenusesse, on välja töötatud kommertsalustel. Paljud aga on tekkinud ka mittetulunduslikel alustel, näiteks Toronto ülikooli kodanikulaboratooriumis loodud veebipuhverserveri tarkvara Psiphon, Global Internet Freedom Consortiumi tsensuuri-vastane tarkvara UltraSurf ja FreeGate ning Electronic Frontier Foundationi eestvõtmisel loodud anonüümse internetisuhtluse süsteem Tor. Niisugused mittetulunduslikud organisatsioonid vajavad avalikkuse toetust ja annetusi. Avalik toetus on hädavajalik, et tsensuurivastane ja privaatsust kaitsev tarkvara oleks vabalt ja tasuta kättesaadav, mis lubaks seda tarvitusele võtta ka enamikul Hiina, Iraani ja teiste repressiivsete keskkondade internetikasutajatel. Ainult siis, kui selline tarkvara on kättesaadav, võib see muutuda massiliselt kasutatavaks ja nõrgestada tunduvalt ulatuslikku kontrolli, mille on interneti üle kehtestanud autoritaarsed valitsused.
Sõnavabadust internetis saab ühe konkreetse tehnoloogia asemel paremini edendada mitmete tehnoloogiatega, mis kõik seavad sihiks internetitsensuuri ja jälgimise vältimise. Mõned poliitikud otsivad küll seda ainsat parimat tehnoloogiat, mis kahandaks autoritaarsete valitsuste kontrolli interneti üle, nii-öelda suudaks lüüa augu Hiina Suurde Tulemüüri, kuid neil oleks mõistlikum toetada mitmeid tehnoloogiaid, sest repressiivsed režiimid suudavad üht tsensuurivastast vahendit hulga paremini blokeerida kui paljusid. Lisaks arendab konkurents tsensuuri ja jälgimise vastase tarkvara arendajate seas – nagu konkurents üldse igal turul – tehnoloogilist innovatsiooni ja parandab teenuste kvaliteeti.
Tsensuurivastane ja privaatsust kaitsev tehnoloogia on aga ka parimal juhul vaid osaline lahendus. Nad võivad ehk tungida läbi tõketest, mis blokeerivad pääsu piiratud keskkonnast ülemaailmse interneti juurde, ja võib-olla isegi lammutada Hiina Suure Tulemüüri, kuid nad ei avalda ometi väga suurt mõju kõigile muudele interneti kontrollimise vahenditele: inimtsensorid, sisemaiste veebilehekülgede sulgemine, internetiarutelude tõkestamine, surve küberkohvikutele internetikasutajate jälgimiseks, blogijate vahistamine jne. Tehnoloogia ei suuda kaitsta internetikasutajate õigust vabalt luua ja levitada sisu, kusjuures sisemaise sisu loomine on palju suurema tähtsusega kui ligipääs mujal asuvatele veebilehekülgedele. Nii näiteks laiendavad Hiina interneti-kasutajad küll oma teabeallikaid, kui saavad lugeda mis tahes USAs paiknevaid veebilehekülgi, kuid nende mõju ühiskonnas oleks tunduvalt suurem, kui nad saaksid vabalt, ilma valitsuse sekkumata luua omaenda veebilehekülgi või vabalt pidada üleval oma ajaveebi ning korraldada internetiarutelusid kartuseta, et need võidakse lõpetada.
Euroopa ja USA ettevõtete tehnoloogia on andnud oma panuse repressiivsete režiimide püüetesse piirata digitaalmeedia vabadust.
Välja pakutud globaalne internetivabaduse asutus peaks seepärast toetama interneti-piirangutega riikides sisemaiseid püüdeid sõnavabaduse laiendamiseks. Selle raames tuleks laiendada teadmisi ning arendada uuringuid ja soodustada rahvusvahelist kogemuste vahetamist internetitsensuuri ja privaatsuse probleemide osas repressiivses keskkonnas. Nii tugevdaks see nende sisemaiste asjatundjate (teadlaste, ajakirjanike, juristide jne) mõju, kes toetavad internetikasutajate õigusi. See aitaks neil asjatundjatel teada saada, kuidas nende kolleegid teistes maades suudavad võidelda interneti üle kehtestatud kontrolliga, milliste meetoditega saab võidelda internetitsensuuri ja jälgimise vastu ning teha rahvusvahelisel tasandil koostööd internetivabaduse suurendamise nimel.
Internet pakub avatuma maailma väljavaadet, milles autoritaarse võimu all elavad kodanikud võivad vabalt avaldada oma arvamust, panna valitsuse oma tegude eest vastutama ning üheskoos teiste kodanikega otsida poliitilisi alternatiive. Autoritaarsed võimurid mõistagi soovivad seda väljavaadet kahandada. Nad on muutunud interneti kontrollimisel üha nutikamaks ja tõhusamaks. Et internetikasutajate õigused on üha enam ohus kogu maailmas, tuleb nende tugevdamiseks ja süvendamiseks ülemaailmselt tegutseda üheskoos. Interneti pakutavat väljavaadet saab teoks teha ainult siis, kui USA võtab endale juhtrolli ning koos teiste demokraatlike riikidega asub kaitsma internetikasutajate õigusi ja edendama sõnavabadust internetis.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane