Jäta menüü vahele
Nr 77 • Jaanuar 2010

Arutlevad soomlased, vaikivad soomlased

Suhtluskultuur Soomes: milleks raisata sõnu, kui saab ka ilma.

Soomlaste jutukuse ja vaikimise kohta on levinud mitmeid, ka anekdootlikke lugusid. Näiteks olla poeg isale külla läinud ja lausunud “tere!”, mille peale isa järgmisel päeval olla vastanud et “oli seda juttu nüüd vaja”.

Mingis mõttes on see tõepoolest nii, et soomlasega suheldes annab vaikus sõnumit palju paremini edasi kui sõnad. Vaikus Soomes on kandev, kõnelev ja loomulik osa vestluskultuurist. Võib vaid oletada, miks see nii on – kas põhjustatud ümbritsevast loodusest, põhjamaisest rahulikust temperamendist, vajadusest enne mõelda kui öelda või igapäevasest elamisest, kus paljud asjad on sõnadetagi selged, tunnetatavad.

Tunnetamise ühiskond

Soome ühiskond on tugevalt kontekstuaalne ühiskond. See on tavaliselt ka üks esimesi õppetunde välismaalasele, kes üritab Soome ühiskonda sulanduda ja siinsest elust aru saada. Mida see kontekstuaalsus siis tähendab? Eelkõige seda, et avalikus ruumis on palju infot, mis on vaid tunnetatav ja mida antakse edasi mittemateriaalseid kanaleid pidi. See teadmus ei ole fikseeritav, vaid mõistetav, hoomatav inimestevahelistes suhetes ja sõnadesse vormitud mõtete vahel. Sellel ei ole kunagi materiaalset kuju, kuid seda teavad kõik. On teatud mallid ja mustrid ühiskondlikus olemises, mida kõik aktsepteerivad ja nendest asjadest juteldakse harva. See võib esile tulla näiteks olukordades, kus Soome kultuuriruumi tulnud võõras toimetab seal kohalike poolt taunitaval viisil. Ega siis soomlane lähe talle otse ütlema. Pikka aega seedib ta häirivat ilmingut üksi, siis vestleb teise soomlasega, siis nad arutavad seda asja. Ja lõpptulemuseks on ikkagi vaikus. Sest hinnatakse individualismi ja teisele märkuste tegemist või tema puudustele viitamist võidakse tõlgendada inimese privaatsfääri tungimisena ja see on taunitav. Selles mõttes suletud ring, et väljast tulija ei pruugigi aru saada, et ta mingite kohalike tavade vastu eksinud on. Tal puudub võimalus saada tagasisidet ja selle põhjal oma käitumist korrigeerida. Muulasele on Soome kontekstuaalsusesse sulandumine vaat et kõige keerulisem ülesanne üldse. On võimalik õppida keelt ja kombeid, tundma saada soomlaste ajalugu ja eluolu, kuid kontekste ei ole võimalik selgeks õppida. Ja seetõttu mõnel ei õnnestugi sellesse kultuuri sulanduda. Jäädakse lõpuni võõraks.

Demokraatlik ühiskond

Teisalt, teatud asjadest räägitakse Soomes väga palju. Näiteks kui organisatsioonis on mingi otsus sündimas või riigis uus seadus ettevalmistamisel, siis toimub sellel teemal palju arutelusid ja seda erinevatel ühiskonnatasanditel, päris rohujuureni välja. Igaühel on õigus sõna sekka öelda, arvamust avaldada, kritiseerida, ettepanekuid teha. Ja isegi kui selline demokraatia aeglustab protsesse, siis tehakse see läbi, sest võrdõiguslikkuse printsiip on midagi sellist, mida soomlane naljalt ei riku. Oma demokraatliku elukorralduse üle ollakse uhked ja seetõttu talutakse ka totaalset avalikku debatti riigile oluliste otsuste sündimisel, isegi kui see muudab protsessid vahel tüütult pikaks ja aeglaseks.

Oma demokraatliku elukorralduse üle ollakse uhked ja seetõttu talutakse ka totaalset avalikku debatti riigile oluliste otsuste sündimisel, isegi kui see muudab protsessid vahel tüütult pikaks ja aeglaseks.

Ilmekas näide on siin 2010. aasta algusest värskelt kehtima hakanud uus ülikooliseadus. Selle seaduse valmimisele eelnenud debatt algatati juba kaks aastat tagasi suvel, kui kõik ülikoolides töötavad inimesed said siselisti kaudu seadust ettevalmistavalt ministeeriumilt e-kirja, milles paluti avaldada arvamust, jagada oma kogemusi, anda hinnanguid. Iseasi, kui paljud sellele ülekutsele vastasid ja ka tegelikult sõna võtsid. Kuid oluline oli võimaluse andmine. Asjatundjatevaheliseks debatiks oli planeeritud kindel aeg. Keegi ei saa nõnda öelda, et tal ei olnud võimalust osaleda või et ta ei teadnud ettevõetud projektist midagi.

Tabuteemad Soome vestluskultuuris

Huvitava kogemuse osaliseks sain viimaste Soome kohalike valimiste aegu. Lugu oli järgmine: kuna kohalike omavalitsuste valimistel saavad osaleda ka välismaalased, sain minagi võimaluse Soome ühiskonnaelus sõna sekka öelda. Probleem aga oli, keda valida. Valimisnimekirjades oli küll kaks tuttavat inimest – mõlemad minu tudengid -, kuid see mind valijana ei rahuldanud, tahtsin saada ülevaadet kohalikust poliitmaastikust. Seepärast küsisingi oma lähimatelt kolleegidelt-sõpradelt, kellelt alati olen kohalike olude selgitamisel abi saanud. Seekord aga jäi vastus saamata, sest ilmnes, et olin oma küsimusega tunginud erilisse privaatsustsooni. Selgus, et oma poliitilistest eelistustest ei kõnelda sageli isegi oma pereliikmetega. Info sellest, keda valid, on äärmuslikult privaatne, isiklikku ruumi kuuluv, teistel sellega asja ei ole. Samas oma seksuaalelust räägitakse sageli ja vabalt isegi vähemtuttavate inimestega, rääkimata sõpradest …

Lojaalsus riigile

Harva tabad soomlast oma riiki ja selle juhte kritiseerimas, veel harvem aga kuuled riigiteenistuses olevalt inimeselt sõna sekka ütlemist riigi ja selle juhtide arvustamisel. Pigem kostab erinevate bürokraatlike reeglite kohta kaitsev sõna. Soomlane on uhke oma riigi üle ja suhtub sellesse tõsiselt. Kuna tal on tõepoolest riiki puudutavates asjades-otsustes sõnaõigus olemas, siis hiljem, kui otsused juba jõus, enam porinaid ei kuule. Seaduskuulekus on märksõna ja valdav. Samuti riigi toimimispõhimõtete aktsepteerimine.

Kriitiline piir

Soomlane on kannatlik, vaikiv ja lojaalne kodanik. Piir sellele vaikusele tuleb aga siis, kui keegi poliitikutest on mingi üldsusele taunitavana tunduva asjaga hakkama saanud. Näiteks olgu paari aasta tagune välisministri nn seksiskandaal: juhtum, kus toonane Soome välisminister oli kellelegi naisterahvale oma erootilisevõitu tundeid sms-idega väljendanud ja see afäär meedia kaudu avalikuks tuli. See oli lihtkodanikule äärmiselt solvav käitumine – erinevates seltskondades toimus lausa mitu päeva ühtejärgi vilgas arutelu, mis kohati isegi õelaks läks. Avaliku verbaalse rappimise lõpetas poliitiku kiire tagasiastumine. Et olla ühiskondlikult austatud ja tunnustatud, peab Soome poliitiku nn eetiline tundlasarv olema õiges kohas. Eks ole see suure sisulise demokraatiaga kaasnev boonus: kõik rahva mandaadi saanud eestvedajad – riigikogujad, poliitikud, valitsuse liikmed – on rahva teenistuses ja nende teenistuses jätkamise otsustab rahva arvamus ja hoiak. Kui valdavalt vaikiv soomlane vahel siiski laskub sisepoliitilistesse aruteludesse, siis teeb ta seda tuliselt ja temperamentselt.

Vaatavad maailma

Omaette huvitav teema on soomlaste välispoliitilised arutlused. Ma ei ole juhtunud tavaliste inimeste seltskonda, kus oleks palju maailmapoliitikat arutatud. Küll aga ollakse vestlusaltid teemadel, mis puudutavad Soome naabreid – Rootsit, Eestit ja Venemaad. Võib-olla on see olnud tingitud sellest, et olen olnud ühe naaberrahva esindaja seltskonnas ning seetõttu vestlusteemadele teatud suunitluse andja rollis. Kuid naabrite teema on jõuliselt silma hakanud ka näiteks Soome meedia valikutes. Jah, räägitakse ka laia maailma asjadest, sõjast ja rahust ja terrorismist, kuid võrreldes globaalsete teemadega on naabritega seonduvat arutluse all palju rohkem.

Oma poliitilistest eelistusest sageli ei kõnelda isegi oma pere liikmetega.

Selleski vallas on huvitav kontekstuaalsuse ilmingute jälgimine. Ridade vahel on selgelt tuntav suhtumine “veri on paksem kui vesi” : Eesti teema on selgelt positiivse konnotatsiooniga, räägitakse nagu oma pereliikmest – kui on head rääkida, siis uhkusega, kui paha, siis pereliku mure ja hukkamõistmisega, kuid leplikult.

Tavainimeste tasandil on aga eestlus ja eestimeelsus eriliselt “oma pere” stiilis. Iga kord, kui Eesti teema mingiski kontekstis näiteks Soome televisioonis päevakorda kerkib, on mu mobiil täis sõprade ja tuttavate saadetud sms-e: “Vaata telekat, jutt on Eestist!” Samuti juhtub sageli tänaval või ülikoolis trehvatud tuttavatega – isegi Eesti keerulise ajaloo üle arutlemist ei peeta lõunatunnil või linnatänaval juhuslikul kohtumisel paljuks. Mis südamel, see keelel.

Oma kuueaastase Soomes elamise ja töötamise kogemuse järel ei ole ma juhtunud kuulma, et tavaline soomlane maailmapoliitikast huvituks nii palju, et sellest ka rääkima hakkaks. Tõenäoliselt ilmneb siin üks omapära – ollakse küll kursis, ja jälgitakse hoolega, mis ümberringi toimub, kuid suu avatakse väljaütlemiseks alles siis, kui teatud emotsionaalse tundlikkuse piir on ületatud. Kui on teema, mis soomlase hinge nii tõsiselt puudutab, et tavaline vaikimine enam ei aita.

Igapäevased arutlused

Kuid millest siis soomlased igapäevaselt arutlevad, kui nad just parajasti ei vaiki? Palju räägitakse oma elust, ilmast ja loodusest. Kuidas läheb, mida teed. Mis on juhtunud sõpruskonnas, pere ringis. Lastest ja loomadest. Lumest ja suvest. Reisidest kaugele maale ja naabrite juurde. Ja sellest, kuidas ajad on muutunud. Lihtne elu koos lihtsate juttudega. Metsas, linnas või spordirajal vastu tulnud võõras võib olla valmis mõnusaks small talk’iks ja see on selline kena ja avali olemine, lihtsalt vahva igapäevane juhtumine. Näiliselt lihtne elu, mis jätab keerulisemad teemad ridade vahele, kust need tõusevad esile siis, kui teatud piirid on ületatud ja kui tõepoolest tekib tunne, et nüüd on vaja sõna võtta ja jõuliselt oma arvmust avaldada.

Vaikus Soomes on kandev, kõnelev ja loomulik osa vestluskultuurist.

Kuid ka siis, kui sõna väljendab mõtet, jääb soomlase sõnade vahele alati ruumi kontekstidele, mõttele, tundele, mis siinses kultuuriruumis on alati suurem kui väljaöeldu või kui sõnadesse mahuks. Soomlane vestluspartnerina jätab sulle alati ruumi ka oma sõna sekka ütlemiseks. Ta ei katkesta sind kunagi ega räägi su jutule vahele. Soomlane pigem kuulab ja laseb teisel kõnelda. Vestluspartnerina on see pigem paarisrakendi vedamine, koos mingi idee edasiarendamine kui vastastikku olemine või vastandumine ja sedakaudu vestlusteema edasiviimine. Huvitav on see, et nii toimub vestlus ka kriitilistes olukordades ja konfliktides – vastasseisust räägitakse hiljem ja just nendele, kellega ka seda vastasseisu ideed saab koos samas suunas edasi arendada, mitte sellele, kellega vastasseisus ollakse. Vastasseisus või eriarvamusel ollakse vaikivalt või ehk siis mõtlikult vaid “joo…” lausudes.

Eks see vist olegi “Soome sisu” fenomen: see, mis kuskil sees on olemas, on olemas, ja sellest enam ei räägita, seda tunnetatakse ja selle olemasolu teatakse. Ja üldse, milleks raisata sõnu, kui saab ka ilma. Sest ilmtingimata ei ole selguse eelduseks mõtete sõnadesse valamine. Selguse lätted tulevad soomlase jaoks mujalt. Kontekstidest, näiteks.

Seotud artiklid