Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?

Lühida vastuse andmisel jäävad siiski tähelepanuta üksikasjad ja see võib viia enesega rahuloluni riikides, kelle huvides on – või peaks olema – Kremli sammudele vastu astuda. Eitav vastus kõlab sarnaselt üleolevate järeldustega, milleni jõudsid (alati mitte kuigi asjatundlikud) kommentaatorid, kes pärast seda, kui Ukraina suutis vastu panna 2022. aastal Venemaa esimesele pealetungile, väitsid, et venelased on ammendanud oma sõjapidamise võimekuse ja et Ukraina võit saabub õige pea. Seetõttu mõjutas lääneriikide poliitikat suuresti just soovmõtlemine.

Vaja on aga hoopiski realistlikku analüüsi, mis keskendub sellele, millisel määral on Venemaa oma eesmärke saavutanud, millised võimed on endiselt tema käsutuses ning millised on tema tugevused ja nõrkused. Peamine ülesanne on saada aru, mismoodi võib Moskva oma poliitikat vastavalt olukorrale kohandada. Siinses artiklis püütaksegi säärast lähenemist rakendada.

Kremli eesmärgid

Kremli strateegilisi sihte ei ole raske kindlaks teha. Venemaa juhid on need otsesõnu välja öelnud ja neid saab tuletada avalikkuses peetud aruteludest.

Moskva jaoks on kõige laiahaardelisem eesmärk – ja näib, et Venemaa juhi Vladimir Putini jaoks isiklik lunastaja missioon – muuta ära külma sõja tagajärjel tekkinud olukord. Lääneriike tuleks veenda, kuni nad tunnistavad nii sõnade kui ka tegudega, et Venemaa on endiselt suurriik, kelle positsioon on võrreldav USA ja Hiina omaga. See selgitab ka, miks Venemaa välispoliitika on püsinud hoolimata väljakuulutatud „Aasia poole pöördumisest“ ikkagi läänekesksena. Suurriigi staatus tähendaks enamjaolt vetoõigust Euroopa julgeoleku põhiküsimustes ning eelkõige NATO ja EL-i laienemise puhul. Suurriigi staatuse teine alustala seisneks selles, et tunnistatakse Venemaa õigust domineerida postsovetlikul alal.

Hoolimata väljakuulutatud „Aasia poole pöördumisest“ on Venemaa välispoliitika püsinud ikkagi läänekesksena.

Teine strateegiliste eesmärkide kogum puudutab Venemaa üliriigi seisundi taastamist. Selleks pole tingimata tarvis lääne nõusolekut. Mõnedel juhtudel võib Moskva sattuda lääneriikidega vastuollu, aga teistel juhtudel mitte, ja seda ainuüksi sellel põhjusel, et lääs on kogu maailmas paljudes kohtades oma huvidest loobumas. Selles kontekstis saab väita, et Venemaa jaoks kujutab partnerlus Hiinaga endast väärtust iseeneses ja et see ei ole sõltuvuses ainuüksi Venemaa ja lääneriikide suhetest, kuigi muidugi mõista annab Venemaa konflikt läänega lisaks teistele teguritele Moskva ja Pekingi vastastikusele lähenemisele ainult hoogu juurde. Peale selle on Venemaa huvitatud sellest, et saada endale Lähis-Idas tasakaalustaja roll, osaleda (eriti just) Aasia riikide vaheliste pingete maandamises ja kaitsta maailma lõunapoolseid riike nende asjaajamistes nn koloniaalse läänega.

Sarm, äraostmine, surve

Nagu näha, on tegevuskava väga auahne. Paratamatult tekib küsimus, kas Venemaal jätkub vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Sageli kuuleb vastuseks, et Venemaa majandus on palju väiksem kui USA, EL-i või Hiina oma ja et venelaste pingutustest pole seega kasu.

Tegelikkus on jällegi keerukam. Alustuseks ei kuulu Venemaa diplomaatia vallas kergekaallaste hulka. Moskva on saanud Nõukogude Liidult suures osas päranduseks tolle kunagise staatuse teiste riikide seas, näiteks alalise liikme koha ÜRO Julgeolekunõukogus, juhtiva rolli tuumarelvade leviku sfääris ning mõjuvõimu kindlates piirkondades Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Venemaa kasutab diplomaatiat väga osavalt. Venelaste visadus ja oskus pidada läbirääkimisi ilma kompromissideta (sealjuures lükates tagasi niisugused lahendused, mis oleksid kõigile osalistele kasulikud) on teada-tuntud.

Väidetavalt eelistab Putin rahvusvaheliselt kõige rohkem kasutada lojaalsuse ostmise taktikat.

Tänu hiiglaslikele loodusvaradele saab Kreml koguda enda kätte majanduslikku mõjuvõimu. Moskva võib pakkuda välisfirmadele ja välismaalastele tulusaid projekte, mille abil saab neist teha Venemaa heaks töötavad lobistid. Kuna Moskva ei ava riiki ausale konkurentsile, vaid eelistab pigem ühe kaupa lemmikuid välja valida, võivad mõnede ärihuvide esindajad minna seda teed, et osutavad Kremlile n-ö teeneid, lootes tulevikus midagi selle eest vastu saada. Välismaal mõjujõu suurendamiseks toetatakse ka erakondi ja poliitilisi liikumisi, et need propageeriksid Moskva jaoks tähtsaid teemasid. Samuti võidakse raha kulutada meediakampaaniatele, et osaliselt kompenseerida Venemaa klassikalise pehme jõu puudumist. Väidetavalt eelistab Putin rahvusvaheliselt kõige rohkem kasutada lojaalsuse ostmise taktikat.

Kui toetust ei saa aga osta, võtab Moskva kõhklematult kasutusele survestamise. Enne täiemahulist sissetungi Ukrainasse oli lääs pööranud liiga vähe tähelepanu Kremli valmidusele kasutada igal pool relvana ära Venemaa suhtes tekkinud sõltuvust. 2006. ja 2009. aastal peatas Venemaa Ukrainale gaasi tarnimise, mis avaldas mõju mitmele EL-i liikmesriigile. 2015. aastal näitas Moskva Soome-Vene piiril ning 2021. aastast saadik on näidanud Euroopa Liidu ja Valgevene piiril seda, kuidas teha sisserändajate voost survevahend. 2008. aastal kasutas Venemaa lausa sõjalist jõudu Gruusia vastu ja saatis 2014. aastal väed Krimmi annekteerima. Kahjuks ei teinud ükski neist sammudest läänt piisaval määral murelikuks. Eriti silmatorkav oli Saksamaa näide: selle asemel et maandada Venemaa suhtes tekkinud energiasõltuvuse riske, tõstis Berliin hoopis panuseid ja ehitas torujuhtme Nord Stream 2.

Venemaa režiim on olemuslikult selline, et saab tõhusalt oma mõjuvõimu kasutada. Nagu enamikus autoritaarsetes isikukultuslikes süsteemides, käib otsuste langetamine Kremlis kiiresti ja ilma vastuväideteta, kusjuures vabade valimiste puudumine kasvatab veelgi Vladimir Putini manööverdamisruumi. Tema vead võivad minna riigile tulevikus kalliks maksma, aga praegu aitab valitsev süsteem vahendeid koondada ja kinnitab talle, et aeg töötab tema kasuks.

Euroopa kui nõrk lüli

Aastatel 2006–2022 püüdis Euroopa Venemaa nõudmistele vastu tulla. Kuni Krimmi annekteerimiseni käsitles EL Venemaad strateegilise partnerina. 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel takistasid mitme Euroopa riigi juhi seisukohad NATO-l konkreetselt välja öelda, millal ja kuidas Ukraina ja Gruusia võiksid saada alliansi liikmeks. Pärast Venemaa sõda Gruusiaga selsamal aastal katkestati suhted Moskvaga, aga õige ruttu pöörduti jälle tagasi endistviisi äri ajamise juurde. Väidetavalt aitasid Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid 2015. aastal Putinil Ukraina presidendile Petro Porošenkole nn teist Minski kokkulepet peale suruda, mis oli kõige kasulikum just Ukraina separatistlikele piirkondadele.

Oli ainult aja küsimus, millal Moskva jõuab enda sisimas veendumusele, et säärane Euroopa teeb pidevalt järeleandmisi.

Laiemas kontekstis võttis Kreml teadmiseks, et: 1) Euroopa on energiasõltuvuses, 2) EL-i suhtumises Venemaasse pole üksmeelt, 3) paljud EL-i liikmesriigid on Ukrainast väsinud, 4) kogu maailmas on EL-i jaoks tekkinud järjest rohkem probleeme, nt ebaseaduslik sisseränne, 5) Venemaa-Hiina partnerlus tekitab Euroopas ebamugavustunnet, 6) eliit on äraostetav, 7) populism on üha populaarsem ja ühiskond muutub järjest infantiilsemaks, 8) tänapäevases Euroopas levib patsifism ja eitatakse sõjalise jõu vajalikkust.

Oli ainult aja küsimus, millal Moskva jõuab enda sisimas veendumusele, et säärane Euroopa teeb pidevalt järeleandmisi, kui talle piisavalt survet avaldada, et vältida kokkupõrkeid Venemaaga nii Ukraina pärast kui ka laiemalt võetuna.

Kremli valearvestused

Venemaa poliitika – ja seda isegi enne Krimmi annekteerimist – on viinud aga selleni, et Moskva on oma arvestustes eksinud.

Eelkõige on Ukraina näidanud tahtmist end kaitsta ja äärmiselt suurt vastupanuvõimet, seda viimast suuresti tänu lääneriikide abile.

Eurooplased on tasapisi aru saanud, kui hiiglasliku probleemiga nad Ukrainas silmitsi seisavad, ja samal ajal on muutnud Donald Trumpi tagasivalimine vana, Euroopale iseloomuliku lähenemise siinse maailmajao julgeolekule sobimatuks. Ehkki küll tõenäosus, et Euroopa ei tule selle olukorra lahendamisega toime, ei ole kahjuks null, ollakse praegu varasemate aastakümnetega võrreldes palju teadlikumad sellest, et tegevusetus läheb kalliks maksma.

Soome ja Rootsi on ühinenud NATO-ga, mis kinnitab tõsiasja, et Venemaa on nüüd Euroopa julgeolekuküsimustes vetoõiguse saamisest kaugemal kui enne 2022. aastat.

Ei maksa unustada, et Venemaa jaoks oli Krimmi annekteerimise otseseks põhjuseks Putini soov hoida ära Ukraina ja EL-i vahel vabakaubandusleppe allkirjastamine.

Ukrainale, Moldovale ja Gruusiale on kinnitatud, et neil on väljavaade saada EL-i liikmeks. Minevikku on jäänud paljude eurooplaste vaimusilmas eksisteerinud maakaart, millel Euroopa ja postsovetlikud riigid kuulusid kahte eri maailma. Ei maksa unustada, et Venemaa jaoks oli Krimmi annekteerimise otseseks põhjuseks Putini soov hoida ära Ukraina ja EL-i vahel vabakaubandusleppe allkirjastamine: eelmainitud kolmikule EL-i liikmesuse väljavaate pakkumine on seega Moskva jaoks väga suur hoop. Kuigi Ukraina liitumine NATO-ga ei ole praktiliste arutluste teemaks, jätkuvad otsingud, et leida sobiv vorm lääneriikide julgeolekutagatiste pakkumiseks Ukrainale.

Venemaa mõjujõud on postsovetlikes riikides kahanemas. Euraasia Majandusliit kiratseb; ilma Ukrainata pole sellel erilist majanduslikku mõtet. Aserbaidžaan sooritab teiste riikide läbikäimises osavat tasakaalutrikki ja tugevdab liitlassuhteid Türgiga, seades kahtluse alla Venemaa staatuse Lõuna-Kaukaasias. Armeenia on peatanud kuuluvuse Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni, mida Venemaa juhib. Selle asemel püüab Jerevan leida viise suhete parandamiseks EL-iga ja isegi kaalub, kas püüelda ka selle liikmeks. Kasahstanis aetakse mitmesuunalist välispoliitikat. Kõik viis Kesk-Aasia riiki tunduvad olevat aru saanud, kui tähtis on teha piirkondlikku julgeolekualast koostöö ilma Venemaata, ning lisaks tihendavad nad suhteid EL-iga. Ainus täielikult Venemaa kontrolli all olev postsovetlik riik on Valgevene.

Venemaa mõjujõud on postsovetlikes riikides kahanemas.

Venemaa sõltuvus Hiinast süveneb järjest. Kuigi kahel riigijuhil on kahtlemata usalduslik vahekord, ei ole üheski mõttes tegu kahe võrdse partneri suhtega. Peking peab enamjaolt kinni sanktsioonidest, mille USA on Venemaale kehtestanud. BRICS-riikide plokk, kuhu kuuluvad pärast laienemist 2024.–2025. aastal ka Iraan, Egiptus, Etioopia, Araabia Ühendemiraadid ja Indoneesia, on liiga heterogeenne, et mõjusalt ajada ühtset poliitikat. Putini otsus jätta 2023. aastal minemata BRICS-riikide tippkohtumisele Lõuna-Aafrikasse, sest Rahvusvaheline Kriminaalkohus oli väljastanud tema vahistamise määruse, näitab ilmekalt, millises seisus see organisatsioon on.

2023. aastal alanud pingete eskaleerumine Lähis-Idas tekitab Venemaale samuti probleeme. Esiteks on Kremlil suhetes Iisraeli ja palestiinlastega raske pidada nende mõlemaga võrdset distantsi. Teiseks on Moskva julgeolekualane partnerlus Iraaniga liiga tugev selleks, et olla mõnedele teistele sealsetele piirkondlikele tegijatele vastuvõetav. Ja kolmandaks on pärast Assadi režiimi kokkuvarisemist Süürias 2024. aasta detsembris Venemaa positsioon kogu piirkonnas veelgi nõrgenenud.

Mõnede irooniliste kommentaatorite arvates osaleb Venemaa nüüd uues organisatsioonilises formaadis BRINK, kuhu kuuluvad Valgevene, Iraan ja Põhja-Korea.[1] Seda tõsiasja pole vaja ülemäära rõhutada, aga siiski tasub ära märkida, et vajadus sääraste partnerite toetuse järele ei saa küll aidata Venemaal üliriigi staatust tagasi saada.

Tulevikuvõimalused

Häda seisneb aga selles, et eespool maalitud pilt ei kujuta endast lõpptulemust.

Millist poliitilist plaani Putin ka enne ei pidanud, tähendab Donald Trumpi tagasivalimine talle loteriivõitu. Trump käitub ettearvamatult, aga tema võimuletulek suurendab märgatavalt tõenäosust, et Moskvat saadab pingutuste korral edu.

Nüüd saab Putin jätkata sõda Ukrainas ja ajada laiemalt võttes Venemaa staatuse parandamisele suunatud poliitikat suurema enesekindlusega. Ta ei tunnista nurjumist. Mida rohkem vaatlejaid ütleb, et Venemaa ei ole suutnud oma eesmärke saavutada, seda enam vahendeid on Putin valmis konflikti paiskama. Venemaa võimalused ei ole piiramatud, aga ammendumine ei ähvarda neid veel sugugi.

See, kas Venemaa välispoliitika on edukas ja väärib samamoodi jätkamist, on praegu endiselt kõige rohkem just Vladimir Putini otsustada.

2022. aastal väideti tihtilugu, et Venemaa pole mitte ainult kaotanud sõda, vaid ka tulevase rahu, sest lääne firmad lahkuvad nüüd riigist. Need ootused ei ole täitunud. Lääne ettevõtted, kes on jäänud Venemaale, saavad seal hakkama suhteliselt hästi. Olulisem on aga see, et nad ei ole kodumaal sattunud põlu alla. Kui Trump ja Venemaa lepivad omavahel kokku, siis kiirustab veel rohkem ärisid Venemaale naasma. See ei tähenda küll päris endistviisi ’business as usual’ suhtumist, aga ikkagi äri ajamist.

Kõige tähtsam küsimus on jätkuvalt see, kas Ukrainale antakse usaldusväärsed julgeolekutagatised. Kui neid ei anta ja kui lääs tunnistab Ukraina – ja kaudselt ka iseenda – alistumist, siis tõenäoliselt leiavad Valgevene, Moldova, Armeenia ja Gruusia end õige pea Venemaa mõjusfäärist, kui neist just otseselt ei annekteerita. Milliseks muutub Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika pärast seda, ei ole aga võimalik usaldusväärselt ennustada.

See, kas Venemaa välispoliitika on edukas ja väärib samamoodi jätkamist, on praegu endiselt kõige rohkem just Vladimir Putini otsustada. Lääneriikide poliitikute ülesanne on seda olukorda muuta.

---

[1] BRINK (ingl ’äär’) on akronüüm ingliskeelsetest riiginimedest: Belarus (Valgevene), Russia (Venemaa), Iran (Iraan), North-Korea (Põhja-Korea). – Tõlkija märkus.