Araabia kevad ja Euroopa Liit

Kakskümmend aastat pärast seda, kui Ida-Euroopa rahumeelsed revolutsioonid pühkisid minema kommunistlikud diktatuurid ja tegid lõpu külmale sõjale, on taas hakanud maailma muutma rahvaülestõusud autokraatlike režiimide vastu Vahemere lõunaserval ja Araabia poolsaarel. Selle tagajärgi tunneme arvatavasti veel aastaid ning need võivad olla sügavamad, kui me oskame isegi ennustada.

Tõepoolest, tundub, et me näeme praegu pealt, kuidas mureneb nõndanimetatud araabia erand, too üleolev arusaam, mille kohaselt demokraatia ei ole araabia maades poolehoidu leidev idee ega isegi võimalik. Sellest lähtudes on lääneriigid pikka aega sõlminud kahtlase varjundiga tehinguid piirkonna diktatuuridega, tegemata välja nende hoolimatusest inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes. Nende suhete aluseks on olnud riiklikud huvid, sealhulgas stabiilsusevajadus, energiajulgeolek ja usufundamentalismi vaoshoidmine. Tõsiasi, et praegused meeleavaldajad on valdavalt ilmalikud noored, kes ihkavad inimõigusi ja õigusriiki, ei lähe selle arusaamaga üldse kokku ning pakub tõelise võimaluse luua piirkonnas demokraatlikud režiimid, mida veel kõigest mõne kuu eest pidasid ilmvõimatuks nii piirkonna asjatundjad kui ka poliitikud. Euroopa Liidu väljakuulutatud naabruspoliitika ja eriti Barcelona protsessi eesmärkidel – demokraatia, stabiilsuse ja õitsengu levitamine neisse riikidesse – on nähtavasti esimest korda reaalsed šansid teostuda.

Ometi kulus ELil peaaegu terve kuu, enne kui ta otsustas mõista Tuneesia Ben Ali korrumpeerunud režiimi vägivalla omaenda rahva vastu hukka – ja ka see juhtus alles pärast seda, kui Prantsusmaa oli otsustanud loobuda diktaatorit toetamast. Järgnenud Egiptuse ülestõusule reageeris EL juba veidi kiiremini: juhtivad liikmesriigid – Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia – võtsid algatuse enda kätte ja koostasid ühisavalduse, mis mõistis hukka vägivalla ja kutsus üles “kiirele ja korda austavale üleminekule”. Avalduse sõnastus järgis Valge Maja varasemat seisukohavõttu.

Pole usutav, et aasta hakul Tuneesias alguse saanud sündmused on vaibumas.

ELi ühtse seisukoha puudumine ajendas Euroopa Parlamendi liberaalide juhti Guy Verhofstadti väitma, et EL ei tunne ära ajaloolist hetke isegi oma vahetus naabruses ega söanda avanevatest võimalustest kinni haarata. Lisaks süüdistas ta Euroopa juhte suutmatuses õppida oma vigadest, väites, et tänavail meelt avaldavatele inimestele tingimusteta toetust pakkumata kordab Euroopa täpselt sama viga, mis tehti 1989. aastal, kui repressiivsete kommunistlike režiimide vastu tulid tänavaile Ida-Euroopa elanikud.

Seesmiselt lõhestunud liidus valitsevad pinged ilmnesid kõige selgemalt siis, kui liikmesriigid ei suutnud erisuguse sisemaise surve tõttu kokku leppida sanktsioonides Muammar al-Gaddafi mõrvarliku režiimi suhtes kõigi nende nädalate jooksul, mil pandi toime veriseid vägivallaakte Liibüa rahumeelsete meeleavaldajate vastu. ELile iseloomulikult suutis liit kiiresti edasi liikuda alles siis, kui ÜRO Julgeolekunõukogu oli saavutanud oma kokkuleppe – tõsi, liidu sanktsioonid tulid seejärel karmimad ja ulatuslikumad, pöörates erilist tähelepanu humanitaar- ja põgenikega seotud küsimustele.

Lõpliku hoobi sai ELi ühtsus aga siis, kui liit ei suutnud leida ühist seisukohta Liibüa mässuliste, keda selles toetas ka Araabia Liiga, nõudmise osas kehtestada lennukeelutsoon. 11. märtsil otsustati ELi tippkohtumisel, et „tsiviilelanike kaitsmiseks uurivad liikmesriigid kõiki vajalikke võimalusi tingimusel, et on olemas selge vajadus, kindel õiguslik alus ja piirkonnast lähtuv toetus”. Otsuse kehtestada lennukeelutsoon võttis 17. märtsil lõpuks vastu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga number 1973. Saksamaa, mille valijad on sõjalise jõu kasutamise osas erakordselt tundlikud, jäi erapooletuks. Sellega astus Saksamaa teisele rajale kui tema ELi ja NATO partnerid Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA ning sattus ühte paati niisuguste harjumuspäratute partneritega nagu Brasiilia, Hiina, India ja Venemaa.

Piirkondliku koostöö edendamiseks otsustas EL veidi muuta oma naabruspoliitika nime, pakkudes nüüd piirkonnale uut „partnerlust demokraatia ja arengu nimel”. Seda ei pakuta kõigile piirkonna riikidele, vaid ainult neile, kes on teel demokraatia suunas märgatavalt edasi liikunud. See sisaldab endas sügavamat majanduslikku lõimimist, avaramat ligipääsu turule ja tihedamat poliitilist koostööd ning selgemalt iga riigi konkreetsete vajadustega arvestavat lähenemist, sealhulgas humanitaarabi suurendamist, käimasolevate abiprogrammide jälgimist, Euroopa Investeerimispanga (EIB) operatsioonide lisamist ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) tegevuse laiendamist. Komisjon peab esitama ettepanekud kaubanduse ja otseste välisinvesteeringute edendamise viiside kohta, samuti paluti komisjonil koostada enne juunikuist ülemkogu ettepanekud migratsiooniga seotud ja liikuvust edendavate meetmete osas.

Aga kui Euroopa Liidu reageerimine Vahemere lõunakalda sündmustele on seni olnud kõike muud kui kiire ja ühtne, siis veel ettevaatlikum on liit olnud hukka mõistma jõu kasutamist rahva vastu Araabia poolsaarel. Ootamatult otsekoheselt vähendas paruness Ashtoni eriesindaja Robert Cooper isegi demokraatiameelsete protestijate vägivaldse laialiajamise tähendust Bahreini võimude poolt sõnadega, et „selliseid asju juhtub”.

Mida peaks kõigest sellest õppima?

Pole usutav, et aasta hakul Tuneesias alguse saanud sündmused on vaibumas: selle leviku märke leiab kogu piirkonnas, väidetavalt isegi nii kaugel nagu Aserbaidžaanis. Siiski võib juba teha mõningaid järeldusi Euroopa Liidu reageerimise kohta kriisidele.

On väidetud, et Vahemere lõunakalda ja Araabia poolsaare sündmused tabasid Euroopa Liitu ootamatult ning seadsid ELi sündiva ühise välis- ja julgeolekupoliitika raske katsumuse ette. Liidu aeglane ja kooskõlastamatu reageering oma lõunanaabrite juures ja kaugemal toimuvatele sündmustele on tõstatanud mitmeid küsimusi nii liidu ühise välispoliitika tõhususe kui ka selle kindlakäelise juhtimise puudumise kohta.

Endistviisi domineerivad ELi suurte liikmesriikide huvid, väiksemate omasid aga peaaegu ei arvestata.

2009. aasta lõpul jõustunud Lissaboni leping andis Euroopa Liidu käsutusse tublisti tugevdatud välispoliitilise tööriista. Lootes edendada kasvavaid püüdlusi ja kooskõlastatust, nägid lepingu loojad ette Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha loomist, millega ühendati senised välisasjade voliniku ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohad. Lisaks nägi leping ette Euroopa välisteenistuse, omamoodi Euroopa välisministeeriumi loomise, mis peab aitama kõrgel esindajal oma kohustusi täita. Ent endiselt jäi otsuste langetamisel Ministrite Nõukogus vajalikuks ühehäälsus.

Kooskõlastatuse ja koordineerimise kesisust võib süvendada see, milliseid riike EL peab oma naabriteks ja milliseid mitte. Seetõttu käivad Vahemere riigid naabruspoliitika alla ja nendega tegeleb sootuks teine struktuur ja volinik (Füle) ning seetõttu käib ka kõik see, mis toimub Liibüas ja Süürias, naabruspoliitika, mitte välisasjade alla. Samas Bahreinis ja Jeemenis toimuv kuulub juba välisasjade alla. Praegune araabia maailma tabanud sündmustelaine on näidanud, kui kunstlik on niisugune vahetegemine.

„Euroopa puudumist” ja eelkõige ELi välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni silmatorkamatust käesolevates sündmustes on laialdaselt kritiseerinud nii kommentaatorid, asjatundjad kui ka poliitikud. Vastupidi föderalistide ja liidu tasandil ühistegutsemise pooldajate lootustele on selge, et endiselt annab tooni valitsustevaheline toimemeetod. Sedamööda, kuidas hargnesid sündmused Vahemere lõunakaldal ja Euroopa Liit lükkas mõningate liikmesriikide survel aina edasi ühtse seisukoha võtmist, sai üha selgemaks, et ELis ei valitse veel kaugeltki ühtset välispoliitikat ning selles osas avaldavad endiselt tugevat mõju liikmesriikide huvid. See tähendab ühtlasi seda, et endistviisi domineerivad ELi suurte liikmesriikide huvid, väiksemate omasid aga peaaegu ei arvestata. Positiivseks jooneks võib siiski pidada seda, et tänane EL on kriisi suhtes oma lõunapiiril palju ühtsem kui näiteks 2002.-2003. aastal Iraagi sõja suhtes.

Uute poliitikainstrumentide loomine pole veel kaasa toonud ühtsema välispoliitika teket. ELi kõrgel esindajal on ilmselgelt raskusi oma asepresidendi ja kõrge esindaja ülesannete kooskõlastamisega: ta ei jõua volinike kolleegiumi kohtumistele ega suuda hallata oma tihedat reisimiskava. Tegelikult ongi seda, et välisteenistust luues ei nähtud kõrgele esindajale ette poliitilisi asetäitjaid, kes võiksid teda esindada, pahaks pannud õige paljud, sealhulgas teenistuse peasekretär Pierre Vimont.

Lisaks on tõsiselt kritiseeritud kõrge esindaja mandaadi kitsast määratlust, mille tõttu on liikmesriikide häälte ja nääklemiste kakofoonias puudu Euroopa kui terviku hääl. Catherine Ashtonit on taunitud selle eest, et ta ei suuda välja pakkuda selget tulevikupilti või kindlakäeliselt juhtima asuda, eelistades pidada ennast liikmesriikide hääletoruks. Tundub, nagu oleks ta võtnud vaatleja positsiooni, vabandades oma taotluste puudumist välja vajadusega konsulteerida kõigi 27 liikmesriigiga ja sageli eelistades nõrka lahendust, millega oleks nõus enamik. Samuti ei paista tal olevat liikmesriikide juhtide seas sellist lugupidamist, nagu oli tema eelkäijal Javier Solanal.

Välisteenistuse loomine pole kaugeltki lõppenud, aga ta on siiski juba tööd alustanud. Kõrgemad ametikohad on täidetud, praegu komplekteeritakse kesktasandit. Rahastamis- ja personaliküsimustega on palju tegeldud. Ometi ei tasu unustada, et välisteenistus on kõigest välispoliitika tööriist, mille tõhusus sõltub sellest, kas talle antakse ette kindel tulevikuplaan ja poliitilised juhised.

Tänane EL on kriisi suhtes oma lõunapiiril palju ühtsem kui näiteks 2002.-2003. aastal Iraagi sõja suhtes.

Kui EL tahab kujundada tõeliselt ühtset välispoliitikat, nagu näeb ette Lissaboni leping, ning muuta oma hääle kuuldavaks rahvusvahelisel areenil, peab liit olema midagi enamat kui pelgalt liikmesriikide summa. See on eriti oluline silmas pidades praegu tärkavat ülemaailmset koostöösüsteemi. Kuigi mõned paralleelid 1989. aasta sündmustega on ilmsed, on maailm ise muutunud. Euroopa Liidul pole enam sellist külgetõmmet nagu eelmisel sajandil. Teiste globaalsete toimijate, näiteks BRIC-i riikide (s.o Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) esiletõus on nõrgestanud Euroopa riikide, aga ka USA traditsioonilist tähtsust.

ELi positiivne mõju naabruskonnale ja pikaajaline usaldusväärsus sõltuvad tema oskusest ajada väärtuspõhist, kuid samas realistlikku ühist välispoliitikat, kasutades selleks kooskõlastatult kõiki ELi instrumente, sealhulgas naabrus- ja kaubanduspoliitikat ning välisabiinstrumente. Erinevalt parunessi viimase aja väljaütlemistest on ELil piisavalt kaalu, diplomaatilisi tööriistu ja poliitilist arsenali nii tervikuna kui ka liikmesriikide kogumina, et astuda otsustavaid samme ja kujundada sündmusi, vältimaks enda jäämist kõrvalseisjaks. See aga, kas selline poliitika saab teoks või mitte, sõltub liikmesriikide poliitilisest tahtest,. Praegu on EL veel väga kaugel ühtsest arusaamast, kuidas muutuda nii reforme ja õigusriiki toetavaks jõuks oma naabrite silmis kui ka üleilmselt tasandil kuuldavaks hääleks. Euroopa Liidu liikmesriikidel võib olla kätte jõudnud aeg kutsuda kõrget esindajat välja käima ELi välispoliitiline strateegia, mis teeniks liidu huve, ning kindlaks määrama, millal ja kuidas asub liit kriisidega tegelema ja milliseid tööriistu selleks kasutatakse.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane