Andrea Kendall-Taylor: Kuidas Venemaa, Hiina, Iraani ja Põhja-Korea lähenemine esitab USA-le ja Euroopale väljakutse

Läänes lükkas Venemaa agressioon käima erakordse koordineerimise kõiges, alates sanktsioonidest kuni sõjalise abini Ukrainale. Venemaa jõhker rünnak naabri vastu ehmatas liitlased tegutsema ning elavdas koostööd lääneliitlaste ja partnerite vahel.

Ent samamoodi on ka Venemaa pärast sissetungi hoogustanud koostöö süvendamist oma partnerite, nimelt Hiina, Iraani ja Põhja-Koreaga. Nii nagu Vene-Ukraina sõda on ajendanud tugevdama sidemeid USA ja tema liitlaste vahel, on see kiirendanud ka kasvavat koostööd Venemaa ja tema toetajate vahel. Nende huvide joondamine ja jõupingutuste ühtlustamine loovad just selle, mida Richard Fontaine ja mina oleme nimetanud „murrangu teljeks“ – teljeks, mille eesmärk on pöörata üleüldise rahvusvahelise süsteemi aluseks olevad põhimõtted, reeglid ja institutsioonid pea peale.

Nii nagu Vene-Ukraina sõda on ajendanud tugevdama sidemeid USA ja tema liitlaste vahel, on see kiirendanud ka kasvavat koostööd Venemaa ja tema toetajate vahel.

Selle teljega kaasnevad probleemid on märkimisväärsed: omavaheline koostöö suurendab maailmakorra kummutajate sõjalist võimekust, muudab vähem tõhusaks välispoliitilised vahendid, mida USA ja Euroopa kasutavad neile vastu astumiseks, ning loob aluse alternatiivsele reeglistikule, mis ennustab suuremat ülemaailmset ebastabiilsust.

Murrangutelje suhted kannatavad lugematu arvu lõhede ja usaldamatuse all, kuid nende ühine ja kõikehõlmav geopoliitiline eesmärk – õõnestada USA juhitud maailmakorda – pakub omavahelisele partnerlusele võimsat motivatsiooni. Kahe aasta jooksul pärast Venemaa sissetungi on tõendid nende omavahelise lähenemise kohta kuhjunud, mistõttu on võimatu ja isegi vastutustundetu sellisele koondumisele läbi sõrmede vaadata.

Venemaa – peamine õhutaja

Moskva jaoks tähendab Ukraina sõda ennekõike Kiievi ja selle valikute enda kontrolli alla saamist. Kuid Putini lõppeesmärk on õõnestada NATOt: see on oluline samm muutmaks maailmakorda, mis tema nägemuse järgi seab Venemaa ebasoodsasse seisu. Ta on neid eesmärke juba pikka aega endas kandnud, kuid sissetung Ukrainasse oli tema Lääne-vastases ristisõjas pöördepunkt, kust tagasiteed enam ei ole. Pärast invasiooni on Putini otsusekindlus ainult kasvanud, kuna ta näib olevat üha rohkem pühendunud pikaajalisele vastasseisule USA ja Euroopaga. Et Moskva saaks seda paremini ellu viia, kahekordistab Putin suhteid mõttekaaslastest partneritega Hiinas, Iraanis ja Põhja-Koreas, muutes Venemaa selle kujuneva telje peamiseks katalüsaatoriks.

Invasiooni tõttu polnudki Kremlil tegelikult muud võimalust kui neid partnerlusi süvendada. Venemaa vajab nende riikide pakutavat kaubavahetust, relvi ja relvade varuosi, et pidada edasi lahinguid Ukrainas. Isegi kui Putin on neid partnerlussuhteid süvendades omakasupüüdlik olnud, näeb Kreml Pekingi, Teherani ja Pyongyangi liidreid ometi ka teekaaslastena oma vastasseisus Washingtoniga. Nelja valitsust ühendab jagatud vaenulikkus olemasoleva olukorra vastu. Iga riik püüab oma piirkonna jõudude tasakaalu kummutada ja peab Washingtoni seejuures peamiseks takistuseks. Iga riik tunnistab, et koostööd tehes on nad vähem haavatavad sanktsioonide ja muude kulude suhtes, mida USA ja tema partnerid võivad rakendada.

Murranguriikidel ei pruugi olla kavatsust asendada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda kooskõlalise alternatiiviga, vaid pigem valmistuvad nad tulevaseks, kindla reeglistikuta maailmaks.

Praegu on lihtsam näha, mille vastu nad on, kui seda, mille eest nad seisavad. Kuid see ühine vaenulikkus võib partnerluse jaoks olla tugev alus. Nagu Hal Brands õigesti märgib: „Mõnd maailma kõige hävitavamat liitu iseloomustasid vähe koordinatsiooni ja veel vähem kiindumust: need olid lihtsalt karmid kokkulepped, et rünnata olemasolevat korda igast suunast.“

Moodused, mille abil neli riiki üritavad praegust korda kõigutada, on ulatuslikud. Nende ühisesse loendisse asjadest, millele nad ütlevad „ei“, kuuluvad demokraatia universaalne määratlus, siseasjadesse sekkumine, USA liitlassidemete laienemine ja USA tuumarelvade välismaale paigutamine. Venemaal, Hiinal, Iraanil ja Põhja-Koreal ei pruugi isegi olla kavatsust asendada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda kooskõlalise alternatiiviga, vaid pigem valmistavad nad ette ja loovad partnerlussuhteid, mis võimaldavad neil tulevases, kindla reeglistikuta maailmas tõhusamalt oma huve edendada.

Teljeriikide sõjalise võimekuse suurendamine

Venemaa operatsioonidele Ukrainas on palju kasuks tulnud Moskva välistoetajate abi. Sõja algusest saadik on Moskva välja tulistanud üle 3700 Iraani Shaheedi drooni. Neid droone toodetakse Venemaal nüüd igal kuul enam kui 330. Nad on saanud Põhja-Korealt üle 2,5 miljoni padruni ja ballistilisi rakette.

Hiina on tõusnud Venemaa elutähtsaks päästerõngaks, suurendades nafta ja gaasi ostmist Venemaalt, lisades sellega Moskva kaukasse miljardeid dollareid. Peking saadab Venemaale tohutul hulgal tehnoloogiat – kõike alates tööpinkidest tankide tootmiseks, raketikütusest, püssirohu ja lõhkeainete tootmiseks kasutatavast vahenduskaubast turboreaktiivmootoriteni –, mida Kreml vajab sõjapidamiseks. Hiina pakub isegi georuumilise luure andmeid, sealhulgas satelliidipilte, mida Venemaa sõjavägi tõenäoliselt kasutab sõjaliste operatsioonide toetamiseks Ukrainas.

Kuid niisama oluline kui see, mida Venemaa oma toetajatelt saab, on see, mida ta vastutasuks annab. Juba enne sissetungi võimendas Moskva sõjaline koostöö Pekingiga väljakutset, mida Hiina esitab demokraatlikele riikidele. Nüüd võib Peking kasutada oma kasvanud mõjuvõimu, et survestada Moskvat, saamaks allveelaevade tehnoloogiat, kaugseiresatelliite ja lennukimootoreid – neil aladel püsib Venemaa suhteliselt tipus –, mis võib vähendada USA sõjalisi eeliseid Hiina ees Indo-Vaikse ookeani piirkonnas.

Niisama oluline kui see, mida Venemaa oma toetajatelt saab, on see, mida ta vastutasuks annab.

Väidetavalt tahab Pyongyang Moskvast saada kõrgetasemelist kosmose-, raketi- ja allveelaevatehnoloogiat. Kui Venemaa peaks neid nõudmisi täitma, saaks Põhja-Korea parandada oma mandritevaheliste ballistiliste rakettide (mis on võimelised kandma ka tuumalõhkepäid) täpsust ja vastupidavust ning kasutada Venemaa tuumajõutehnoloogiat oma allveelaevade tegutsemisulatuse ja võimekuse suurendamiseks. Venemaa katsetab Põhja-Korea relvi Ukraina lahinguväljadel ja on juba jaganud Pyongyangile teavet, mida too saab kasutada oma raketiprogrammi täiustamiseks. Samuti on Venemaa varustanud Iraani heal tasemel lennukite, õhukaitse-, luure-, seire-, vaatlus- ja kübervõimekusega, mis aitaks Teheranil seista vastu võimalikule USA või Iisraeli sõjalisele operatsioonile.

Venemaa süvenevad suhted oma toetajatega on ka Pyongyangi ja Teherani julgemaks teinud. Eelmise aasta detsembris loobus Põhja-Korea liider Kim Jong-un riigi kauasest Lõuna-Koreaga rahumeelse ühinemise ametlikust poliitikast ja suurendas ähvardusi Souli vastu. Nüüd, nautides nii Venemaa kui ka Hiina tugevat toetust, osales ta tuumaväljapressimises ja raketikatsetustes ning keeldus läbirääkimistest USAga. Ehkki Kremli ja Hamasi 7. oktoobri Iisraeli-vastase rünnaku vahel ei paista olevat otsest seost, julgustas Venemaa partnerlus Iraaniga Teherani tõenäoliselt aktiveerima oma käsilasi selles piirkonnas.

Välispoliitiliste vahendite tõhusus on kahanemas

Samal ajal vähendab koostöö Venemaa, Hiina, Iraani ja Põhja-Korea vahel nende meetmete mõjukust, millele Washington ja tema partnerid neile vastu astudes sageli toetuvad. Silmatorkavaima näitena on Hiina tarninud pooljuhte ja muud olulist tehnoloogiat, mida Venemaa varem tavapäraselt Läänest importis, vähendades sellega lääneriikide ekspordikontrolli tõhusust. Samuti õõnestab Moskva Pyongyangi vastu kehtestatud sanktsioone, vabastades miljoneid dollareid Põhja-Korea vara, mis varem seisis külmutatuna Venemaa pankades. Märtsis vetostas Venemaa ÜRO resolutsiooni, millega oleks pikendatud sõltumatule ekspertide rühmale, kes uurib Julgeolekunõukogu sanktsioonide rikkumisi Põhja-Korea poolt, antud volitusi.

Nelja riigi tõhustatud kaubavahetus ja jõupingutused, mille sihiks on vähendada sõltuvust USA dollarist, kahandavad veel rohkem USA sanktsioonide ja ekspordikontrolli tõhusust. Kasutades ära oma ühiseid piire ja rannikualasid, ehitavad Hiina, Iraan, Põhja-Korea ja Venemaa USA keeldude eest kaitstud kaubandus- ja transpordivõrke. Näiteks Iraan saadab droone Venemaale üle Kaspia mere, kus USA-l on vähe jõudu kohaletoimetamist peatada. Kui Washington satuks Pekingiga konflikti Indo-Vaikse ookeani piirkonnas, saaks Hiina otsida toetust Venemaalt, kes võib suurendada oma nafta- ja gaasieksporti Hiinasse maad mööda või saata relvi üle nende ühise piiri, mis võimaldaks Hiinal oma sõjategevust paremini ülal hoida.

Kasutades ära oma ühiseid piire ja rannikualasid, ehitavad Hiina, Iraan, Põhja-Korea ja Venemaa USA keeldude eest kaitstud kaubandus- ja transpordivõrke.

See telg pidurdab ka Washingtoni võimet koondada koalitsioone, mis on vajalikud, et muuta rahvusvahelist korda õõnestavate jõudude destabiliseerivad tegevused nende jaoks kulukamaks. Nende samaaegsed jõupingutused teabevaldkonnas nõrgendavad rahvusvahelist toetust USA seisukohtadele. Peking on korrutanud Kremli jutupunkte, milles süüdistatakse NATOt Ukraina sõja põhjustamises. Oktoobrirünnaku järel kasutasid Iraan, Venemaa ja vähemal määral Hiina riiklikku ja sotsiaalmeediat, et avaldada toetust Hamasile ja sõimata Iisraeli ning halvustada USAd. Isegi kui teljeriigid oma sõnumeid avalikult ei kooskõlasta, pressivad nad siiski peale samu teemasid – ja kordamine muudab need usaldusväärsemaks ja veenvamaks.

Õhutades üleilmset ebastabiilsust

Lõppkokkuvõttes on Venemaast saanud murrangu teljeks koondumise peamine katalüsaator, mis muudab rahvusvahelise süsteemi selliseks, mida iseloomustavad kaks järjest enam organiseeritud ja konkureerivat korda – nihe, mis toob kaasa üleilmse ebastabiilsuse. Juba praegu on viimased kaks aastat Venemaa sissetungi järel Ukrainasse kujunenud eriti tormiliseks. Näiteks võib tuua Hamasi rünnaku Iisraeli vastu, mis ähvardab haarata konflikti Lähis-Ida laiemalt, aga ka Aserbaidžaani sissetungi Mägi-Karabahhi, et jõudu kasutades piirkonna üle täielik kontroll taastada. 2023. aastal puhkesid uuesti pinged Serbia ja Kosovo vahel, andes märku laiemaks konfliktiks eskaleerumisest. Venezuela ähvardas sõjaliste vahenditega annekteerida osa Guyanast.

Murrangu telg tähistab seega tõenäoliselt suurema globaalse ebastabiilsuse ajastut, milles Euroopal ja USA-l tuleb hakkama saada.

Kuigi Aafrikast üle käinud riigipöörded on siseasjad, kõnelevad need uuest rahvusvahelisest korraldusest. Paljude aastate jooksul riigipöörete arv vähenes, suuresti seetõttu, et nende kavandajatele läksid need sidusa liberaalse rahvusvahelise korra raames kalliks maksma. Tundub, et enam see nii pole. On põhjust arvata, et see ebastabiilsuse tõus jääb püsima. Rahvusvaheliste suhete uuringud näitavad, et ajalooliselt iseloomustab perioode, mil eksisteerivad võistlevad korrad, suurem konfliktide puhkemise määr kui ajavahemikel, mil valitseb üks domineeriv reeglistik. Murrangu telg tähistab seega tõenäoliselt suurema globaalse ebastabiilsuse ajastut, milles Euroopal ja USA-l tuleb hakkama saada.

Tuleviku ebastabiilsuse tõenäoliste stsenaariumide hulgas on oportunistlik agressioon. Kui USA satuks Aasias esmalt suurde konflikti Hiinaga, võiks Kremli jaoks sõjaline tasakaal Euroopas välja näha hoopis teistsugune ning Venemaa NATO-vastase julgustüki oht suureneks. Moskva võib järeldada, et Washingtonil pole poliitilist huvi ega ressursse Euroopa kaitsmiseks. Kreml võib jõuda samasugusele järeldusele, kui USA oleks sunnitud reageerima mitmele väiksemale, kuid tähtsale konfliktile, näiteks Lähis-Idas ja Korea poolsaarel. Stsenaariumi usutavust lisab Kremli kalduvus nii riskida kui ka valearvestusi teha.

Võitlus murrangutelje vastu algab Ukrainast

Venemaa lüüasaamine Ukrainas oleks kõige mõjuvam viis toime tulla selle üha kasvava probleemiga. Washington omakorda ei tohiks ignoreerida Venemaa agressiooni Euroopas, et keskenduda Hiina võimu kasvule Aasias – need kaks on omavahel seotud.

Arvestades teljega kaasnevate väljakutsete ulatust ja suurust, vajab Washington Euroopas tugevamat ja võimekamat partnerit. Sinnamaani jõudmine nõuab märkimisväärseid muudatusi selles maailmajaos ja Washingtoni toetavamat lähenemist. Eesmärk on käeulatuses, kuid selle püüdlemine on tungiv hädavajadus, kui tahame vältida maailma, kuhu murrangu telg ihkab meid tõugata.