Anders Åslund: Venemaa majandus neljandal sõja-aastal – kas tee viib alla või välja?

Kollektiivne lääs on pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris juurutanud kolme liiki sanktsioone: finantssanktsioone, tehnoloogiaalaseid sanktsioone ja energiasanktsioone. Need kõik on ajapikku edasi arenenud. Kui sanktsioonid esimest korda kehtestati, põhjustasid need 2014. ja 2022. aastal vahetuskursikriisi, aga Venemaa tugev keskpank suutis kriisi kahjulikest tagajärgedest üle saada. Pikemas plaanis on aga sanktsioonid pannud Venemaa puudust tundma rahvusvahelisest rahastusest ja tipptasemel tehnoloogiast.

Arvud ei valeta kunagi. Või siiski?

Venemaa võimud uhkeldavad enda edukusega, sest ligi kaks aastat on SKP kasvanud 4,1%, aga sellele eelnes ligi kümneaastane periood kõigest 1% kasvuga aastas. Viimase kahe aasta väidetav SKP reaalkasv tuleneb ainuüksi sõjatööstusest ja sellega seotud sektoritest. Relvi toodavad enamjaolt riigile kuuluvad ettevõtted ja neid ostab riik. Nende hindadega on kerge manipuleerida, nagu seda tehti Nõukogude ajal.

Majandusteadlased Grigori Hanin ja Vassili Seljunin paljastasid 1987. aastal, et NSVL oli näidanud oma aastast reaalkasvu määra 3–4 protsendipunkti kõrgemana, käsitledes inflatsiooni osalt majanduskasvuna. Kuigi me ei saa seda veel tõestada, juhtub see tõenäoliselt uuesti. Pealegi jättis valitsus mõne aasta eest Venemaa statistikaameti ilma igasugusest iseseisvusest ja see võimaldab riigil statistikaga kergemini manipuleerida. 2025. aastaks ennustab keskpank 1–2% majanduskasvu, st peaaegu stagflatsiooni.

Ametlikult on Venemaal tarbijahindade inflatsioon 12%, aga riiklikult kontrollitud inflatsiooninäitaja ei ole usaldusväärne. Sõltumatu arvamusuuringuid korraldav firma ROMIR on mõõtnud, „kui palju maksab Venemaal keskmine toidukorv, mis koosneb iga päev kasutatava 35 tooterühma toodetest“. ROMIRi viimased kuupõhised andmed pärinevad 2024. aasta septembrist, kui inflatsioon kerkis lubamatult kõrgele – 22 protsendini –, misjärel on andmete avaldamine väidetavalt keelatud. 2024. aasta oktoobrist saadik on keskpank hoidnud intressimäära 21% juures. Detsembris oodati selle märkimisväärset tõusu, kuna inflatsioon kiirenes. Siis aga rääkis Putin keskpanga juhi Elvira Nabiullinaga ja eeldatavasti käskis tal intressimäära tõstmata jätta, mis hajutas igasugused pettekujutelmad keskpanga sõltumatuse kohta.

Viimase kahe aasta väidetav SKP reaalkasv tuleneb ainuüksi sõjatööstusest ja sellega seotud sektoritest.

Venemaal ei põhjusta inflatsiooni see, et eelarvevahendid maha laristatakse. Vastupidi, Venemaal on riigieelarve olnud pikalt ülejäägis, kuigi 2022., 2023. ja 2024. aastal oldi pisikeses puudujäägis – 2% SKP-st. Tavalises riigis ei tekitas selline puudujääk kellelegi muret, aga lääneriikide poolt 2014. aasta juulist saadik kehtestatud finantssanktsioonid on olnud päris tõhusad ja tõkestanud Venemaa juurdepääsu rahvusvahelisele rahastusele. 2013. aastal oli Venemaa kogu era- ja valitsemissektori välisvõlg 729 miljardit dollarit, aga 2024. aastaks langes sama näitaja 290 miljardi dollarini. Kuigi Venemaa võlg on väike, ei julge keegi, ka Hiina riiklikud pangad, laenata Venemaale raha, sest kardetakse lääneriikide sanktsioone.

Hiljuti tõstis Venemaa märkimisväärselt makse. Loobuti ühtsest 13% tulumaksumäärast ja võeti kasutusele progressiivne tulumaks, mis võib ulatuda 22 protsendini. Ettevõtete kasumimaksu suurendati 20 protsendilt 25-ni. Parimal juhul lisab see riigi tuludele 2025. aastal 1,5% SKP-st. Suurem osa puudujäägist tuleb katta kodumaiste võlakirjade müügiga, aga nende intressimäärad on kerkinud taevasse, mistõttu kahekordistuvad kahe aasta jooksul riigivõlaga seotud kulud.

Kas kasvuruumi on?

Venemaa sõltub endistviisi täielikult ühestainsast rahastusallikast: riiklikust heaolufondist. Enne 2022. aastat oli selle maht 183 miljardit dollarit, aga kõik selle varad ei olnud likviidsed. 2024. aasta lõpuks oli fondis alles likviidseid vahendeid ainult 38 miljardit dollarit. 2025. aasta teisel poolel ootab Venemaad finantskriis. Riigil ei ole allikaid, millega eelarvet rahastada: tuleb vähendada sõjapidamisele tehtavaid kulutusi, mis moodustavad ligi 10% SKP-st, või järsult kahandada kulutusi sotsiaalvaldkonnas.

Lääs kehtestas 2023. aastal Venemaa energiatoodetele sanktsioonid. Moskva on enamjaolt lõpetanud statistiliste andmete avaldamise väliskaubanduse kohta, aga Soome keskpanga arenevate turgude analüüsikeskuse BOFIT hinnangul vähenes Venemaa ekspordi kogumaht 2022. aastaga võrreldes 2023. aastal 28%, kukkudes 425 miljardi dollarini, ja kuigi ekspordi maht kasvas 2024. aastal, sest lääneriikide energiasanktsioone ei karmistatud märkimisväärselt enne kui päris aasta lõpus, suurenes see kõigest 434 miljardi dollarini.

Lääne tehnoloogiaalastel sanktsioonidel on olnud laastav mõju Venemaa tööstusele. Üks uudise pealkiri ütleb nii mõndagi: „Venemaa on 2022. aastast alates ehitanud plaanitud 108 reisilennukist valmis ainult seitse“. Tsiviilsektoris on katastroof ilmselge ja eeldatavasti on olukord sarnane ka relvastuse tootmise sektoris, kus Sergei Tšemezovi korruptiivsel riigiettevõttel Rostehh on peaaegu monopoolne seisund. Lääne sanktsioonid tehnoloogia vallas on muutumas järjest tõhusamaks, kuid samas tuleks taastada külma sõja aegne lääneriikide mitmepoolse ekspordikontrolli kooskõlastuskomitee.

Ainsaks ilmselgeks pääseteeks oleks Putini jaoks see, kui Trump leevendaks lääne sanktsioone, mis avaldavad mõju Venemaa rahandusele.

Kui jätta kõrvale rahanduslik surve, on Venemaa suurimaks majandusprobleemiks tööjõupuudus, mida on näha üliväikesest ametlikust töötusest: 2,1%. 2022. aastal tabas Venemaad pärast veebruaris alanud täiemahulist sissetungi ja septembris käivitunud mobilisatsiooni kaks väljarände lainet, mille käigus lahkusid riigist noored haritud mehed. Sõda kui selline on läinud väga kalliks maksma. Tapetud on peaaegu 200 000 Vene sõdurit ja viga saanud arvatavasti 600 000. Nõukogude Liidus oli tohutu palju probleeme sõjaveteranidega pärast ebaõnnestunud sõda Afganistanis ja olukord saab olema Ukraina sõja järel palju hullem. Putin kardab uuesti korraldada mobilisatsiooni. Selle asemel pakutakse Venemaal uutele sõduritele värbamisel kõrget tasu.

2025. aasta sügisel on Venemaa järjest lähemal kriisile. Rahvas on kasvavate toiduhindade pärast vihane. Oodata on suurte firmade pankrotte, samas ei saa riik endale lubada nende päästmist. Keskpanga kõrged intressimäärad on saanud ettevõtjatelt ägedat kriitikat. Valitseb karjuv puudus tööjõust ja sõduritest. Eelarve rahastust tuleb pidada kriitilise tähtsusega probleemiks, sest Venemaa viimased likviidsed varad ammendatakse tõenäoliselt 2025. aasta sügisel. Siis on vaja eelarvet vähendada. Majandus hakkab Putini sõjale avaldama järjest piiravamat mõju. Ainsaks ilmselgeks pääseteeks oleks Putini jaoks see, kui Trump leevendaks lääne sanktsioone, mis avaldavad mõju Venemaa rahandusele. See võimalus on kahjuks päriselt olemas.