märts 17, 2011

Andekas Eesti

Rahvuslikust konkurentsivõimest kasutamata ressursi meetodi järgi.

Hiljutise Narva-Jõesuu psühholoogilise kaitse ja meedia seminari kuluaaris esitas üks tuntud ajakirjanik väite, et süsteemne töö riigi imago kujundamisel ja levitamisel ei ole kuskil toonud tulemust ja on mõttetu rahakulutamine. Vastasin, et sellel tööl on mõtet ja tõin näiteks Eesti. See tekitas tugeva vastureaktsiooni, sest „kõik ju teavad, et midagi pole tehtud, kõik on lollid jne ”¦“ – reaktsioon, mis on sarnastel juhtudel tavapärane. Pärast väikest diskussiooni võttis vestluskaaslane vähemalt osa oma negatiivsusest tagasi, sest meie küberkaitse lugu on kahtlemata rahvusvaheline edulugu ja see ei ole juhtunud juhuslikult, vaid selle taga on palju professionaalide ajutööd ja kokkuleppeid.
Meie minapildi negatiivsust kinnitavad ka uuringud, kus Eesti kuulub paljude näitajate osas tippu või sinna lähedale, aga inimesed ütlevad, et nad ei ole õnnelikud ja  palju asju on valesti ja halvasti. See on muutumas juba kaitsepoliitiliseks probleemiks, sest eduka infosõja üks suuremaid saavutusi võibki olla lootusetuse ja mõttetuse tunne, pessimism. Vastupidavus stressile, optimism, paindlikkus kriitilises olukorras leida õigeid lahendeid on aga samal ajal väga suur rahvuslik kaitseressurss, tegelikult otsustav ressurss.
Selle artikli idee sündis sealsamas Narva-Jõesuus, kus osa väärikaid välismaa külalisi, olles siiralt ja positiivselt üllatunud ettekannete ja diskussioonide kõrgest tasemest, arutas Eesti olukorda. Vastavalt seminari reeglitele ei saa ma tuua nimesid, kuid sisu oli järgmine: , „Eesti on ilmselt  Euroopa andekas laps,“ ütles üks. Teine oli nõus, aga küsis: „Kas see laps seda ise ka usub?“
Kas riik saab olla andekas?
Isikute puhul  andekuse ebaühtlast jaotust aktsepteeritakse, aga kas saab andekaks nimetada ka riike? Ehk saab, kui andekust defineerida kui võimet olla edukas rahvusvahelises konkurentsis. Rahvusvaheline edukus või isegi võime konkurentsile vastu pidada on pideva diskussiooni teema igal pool, ka meil. Ühist seisukohta selles ei ole, vaated kõiguvad  raevukast pessimismist hüsteerilise optimismini. Selle looga pakun välja ühe võimaluse meie riigi potentsiaalse võimekuse hindamiseks, kasutades selleks hoopis muuks otstarbeks aastaid tagasi välja töötatud metoodikat.
2000. aasta suvel olin probleemi ees, kus tuli hinnata inimese andekust rahvusvahelise konkurentsi jaoks olukorras, kus kõik ratsionaalsed indikaatorid olid üheselt tema vastu. Gerd Kanteri tolleaegne „inimarengu aruande“ analüüs oli vähemalt sama pessimistlik kui „Eesti inimarengu aruanne 2010“ ja täpselt samamoodi olid kõik näitajad kinnitatavad ka numbritega. Miski siiski ei lubanud seda „vana, vaene, nõrk, lootusetu“ filosoofiat uskuda ja mitmekuulise töö tulemusena sündis nn „kasutamata ressursi“ mõtteviis. Olen seda hiljem palju testinud nii isikute kui institutsioonide peal ja tundub, et see  aitab struktureerida mõtteid ja välja töötada edukamaid konkurentsimudeleid.
Analüüsist saame ettekujutuse, „mis mul on, mis on ära kulutatud ja mis on alles“. Jagasin tegelikkuse viieks alajaotuseks, igaüks oma parameetritega. Siinkohal pole võimalik metoodikat väga põhjalikult avada, kuid allolev peaks andma ettekujutuse mõtteviisist.
1. Füüsiline ressurss. Siia alla kuuluvad riigi puhul demograafiline olukord, isiklik ja rahva tervis, need valdkonnad, millel on otsene seos füüsilise elujõuga. Erinevad indikaatorid annavad päris hea võimaluse selle ressursi perspektiivi analüüsida, anda hinnang sellele, kus on probleemid, tärkavad ohud või mis on juba kulutatud.
2. Vaimne ressurss. Siia kulub palju – kultuur, haridus, mentaalne seisund jne, kuid selle loo kontekstis pean  ma silmas eelkõige allesjäänud motivatsiooni innovatsiooniks. Lähtun siin konkurentsiteooria ühest põhipostulaadist, et „ei piisa sellest, kui teed midagi natukene rohkem ja natukene paremini kui teised, teha tuleb midagi muud“. Innovatsioon selles kontekstis ei ole millegi leiutamine, vaid muutumise võime.
3. Materiaalne ressurss (küllastumise aste). Inimene oma loomuses tahab kõike palju ja kohe. Seda arvestades ehitavad poliitilised jõud tihti üles ka oma poliitilisi kampaaniaid. „Viie jõukama hulka“ ja „40000 krooni kuus“ tüüpi loosungid on ju tegelikult lubadus inimesed võimalikult kiiresti materiaalsete hüvedega ära küllastada. Samal ajal on loodusseadus, et „materiaalset küllastumist vältida võimalik ei ole“. See ressurss on kõige kiiremini „ära kulutatav“, sest kui sul ei ole ühtegi kingapaari, siis on see suur probleem, kui sul on neid 20, siis iga järgmine ei ole motiveeriv. Materiaalselt küllastunud inimeste hulk ei näita selles kontekstis mitte heaolu taset, vaid ära kasutatud inimlikku ressurssi.
4. Sidemete (suhete) ressurss. Struktuuri tugevus ei koosne teatavasti mitte ainult elementide arvust ja üksikute elementide tugevusest, vaid ka elementidevaheliste sidemete arvust ja tugevusest. Riigi tasandil tarvitatakse selle kohta sõna kodanikuühiskond, mis on rahvusliku ajaloolis-kultuurilise märgisüsteemi kõige efektiivsem kaitseseisund. Millest me lähtume oma struktuuri loomisel, millised on meie kokkuleppelised väärtused, meie ühised ettekujutused meeskonnatööst – kõik need aspektid kuuluvad siin analüüsile.
5. Imago, meie-pilt. Kiire identifitseerimine, hea imago muutub rahu ajal järjest olulisemaks konkurentsieeliseks. Missuguse pildi suudad endast luua või säilitada, määrab väga paljudel, et mitte öelda enamikul juhtudel, valikud, mida sinuga suhetes tehakse.
Veendumaks kas selline jaotus klapib või on analüüsiks sobiv,  tehke järgnevalt test ja analüüsige iseennast. Kui vaja, hinnake olemasolevat või allesjäänud ressurssi näiteks viiepallisüsteemis.
Füüsiline. Kas te olete 20 või 60, palju teil füüsilisest ressursist on kulutatud, kas olete terve ja aktiivne?
Vaimne. Kas te olete algataja, kas teil on tahtmist midagi muuta, võtta ette uusi asju? Missugune on teie haridustase, kuidas osalete kultuurielus?
Materiaalne. Mis teil on olemas, mida peate hankima, kuidas asjad muudavad teie elu, mida te olete nõus uute materiaalsete väärtuste hankimiseks tegema?
Suhted. Missugune on teie suhete süsteem perekonnas, suguvõsas, tööl, kas te osalete üritustel, kas teile meeldib midagi koos teha, kas ühised rituaalid, tseremooniad on teile olulised?
Imago. Missuguseks olete te suutnud luua pildi endast pildi, kas olete juba jõudnud midagi põhjalikult ära rikkuda või on teie müüt imago konkurentsivõitluseks sobiv?
Paljudel juhtudel läheb pärast sellist hindamist tuju ära, aga võib ennast lohutada sellega, et absoluutne enamik inimesi sõltumata tegevusvaldkonnast ei olegi rahvusvahelised talendid, vaid peavad tegutsema kas rahvuslikul või kohalikul tasandil.
Lihtne on ka näha, et näiteks aeg ei ole taastuv ressurss, mõnedel juhtudel ka imago, muu on arendatav ja taastatav.
Niimoodi asju analüüsides selgub oluline tõdemus, et „andekus on saavutuse suhe kulutatud ressurssi“.  See ei pea oluliseks absoluutset saavutust, vaid eeldust perspektiivis olla edukas.  Näiteks on ju praegu palju lapsi, kes on „ette õpetatud“ ja kes seitsmeaastaselt loevad, kirjutavad, rehkendavad, räägivad inglise keelt ja oskavad veel palju muud, aga see ei tähenda seda, et nad on ilmtingimata andekad. Nad on lihtsalt  „treenitud“ paremini, ehk kulutanud rohkem füüsilist ja vaimset ressurssi ja see ei anna 25. eluaastaks nende ees, kelle areng on alguses olnud aeglasem, mingit konkurentsieelist.
Seega, tegeliku andekuse tuvastamiseks tuleb analüüsida mitte ainult saavutuse suurust, vaid selle saavutamiseks kulutatud ressurssi. Kui seda on kulutatud suhteliselt vähe ja sul on võime omandada uusi teadmisi kiiremini kui teised, siis on see suur eeldus tulevaseks eduks. See „saavutuse  suhe kulutatud ressurssi“ oli  määrav tegur, mille järgi sai otsustada, et Gerd Kanterist on meest maailma tippu, sest oma keskpärase  57 meetri saavutamiseks aastaks 2000 ei olnud ta mingilgi määral  ära kulutanud ühtegi viiest ressursist – kõik oli alles ja professionaalse arengu suunamisega võimalused edu saavutada suured.
Siin tuleks appi võtta veel üks selgitav termin – „defitsiitne ressurss“. Kus on midagi olulist puudu, seal hakkab juhtuma või see mõjutab oluliselt arengut. Defitsiitne võib olla vabadus, toit, motivatsioon, sadamad, raha, demokraatia – praktiliselt ükskõik, millel on arengut mõjutav tähendus. Selle loo kontekstis tuleks keskenduda aga absoluutselt kõige olulisemale defitsiidile ja just praegusel ajal. Olulised defitsiidid muudavad aja jooksul oma tähendust, näiteks meie kunagine suurim defitsiit – iseseisvus – ei ole enam probleem.
Missugune viiest ressursist on hetkel defitsiitseim ja mille saamine mõjutab arengut kõige rohkem, on eriti oluline küsimus. Tavaline ja kõige lihtsam vastus – „raha paneb rattad käima“ – on enamikul juhtudest laiemat konkurentsi silmas pidades eksitav.
Eesti konkurentsivõimest
Konkurentsivõime avaldub võrdluses, meie puhul teiste samalaadses seisundis olevate riikidega. Kui me valime võrdluseks vale liiga (Norra, Rootsi, Uus-Meremaa), kellel on olnud põhimõtteliselt teistsugune ajalugu ja arenguskeem, siis muutub kogu analüüs farsiks, sest me võrdleme võrreldamatuid asju. Võimaluste võrdsustamiseks on vajalik  oluliselt pikem aeg, kui meie käsutuses olnud 20 aastat.
1. Füüsiline.
Rahvuslik füüsiline elujõud, jätkusuutlikus on ülisuur probleem, aga Eestis õnneks teadvustatud. Tegelikult on sündinud rahvuslik kokkulepe selle  lahendamiseks, tulised vaidlused käivad sammude, mitte suuna üle. Trend on paranemise suunas, suremus väheneb, sündimus kasvab, siseturvalisus kasvab, inimesi hukkub vähem. Võrreldes 15 aasta taguse absoluutset rahvuslikku katastroofi ennustava seisundiga on hetkel olukord tunduvalt optimistlikum, aga loomulikult mitte mingil juhul rahuldav. Võrreldes enamiku samas olukorras olevate riikidega oleme olnud kiiremad ja tulemused on märgatavad. Arenguressurss on väga suur igas vallas, positiivse trendi jätkumine on eluküsimus.
2. Vaimne.
Meil on väga kõrge imago haridusel ja kultuuril, selle valdkonna inimesed on palju põlvkondi olnud ühiskondliku austushierarhia tipus. Seda ei ole kaotanud isegi keeruline üleminekuaeg. Me ei räägi enam vaimsest ellujäämisest, meil on päevakorras uued sõnad – hariduse kvaliteet, kultuuri rahvusvahelistumine, innovatsioon. Rahvusvahelises konkurentsis on  selgunud, et Eestist „murravad läbi“ eelkõige intellektuaalid, seda ka poliitikas. Nad on suutnud ühiskonnale teada anda vajalike muudatuste imago ja hoolimata suurtest vastuseisudest on saavutatud väga kiiresti väga palju. Eesti muutuskiiruse koefitsient on absoluutses tipus.
Hea näide on euro kasutuselevõtt, mis nõudis suurt kokkulepet ja suurt kollektiivset pingutust. Arenguressurss on siin suur, eduka konkurentsi võimalused samuti.
3. Materiaalne.
Kõige lihtsamini arusaadav, seetõttu ka meedias absoluutselt domineeriv kategooria. Aga ainult algajad malemängijad usuvad, et „kellel on rohkem nuppe, selle seis on parem“, meistrid teavad, et ruum, aeg ja aktiivsus võivad olla oluliselt tähtsamad kui materiaalne edu. Reegel on ka see, et needsamad ruum, aeg ja aktiivsus muutuvad õige mängu korral  aja jooksul materjaliks.
50-aastane alatarbimine koos seda nüüd saatva  kulutamismütoloogiaga on kuni viimase ajani orienteerinud ühiskonda „saama rohkem, tarbima rohkem“ koos materiaalsuse muutumisega staatuse sümboliks. Saamahimu väljumine kontrolli alt võib aga kergesti viia Islandi-sarnaste katastroofideni.
Eestil on  olnud õnne, et pikema perioodi vältel on rahvusliku julgeoleku tagamine olnud suurim prioriteet,  suured rahvusvahelised kriisid on hoidnud jalad maa peal,  on tehtud rida olulisi säästmisele suunavaid poliitilisi otsuseid – seega püsib see ressurss meile endiselt suure stiimuli ja arenguvõimalusena pikki aastaid. Võrreldes paljude teiste riikidega on meil siin arvestatavaid eeliseid, me oleme oma materiaalseid ressursse „ette kulutanud“ suhteliselt vähe ja aja jooksul transformeerub see arvestatavaks eeliseks.
4. Sidemed.
Nende tähendusest võib aru saada president Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnest 24.02.2011. See on nüüdseks üldiselt aktsepteeritud kui iseseisvusaja üks olulisemaid poliitilisi tekste. „I have a dream“ tüüpi kõne visioneeris Eestit kui hoolivat, väärtussuhete ja  vastutustundlike kodanike riiki. Järgnenud aktiivne, valdavas enamikus positiivne diskussioon näitas, et me oleme ka selle ressursi arendamisel jõudmas uuele tasandile.
Suhteressurss on  piiramatute arenguvõimalustega ja see on valdkond, kus väikeriikidel on suurte ees strateegilisi eeliseid.
5. Imago.
Imagomoodustamise valdkond on väga spetsiifiline, aga kahtlemata suurte võimalustega. Eesti on neid seni  suhteliselt hästi kasutanud, hoolimata aktiivsest ja suunatud idapoolsest vastukampaaniast. Eestis sees seda tihti ei tajutagi, aga välismaal elavad ja töötavad inimesed suhtuvad meie praegusesse pilti vägagi positiivselt. Ka siin oleme paljudest kiiremad ja professionaalsemad olnud, paraku tuleb aga väikestel enda tutvustamiseks suhteliselt kulutada väga palju energiat, vahendeid ja aega. Enamik  ressurssi on meil  kulutamata.
Kokkuvõtteks
Eespool toodu saab kokku võtta  kolme järeldusena.
Eesti on andekas riik. Arvestades stardipositsiooni, meie saavutusi ja selleks kulutatud ressurssi on Eesti lühikese ajaga, ainult 20 aastaga, jõudnud väga kaugele. Tagasilöökidest hoolimata on trend olnud edasi ja üles.
Eesti defitsiitne ressurss on usk oma võimetesse, enesekindlus ja optimism. Probleem on meis endis, mitte meie käsutuses olevates vahendites.
Väikeriikide rahvusvahelise  konkurentsivõime kolm võtmesõna on intellektuaalsus, kiirus, sidemed. Seda võiks kutsuda ka formaadiks, mille iga sõna annab käitumisjuhendeid. Intellektuaalsus määrab peasuuna haridusele ja kultuurile, kiirus määrab eeskäija, innovaatori rolli ning sidemed loovad „meie“-tunde ja kriisikindluse.
Järelduste, eelkõige Eesti andekuse väite  tõestuseks soovitan sama metoodika alusel analüüsida näiteks Venemaad, Lätit, Leedut, Ungarit, Slovakkiat jne ja vaadata, mis välja tuleb. Kui ka pärast seda olete veendunud, et „kõik on Eestis mäda“, siis on vist probleem teis, mitte Eestis.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar