Ana Isabel Xavier: Rändelõks – pilk lõunatiivalt

Eelmise aasta jooksul tuvastati, et EL välispiiri oli ligi 330 000 korda ebaregulaarselt ületatud. See esindas 2021. aastaga võrreldes 64% kasvu ning oli suurim arv 2016. aastast alates. Kui Venemaa tungis 24. veebruaril Ukrainale kallale, laienes sellega koos rände pööramine relvaks. See muutis arusaamist humanitaarvastutusest ning mõjutas riikide turvalisust ja vastupidavust.

Selsamal 2022. aastal tõsteti kahes olulises dokumendis – Euroopa Liidu strateegilises kompassis ja NATO strateegilises kontseptsioonis – esile, kui oluline on lõuna- ja idatiiba tasakaalustada. Mõlemas dokumendis tunnustati rännet keeruka mitmemõõtmelise väljakutsena, mis ohustab väljakujunenud julgeolekukeskkonda.

Järelikult nõuavad rändevoogude haldamine, koormuse jagamine EL liikmesmaade vahel ning koostöö kolmandate riikidega poliitiliste, majanduslike ja humanitaarsete aspektidega arvestamist. See on vajalik, et suurendada majanduslikke, kultuurilisi ja ühiskondlikke eeliseid nii migrantidele kui ka neid vastuvõtvatele maadele.

Tasakaalu otsimas

Migratsioon tähendab Lõuna-Euroopa riikidele tõsist proovikivi, kuna Itaaliasse, Hispaaniasse ja Kreekasse siseneb rohkesti migrante ja põgenikke. Nad saabuvad Aafrikast ja Lähis-Idast, et pääseda vaesusest, poliitilisest ebastabiilsusest ja konfliktidest oma kodumaal. Samuti otsitakse Euroopast etemaid majanduslikke võimalusi ja kõrgemat elatustaset.

Arvudega saab illustreerida nii lõunapiirile langevat survet kui ka osutada piiriteenistuste arvukatele nõrkustele ja riskidele. 2023. aasta esimese kolme kuuga saabus EL välispiiridele ligi 50 000 migranti (neist 95% üle mere ja vaid 5% maismaad mööda). Trendid osutavad, et suurima surve all meretee kulgeb üle Vahemere keskosa Itaaliasse. Üha sagedamini saabutakse hoopis Marokost ja Alžeeriast mööda Lääne-Vahemere marsruuti – üle mere Hispaania mandriosasse või mööda maismaad Põhja-Aafrikas asuvatesse Hispaania enklaavidesse Ceutasse ja Melillasse.

Euroopa Liidu maade lahknevad rändepoliitikad avaldavad mõju sisejulgeolekule Lõuna-Euroopa riikides.

Migratsioon nõuab niisiis EL institutsioonidelt ja liikmesriikidelt kooskõlastamist ja koostööd ühiste eesmärkide ja põhimõtete nimel. Kuna antud valdkonnas ja varjupaiga osutamisel pole seni säärast lähenemist kujunenud, siis avaldavad EL maade lahknevad rändepoliitikad mõju sisejulgeolekule Lõuna-Euroopa riikides. Nimelt võivad vajakajäämised sotsiaalsel kaasamisel, radikaliseerumine ja kuritegelikud ühendused ühekorraga olla rändevoogude põhjus ja tagajärg.

Teatud riigid võivad otsustada piiride sulgemise ja rangema kontrolli kasuks, aga teised eelistada avatumat tegutsemist. Migrantide ja põgenike ebaühtlane jagunemine EL lõunatiiva riikide vahel külvab liikmesriikide vahele pingeid ja lahkhelisid. Mitu neist leiab, et koormus neile on ebaõiglaselt suur, aga teised riigid ei pea rännet eriti prioriteetseks. Riike, mis paistavad avatuma ja lahkemana, liigitatakse progressiivseks (näiteks Portugal ja Hispaania), ent rangema suhtumisega riikidele kujuneb konservatiivsem või natsionalistlikum maine (näiteks Itaalia ja Kreeka).

Samuti ilmne on seotus regionaalse julgeolekuga. Kodusõda Süürias ja destabiliseerumine Liibüas on põhjustanud rändelaineid Lõuna-Euroopasse. Neist tingitud pinged ja riskid on jäänud 2022. aasta strateegilise kompassi järgi „lahendamata, nii et neil on kestvaid ja ulatuslikke regionaalseid tagajärgi”. Humanitaarkaalutluste, julgeoleku ja rändehalduse vahel tasakaalu otsimine põhjustab samuti pingeid, sest riigid peavad põgenike kaitset ja lõimimist erineval määral oluliseks.

Kuidas hoida ära rände pööramist relvaks

Selle aasta 9. veebruaril mõisteti Euroopa Ülemkogu erakorralisel kohtumisel hukka katsed migrante poliitilistel eesmärkidel ära kasutada, eriti mõjutusvahendina või osana destabiliseerivast hübriidtegevusest.

Migrantide ärakasutamine kerkis EL päevakorda 2021. aastal, kui Poola süüdistas Valgevenet tuhandete migrantide tahtlikus paiskamises enda – ja Euroopa Liidu – idapiirile. Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2021. aastal mõistsid EL liidrid hukka kolmandate riikide katsed rakendada migrante poliitiliste eesmärkide teenistusse. Valgevenele kehtestati piiravaid meetmeid.

Lõunatiiba – mis samuti oli surve all – ei peetud Euroopa probleemiks, vaid küsimuseks, mille lahendavad Hispaania ja Maroko omavahel. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen väljendas solidaarsust Hispaaniaga ja rõhutas vajadust „EL ühiste lahenduste järele rände haldamiseks”. Praktikas keskendus EL tähelepanu liidu idapiiridele.

Migrantide ärakasutamine kerkis EL päevakorda 2021. aastal, kui Poola süüdistas Valgevenet tuhandete migrantide tahtlikus paiskamises enda idapiirile.

Sestsaadik on rände ärakasutamist ohuks tunnistatud kõrgeimail tasandeil. NATO strateegiline kontseptsioon 2022. aastast seostab seda autoritaarsete tegutsejate ja strateegiliste võistlejatega, kes „proovivad meie kerksust ning püüavad ära kasutada meie riikide avatust, omavahelist seotust ja digiteerumist, [….] sekkuvad meie demokraatlikesse protsessidesse ja  institutsioonidesse ning ohustavad meie kodanike turvalisust nii otse kui ka kaudselt hübriidsete võtetega [ning] õõnestavad mitmepoolseid norme ja institutsioone”.

Selleks, et ränne ei saaks mõjuda relvana, on vaja terviklikku lähenemist, mis tegeleb rände algpõhjustega, tugevdab piirikontrolli ja korrakaitseorganeid ning kaitseb migrantide õigusi ja inimväärikust. Lisaks tõhusatele piiride kontrolli- ja seiresüsteemidele, mis suudaksid turvaohte tuvastada, peavad riigid investeerima piirirajatistesse, piirivalvepersonali ja tehnikasse (näiteks biomeetrilistesse identifitseerimis- ja seirevahenditesse). EL strateegiline kompass jätkab:

„Liidu lõunanaabruses on globaalsed ja regionaalsed probleemid teravnenud, tõstes esile meie vastastikust sõltuvust ning vajadust teha julgeoleku ja kaitse vallas tihedamat koostööd. Iseäranis kriipsutame alla, et terrorism, vägivaldne ekstremism, radikaliseerumine, küber- ja hübriidohud ning kuritegelikud ühendused ja üha suuremad ebaregulaarsest rändest johtuvad probleemid mõjutavad rängalt Vahemere põhja- ja lõunakallast ning sageli seisavad omavahel ühenduses.”

EL strateegiline kompass

Solidaarsuse väljendused

Pärast Venemaa sõjalist agressiooni Ukraina vastu 24. veebruaril 2022 aktiveeris EL esimest korda oma ajaloos ajutise kaitse direktiivi. Vaid kuue nädalaga jõudis ta luua ajutise registreerimise platvormi, et näidata Ukraina rahvale solidaarsust tegudes. Aasta hiljem võõrustavad Ukraina naaberriigid rohkem kui 2,6 miljonit inimest.

Euroopa ilmutas küll Ukraina põgenike suhtes enneolematut solidaarsust, ent siit paistsid välja topeltstandardid vastavalt varjupaigaotsijate kodakondsusele. Samuti hakkasid EL ühismeetmeid varjutama natsionalismipuhangud. Müüride ja tarade püstitamine on vaid üks näide paljudest raskustest, mis kerkivad esile siis, kui otsitakse tasakaalu piiride kaitse ning põgenike ja migrantide suhtes humanitaarkohustuste täitmise vahel. Teiste sõnadega öeldes, kui tahetakse järgida üldinimlikke väärtusi, ent samal ajal tagada liidu kodanikele turvalisust ja ohutust.

Kas meil tuleb olla tunnistajaks meie Euroopa solidaarsuse ja ühtsuse lagunemisele rändelõksu kartuses?

2015. aasta rändekriisi järel on EL välispiiride paremaks haldamiseks tarvitusele võtnud mitmeid meetmeid. Ühendus alustas rände tegevuskavast, milles peale lühi- ja pikaajaliste meetmete loetleti stiimuleid seaduslike rändevoogude soodustamiseks ja vahendeid ebaregulaarse rände pärssimiseks.

Euroopa Ülemkogu pingutused tõhusa, humanitaarse ja turvalise rändepoliitika maksmapanekuks pidasid silmas „tervikliku metoodika väljatöötamist, milles kombineeritaks suuremaid välismeetmeid, EL välispiiride tulemuslikumat kontrolli ja sisemisi aspekte vastavuses rahvusvahelise õigusega, EL põhimõtete ja väärtustega ning põhiõiguste ja liikmesriikide kaitsega”.

Äsjasel visiidil Ungarisse rõhutas paavst Franciscus seda, kui olulised on kaastunne, solidaarsus ja lahke vastuvõtt neile, kes on konfliktide või tagakiusamise tõttu sunnitud kodumaalt põgenema. Teadlikuna ammuaegsetest õigustülidest EL institutsioonide ja Ungari natsionalistliku valitsuse vahel käis paavst peale, et „väravaid hoitaks lahti, mitte ei löödaks kellegi ees kinni, vaid kõik lastaks sisse ”. Kas Euroopa Liit ja tema liikmesriigid – nii lõuna- kui ka idatiival – saavad hakkama? Või meil tuleb olla tunnistajaks meie Euroopa solidaarsuse ja ühtsuse lagunemisele rändelõksu kartuses?