Aleksei Levinson: Venemaa, nagu see meile paistab

Sõda Ukraina pinnal on venelaste ja eurooplaste jaoks ühtviisi meie aja põhiline ajaloosündmus. Ometi mõistavad nii eurooplased kui ka ameeriklased neid arenguid ukrainlaste pilgu kaudu. Venemaa käitumises ja selle sõjaväe tegevuses näevad nad õigus- ja moraalinormide korduvat rikkumist.

Vähe on venelasi, kes söandavad tänapäeval väljendada solidaarsust selliste vaadetega, niisuguste seisukohtade avalik väljaütlemine tähendaks juba administratiivset või isegi kriminaalkuritegu.

Putini toetajad Venemaal näevad Ukrainas Gruusia sõja ja Krimmi anneksiooni taasetendamist.

Märtsis 2023 näitas üleriigiline arvamusküsitlus sellest hoolimata, et 23 protsenti vastanutest ei nõustunud oma riigi poliitilise kursiga. 20 protsenti ei toetanud Venemaa relvajõudude tegevust Ukrainas ja 15 protsenti ei olnud rahul Vladimir Putini sooritusega presidendiametis.

Siiski toetas ülekaalukas enamus venelastest (83 protsenti) ikka veel president Putinit. Nemad näevad Ukrainas Gruusia sõja ja Krimmi anneksiooni taasetendamist: nad usuvad, et need kaks sündmust olid nende riigi sõjalised ja poliitilised võidud ning riigipea – toona ulatus tema toetus ennenägematu 88 protsendini – suurimad saavutused.

Tunne oma vaenlast

On oluline rõhutada, et Venemaa avalikkus lähtub alati arvamusest, et tõeline vaenlane, kelle nad on kas juba alistanud või kes tuleb veel allutada, ei ole Gruusia ega Ukraina. Venemaa ajalooline rivaal on alati olnud „kollektiivne Lääs“, mida juhivad Ameerika Ühendriigid. Venelased tarbivad meelsasti propagandat, mille eesmärk on neid veenda, et „fašistid ja natsid“ on Ukraina üle võtnud. Sellega tehakse selgeks, et Venemaa ei sõdi mitte Ukraina „vennasrahva“, vaid vaenuliku režiimi ja selle peremeestega – see tähendab USAga.

Poliitiline müüt Läänest kui „kurjuse allikast“ on tõepoolest levinud suundumus paljudes ühiskondades kogu maailmas. Venemaa propaganda saavutuseks võib pidada, et see on aidanud inimestel kujundada oma suhtumist Ukrainas toimuvasse selle mütoloogia osana, mitte kui sõja verisesse reaalsusse. Vaid massimobilisatsioon on pannud mõne vene perekonna tunnetama avanevat draamat tervikuna.

Tunne oma publikut

Venemaa elanikkonna ja, mis veel tähtsam, Putini valijaskonna suurima kategooria moodustavad eakad. Just nemad on see alus, millele toetuvad Putin ja tema poliitika. Nõukogude ja postsovetiaja jäänukina on nad ka üks enim puudust kannatavaid kihte, omades minimaalset sotsiaalset, kultuurilist ja finantskapitali. Pensionäridena (keda esindavad peamiselt üksikud naised) sõltuvad need inimesed täielikult riigist.

Nende peamine või ainus teabeallikas on riigi kontrolli all olev televisioon. Venemaa televisioon on tõesti väga võimas, kuid ta ei vastuta Venemaa ajaloo mütoloogilise versiooni loomise eest. Riigi popkultuur aga küll. Teletööstus ise – selle ideoloogid ja sisuloojad – elab selle mulli sees; see kehtib nendegi kohta, keda tavalised venelased näevad ainult telerist – ehk siis nende valitsuse kohta.

Tunne oma nõrkusi

37 protsenti Venemaa elanikonnast on 55-aastased või vanemad ning ainult kaheksa protsenti venelastest kuulub 18–24-aastaste vanusegruppi. Need noored inimesed on peamiselt suurtes linnades elavad üliõpilased. Nad on ka aktiivsed internetikasutajad. Selle rühma meessoost osal on ülimalt mõjuv põhjus karta ajateenistusse kutsumist ja sõjatsooni saatmist. Küsitlusele vastates taunisid just nemad (34 protsenti) Venemaa relvajõudude tegevust Ukrainas kõige rohkem, võrreldes teiste vanuserühmade keskmiselt 20 protsendiga.

Niinimetatud „vanemad noored“, s.t inimesed vanuses 25–39 aastat, moodustavad peaaegu 30 protsenti riigi täiskasvanud elanikkonnast. Selles vanuses loovad inimesed tavaliselt pere, ostavad maja ja edendavad oma tööalast karjääri. Selleealisi vene mehi võib aga ka oodata ajateenistusse kutsumine ja kaevikutesse saatmine. Seetõttu kalduvad nad olema keskmisest kriitilisemad võimude ja nende poliitika suhtes.

Mõlemad rühmad valisid emigratsiooni, vältimaks mobilisatsiooni.

Tunne oma tugevaid külgi

Viimasena jääb umbkaudu veerand Venemaa täisealisest elanikkonnast ea poolest 40 ja 54 aasta vahele. Selles etapis lähevad venelased „noortele“ omasematelt suhteliselt liberaalsetelt poliitilistelt vaadetelt üle konservatiivsetele vaadetele, mis on iseloomulikud „eakatele“.

Sõjalise erioperatsiooni puhul tähendab see, et kolm neljandikku kõnealuses vanuses inimestest toetab seda. Kui pärida selle taga peituvate põhjenduste kohta, on nad viimasel ajal võtnud nii-öelda mitteideoloogilise seisukoha: „Meie (s.t venelased) oleme seda alustanud, seega peaksime selle ka lõpuni viima.“

Tunne oma piire

Küsimusele, kuidas relvakonflikt Ukrainas peaks lõppema ja võiks lõppeda, on vene ühiskonnal mitu vastust. Variant, et sõda lõpeb Venemaa kaotusega – koos sellega, et Vene väed tõmbuvad tagasi 1991. või 2014. aasta piirile –, ei ole usutav isegi nende jaoks, kes võib-olla sooviksid asjade niisugust arengut. Samamoodi ei võeta tõsiselt võimalust, et Vene sõduri saapad jõuaksid Lissabonini välja.

2022. aasta alguses lootis mõnigi venelane, et Ukraina kui riik kaob ja Venemaa relvajõud võtavad selle territooriumi üle. Praegu ei hellita säärast lootust enam keegi. Nüüd on inimesed omaks võtnud versiooni, mille puhul Venemaa liidab endaga suurema osa Ukrainast, samal ajal kui Poola ja Ungari jagavad omavahel ülejäänud maa-ala.

Mida me teame?

Kuigi kolm neljandikku täisealistest toetab Venemaa relvajõudude tegevust Ukrainas, on vaid 42 protsenti sõjategevuse jätkamise poolt. 48 protsenti eelistaks, et alustataks mingeid rahuläbirääkimisi. Noorimate vastanute seas pooldab asjade sellist käiku peaaegu kaks kolmandikku. Kogunisti 55 protsenti naistest kiidab sellise lahenduse heaks.

Okupeeritud aladest – iseäranis niinimetatud Donetski ja Luhanski Rahvavabariigist, Krimmist rääkimata – loobumise idee leiab väga vähe toetust.

Mõne jaoks on see abstraktne seisukoht: „Ma ei taha, et inimesed üksteist tapavad.“ Märkimisväärne osa ülejäänud läbirääkimiste pooldajatest eelistaks vaherahu või relvarahu, mis vormistaks hetkeolukorra kokkupuutejoonel. Kolmas suhteliselt levinud seisukoht näeb ette mingisugust rahukokkulepet, mille järgi jätab Moskva endale neli oblastit, mille Venemaa on juba enda omaks kuulutanud. Okupeeritud aladest – iseäranis niinimetatud Donetski ja Luhanski Rahvavabariigist, Krimmist rääkimata – loobumise idee leiab väga vähe toetust. Enamgi veel, venelasi ei huvita, kuidas ukrainlased nendesse valikuvõimalustesse suhtuvad.

Ja ometi, kui president Putin peaks teatama, et sõjalise erioperatsiooni eesmärgid on saavutatud ning ta teeks ettepaneku sõda mingil moel lõpetada, toetaks Venemaa avalikkus teda sõltumata sellest, milliseid geopoliitilisi lahendusi välja pakutaks.