Ajakirjandus kui demokraatia nurgakivi

Üks peamisi mehhanisme, mille kaudu demokraatiat destabiliseeritakse, on välismaine informatsiooni- ja mõjutusoperatsioon (Foreign Information Manipulation and Interference, FIMI). Koordineeritud valeinfo kampaaniate ja ühiskonda polariseerivate narratiivide kaudu püütakse õõnestada usaldust institutsioonide vastu, levitada valeinformatsiooni ja teha vaenulikku mõjutustegevust. Ehkki ühiskonna vastupanu selle vastu saavad tugevdada nii valitsusasutused, teadlased, tehnoloogiaplatvormid ja vabaühendused, tuleb ka nende järele valvata. Seda saab teha vaba ajakirjandus, ennekõike institutsionaalselt läbipaistvad ja faktitäpsed meediamajad, kus töötavad professionaalsed ajakirjanikud.

Tsiteerides Leedu kaitseminister Robertas Kaunast, siis meedia on “demokraatlik infrastruktuur, sama oluline kui õhutõrjesüsteem või suurtükivägi.” Ajakirjandus on samuti üks olulisi riigi julgeoleku tugisambaid, aga erinevalt sõjalisest taristust põhineb selle väärtus just sõltumatusel ja vabadusel. Sest ehkki autoritaarsed režiimid, kus ajakirjanikud vabalt töötada ei saa, suudavad range infokontrolli abil saavutada imetlusväärse välise stabiilsuse ja efektiivsuse, kannab selline süsteem endas peidetud riske. Ilma vaba ajakirjanduseta hakkab riik paratamatult toimima infosulus ja uskuma omaenda propagandat, mis võib varem või hiljem viia riigi tasakaalust välja või viia täbarate avantüürideni välismaal. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. 

Rahva kaitsmise ettekääne

Hästi toimiva ühiskondliku vastupanuvõime nimel on Balti riigid investeeritud näiteks meediapädevuse kasvatamisse, pidades FIMI vastu võitlemisel esmajärgus silmas Venemaa manipulatsioonile vastu seismist. See-eest Gruusia võitleb hoopis lääne “mõjutustegevuse” vastu. 

Võimupartei Gruusia Unistus on viimaste aastate jooksul erinevate seadustega järjepidevalt “rahva kaitsmise” õigustuse all oma rahva sõnavabadust koomale tõmmanud ja lääne mõju riigis piiranud. Eriti on löögi all ajakirjanikud. Selle teadliku kursimuutusega, kus “rahva kaitsmise” sildi all kodanikuvabadusi süsteemselt piiratakse, on Gruusias alates 2021. aastast vähenenud väljendusvabaduse indeks 86 punktilt 69-le punktile. Ka Reporters Without Bordersi indeks on langenud märkimisväärselt, 71-lt 51-ni.

2021. aasta 5. juulil ründas rahvahulk LGBT-marssi kajastanud ajakirjanikke. Kokku said kannatada ligi 60 meediatöötajat; üks teleoperaator rünnaku tagajärjel suri. Operaatori Lekso Lashkarava surma uurimine, mida tehti kiirustavalt ja vastu pere tahtmist, ning siseministeeriumi katsed viidata koheselt üledoosile tekitasid avalikkuses ja inimõiguslastes tõsiseid kahtlusi, et valitsus püüab oma vastutust rünnaku ees kinnimätsimise ja hukkunu maine mustamise abil varjata.

Gruusia Unistus on järjepidevalt “rahva kaitsmise” õigustuse all oma rahva sõnavabadust koomale tõmmanud ja lääne mõju riigis piiranud.

Juhtunu vallandas pretsedenditu rahvusvahelise diplomaatilise reaktsiooni: 18 riigi esindused ja Euroopa Liit mõistsid vägivalla ühiselt hukka, tuletades Gruusia valitsusele meelde selle põhiseaduslikku kohustust kaitsta kodanike õigusi. Selline kollektiivne diplomaatiline surve tähistas Gruusia jaoks tõsist mainekahju ja kaugenemist tema läänemeelsetest integratsioonieesmärkidest. 

Valitsuse tegevusetust ja vastutuse vältimist kinnitasid ka sõltumatud eksperdid; organisatsioon Reporters Without Borders rõhutas, et võimude passiivsus ja järgnenud katsed operaatori mainet kahjustada õõnestasid lõplikult valitsuse usaldusväärsust, asetades vastutuse traagiliste tagajärgede eest otseselt riigivõimule.

Kõik see hirmutab ühiskonda ja sunnib ajakirjanikke enesetsensuurile, mis võib panna nad võimalike tagajärgede hirmus oma sõnu ja tegevust piirama. Kui riigivõim laseb meediat vabalt rünnata ja kasutab ise “lääne mõjutuste” retoorikat sõnavabaduse piiramiseks, tekib paradoks: inimeste vabaduse piiramine pole märk rahva hoidmisest, vaid peegeldus riigi väärtustest, hirmust läbipaistva ja demokraatliku süsteemi vastu. 

Venemaa põhiseaduses sisaldub lubadusi, kus igaühele on tagatud mõtte- ja sõnavabadus ning õigus levitada informatsiooni. Samas minnakse nende katsete eest psühhiaatriahaiglasse ja vangi, kukutakse aknast alla või saadakse mürgitus. Kui sõnavabaduse eest seismine on ajakirjaniku üks olulisematest ülesannetest, siis tekib küsimus, et kui kaugele sisemise kompassi nimel minema peaks? 

Kui riik on kaotamas moraalset põhjasuunda

Surve ajakirjanike vastu ei peegeldu vaid kurjakuulutavates ähvardustes või kulukates kohtuprotsessides. Ajakirjanike Kaitse Komitee (Committee to Protect Journalists, CPJ) dokumenteeris möödunud aastal enam kui 100 uut juhtumit, kus ajakirjanikud vangistati vaid nende töö tõttu. Ligi kolmandik mullu vangistatud ajakirjanikest teatas väärkohtlemisest. Igal viiendal juhul räägiti otsesõnu peksmisest või piinamisest. CPJ andmetel tapeti 2024. aastal vähemalt 124 ajakirjanikku ja meediatöötajat, mis on ühtlasi suurim arv alates 1992. aastast, mil CPJ alustas ajakirjanike surmade dokumenteerimisega. 

Ehkki sellise tapmiste kasvu taga oli peamiselt Iisraeli–Hamasi sõja intensiivistumine, tehakse ajakirjanike ülekohut ka demokraatlikus Euroopa Liidus. 2023. aastal läbiviidud uuringus ütles kaks kolmandikku Slovakkia ajakirjanikest, et on viimase aasta jooksul kogenud rünnakut või ähvardust. Võtame kasvõi Ján Kuciaki, Slovakkia poliitikuid uuriva ajakirjaniku, kes mõrvati 2018. aastal. Noore mehe surm sai sümboliks võitluses ajakirjanike turvalisuse ja õigluse eest ja sundis rahvusvahelist üldsust looma meetmeid meediatöötajate kaitseks. Selline märtriks hakkamine ei peaks aga tänapäevases meediamaailmas tavaline olema.

Argentina: surve seestpoolt

Ka Euroopast kaugemal astuvad ajakirjanikud tõe jagamise nimel vastu valitsusest tulevale ebaõiglusele. Kui tavapäraselt on faktikontrolli formaat võimaldanud ajakirjanikel poliitikute väljaütlemistes levitatavaid eksitavaid või valesid väiteid selgitada või ümber lükata, siis nüüd on Argentinas hoopis valitsus see, kes fakte kontrollib. 

Argentina president Javier Milei administratsioon lõi nimelt ametliku X-i konto nimega “Oficina de Respuesta Oficial de la República Argentina“, et nende sõnul meedia valesid ümber lükata. Argentina faktikontrolli Chequeado meediaosakonna juhi Matías Di Santi sõnul on 70 protsenti Oficina de Respuesta Oficial de la República Argentina postitustest aga propaganda, kriitika või eksitav info.

Kui valitsus, kes tahab näidata end heast valgusest, asub ise fakte kontrollima, muutub ta üheaegselt nii „kohtunikuks kui ka osapooleks“.

Sarnasel põhimõttel on loodud ka Trumpi administratsiooni kasutaja RapidResponse47 sotsiaalmeedia platvormil X, et lükata ümber meedias ilmuvat, mida administratsioon peab valeinformatsiooniks. Miks seda aga mitmed eksperdid valeks peavad? Kui tavapäraselt esitatakse riiklikel platvormidel hariduslik-informatiivseid teateid, et reguleerida välismaist propagandat või valimiste ja meditsiini kohta vohavat valeinfot, siis Ameerika ja Argentina valitsuste kontod on ennekõike vastuseks traditsioonilises meedias valitsuse kohta tehtud kriitika vastu. 

Selline riiklik sekkumine on ohtlik, sest sellel puudub läbipaistev metoodika ja sõltumatu toimetus. Kui valitsus, kes tahab näidata end heast valgusest, asub ise fakte kontrollima, muutub ta üheaegselt nii „kohtunikuks kui ka osapooleks“, mis võimaldab riigil oma poliitilisi huve kaitstes metodoloogiaga manipuleerida. See tähendab, et kui varem kontrollis faktikontroll võimu, siis nüüd kasutab võim faktikontrolli enda võimu hoidmiseks ja institutsionaalseks enesekaitseks. 

Ajakirjanike sisemine kompass

Murettekitav on ka fakt, et 2025. aastal sulges oma uksed kolm korda rohkem faktikontrolli väljaandeid kui neid juurde tekkis. Tõenäoliseks mõjuteguriks oli Meta 2025. aasta alguses tehtud otsus lõpetada oma faktikontrolli programm Ameerika Ühendriikides. Sellest hoolimata paljud Meta toetatud faktikontrolli programmid välismaal endiselt toimivad, vähemalt esialgu.

Samal ajal püüavad suured platvormid minna üle Community Notes’i mudelile, kus otsustab kogukond, millised postitused vajavad rohkem konteksti. Sedasi nihkub täpsuse kontrollimine veel enamgi ajakirjanikelt laiemale avalikkusele. Aga ilma toimetusliku vastutuse ja uuriva võimekuseta on kogukonna faktikontroll kergesti haavatav organiseeritud trollikampaaniatele ja ideoloogilisele manipuleerimisele. 

2025. aastal sulges oma uksed kolm korda rohkem faktikontrolli väljaandeid kui neid juurde tekkis.

Kogu organiseeritud surve taga inforuumis on lõpuks ikkagi inimesed. Ning eriti valusalt tabab see neid, kes tõese info eest seisavad. Ameerika valeinfo vastu võitlev ajakirjanik Nina Jankowicz, kes on olnud oma töö tõttu ahistamis- ja laimukampaaniate ohver, on selle represseerimise oma kogemuse näitel tabavalt sõnastanud: “Selle maailma valetajad on kulutanud meie (ajakirjanike) ründamisele nii palju aega, energiat ja raha just nimelt seetõttu, et meie töö kannab vilja ning et me kujutame endast tõsist ohtu nende võimule ja kasumile.”

Jankowiczi sõnad tuletavad meelde, mis on selles infosõjas tegelikult kaalul. Demokraatia elujõud sõltub sellest, kas võimul hoitakse kätt pulssi peal, kas valesid lastakse paljastada ning sellest, kas ajakirjanikud saavad järgida oma sisemist kompassi ilma liigse surveta. Kui see kontroll kaob, kas siis riigisisese surve või majandusliku kurnamisega, siis ei kao ainult vaba ajakirjandus, vaid mehhanism, mis demokraatiat õigel kursil hoiab.