100 aastat Eesti majandust

Algus

Möödunud sajandi algul kuulus Eesti tsaaririigi enamarenenud piirkondade hulka. Siin oli töölisi tuhande elaniku kohta kaks korda ning toodangut kolm korda enam kui impeeriumis keskmiselt.

Kuid meie õnneks ei olnud Eestil ja Tallinnal Vene riigis kaugeltki seda osa kui Lätil ja Riial. Poole miljoni elanikuga, Tallinnast mitu korda suurem ja Vene raudteevõrguga hästi ühendatud Riia oli Peterburi ja Moskva järel Vene impeeriumi tähtsaimaks tööstuskeskuseks, jättes kaugele maha Kiievi, Harkivi, Rostovi, Saratovi või Nižni Novgorodi.

Siin töötasid küll mõned Vene turule orienteeritud suurettevõtted, nagu Dvigatel, Kreenholmi Manufaktuur, tselluloosivabrikud, kuid tõeliselt suured, Vene laevastiku taastamiseks mõeldud tehased, nagu Vene-Balti laevatehas, Bekker & Co ja Noblessner, olid alles ehitusjärgus või polnud laevade suuremahulise ehitamisega õieti veel alustanud.

Iseseisvunud Eestile oli vähesem industrialiseeritus ja nõrgem seotus Venemaaga eeliseks. Kui siit osaliselt evakueeritud metallitööstuse hiiglased kõrvale jätta, jäi meile täiesti mittevajalikke tootmisi suhteliselt vähe. Töötas ju enamik allesjäänud suurtest tekstiili-, tselluloosi- ja puidutööstusettevõtetest ka iseseisvusaastail vahelduva eduga Venemaal alternatiivseid turgusid otsides. Domineeriv väike- ja käsitööndus oli aga niikuinii põhiliselt siseturule orienteeritud.

Kuid iseseisvalt alustamine oli lihtsam eelkõige siiski seetõttu, et meil ei olnud vaja muuta majanduse toimimise aluseid ning Eesti oli põllumajandusmaa. Põllumehed olid sõjaaegsete rekvireerimiste tõttu küll omajagu kannatada saanud, kuid elu oli neid õpetanud tegema oma tööd igasuguses olukorras.

Kahe maailmasõja vahel jäigi põllumajandus meil 59-protsendilise osatähtsusega juhtivaks majandusharuks. Tööstuse osatähtsus kasvas sõjajärgselt 15,7 protsendilt 17,4 protsendile. Väikest langust täheldati aga kaubanduses ja majateenijate töös. Seoses omariiklusega suurenes ühe protsendipunkti võrra, 5,6 protsendilt 6,5 protsendile, ühiskondliku tegevusega (valitsemine, kultuur jne) seotud töö.

Ette võetud reformidest oli suurim mõju maareformil. Enne reformi kuulus 1149 suurmajapidamisele üle 2,4 miljoni hektari ehk 58 protsenti maast ja 51 600 ostutalule natuke vähem kui 1,8 miljonit hektarit. Seejuures olid 864 tuhandest maal elanud ja põllutööst elatunud inimesest maata umbes pool miljonit.

Iseseisvunud Eestile oli vähesem industrialiseeritus ja nõrgem seotus Venemaaga eeliseks. Kui siit osaliselt evakueeritud metallitööstuse hiiglased kõrvale jätta, jäi meile täiesti mittevajalikke tootmisi suhteliselt vähe.

Reformiga võõrandati rüütlimõisaomanike ja Vene kroonu maid rohkem kui 2,3 miljonit hektarit ja reformi lõppedes oli Eestis üle 133 000 erineva suurusega talundi. Ühe kuni viie hektari suuruseid talundeid oli näiteks üle 20 000, sajast hektarist suuremaid aga vähem kui 500.

Eestis olid põlluharimine ja loomakasvatus mõlemad olulised, kuid sõltuvalt aastast saadi tulu loomakasvatusest kümnendiku kuni viiendiku võrra rohkem kui põlluharimisest.

Loomakasvatuses oli tähtsaimaks veisekasvatus, mille arvele tuli üle poole loomapidamisest saadavast tulust; sellele järgnes umbes ühe neljandiku suuruse osatähtsusega seakasvatus. Lambad ja sulgloomad andsid kokku ca 15 protsenti tulust. Kuigi 1939. aastal oli Eestis 218 000 hobust, moodustas hobusekasvatuse toodang üksnes kaks protsenti loomakasvatuse toodangust.

Põlluharimises domineeris teraviljakasvatus, andes keskeltläbi 60 protsenti põlluharimisest saadavast tulust. 12–10 protsendiga järgnesid nii kartul kui ka lina. Aianduse osa ei olnud suur, üksnes 4–6 protsenti, kuid siin oli kasv kiire.

Saagid ei olnud suured ega muutunud 20 aasta jooksul väga palju: rukkil 10–12 tsentnerit hektarilt, kaeral ja odral tsentneri võrra vähem; kartulisaagikus kõikus 100 ja 130 ts/ha vahel. Samuti jäi keskmine piimatoodang ühe lehma kohta väikeseks – alla 2000 liitri.

Põllumajandustoodangust tarbiti kodus 72 protsenti, ekspordiks läks 28 protsenti. Kuid sellele vaatamata andis see 1938. aastal üle poole 104 miljoni krooni suurusest ekspordist. Seejuures imporditi põllumajandussaadusi üksnes 17 miljoni eest. Põllumajandussaaduste ekspordi konsolideerimiseks asutati kolmekümnendate aastate teisel poolel asutised Eesti Lihaeksport, Eesti Võieksport ja Eesti Munaeksport.

Et hankida põllumajanduse arendamiseks vajalikke summasid, täiustati põllumajanduse ekspordi ja impordi maksustamist, mis võimaldas luua seakasvatuse edendamise fondi kõrvale 1935. aastal ka veisekasvatuse edendamise fondi.

Põllumajanduse järel oli olulisemaks majandusharuks tööstus, mille osatähtsus kasvas Vabadussõja järgselt 15,7 protsendilt 17,4 protsendile.

Sõja eel töötas Eesti suur- ja kesktööstuses ümmarguselt 60 000 töötajat, kõige enam tekstiilitööstuses, järgnesid metalli- ja masina-, ehitus-, toidu- ja maitseainete ja jookide, puidu- ja tselluloosi- ning kehakatte- ja pudukaupade tööstus. Tuhandeid töökohti oli ka kiirelt arenevas keemia- ja mineraalide tööstuses ning murdudes ja kaevandustes. Elektrijaamades ning gaasi- ja veevarustuses leidis rakendust vaid 1200 töötajat.

Peale suur- ja keskmise suurusega tööstuse oli Eestis veel 20 000 käsitööliste käitist, kus ühes käitises töötas keskeltläbi üks kuni kaks inimest. Kuigi käsitöölised katsid kõiki samu tegevusalasid mis suurtööstusedki, domineeris siin ülekaalukalt 12 500 töötajaga kehakattetööstus.

Tööstustoodangu brutoväärtus Teise maailmasõja eel oli suurem kui 210 miljonit krooni. Tööstuslikus tootmises orienteeruti järjest enam siseturule ja 1938/39. majandusaastal läks tööstustoodangust juba üle kolmveerandi siseturule. Suurenes kodumaise toorme kasutamine. Kui 1936. aastal moodustas kodumaise toorme osa 45 protsenti, siis kaks aastat hiljem oli see 53 protsenti. Ärevas ja protektsionistlikus maailmas oli isevarustamise võime muutunud oluliseks.

Tööstussektoris kuulus väliskapitalile umbes pool ehk 50 miljonit krooni. Tekstiilitööstuses, paberi- ja tselluloositööstuses ning tsemenditööstuses oli see valdav ning erapõlevkivitööstus rajati üksnes väliskapitali abil. Samas suurusjärgus oli ka Eestis tegutsevate firmade võlgnevus välispankadele – 60 miljonit krooni 1939. aastaks.

Riigi osa tööstuses ja ettevõtluses kasvas. Põlevkivitööstuses, metsatööstuses, turbatööstuses kuulus riiklikele või poolriiklikele ettevõtetele juhtiv osa. Samuti võttis riik pärast kriisi endale põllumajandustoodangu ja toiduainete ekspordi korraldamisel olulise vastutuse.

Eesti tähtsaimateks kaubanduspartneriteks olid Inglismaa ja Saksamaa, kelle arvele läks üle 60 protsendi Eesti ekspordist. Üle viie protsendi ekspordist läks ka Soome ja üle nelja protsendi USAsse, Rootsi ja Venemaale ning kolm protsenti Prantsusmaale, ülejäänud ekspordi sihtriikide osatähtsus jäi ühe protsendi kanti. Väljaveo kogumaht kõikus sõdade vahel tunduvalt. 1938. aastal eksporditi kaupu 104 miljoni krooni eest, kriisi sügavamal hetkel, 1933. aastal, küündis eksport 45,6 miljoni kroonini, mis oli isegi vähem 1923. aasta 62 miljonist.

See ei olnud niivõrd diktatuur ega stiimulite puudumine, vaid kõige labasem juhtimisprobleem, mis olemuslikult ja järjekindlalt vähendas tsentraalse juhtimise võimalikkust ning tõi lõpuks kaasa kogu tsentraalselt juhitava majandussüsteemi kokkuvarisemise, kuivõrd seda enam miski koos ei hoidnud.

Samal ajal, kui Eesti ekspordis oli eriline osa kahel turul, oli sisseveo geograafia mõnevõrra laiem. Kõige enam veeti sisse kaupu Saksamaalt, 31 protsenti ehk 33,4 miljoni krooni eest, järgnes Inglismaa 19 protsendi ehk 19,2 miljoni krooniga. Rootsist imporditi 8,2 protsenti, USAst 6,6 protsenti, Venemaalt 4,9 protsenti ja Soomest 4,3 protsenti. Rootsist imporditi 8,2 protsenti. Suhteliselt palju, 4 miljoni krooni eest, imporditi ka Briti asumaadest.

Maismaatranspordis kuulus juhtiv koht riigi omandis olevale raudteele. 1939. aastal oli raudteevõrgus koos jaamateedega 1232 km laiarööpmelisi ja 909 km kitsarööpmelisi teid. Raudtee teenistuses oli 1939. aastal 5044 ametnikku ja 3363 töölist. Riigiraudteest sai Eesti riik 1938. rahandusaastal tulu 15,7 miljonit krooni ehk 14,5 protsenti riigieelarve mahust.

Iseseisvusaastatel ehitati lisaks olemasolevatele 88 km pikkune Tartu-Petseri laiarööpmeline raudtee ja kitsarööpmelised Sonda-Mustvee, Valga-Mõniste, Lelle-Pärnu, Riisselja-Ikla ja Rapla-Virtsu raudteed – kokku 332 km.

Maanteid oli Eestis 23 000 kilomeetrit, neist liiklusele aasta ringi avatud teid 3500 km. Tolmuvabasid teelõike oli kokku 46 km. Ega neist puudust tuntudki. 1938. aastal oli Eestis alla 6000 auto, suvel oli käigus 119 ja talvel 103 bussiliini, mida teenindas alla 300 autobussi; veoautosid oli 2300. Samal aastal tehti 523 käigus olevas reisivagunis 11,6 miljonit sõitu ja 5633 kaubavaguniga, millest igal suurem kandejõud kui keskmisel veoautol, veeti 2,4 miljonit tonni kaupu mahus 264 miljonit tonnkilomeetrit.

Tähtis koht oli merevedudel. 1938. aastal külastas Tallinna sadamat 1764 kaugsõidu- ja 1991 rannasõidulaeva 836 000 tonni kauba ja 105 tuhande reisijaga. Koos Pärnu, Tartu ja muude väiksemate sadamatega veeti Eestis mööda mereteed ca miljon tonni kaupu, mis oma koguselt on täiesti võrreldav raudteevedude mahuga, eriti kui arvestada veokaugusega.

Eesti registris seisis 221 laeva, neist 125 aurikut. Viimastest oli suurim 4688 br.reg. tonni suurune Eestirand.

Seoses Teise maailmasõja algusega lennuliikluse areng pidurdus. 1939. aastal tehti Tallinna lennujaamast 993 starti, neist 65 protsenti Helsingisse. Lennuteed kasutas aasta jooksul 13 300 inimest. Veeti 17,5 tonni posti, 70 tonni pagasit ja 16 tonni kaupa.

Eesti riigieelarve kasvas 1923. aasta 47 miljonilt kroonilt 107 miljoni kroonini 1939. aastal. Suurimaks tuluallikaks olid maksud ja neist omakorda kaudsed maksud. 1939. aasta riigieelarvest moodustasid kaudsed maksud 33,9 miljonit krooni, sealhulgas tollimaksud 23,6 miljonit ja aktsiisid 10,3 miljonit krooni. Lisaks sellele sai riik piiritusemonopolist 18,5 miljonit krooni. Otseste maksudena (peamiselt tulumaks ja ärimaks) laekus 13,4 miljonit ja lõivudena 7,1 miljonit krooni. Umbes kolmandik, 32,3 miljonit krooni, tuli eelarvesse riigivaradest ja riigi ettevõtlusest. Umbes pool sellest laekus riigiraudteelt, viiendik posti-, telefoni- ja telegraafiteenustest. Ülejäänud osa laekus riigi metsadest, maadelt, sadamatelt ja vetelt ning muudelt varadelt.

Suurimaks kulusuunaks oli majanduselu korraldamine, milleks kulutati 48,5 miljonit krooni, sellest liiklemiskorralduseks ja transpordiks umbes pool. Põllumajanduse arendamiseks eraldati 8,1 miljonit, maksunduse ja riigi rahanduse korraldamiseks 5,7 miljonit ja rahvamajanduse elustamiseks 1,6 miljonit. Sise- ja välisjulgeoleku kindlustamiseks kulutati 28,5 miljonit ja rahvahariduseks ja kultuurilisteks üritusteks 12,5 miljonit, sotsiaalkindlustuseks ja hoolekandeks 5,9 miljonit (6%), õigusemõistmiseks 3,6 miljonit ja rahva tervishoiuks 1,8 miljonit krooni.

Riigivõlga oli Eestil 121,4 miljonit krooni, sellest välisvõlg 115,6 miljonit ja sisevõlg 5,8 miljonit. Välisvõlast oli 84,3 miljonit pärit Vabadussõja ajast, 24,6 miljonit aga 1927. aasta rahareformi 7-protsendiline USAs, Inglismaal ja Hollandis realiseeritud laen. 6,6 miljonit võlgneti Rootsi firmale.

Kuid kui nõukogude aeg Eesti majanduses kuskil tõepoolest selgelt kasuks tuli, siis selleks kohaks oli Eesti mets.

Kahekümne aasta jooksul tegi raha käibimine Eestis läbi mitmeid muudatusi. Vabadussõja alguses käibisid siin segamini kõik kunagi kasutusel olnud rahatähed: Saksa riigimargad, idamargad, idarublad, tsaari-, duuma- ja Kerenski rublad, mille vahetuskursi üksteise suhtes olid Saksa võimud okupatsiooni ajal kindlaks määranud.

Kuivõrd rahatrükkimise korraldamine võttis aega, laskis valitsus käibele veel Soomest laenuks saadud markasid. Nii oli Eesti mark oma sünnimomendil esialgu seotud ühteaegu Saksa ja Soome margaga, aga ka Vene rahade väärtusega ja tal puudus enese väärtuseline määratlus.

Kuivõrd riik Vabadussõja finantseerimiseks raha pidevalt juurde trükkis, langes marga kurss Inglise naela suhtes kiiresti. 1921. aasta lõpuks oli marga kurss naela suhtes langenud esialgselt 60 margalt 1523le ja 1923. aasta lõpuks 1758 margale.

Kuivõrd marga kurss ei olnud jätkusuutlik, tuli Eestil Tartu rahuga saadud kullatagavara kulutada ja juba 1924. aastal oli selge, et oma valuuta kindlustamiseks tuleb võtta laenu. Rahareform sai teoks 1927. aastal ja sellest ajast oli Eesti kroon stabiilne raha.

Võrdluses maailma teiste riikidega oli Eesti oma rahva ostujõu poolest arenenumate riikide seas keskpärasel positsioonil. USAst jäime me maha neli korda, Kanadast ja Austraaliast üle kolme ja Rootsist, Taanist, Inglismaast ja Hollandist 2–2,5 korda. Itaaliast jäime seevastu maha vähe. Poolast ja Venemaast ning Kagu-Euroopast olime töölise keskmise aastatulu poolest selgelt ees.

Suhteliselt heas olukorras olid meil suurtööstuse töölised. 1939. aastal oli keskmise meestöölise tunnitasu suurtööstuses 44,6 senti (95 krooni kuus), naistöölisel 28,3 senti (60 krooni kuus). Töötasu oli keskmisest madalam nn naiste tööstusharudes –tekstiili- ja toiduainetetööstuses.

Need 44,6 ja 28,3 senti tunnis on väga väikesed summad ja ütlevad täna meile vähe. Toon võrdluseks mõned toiduainete 1940. aasta hinnad: või 1,85–2,2 krooni kg, piim 11–20 senti liiter, sealiha 0,95–1,05 krooni kg, tursafilee 0,5 krooni kg.

Võrreldes tsaariajaga muutusid elatustingimused oluliselt. Toit odavnes umbes viiendiku, ligikaudu sama palju odavnesid ka posti- ja transporditeenused. Ca 30 protsenti odavnesid küte ja valgustus. Seevastu kallinesid korter ja rõivastus ning kõige rohkem, üle poole, lõbustus. Üldkokkuvõttes elati aga vaatamata kolmekümnendate aastate alguse sügavale kriisile 1938. aastal umbes viiendiku võrra jõukamalt kui parimal ajal enne sõda.

Nõukogude aeg

See, mis pärast 1940. aastat ja 1944. aasta sügist Eestis toimus, ei olnud üksnes repressioonid ja ka mitte vara natsionaliseerimine, Eesti majanduse orienteerimine itta, sotsiaal-majandusliku paradigma muutmine, ettevõtlusvabaduse asendamine plaanimajanduse diktaadiga, vaid peale selle ka ratsionaalseks toimimiseks vajaliku koordinaat- ja mõõtühikute süsteemi likvideerimine ja selle asendamine sisutühjade näitajatega, kus ühelegi arvule ega näitajale enam toetuda ei saanud.

Kuigi see maa, mis 1944. aastal sõjast väljus, oli täiesti teistsugune, midagi siin siiski toimis. Oli suhteliselt lihtne otsustada, mida teha, olgu selleks siis varemete koristamine või sildade ja elektrijaamade taastamine. Hiljem asjad nii lihtsalt enam ei läinud. See ei olnud niivõrd diktatuur ega stiimulite puudumine, vaid kõige labasem juhtimisprobleem, mis olemuslikult ja järjekindlalt vähendas tsentraalse juhtimise võimalikkust ning tõi lõpuks kaasa kogu tsentraalselt juhitava majandussüsteemi kokkuvarisemise, kuivõrd seda enam miski koos ei hoidnud.

Tõenäoliselt ei ehitata Eestimaal enam mitte kunagi nii palju kortereid kui paneelmajade massehitamise ajal. Samuti ei rajata enam nii palju suuri elektrijaamu, ei ehitata nii palju kõrgepingeliine ega tehta sellises ulatuses maaparandust.

On elementaarne, et väga suurest ja keerulisest süsteemist pole iga asja kohta võimalik adekvaatset tagasisidet saada. Seega ei saa ka sellist süsteemi detailideni tsentraalselt plaanide abil juhtida. Nii ka läks. N Liidus toodeti nii mõndagi, aga see, mida saadi üha vähem, oli eluks vajalik ja piisava kvaliteediga lõpptoodang. Kuid lisaks tehnilisele juhtimisprobleemile tegi ratsionaalse elukorralduse võimatuks õigete hindade puudumine.

Täitsa pimeduses siiski ei oldud. Üle piiri vaadates ju nähti, mida on vaja toota ja milliseid tehnoloogiaid ja organisatsiooni tootmises tuleb kasutada. Paraku sai nähtut kopeerida üksnes osaliselt, sest keskne planeerimine koos viltuse mõõtühikute süsteemiga jäid alles.

Kuivõrd järjest viljatumaks muutuv töö muutis võimatuks ka töötajatele mõistliku palga maksmise, vähenes töötajate motiveeritus rohkem tööd teha ja samavõrra kasvas arusaam, et kogu süsteemis on midagi põhimõtteliselt viltu.

Lisaks käsumajandusele andis oma osa majanduslikule allakäigule ka üle jõu käiv võidurelvastumine. Kõige elementaarsem loogika ütleb, et kui väiksem ja majanduslikult tunduvalt nõrgem pool püüdis saavutada või hoida relvastuse alal Läänega tasakaalu, pidi ta oma väiksemast ressursist relvastumisele palju enam kulutama kui Lääs.

Küsimus polnud siin üksnes rahalistes või mahulistes proportsioonides, vaid ka ressursside kvaliteedis. Kui näiteks kvaliteetteras läks relvatööstusele, oli elementaarne, et traktoreid ja põllutööriistu, mille valmistamiseks kasutati nn põllumajandusterast, tuli projekteerida suure tugevusvaruga, nad olid rasked ja lagunesid sellele vaatamata ikkagi kogu aeg.

Sel ajal majanduses toimunu objektiivne kajastamine on keeruline. Esiteks edenes mitmete eraldivõetavate ja lihtsalt mõõdetavate eesmärkide seadmine ja saavutamine nii pärast sõda kui ka hiljem kohati vägagi edukalt. Ka siis, kui süsteem tervikuna üha enam tühikäigul loksus.

Varemed, mõne üksiku erandiga, kadusid linnapiltidest umbes viie aastaga. Saavutus, mida me korrata ei oska. Kui aga vaadata toodangunäitajaid, oli Eesti majandus – kuid mitte inimeste elujärg – vaatamata väga suurtele sõjakahjudele taastunud peamistes tööstussektorites juba 1950. aastaks. Inimeste elujärje kohta usaldusväärseid andmeid pole. Võib aga täie veendumisega öelda, et „õnn meie õuele“ sel ajal siiski ei tulnud. Kaugel sellest. Kaupa ja raha oli vähe ja elementaarselt vajaliku saamiseks tuli seista sabas. Liiatigi tuli enda väiksest sissetulekust osta kohustuslikus korras riigilaenu obligatsioone.

1950. aastaks oli tööstusest saanud juhtiv majandusharu. Eriti kiirelt oli arenenud energeetika. Tõsi küll, mitte kohaliku vajaduse katmiseks, vaid eelkõige Leningradi ja hiljem loodepiirkonna energiaga varustamise vajadusest lähtudes.

1950. aastal kaevandati põlevkivi üle kahe korra enam kui 1939. aastal – 3,5 miljonit tonni. Ajaks, mil kommunism maa peale ja ka Eestisse jõudma pidi, oli põlevkivi kaevandamise maht kasvanud 31,3 miljoni tonnini. Elektrienergia tootmine edenes samuti hästi. 1950. aastal toodeti elektrit 435 miljonit KWh 1938. aasta 155 miljoni vastu, kuid sellele vaatamata olid mitmete tundide pikkused elektri väljalülitamised veel mitu aastat hiljemgi tavalised. Maksimumi saavutas elektrienergia tootmine 18 898 miljoni kilovatt-tunniga kaheksakümnendatel aastatel. Siis toodeti elektrit 122 korda enam kui 1938. aastal. Kuid uhkeid saavutusi oli veelgi.

Balti ja Eesti elektrijaamade ehitamisega sai Eesti üheks suuremaks elektritootjaks NSV Liidu loodeosas ja jõudis inimese kohta elektritootmises Soome ees viimasele poodiumikohale terves maailmas. Uhke saavutus, kui unustada keskkond. Tehisgaasi tootis Nõukogude Eesti 173 miljonit m³ ehk 66 korda enam, kui enne sõda oli toodetud valgustusgaasi.

Polnud ime, et vajalikele majandusreformidele mõtlemine ja nende elluviimise nimel tegutsemine sai alguse just Eestis ja et me teistest oma reformidega alguses üsna palju ette jõudsime.

Kuigi suurima kannataja otsimine pole majandusteema, tuleb siiski tunnistada, et sõjajärgsel perioodil oli selleks Eesti talurahvas. Küüditamine, sundkollektiviseerimine ja kohustus harida põldu järjest vähema hulga töökäte ja peaaegu ilma töötasuta – selline oli esimese kümmekonna ja enamagi sõjajärgse aasta maaelu.

Kumb maarahvale raskem oli, kas moraalne või füüsiline koormus, on raske mõõta, kuid kui jälgida kollektiviseerimise käiku, on selge, et maamehi ei hirmutanud töö, vaid kolhoosikord. Kui enne 1949. aastat oli kolhoosidesse suudetud meelitada või hirmutada üksnes 5,8 protsenti taludest, siis järgmise kahe aastaga kasvas liitunud talude arv 93 protsenti ehk 119 000 taluni.

Alguses läks maal kõik väga raskelt. Inimesi ja hobuseid oli vähem kui enne sõda, traktoreid polnud juurde tulnud, pigem vastupidi. Seepärast pole ootamatu, et vaatamata traktorite ja kombainide arvu kiirele suurenemisele alates viiekümnendate keskpaigast jõuti külvipinna suuruses 1940. aasta tasemele alles seitsmekümnendate esimesel poolel.

Kuid vaatamata kõigele mehhaniseeriti neljakümne aastaga põlluharimine põhjalikult. 1939. aasta 200 000 hobuse, 1807 traktori, 685 veoauto ja ühe kombaini asemel oli kaheksakümnendate lõpuks Eestis üle 20 000 väga erineva võimsusega traktori, üle 12 000 veoauto, 3500 suurt kombaini. Põllutööd peale kartulipaneku, millest pool tehti esiisade kombel, olid kas täielikult või põhiosas mehhaniseeritud.

Põllukultuuride saagikusega oli nii, nagu oli. Kuigi keskmine saagikus suurenes teraviljakasvatuses kuni kolm korda, saime nii viiekümnendatel kui ka kaheksakümnendate lõpus intensiivse tootmisega maadest (Holland, Taani, Saksa LV) sõltuvalt viljast hektarilt 50 protsenti kuni kolm korda vähem saaki. Samas oli meie saagikus tunduvalt suurem kui ekstensiivse tootmismudeliga maades (USA, Kanada, NSVL). Kartulikasvatusega oli sama lugu: oli meil saagikuseks 100 tsentnerit hektarilt või 190, ikka jäime maailma parimatest (Holland või Saksamaa) üle kahe korra maha.

Kuid sellest ajast jäi meie põllumeestele püsiva väärtusega asi. Nende aastatega suurenes kuivendusvõrguga maa pindala 274 000 hektarilt 696 000 hektarini.

Karjakasvatuses oli pärast sõda olukord veel hullem kui põlluharimises. Sealiha tootmises jõuti 1940. aasta 41 000 tonni tasemele alles pärast 1957. aastat, veiseliha tootmises 22 600 tonniga 1959., linnuliha tootmises 1960. aastal. Kuid pikapeale läks tootmine siiski käima ja 1989. aastal toodeti sealiha kolm korda enam kui 1940, veiseliha 3,5 korda ja linnuliha 14 korda enam: 25 400 tonni 1800 vastu. Aga lambaliha tootmisel 1940. aasta tasemele ei jõutudki. Lambad kolhoosilautu ei armastanud ja nii jäigi lambalihatoodang 2,2 korda väiksemaks kui 1940. aasta 6500 tonni.

Piimatoodang jõudis taas 800 000 tonnini kuuekümnendate lõpuks ja suurenes järgmise kolmekümne aastaga 1277 tuhandele tonnile, ühe lehma keskmine toodang kasvas aga kahelt tuhandelt liitrilt enam kui neljale tuhandele.

Kuid loomakasvatuses muutus peale tootmismahu veel muugi. Kui enne viiekümnendaid aastaid oli masinlüps elektri puudumise tõttu peaaegu kõikjal olematu, kadus käsitsilüps sovhoosides ja väikese hilinemisega ka kolhoosides kuuekümnendate lõpuks.

Kuid kui nõukogude aeg Eesti majanduses kuskil tõepoolest selgelt kasuks tuli, siis oli selleks kohaks Eesti mets. 1940. aastal oli Eestis metsamaad 929 000 hektarit, sellest puistuid 853 000 hektarit ja puistute üldtagavara natuke üle 85 miljoni tihumeetri. Kuuekümnendateks aastateks oli metsamaa üldpindala kasvanud 1420 tuhande hektarini ja päris nõukaaja lõpuks oli meil metsamaad 1916 tuhat ha, puistuid 1814 tuhat ha ning puistute üldtagavara 260 miljonit tihumeetrit. Nõukogude ajal raiuti vähe, tunduvalt vähem aastasest juurdekasvust, seejuures viimasel viieteistkümnel aastal üksnes 1,3–1,5 protsenti. See oli varu, mille panust meie majandusse üheksakümnendatel aastatel ei maksa unustada.

Kui palju on elu läinud paremaks, on raske öelda, sest kasvanud ei ole ainult palgad ja hinnad, vaid ka vajadused.

Kuigi Nõukogude Liidu autotööstus ei suutnud arenenud maadega sugugi sama tempot hoida, toimus suurim muutus Eestis sel ajal just autotranspordi arengus. Kui raudteel sõitvate inimeste arv kasvas 45 aastaga ainult kaks korda, 23 miljoni reisini, ja kaubaveol 8 korda, 30 miljoni tonnini, siis üldkasutatava autotranspordi kasutamine reisijateveol suurenes 1700 korda – 407 miljoni reisijani – ja kaubaveol 400 korda – 781 miljoni tonnini. Sõitmine muutus mugavamaks. 1940. aastal oli tolmuvaba kattega teid üksnes mõnikümmend kilomeetrit, kuid kaheksakümnendate lõpus 7670 km.

Samas ei suurenenud õhutranspordi kasutamine nii palju, kui oleks võinud oodata – ainult 131 korda. Lõppude lõpuks on lennukisse istumisel mõte ju siiski ainult siis, kui kuhugi lennata saab.

Lisaks sõjakahjudele põhjustas suure nõudluse ehitusmaterjalide ja ehitustööliste järele majanduse ümberpaiknemine maalt linna. Selle tulemusel suurenes linnade ja alevite elamufond 45 aastaga ümmarguselt seitse korda ja sealjuures kasvas ka ühe linnaelaniku kohta tulev keskmine üldpind 1940. aasta 16 m² -lt peaaegu 20 m²-le. Maal oli aga sedamööda, kuidas seal elanikke vähemaks jäi ja põllumajandusettevõtted ja põllumehed ise rikkamaks said, ühe inimese kohta tunduvalt enam pinda kui linnas – 26 m².

Nõukogude aja lõpuks oli ettevõtluse ja hõivatuse struktuur täielikult muutunud. Põllumajandusse, kus 1940. aastal tegutses pea kaks kolmandikku elanikkonnast, oli jäänud 15 protsenti töötajatest; sektorites, mida nüüd rahvusvaheliselt mahutatakse termini industry alla – see on töötlev tööstus, ehitus, energeetika jne –, töötas umbes 45 protsenti. Tööstus andis rahvatulust poole, põllumajandus veerandi, ehitus kümnendiku, transport ja side kuus protsenti ning kaubandus, toitlustamine, majutus jm seesugune kokku 14 protsenti. Haridust, tervishoidu, avalikku haldust sel ajal rahvatulu loojate hulka ei loetud – need olid selle kulutajad. Just nii, nagu tänagi Eestis alatasa kombeks rääkida on.

Eesti NSV vedas oma toodangut välja rohkem kui Eesti Vabariik. Kuid ega see eksport polnud tänase arusaama järgi õige eksport ei sisu ega ka geograafia mõttes. Väljaveost suundus ju tervelt 93 protsenti „liiduvabariikidevahelise tööjaotuse“ korras N Liitu. Ülejäänud seitsme protsendiga oli aga nii: kaks protsenti sellest läks lääneriikidesse: pool Soome, ülejäänu Saksa LVsse, Rootsi, USAsse, Prantsusmaale, Hispaaniasse, Itaaliasse, Portugali; 2,5 protsenti Euroopa sotsriikidesse ja ülejäänu kaugetesse ja eksootilistesse maadesse nagu Kuuba, Angola, Mongoolia, Vietnam, Nicaragua jne.

Impordi osas oli aga Eesti privilegeeritud seisus. Pea viiendik meie impordist tuli väljastpoolt N Liitu. See tähendas tehastele kvaliteetsemaid seadmeid, paremat põllumajandustehnikat, aga ka hinnatud garderoobikaupasid ning minimaalsel määral ka kodutehnikat ja jooke.

Pärast iseseisvuse taastamist

Nõukogude majanduse kokkuvarisemise hetkel olime jälle suhteliselt heas positsioonis. Olime teistest ees. Mitte seepärast, et tootsime rohkem kui teised või et siin oli kõige kaasaegsem tootmine, vaid seepärast, et Eesti oli koht, mille kohta Läänes sageli kasutati väljendit Soviet West. Kaheksakümnendate lõpuks oli meil teistest enam välis- ja ühisettevõtteid, me olime kõigist teistest kõige enam kohtunud välismaalastega, omasime kui rahvus selgemat ettekujutust kuhjunud probleemidest kui teised, paljudel meist oli olnud kogu aeg tagataskus negatiivne emotsionaalne side kogu „Vene värgiga“. Seetõttu olime valmis otsustavamalt ja motiveeritumalt kui teised hakkama eksisteerivaid arengutakistusi kõrvaldama. Polnud ime, et vajalikele majandusreformidele mõtlemine ja nende elluviimise nimel tegutsemine sai alguse just Eestis ja et me teistest oma reformidega alguses üsna palju ette jõudsime.

Kuigi suurima kannataja otsimine pole majandusteema, tuleb siiski tunnistada, et sõjajärgsel perioodil oli selleks Eesti talurahvas.

Esimese vajaliku seaduse sellel teel, hindade liberaliseerimise seaduse võttis vastu Eesti Ülemnõukogu juba 1989. aasta detsembris. Hindade kehtestamisest loobumine tegi ühteaegu võimalikuks ja hädavajalikuks maksusüsteemi muutmise, lõi eeltingimused vabaks ettevõtluseks ja konkurentsi tekkeks. Suur osa vajalikest sammudest astuti mingil määral juba enne N Liidu lagunemist. Senine maksukorraldus asendati täielikult, hakkasid tekkima eraomanikele kuuluvad aktsiaseltsid ja osaühingud ning alustati riigiettevõtete erastamisega. Ei ole tähtis, kui elegantne neist üks või teine seadus või asi välja tuli. Tähtis oli see, et saadi kogemusi, et edasi minna.

Pärast nõukogude süsteemi varisemist ei olnud majandusmudeli valik keeruline. Valikut õigemini polnud. Ainsaks võimaluseks oli sel ajal kõige lihtsama, mis sest, et üsna valusa mudeli, nn šokiteraapia valik. On täiesti mõttetu alustada vaidlust selle üle, kas mõni teine mudel oleks olnud parem. Katsed näidata, et meil oleks võinud ka paremini minna, jääks igal juhul spekulatsioonideks. Mitte ükski simulatsioon ei suudaks luua usaldusväärset pilti sellest, mis oleks mõne alternatiivse mudeli valimise korral siin juhtuda võinud. Samas on selge ka see, et nii mõndagi oleks põhimõtteliselt saanud teha arukamalt ja vältida mitmeidki vigu. Kuid seda ainult põhimõtteliselt. Reaalses olukorras läksid asjad just nii, nagu nad läksid.

Üheks Eesti edu garantiiks oli kahtlemata rahareformi teostamine veel enne riigikogu valimisi. Selle tulemusel vabaneti ratsionaalset majandamist takistavast hüperinflatsioonist, sama tagas krooni konverteeritavus soodsa pinna väliskaubanduse arenguks.

Eesti ei ole enam põllumajandusmaa. Põllumajanduses leiab rakendust kolm protsenti tööjõust, kuid nende produktiivsus on riigi keskmisest viiendiku võrra kõrgem.

Esimese uue põhiseadusejärgse valitsuse suurimaks ettevõtmiseks oli kahtlemata radikaalne omandireform: ettevõtete müük enampakkumisel, restitutsioon ja elamufondi ja muu vara erastamine erastamisväärtpaberite eest. Neist kolmest komponendist tekitasid kõige enam kirgi kahtlemata restitutsioon ja selle põhimõtted alates võlgade, raha ja väärtpaberite mängust väljajätmisest ning vara individualiseeritud kuju määratlemise põhimõtetest. Kuid kõige suuremaks ja paljude jaoks siiani veel valusaks haavaks sai nn sundüürnike probleem.

Kui näiteks 50 aasta jooksul väärtuslikuks elamumaaks muudetud maa tagastamist endisele väärtusetu maa omanikule võib lugeda veel detailiks, millega ei osatud arvestada, kuigi väärtuste vahe võis olla astronoomiline, siis sundüürnike probleemi teke oli ette ennustatav. Kuid ega ka sellest üldrahvalikku probleemi tekkinud. Lõviosa inimestest elas siiski uutes paneelmajades või isiklikul elamispinnal. Samuti tundub ka erastamine olevat tagantjärele vaadates üsna edukas, kuigi on neid, kes on veendunud, et Eesti oleks saanud tunduvalt suuremat osa oma tööstusest säilitada. See on kahtlane, sest kuigi me toota oskame, ei paista me müügimeestena just eriti silma. Tänaseks on Eestis välisinvesteeringuid üle 22 miljardi euro ja see ei ole oletus.

Majandus kasvas ja Eesti integreerus järjest enam Põhjala ja Lääne-Euroopa majandusruumi, Euroopa Liidu liikmeks saadi 2004. ja eurotsooni 2011. aastal.

Vaadates tagasi majanduskasvu nominaalarvudele, tunduvad need uskumatutena: 1992. aasta väiksemalt kui ühe miljardi euro suuruselt SKTlt 22–23 miljardi euroni möödunud aastal. Reaalväärtuses see kasv loomulikult selle aja kohta nii suur ei olnud ja jäi kuhugi viie-kuuekordse kasvu juurde. Esimestel aastatel oli andmetega keeruline. Kuid mis peale 1995. aastat toimus, seda teame üsna täpselt – majandus kasvas järgnevate aastate jooksul püsihindades 2,8 korda. Sama lugu oli ka töötasuga. 1992. aastal oli keskmine töötasu Eestis 35 ja nüüd on 1200 eurot.

Aga kui palju on elu läinud paremaks, on raske öelda, sest kasvanud ei ole ainult palgad ja hinnad, vaid ka vajadused. Igatahes on meie elu viimase veerandsaja aasta jooksul olnud kordades dünaamilisem kui kahe sõja vahel ning on ka jõukam.

Mis sest, et viimase veerandsaja aasta kohta ei ole võimalik välja pakkuda selliseid kasvunumbreid nagu sõjajärgse aja kohta. Liha toodame me nüüd tapakaalus 78 000 tonni 1989. aasta 190 000 tonni vastu, piima 783 000 tonni 1277 000 tonni vastu, mune 200 miljonit 600 miljoni vastu ning teravilja ka vähem. Aga poodides on liha rohkem, selle kvaliteet parem ja valik võrreldamatult suurem.

Elamuehitusega on sama lugu. Tõenäoliselt ei ehitata Eestimaal enam mitte kunagi nii palju kortereid kui paneelmajade massehitamise ajal. Samuti ei rajata enam nii palju suuri elektrijaamu, ei ehitata nii palju kõrgepingeliine ega tehta sellises ulatuses maaparandust. Nüüd mõtleme me hoopis sellele, kuidas vähendada veelgi energiatarbimist või lüpsta ühelt lehmalt üle 8000 kg piima.

1989. aasta ja tänast tootmist ja tarbimist niisama enam võrrelda ei saa. Areng on olnud väga kiire. Täna toodetakse ja tarbitakse suurel määral asju, mida veerand sajandit tagasi ei olnud või mille kvaliteet on täiesti teine.

Eesti ei ole enam põllumajandusmaa. Põllumajanduses leiab rakendust kolm protsenti tööjõust, kuid nende produktiivsus on riigi keskmisest viiendiku võrra kõrgem. Kuid Eesti ei ole ka tööstusmaa, sest töötlevas tööstuses, energeetikas, transpordis, sides jne leiab kokku rakendust alla 28 protsendi tööjõust. Enamik meist, 69 protsenti, töötab teenuste sektoris ja on kindel, et see sektor digitaalrevolutsiooni mõjul suureneb veelgi ning kõik rutiinsed ja füüsiliselt rasked tööd järgneva 25 aasta jooksul automatiseeritakse.

Veerandsajandi jooksul tehtu tulemusel on tänane Eesti arenenud riik. Oleme maailma riikide seas, kui kääbusriigid ja eri staatusega territooriumid kõrvale jätta, 200 riigi hulgas 37. kohal ehk jõukama viiendiku seas.

Eesti majandus on äärmiselt avatud: paljud ettevõtted ekspordivad oma toodangu täielikult ja väga suur osa tarbimisest kaetakse impordiga. Ainuke valdkond, kus mingigi osa rahvast tootjat jälgib, on osa toidukaupadest. Tihedamad sidemed nii ekspordi kui ka impordi osas on meil lähiriikidega, kuid väiksel määral kaupleme me vähemalt poolte maailma riikidega. Ainuüksi Hiina on kauge maa, kust jõuab siia märkimistväärivas koguses kaupa.

Veerandi sajandi jooksul tehtu tulemusel on tänane Eesti arenenud riik. Oleme maailma riikide seas, kui kääbusriigid ja eri staatusega territooriumid kõrvale jätta, 200 riigi hulgas 37. kohal ehk jõukama viiendiku seas. 20. sajandi rikastest riikidest on meist tunduvalt tahapoole kukkunud Argentina ja vaestest riikidest võimsalt ette jõudnud Singapur, Korea, Iirimaa ja Hiinast need osad, mis kannavad nime Taiwan ja Hongkong.

Kuhu me vahepeal kuulusime, on raske öelda, sest mõõdulint oli teine. Rikkad me ei olnud, kuid saatusekaaslaste hulgas olime ühed jõukamatest. Aga ega meie tolleaegne asukoht majandusliku jõukuse edetabelis nii oluline olegi. Enamik meist lihtsalt ei olnud kunagi tahtnud sellises riigis elada, olgu ta siis rikkam või vaesem.

Tee sajandasse aastasse ei ole olnud meile siiski täiesti sile. Esimene kord sai meie majandus kõrvetada 1998. aasta Vene kriisi ajal, kui paljud meie tootjatest oma peamise turu kaotasid. Aga see kaotus ei olnud midagi võrreldes ülemaailmse finantskriisi ajal toimunuga. Eesti SKT vähenes siis 2007. aasta 19,1 miljardilt eurolt järgmisel aastal 17,3 ja veel aasta hiljem 13,7 miljardile (2010. aasta hinnad). Millal meie SKT jõuab püsihindades tagasi kriisieelsele tasemele, seda statistikaameti tabelid täna veel ei näita. Siiski võib eeldada, et kui möödunud aasta arvud kokku on liidetud, on ka see rajajoon ületatud.

Aga tegelikult polegi vaja sellepärast muretseda, 2007. aasta SKT oli lihtsalt mull, mida me oma kogenematusest või naiivsusest tingitult tekkida lasksime. Eesti jätkusuutlik tase oleks siis olnud kuskil 17 miljardi euro kandis ja selle taseme ületas Eesti majandus juba 2014. aastal.