Venemaa relvajõud Läänemere piirkonnas

Kuigi Venemaa on alati püüdnud Läänemere piirkonnas säilitada arvestatavat militaarset „jalajälge“, on viimased kolm-neli aastat olnud tunnismeesteks Vene sõjalise võimekuse olulisele tugevnemisele Balti riikide lähinaabruses. See protsess pole olnud juhuslik, hetkeoludest lähtuvate poliitiliste valikute tagajärg.

Vene praeguse eliidi pikaajaliseks, ajas püsivaks strateegiliseks eesmärgiks on olnud ja on ka praegu luua relvajõud, mis esiteks suudaksid tagada Moskva sõjalise üleoleku kogu kunagise Nõukogude Liidu territooriumil ja selle rajajoonega vahetult piirnevatel aladel ning teiseks suudaksid piiratud ulatuses sõjalist jõudu siirda ka strateegilisel, globaalsel tasandil. Eespool kirjeldatud suutlikkusega relvajõud lisavad Moskva välispoliitilisse „tööriistakasti“ sõjalise jõu. Sellise instrumendi kasutamist demonstreeris Venemaa 2008. aastal Gruusias ning demonstreerib praegu jätkuvalt Ukrainas.

Sestap on Vene militaarne ülesehitustöö Läänemere piirkonnas osa laiemast süsteemsest tegevusest ning sellisena ajas püsiv – idanaabri relvajõudude suutlikkus meie naabruskonnas jätkab lähiaastatel kasvutendentsi. Selle tagajärjena kaotab NATO Läänemere regioonis konventsionaalse sõjalise üleoleku, mis kuulus alliansile ligi 20 aasta jooksul pärast külma sõja lõppu. Lisaks Venemaa tugevnemisele on viimatises oma osa loomulikult ka NATO liikmesriikide relvajõude viimastel kümnenditel tabanud personali-, relvastuse- ja eelarvekärbetel.

Vene militaarne ülesehitustöö Läänemere piirkonnas osa laiemast süsteemsest tegevusest ning sellisena ajas püsiv.

Vene piirkondliku sõjalise võimekuse kasv Läänemere naabruskonnas on seejuures olnud kantud kolmest peamisest teguritegrupist. Neist esimeseks on üldised tegurid – protsessid ja asjaolud, mis mõjutavad Vene relvajõude tervikuna ega ole spetsiifilised ainuüksi Läänemere piirkonnale. Sellesse gruppi kuuluvad peamiselt Vene armeereformi ning ümberrelvastumisega (nn relvajõudude moderniseerimine) seonduvad mõjurid.

Teiseks teguritegrupiks on muutused Vene maaväe ja mereväe üksuste arvukuses, relvastuses ja paiknemises konkreetselt laiemas Läänemere regioonis.

Ning kolmandaks spetsiifiliste, sõjalisele jõutasakaalule olulist mõju omavate relvasüsteemide paigutamine Balti riikide naabruskonda.

Armeereformi üldised jooned

2008. aasta 14. oktoobril avalikustas Vene toonane kaitseminister Anatoli Serdjukov Vene relvajõudude kõikehõlmava reformiplaani. Serdjukovi isikust tulenevalt on seda kaitseministeeriumi kolleegiumi istungil esitletud ümberkorralduste kava Vene ja Lääne meedias tihtilugu nimetatud „Serdjukovi armeereformiks“. Kuigi oma lihtsuses ja löövuses imposantne, ei ole hüüdnimi tõega siiski üksüheses vastavuses.

2007. aasta veebruaris finantsinspektsiooni juhist kaitseministriks edutatud Serdjukov oli küll relvajõudude reformi elluviija, kuid mitte nende reformide initsiaator või vaimne autor. Tsivilistist Serdjukov, kellel puudusid varasemad kokkupuuted ja sidemed kaitseringkondadega, määrati Vene kõrgeima poliitilise juhtkonna poolt kaitseministriks selge ja konkreetse ülesandega suruda läbi radikaalne reformiplaan.¹

2007. aasta veebruaris kaitseministriks edutatud Serdjukov oli küll relvajõudude reformi elluviija, kuid mitte nende reformide initsiaator või vaimne autor.

Pärast reformiplaanide avalikustamist põhjendas Vene kõrgem sõjalis-poliitiline juhtkond muudatuste vajadust 2008. aasta augustis Vene-Gruusia viiepäevase sõja käigus ilmsiks tulnud Vene relvajõudude mahajäämusega. Tegelikkuses valmisid esialgsed reformiplaanid kindralstaabi ja kaitseministeeriumi koostöös väidetavalt juba 2007. aasta detsembris, kuid neid ei esitatud valitsusele ja presidendile kinnitamiseks ega tutvustatud ka laiemale avalikkusele.²  Kuigi 2008. aasta armeereformi eesmärkide ja reformi käigus plaanitud muudatuste nimekiri oli pikk, võib kõige olulisemad tegevused koondada kolme üldise tegevussuuna alla. Need on relvajõudude struktuuri, personali ja juhtimise ümberkorraldamisega seotud muutused.

Peamised relvajõudude struktuuriga seotud muutused on vähendatud koosseisudega üksuste likvideerimine, üleminek brigaadipõhisele operatiivstruktuurile maavägedes ning optimeerimine ja kärpimine, st üksuste, sõjaväebaaside, garnisonide, polügoonide, sõjaväebaaside jms arvu radikaalne kärpimine kogu relvajõududes. Näiteks maavägedes pidi varasema 1980 üksuse ja formeeringu asemel alles jääma 172 üksust ja formeeringut. Suurem osa väeosadest, kus isikkoosseis ulatus ainult mõnekümne protsendini ettenähtust, pandi lihtsalt kinni.

Vähendatud koosseisudega üksuste likvideerimine kätkeb eneses aga armeereformi ühte kõige põhimõttelisema tähendusega osa – loobumist reservväelaste ulatuslikul mobilisatsioonil põhinevast massiarmeest ning püüdlemist alaliselt komplekteeritud ja lahinguvalmis relvajõudude loomise poole.

Personal

Personali osas oli algne reformieesmärk kärpida Vene relvajõudude isikkoosseisu üldarvu,  personalikärped pidid algselt tabama peamiselt ohvitserkoosseisu ning praporštšikke ja mitšmaneid (vanemallohvitseride institutsiooni analoog): ohvitseride hulka oli plaanis vähendada 350 000 inimeselt (2008. aastal) ligikaudu 150 000 ohvitserini (2012. aastal).

Proportsionaalselt enim oli plaanis vähendada polkovnikute ja alampolkovnikute auastmes ohvitseride arvu, suuremad kärped pidid tabama ka kindralkoosseisu. Nende vallandamiste eesmärgiks oli ümber kujundada varasem Vene relvajõudude tippjuhtkonna-keskne (ing k: top-heavy) personalistruktuur. 2011. aastal teatas kaitseminister Serdjukov varasemate reformiplaanide revideerimisest – ohvitseride uueks ülempiiriks ja koguarvuks Vene relvajõududes pidi tema sõnutsi saama 220 000.

Vene praeguse eliidi pikaajaliseks, ajas püsivaks strateegiliseks eesmärgiks on olnud relvajõud, mis esiteks suudaksid tagada Moskva sõjalise üleoleku kunagise Nõukogude Liidu territooriumil.

Teise olulise muudatusena vahetas Vene relvajõudude kõrgeim juhtkond aastail 2011-2012 otsustavalt käiku ning võttis eesmärgiks vähendada ajateenijate üldarvu relvajõududes järk-järgult miinimumini ehk 10–20 protsendini relvajõudude koosseisust. Ning enne presidendivalimisi 2012. aasta märtsis avaldatud programmilises artiklis teatas Vladimir Putin, et lõplikuks eesmärgiks on minna täielikult üle kutselisele armeele.³ Lõpliku eesmärgi saavutamise ajakava pole praeguseks küll avalikustatud, kuid esialgseks sihiks on kasvatada  lepinguliste sõdurite ja seersantide arvu 2017. aastaks 425 000 ning 2020. aastaks 499 000 meheni. Lepinguliste värbamise kava näib kulgevat edukalt, sest Vene kaitseministeeriumi avalikku aruandlust uskudes oli eelmise aasta lõpuks lepinguliste kaadrisõdurite/allohvitseride arv relvajõududes kasvanud 225 000 inimeseni – värbamise aastaplaan oli seega täidetud 127-protsendiliselt.⁴ (Muidugi, Vene ametlikku statistikasse tasub seejuures alati suhtuda teatava ettevaatlikkuse, ehk isegi skepsisega…) Käesoleva aasta lõpuks peab lepinguliste kaadrisõdurite-allohvitseride arv olema aga vähemalt 240 000 inimest.

Prioriteediks on seejuures kaadrisõdurite värbamine õhudessantvägedesse, merejalaväeüksustesse, erivägede ehk spetsnaz`i üksustesse: kui relvajõududes tervikuna oli eelmise aasta lõpuks komplekteeritud 82 protsenti ametikohtadest, siis eespoolmainitud üksustes peaks personalialased puudujäägid likvideeritama esmajärjekorras.

Värbamiseesmärkide saavutamisele on ilmselt olulisel määral kaasa aidanud ka kahe aasta eest saabunud jõuline palgatõus: 2012. aasta algusest kasvas sõjaväelaste töötasu Venemaal keskmiselt 2,5–3 korda. Tõsi, väidetavalt on pärast 2012. aasta presidendivalimisi Vene nooremohvitseride töötasu lisatasude kärpimise teel taas langetatud…⁵

Küll on aga personali moraalile vaieldamatult hästi mõjunud 2012. aasta lõpus toimunud verevahetus kaitsevaldkonna tippjuhtkonnas – novembris vallandati mundrikandjate seas erakordselt ebapopulaarne kaitseminister Serdjukov ning tema protežee, kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov. Kaitseministriks tõsteti üks Venemaa populaarsemaid poliitikuid Sergei Šoigu; kindralstaabi ülemaks määrati lahinguohvitseri kogemusega ja  ohvitserikorpuses lugupeetud kindralpolkovnik Valeri Gerassimov.

Šoigu-Gerassimovi tandem on lisaks psühholoogilise õhkkonna stabiliseerimisele oluliselt tõstnud ka relvajõudude väljaõppe intensiivsust ning valmisolekut. Peatselt pärast nende ametissemääramisi 2013. aasta esimeses pooles alanud ootamatud lahinghäired ja üksuste reageerimiskiirust testivad valmisolekuõppused on praeguseks muutunud normiks.

Šoigu ja Gerassimov on tühistanud mõned marginaalsemad, aga see-eest ebapopulaarsed Serdjukovi perioodil tehtud otsused – näiteks on oma endisel kujul taastatud vahepeal brigaadideks „lammutatud“ legendaarsed Tamani ja Kantemirovi eliitdiviisid, tagasipööratud osa militaarhariduses tehtud reforme jne. Kuid 2008. aasta armeereformi kesksed ning põhimõttelised otsused on jäänud jõusse.

Juhtimine ja eelarve

Ning üheks selliseks püsima jäänud muudatuseks on olnud relvajõudude juhtimistasandi ümberkorraldamine. Juhtimisreformi käigus loodi varasemate sõjaväeringkondade asemele neli strateegilist ühendväejuhatust (ingl k: joint strategic commands). Alates 1998. aastast eksisteeris Venemaal nimelt kuus sõjaväeringkonda ning Kaliningradi erikaitsepiirkond. Nende asemel moodustati alates 2010. aasta detsembrist neli strateegilist ühendväejuhatust: „Lääs“ (staabiga Peterburis), „Lõuna“ (staabiga Doni-äärses Rostovis), „Kesk“ (staabiga Jekaterinburgis) ja „Ida“ (staabiga Habarovskis). Oluline on siinkohal asjaolu, et erinevalt ajalukku kadunud sõjaväeringkondadest alluvad strateegilistele väejuhatustele kõik nende territooriumil paiknevad konventsionaalsed jõud – nii maaväe, mereväe, õhuväe kui ka õhudessantvägede üksused ning erivägede (spetsnaz) brigaadid.

2012. aasta märtsis avaldatud programmilises artiklis teatas Vladimir Putin, et lõplikuks eesmärgiks on minna täielikult üle kutselisele armeele.

See on osa Venemaal juba aastaid juurutatavast ühendoperatsioonide (ingl k: joint operations) kontseptsioonist, mille puhul erinevate väe- ja relvaliikide jõud on allutatud ühtsele planeerimisele ja juhtimisele. Venemaa puhul on ühendoperatsioonide planeerimisse ja teostamisse kaasatud ka väljaspool relvajõude tegutsevad eriteenistused ning tsiviilametkonnad, tegemist on Eesti terminoloogiat kasutades laiapindse lähenemisega. Üheks praktiliseks tunnismärgiks selle laiapindse lähenemise rakendamisest strateegilisel tasandil on Moskva kesklinna parasjagu rajatav riigikaitse strateegiline juhtimiskeskus (vn k: Национальный центр управления обороной). Sellest 2014. aasta lõpuks valmivast keskusest hakatakse kaitseministeeriumi juhtimisel koordineerima kõigi olulisemate kriiside, teatavatel juhtudel ka mittesõjaliste, lahendamist.⁶

Ning loomulikult on jõuliseks üldiseks teguriks, mis mõjutab Vene relvajõudude suutlikkust nii tervikuna kui ka meie piirkonnas, raha. Viimane tähendab Vene militaarvaldkonnas kahte kategooriat – esiteks kaitse-eelarvet ning teiseks riikliku relvastusprogrammi raames eraldatavaid summasid. Erinevalt Eestist ja paljudest lääneriikidest kaetakse Venemaal kaitse-eelarvest nimelt relvajõudude n-ö jooksvad kulutused. Varustuse, relvastuse ja tehnika ostmiseks, remontimiseks ning väljatöötamiseks vajalikud summad tulevad teiselt, eraldiseisvalt nn eelarverealt.

Nii kaitse-eelarve kui relvastusprogrammi tarbeks eraldatavad summad on Venemaal juba aastaid kasvanud suurtel kiirustel ning hulgakaupa. Kaitse-eelarve suuruseks on tänavu 2,49 triljonit rubla (55,5 miljardit eurot). Veel 2010. aastal oli selleks summaks 1,27 triljonit rubla (30,2 miljardit eurot). Riiklikuks relvastusprogrammiks on aastatel 2011–2020 ette nähtud 19 triljonit rubla (404 miljardit eurot). Kui jätta kõrvale arendus- ja uurimiskulud ning remondisummad, on Vene kaitseministeeriumi hanke-eelarve käesoleval aastal ligikaudu 1 triljon rubla (21,3 miljardit eurot).⁷

Nendel summadel on mõju meie piirkonna julgeolekule olemas isegi juhul, kui soetatav uus või moderniseeritud sõjatehnika paigutatakse Narva jõest tuhandete kilomeetrite kaugusele. Näiteks lennuväeüksuseid on võimalik ka Voroneži lähistelt paisata loetud tundide jooksul Sankt-Peterburgi või Pihkva lähistele; kaasaegsed juhtimis-, side- ja luuresüsteemid muudavad tõhusamaks relvajõudude üldise juhtimise ka juhul, kui juhtimiskeskus ise asub Moskva külje all jne.

Üksuste paiknemine, koosseisud, relvastus

Alates armeereformi algusest 2008. aastal on Venemaa relvajõudude üksuseid laiemas Läänemere piirkonnas iseloomustanud kaks peamist suundumust: esiteks reformi käigus säilinud üksuste tugevdamine ning teiseks uute üksuste ja sõjaväebaaside formeerimine.

Serdjukovi algatatud optimeerimis- ja konsolideerimisplaani käigus likvideeriti küll terve rida väiksemaid, marginaalsemaid, alakomplekteeritud üksuseid-baase Balti riikide lähipiirkonnas ning isegi mõni märkimisväärsem – nii lõpetas oma tegevuse näiteks teisel pool Peipsi järve Smuravjevo õhuväebaasis paiknenud pommituslennukite Su-24 polk.

Juhtimisreformi käigus loodi varasemate sõjaväeringkondade asemele neli strateegilist ühendväejuhatust.

Kuid enamiku oluliste lahingüksuste koosseisud reeglina kahekordistusid – varem vaid 50 protsendi ulatuses ettenähtust mehitatud üksused komplekteeriti 100-protsendiliselt. Tasub märkida, et otsus mainitud tugevdamise osas tehti 2009. aastal ning see oli oma iseloomult ühepoolne. Sel perioodil üritasid Ameerika Ühendriigid ja NATO suhteid Venemaaga aktiivselt „taaskäivitada“, mingeid „provokatiivseid“ NATO üksuseid polnud Balti riikidesse paigutatud ning ka Baltikumi kaitseplaanide koostamisega polnud veel algust tehtud.

Uutest, reformi käigus loodud üksustest Baltimaade lähinaabruses tasub mainida kolme.

2009. aastal asutati Vladimirski Lageri sõjaväelinnakus täiesti uue üksusena 25. motolaskurbrigaad. Tegemist on Eesti vahetu lähinaabruskonnaga, Vladimirski Lager asub geograafiliselt teisel pool Peipsi järve, ligikaudu poolel teel Pihkvast Luugasse.

2013. aasta suvel (taas)avati Pihkva oblastis, Läti piiri vahetus läheduses Ostrovi helikopteribaas. Märkimisväärselt lühikese ajaga, 2014. aasta kevadeks oli Ostrovis juba välja arendatud täiemõõduline armeelennuväe- ehk helikopteribrigaad.⁸ Selle koosseisu kuulub kokku ca 50 uusimat ründe- ja transpordikopterit; ründekopterite osakaaluks on seejuures tõenäoliselt kolme eskadrilli (30–36 tk) ulatuses masinaid Ka-52, Mi-28N, Mi-35. Need on uusimad, suure lahinguvõimega relvasüsteemid, mis tõstavad oluliselt Vene relvajõudude suutlikkust meie regioonis.

Kolmandaks on mainimisväärne Vene õhuväebaasi avamine Valgevene territooriumil. 2013. aasta suvel teatas Vene kaitseministeerium oma lennukite paigutamisest Valgevene-Leedu piiri läheduses asuvasse Lida õhuväebaasi, aasta lõpuks oli seal teenistust alustanud neli Vene hävitajat Su-27SM3 (lennuki baasversiooni tugevalt moderniseeritud ning kaasajastatud variant). 2014. aasta märtsis teatas Vene õhuväe ülem kindralleitnant Viktor Bondarev, et käesoleva aasta lõpuks on Valgevenesse, Baranovitši õhuväebaasi paigutatud juba terve polk ehk 24 hävitajat Su-27SM3.⁹ Selline areng kahekordistaks Leedu ja Poola naabruses paiknevate Vene hävitajate üldarvu.

Eespoolsele maksab lisada ka relvastuse ning varustuse uuendamise ja väljavahetamise käigus üksustesse nn tavakorras saabuv tehnika. Nii on Balti laevastiku merejalaväebrigaad varsti pea täies ulatuses ümberrelvastatud soomustransportööridega BTR-82A (suurem tulejõud, parem kaitstus, kaasaegsed side- ja infosüsteemid); Sankt-Peterburgi lähistel asuv 138. motolaskurbrigaadi relvastusse on saabunud moderniseeritud tankid T-72B3; Pihkvas paikneval 76. õhuründediviisil on uued ja võimsama tulejõuga lahingumasinad ning paremad side- ja infosüsteemid jne. Eraldivõetuna on kõigi näidete puhul tegemist marginaalsete taktikaliste muutustega, nende väikeste taktikaliste muutuste summa annab aga kogumõjus tulemuseks juba märkimisväärselt kasvanud sõjalise võimekuse.

Kuid peamine – enamikus Läänemere piirkonnas paiknevates Vene üksustes on oluliselt kasvanud ja kasvab lähitulevikus veelgi lepinguliste kaadrisõdurite arvukus ning osakaal.

Lisagem, et tugevnenud on ka Balti mere laevastik. Ajavahemikus 2007–2014 on Balti laevastiku relvastusse saabunud neli uut ja kaasaegset Stereguštši-klassi (Projekt 20385) korvetti. Tegemist on moodsate lahingualustega, mille rakettrelvastus lubab suure täpsusega tabada ka maismaal asuvaid sihtmärke. Viimane on võime, mida Balti laevastikul varem ei olnud.

Olulise mõjuga raketisüsteemid

Viimase nelja aasta vältel on Venemaa paigutanud Balti riikide vahetusse naabrusesse relvasüsteemid, millel on oluline mõju piirkondlikule sõjalisele jõutasakaalule. Nendeks on ballistilised raketisüsteemid Iskander-M ning kaugulatusega õhutõrje raketisüsteemid S-400.

Iskander-M on ballistiline raketisüsteem, mis on suuteline suure täpsusega tabama strateegilisi sihtmärke kuni 500 kilomeetri kaugusel – seda ametlikel andmetel. Mitteametlike hinnangute kohaselt on raketisüsteemi tegevusulatuseks aga vähemalt 700 kilomeetrit.¹⁰

Enamiku oluliste lahingüksuste koosseisud reeglina kahekordistusid – varem vaid 50 protsendi ulatuses ettenähtust mehitatud üksused komplekteeriti 100-protsendiliselt.

Aastatel 2010–2011 relvastati Iskanderitega ümber Peipsi järve naabruses Luugas asuv 26. raketibrigaad (kokku 12 laskealust). Aastatel 2012–2013 võeti Iskanderid suure tõenäosusega Kaliningradis paikneva 152. raketibrigaadi relvastusse (samuti 12 laskealust).¹¹

Need raketisüsteemid annavad Vene relvajõududele suutlikkuse tabada pea kõiki olulisi strateegilisi objekte – lennuvälju, sadamaid, raudteesõlmi, juhtimiskeskuseid jne – alates Lõuna-Poolast kuni Kesk-Soomeni. Seda väljumata Vene õhutõrjesüsteemide kaitse alt ning suhteliselt lühikese eelhoiatusajaga. Sarnase võimekuse saavutamine, kasutades näiteks õhuväge oleks mõeldamatu: Vene lennukite lähenemine ärataks juba aegsasti NATO õhukaitsesüsteemi tähelepanu ning oma sihtmärkideni jõudmiseks tuleks ründavatel õhuväeüksustel kõigepealt end füüsiliselt läbi murda sellestsamast alliansi õhukaitsest. Ülesanne, mis poleks täidetav.

Iskanderite näol on seega tegemist tõsiseltvõetava heidutava faktoriga.

Kaugulatusega õhutõrje raketisüsteemid S-400 saabusid kõigepealt Kaliningradis asuvate õhukaitseüksuste relvastusse, käesoleval aastal relvastatakse nendega ilmselt ka Sankt-Peterburgi lähistel asuvad väeosad.¹² Tegemist on ühe kõige võimsama õhutõrje raketisüsteemiga maailmas, mille tõrjeulatus küündib sõltuvalt kasutatavast raketitüübist maksimaalselt 250 või 400 kilomeetrini. Viimatimainitud, 400-kilomeetrise tabamisulatusega rakett 40N6E läbib veel küll katsetootmisfaasi, kuid saabub relvastusse tõenäoliselt lähema paari-kolme aasta jooksul. Viimane on mõeldud suurte, suhteliselt aeglaste ning väikese manööverdamisvõimega sihtmärkide – tankerlennukite, side- ja juhtimislennukite, transpordilennukite – tabamiseks.

Nii kaitse-eelarve kui relvastusprogrammi tarbeks eraldatavad summad on Venemaal juba aastaid kasvanud suurtel kiirustel ning hulgakaupa.

Koosmõjus suure tõrjeulatuse ning erinevate, ka kiirete ja suure manööverdamisvõimega õhusihtmärkide tabamiseks mõeldud rakettidega suudavad need raketisüsteemid luua efektiivse „õhutõrjekupli“ kolme Balti riigi kohal ilma, et neil tarvitseks Vene Föderatsiooni piirest lahkuda. Kui Iskanderid on mõeldud sügaval vaenlase territooriumil asuvate sihtmärkide hävitamiseks, siis S-400 eesmärk on hoida ära vastase õhuväe tegutsemine Vene relvajõudude operatsioonialal. Pitlikult väljendudes: Iskander on mõõk, S-400 kilp.

Seega on Vene Föderatsioon viimase nelja-viie aasta vältel Läänemere piirkonnas sihiteadlikult ning süsteemselt üles ehitanud sõjalisi võimeid, mis annaksid talle suutlikkuse: a) korraldada lühikese või olematu etteteatamisajaga tavavägede ründeoperatsioon Balti riike hõlmavas operatiivruumis, saavutades kohe operatsiooni algfaasis sõjalise ülekaalu Baltimaade kaitsejõudude suhtes; b) tõkestada samal ajal igasugune soovimatu õhuliiklus Baltikumi õhuruumis – eelkõige NATO liitlaste toetusüksuste saabumine, kasutades õhutransporti; c) tabada enamikku maismaasihtmärkidest kogu Läänemere regioonis ja Poolas, heidutades nõnda allianssi sekkumast võimalikku kriisi.

Kõigest ülalpoolsest järeldub üks lihtne küsimus: miks?

Olulisemad Vene üksused Läänemere piirkonnas 2008-2014

Nimetus	Paiknemine	Staatus	Kommentaar
Eesti naabrus
138.motolaskurbrigaad	Leningradi oblast, Kamenka (Karjala kannas)	Uus relvastus, isikkoosseis valdavalt lepinguline	Relvastuses MTLBd, 1 tankipataljon (T-72B3)
25. motolaskurbrigaad	Pihkva oblast, Vladimirski Lager	Uus üksus, loodud 2009	Mehitatud valdavalt ajateenijatega
76. ründedessantdiviis	Pihkva oblast, Pihkva linn	Isikkoosseis olulisel määral lepinguline	Mõningal määral uut relvastust ja varustust
2. erivägede (spetsnaz`i) brigaad	Pihkva oblast, Pihkva linn	Isikkoosseis olulisel määral lepinguline	Rajatud uued kasarmud
9. suurtükiväebrigaad	Leningradi oblast, Luuga	Viidud täiskoosseisudeni (varem 50%)	Ca 54 raskerelva; teine brigaadikomplekt (54 tk) reservis
26. raketibrigaad	Leningradi oblast, Luuga	2010-2011 brigaad ümberrelvastatud	Raketikompleksid Iskander-M (12 tk)
549. armeelennuväe baas	Leningradi oblast, Levašovo	Hetkel ümberrelvastamisel	Kopteribaas, 1-2 eskadrilli (12-24 tk) Mi-24, Mi-35, Mi-8
Bessovetsi õhuväebaas	Karjala vabariik, Petrozavodski linna lähinaabrus	Ümberformeeritud; lennuväli tsiviil-militaar ühiskasutuses	Ligi 3 polgu ekvivalendis püüdurhävitajaid (ca 60-70 tk Su-27)
2. õhukaitsebrigaad	Leningradi oblast, Zelenogorsk	Uus relvastus (S-400) saabub tõenäoliselt 2014 jooksul	Hetkel 16 tk õhutõrjesüsteem S-300 PMU2
5. õhutõrjebrigaad	Leningradi oblast, Vsevoložje rajoon,Nenimäki	Uus üksus, üle toodud endisest Moskva SRst	12 tk keskmaa õhutõrjesüsteem Buk-1M1/M2 (?)
(?)Armeelennuväe brigaad	Ostrov, Pihkva oblast	Uus üksus, moodustatud 2013	Helikopteribaas, ca 50 ründe- ja transpordikopterit; sh kokku 30-36 tk Ka-52, Mi-28N, Mi-35
Kaliningradi oblast
336. merejalaväebrigaad	Kaliningradi oblast,  Baltiisk	Viidud täiskoosseisudeni (varem 50%)	Koosseis kahekordistunud, uus tehnika (BTR-82A)
79. motolaskurbrigaad	Kaliningradi oblast, Gussev	Viidud täiskoosseisudeni (varem 50%)	Koosseis kahekordistunud
7. motolaskurpolk	Kaliningradi oblast, Kaliningrad	Viidud täiskoosseisudeni	Koosseis oluliselt suurenenud
244. suurtükiväebrigaad	Kaliningradi oblast, Kaliningrad	Viidud täiskoosseisudeni (varem 50%)	Koosseis kahekordistunud,  36-54 raskerelva
152. raketibrigaad	Kaliningradi oblast, Tšernjahhovsk	Uus relvastus	2012-2013 saabusid relvastusse raketikompleksid Iskander-M
7054. õhuväebaas	Kaliningradi oblast, Tškalovsk	Reformi käigus ümberformeeritud	Kombineeritud kopteri- ja lennuväebaas (Su-27, Su-24, Mi-24, Mi-8)
Valgevene
(?)	Lida õhuväebaas, Baranovitši õhuväebaas	2013-2014 käivitus Vene õhuväe üksuste paigutamine VV territooriumile	2014. aasta lõpuks üks polk (24 tk) hävitajaid Su-27SM3
(?)	Valgevene territoorium	Võimalik nelja õhutõrjepataljoni paigutamine VV territooriumile	Kuni 32 tk õhutõrjekompleksi S-300PMU1/PMU2