Vabadusest ja vastutusest julgeoleku tagamisel

„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki ..,

mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ..

Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.”¹

Riigi üks põhifunktsioone on oma elanike julgeoleku tagamine. Et olla rahvusvaheliselt tunnustatud suveräänne entiteet, tuleb riigil kanda vastutust oma alamate eest ning rahumeelsete suhete hoidmiste eest teiste samasuguste üksustega. See on rahvusvahelise õiguse üheselt mõistetav norm, mis kajastub ühtlasi maailma riikide põhiseadustes. Riigi vabadusega kaasneb vastutus.

Riiki on inimestel seega eelkõige vaja, et julgeda olla, et olla julged, et olla hirmust priid. Julgelt olla võimine annab aluse muuks – kodu ehitamiseks, laste kasvatamiseks, äri ajamiseks.² Julgeolek on seega esmaselt tunne – subjektiivselt iga indiviidi tunnetatav reaalsus – ning riigi jaoks keskne küsimus, kuidas seda tunnet tagada. Loogiline vastus tundub – objektiivset julgeolekut luues ning seda nii hästi kui võimalik oma inimestele kommunikeerides. Objektiivne julgeolek koosneb mitmetest eri tahkudest: sisemisest ja välisest riigi kaitsest, majandusest, haridusest, kultuurist, keskkonnast, riikidest, inimestest, nende suhetest. Väikeste riikide jaoks on väliste suhete mõõde olulisem kui suurte jaoks, sest nad on suurema tõenäosusega rahvusvaheliste suhete objektid kui subjektid – saavad välist keskkonda ise vähem mõjutada. Välise julgeoleku ehitamine on väikese riigi jaoks igapäevane töö. Eesti jaoks pole see miski, mis taas-saabus 20. augustil 1991 ning lahkus osaliselt 2014. aastal Ukraina sõja või 2015. aastal Euroopat tabanud Süüria põgenike lainega. See ei ole vaid „saapad” ja muu „kilakola”. See on ärkvelolek, märkamine ja teadmine. See on millegi pidev loomine ja uuendamine. See on suhtlemine ja suhete hoidmine. See on vastutuse võtmine.

Mõned näited mätta otsast, mida täna lähemalt näen. Pärnu rand, 17. juuli 2014, pärastlõuna, mu telefon heliseb. „Nad tulistasid selle lennuki alla!” ärev hääletoon toru teises otsas kannab sõnatut sõnumit, millise tähtsuse helistaja sündmusele omistab. Ühendun välisministeeriumi seirekeskusega. Mõne aja pärast hakkab tilkuma uudiseid Ida-Ukraina kohal alla tulistatud Malaisia reisilennukist. Helistajal oli õigus. Tegemist oli pöördelise sündmusega käimasolevas kriisis. Reisilennuki allatulistamine Venemaa toetatud separatistide poolt sai aluseks Lääne hoiakute püsivamale muutumisele Venemaa suhtes ning ka päev varem Euroopa Liidu Ülemkogul heaks kiidetud majandussanktsioonide kiiremale ellu rakendamisele.

Riiki on inimestel seega eelkõige vaja, et julgeda olla, et olla julged, et olla hirmust priid. Julgelt olla võimine annab aluse muuks – kodu ehitamiseks, laste kasvatamiseks, äri ajamiseks.

On esimene jõulupüha 2015. E-kirjakast teeb telefonis „plõnn” mõned üksikud korrad. Üks neist on uudise edastus, et Türgis on toimunud küberründed. Edastaja arutleb – äkki saaksime neid kuidagi aidata, äkki meil on neilt midagi õppida. Reageerides kiiresti on see on hea võimalus tugevdada liitlassuhet.

Kui e-kiri saabub kell 2 öösel või kell 8 hommikul, võib olla enam-vähem kindel, kes on saatja. Toomas Hendrik Ilves kirjutab Merist 2006. aasta märtsi Diplomaatias: ”Lennart juhindus arusaamast, et diplomaat peab olema alati asjadega kursis,”³ ning et too eeldas, et teised tema ümber on lugenud samu asju, mille üle ühiselt arutleda. Täna ei ole teisiti. See on nagu kuiv drill. Samade asjade teadmine ja ühtemoodi mõtlemine (teinekord ka teadmine, kuidas teised teisiti mõtlevad) võib kriitilistel hetkedel osutuda hindamatuks.

Eesti riigipea on riigikaitse kõrgeim juht ning esindab Eestit rahvusvahelises suhtlemises. Mitte kusagil ei ole kirjas, et selle ameti pidaja peaks jälgima maailma sündmusi reaalajas 24/7. Samas ühtegi riiki ei hoia püsti ainult põhiseadus ja ametijuhendid, vaid seda teevad inimesed, kes mõtlevad ja mõtestavad oma tegevust ise, kes tunnevad ja tunnetavad oma tegelikku vastutust.

„Ilves on inimestest alati võrku pununud,” ütleb mulle kolleeg, kes tunneb riigipead umbes 35 aastat. 1980. aastail olid need inimesed välismaal, „Välis- Eestis” või kodumail, kes said Eesti heaks midagi ära teha. Täna samamoodi. Rahvusvahelistel konverentsidel sagib Ilvese ümber ikka parv inimesi, vanu ja uusi tuttavaid. President ei häbene ka ise uusi suhteid luua, kui kellegi mõtlemine ja töö talle huvi pakub. Nii on näiteks viimasel kolmel aastal sügiseti New Yorgis peetud kokkusaamist USA andekate noorte Vene-analüütikutega. Enne esimest õhtusöögikutset ei tundnud Ilves neid ega nemad Ilvest. Vast nähtavaim näide võrgu punumisest on viimase viie aasta juulis toimunud üritus „Eesti sõbrad”, mille eesmärk on uusi või potentsiaalseid sõpru tihedamalt Eestiga liita. Need on ajakirjanikud, ärimehed, poliitikud, eksperdid üle maailma, kellele kolmepäevase programmi raames tutvustatakse Eestit põhjalikumalt. Sõprust ei pea tingimata rahas mõõtma, kuid küllap on sel tegevusel olnud ka täiesti arvestatav majanduses mõõdetav külg.

Nii ei ole ilmselt võimalik euro täpsusega välja arvutada ka seda, millist reaalset tulu on toonud Eestile infotehnoloogiliste lahenduste „müük” maailmas. Asjatundjad hindavad, et suurusjärk ulatub miljonitesse eurodesse. Riigipea on viimastel aastatel olnud Eesti e-riigi kuvandi müügimees number 1, selles pole kahtlust. Sügavad ekspertteadmised kombineerituna asjatundja kirglikkusega ses valdkonnas kõlavad sellise “kraenumbriga” poliitiku suust enamiku maailma inimeste jaoks täiesti ootamatult. Ilves suudab endasugustes huvi tekitada ning ühendada kaks maailma –„itimehed“ ja otsustajad, rääkides mõlema keeles. Eestil on kogemus, mida jagada. Eks julgeolekut ehitataksegi paljuski ju lisaks kahuritele ja saabastele riigi tuntusest, nähtavusest, väärtustest, mida me esindame, panusest ülejäänud maailma rahusse ja heaollu. „Kui teiega midagi peaks juhtuma, meie tuleme kindlasti. Sest te olite meiega Afganistanis. Tegite seal head tööd. Ja te teete oma 2%⁴,” ütleb briti kaitseanalüütik mulle eravestluses.

„Iissand, meil on nii lahe president! Ta tõesti ütlebki kõike seda, mida mõtleb,” kilkab ühe töötaja ülikoolieas tütar, kes presidendi toimetamisi päevakese kõrvalt on jälginud. Maailm kuulab neid, kel on, MIDA öelda. Trotsides, mida võidakse mõelda või öelda. Mitte vähem oluline pole aga, KUIDAS seda teha. Ilves on ihu ja hingega välispoliitik. Ehedus müüb. „Tõepoolest, Meri viis meid Euroopasse,” lõpetab Ilves oma mõtiskluse Diplomaatias, kirjeldades Meri tegemisi Euroopas Eesti võrdväärse partnerina kehtestamisel. Täna võiks tõdeda, et Meri avas ukse Läände, millest Ilves sisse astus, et maha istuda ja kõnelema jääda.

—

Rääkides julgeolekust kui tundest või tunnetusest pisut teoreetilisemas võtmes: raamatus „Emotsioonide geopoliitika” paigutab Dominique Moïsi Eesti riikide alla, mille mõtlemist kujundab „lootuse” kultuur. Samasse klassi kuulub ka enamik Aasia riike, mitte aga näiteks muu Ida-Euroopa või ka suurem osa läänemaailmast.⁵ Eesti on autori arvates maailmakaardil kui loov, positiivse imagoga väike dünaamiline (IT-)riik, mille majandus on suurema osa viimastest kümnenditest kasvanud naabritest kiiremini.

Eesti riigipea on riigikaitse kõrgeim juht ning esindab Eestit rahvusvahelises suhtlemises. Mitte kusagil ei ole kirjas, et selle ameti pidaja peaks jälgima maailma sündmusi reaalajas 24/7.

Moïsi arvates defineerib USA ja Euroopa mõtlemist hirm, suurema osa araabia maailma oma alandus, Venemaal on aga kõik kolm tunnet segamini. Üleilmastumine muudab tema vaatenurgast enese määratlemise üha keerulisemaks nii üksikisikute kui ka riikide jaoks. Identiteedi haprus omakorda mõjutab enesehinnangu kaudu turvalisuse tunnet. Kui ma ei tea, kes olen, ei hinda ma ennast, mistõttu tundub mulle, et ka teised seda ei tee. Enese määratlemine on kõige lihtsam vastandumiste kaudu ning selgete samastumist võimaldavate pidepunktide puudumisel just selliselt paljuski toimubki. Eurooplaste ja ameeriklaste identiteet on globaliseerumise kaudu kõige enam kannatanud, asemele on tulnud hirm teistsuguste ees, kelle olemasolu ähvardab mugavustsooni. Veel 15 aastat tagasi peeti Lääne-Euroopas Ida-Euroopa tööjõu vaba liikumist mõeldamatuks. Oluline märksõna on muidugi ka terrorism. USAs on hirm riigi poliitika vahend saavutamaks paremat kontrolli oma rahva üle, arutleb Corey Robin raamatus „Hirm poliitilise mõtte ajaloos”⁶, välistamata, et parem kontroll sellises riigis tõesti võimalik et lisabki inimeste turvalisust. Michael Moore filmis „Bowling for Columbine“ (2002) käsitleb USA „hirmu ajalugu”, küsides muuhulgas, miks Ameerikas on tsiviilisikute käes kordades rohkem relvi kui üheski muus maailma riigis. Kas riik on selle võrra turvalisem?

Suures osas araabia maailmast on identiteedi aluseks tugev usuline samastumine, mis oma dogmaatilisuses on teistpidi habras, millele lisanduv vaesus tekitab alaväärsustunde, mis omakorda kipub transformeeruma vihkamiseks. Aasia majandus kasvab, üksikisikute identiteeti ei ähvarda usulised dogmad, kultuuriline enesemääratlus on samas piisavalt tugev. Eks nii tõesti ka eestlastel.

Samas tuleb meil endile ilmselt aru anda, et elame lootuse ja hirmu piirimail. Seljaüdis pesitseb ajalooliselt eksistentsiaalne hirm võõra ees, hirmu elemendid on me mõtlemises vägagi sees. Eks sellega tuleb ka riigil arvestada. Eesti riigi eesmärk ei ole aga kindlasti tonte suuremaks maalida suurema kontrolli eesmärgil, vastupidi – julgeolekut püütakse luua inimesi julgustades. Riigi väiksem kontroll tähendab üksikisiku suuremat vabadust. Kui näiteks USAs on riik miskit suurt, anonüümset ja aukartustäratavat, siis eestlase ihule on riik palju lähemal. See on midagi palju isiklikumat, olgu siis rahvusliku omanditunde või isiklike kontaktide läbi. Võiks isegi väita, et küll ehk mitte kodanikuühiskond tervikuna, kuid indiviidid on väikese riigi juhtimises võrreldes suurte riikidega palju suuremal määral subjektid kui objektid. „Ühendused“ on lühemad, avalik ruum on kompaktsem. Kas sellega kaasneb suurem vastutus? Erinevad filosoofilised lähenemised on kahtlemata võimalikud.⁷ Nõustuks aga pigem nendega, kes väidavad, et jah. Väikeses riigis on üksikisiku mõju ja roll suurem.

Meie põhiseadus ütleb: „Igaühel on õigus .. seaduse kaitsele. .. Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.”⁸ Meie avalik ruum kipub aga üha järjepidevamalt edastama sõnumit: „Igaühel on õigus ja kohustus kritiseerida. Kui plekki näed, viruta nokaga!” Sõna jõud on potentsiaalselt nii loov kui ka lõhkuv. Õigesti suunatud ja doseeritud kriitika on kahtlemata ainuvõimalik ja vajalik. Kriitika, mis põhineb liiga vähesel infol, eelhoiakutel või vähesel analüüsil, omab aga tugevat lõhkuvat potentsiaali. Selline „vabadus“ peaks kaasa tooma vastutuse tunnetuse. Läheks sammukese isegi veelgi kaugemale ja ütleks, et samasugune jõud on teinekord ka mõtlemata jäänud mõttel ja ütlemata jäänud sõnal. Süvenemata kaasaminemine teiste ütlejate süvenematuse, mõista tahtmatuse, lineaarsete seletustega toob kaasa samasuguse vastutuse. Kollektiivsest isemõtlematust kaasaütlusest kipub kujunema ühiskondlik omakohus, mis on teinekord ka ametlikust kohtuvõimust tugevam.

Mis viib omakorda mõttele, et Eesti tänane suurim julgeolekuoht ei paikne väljaspool piire. Seesmiselt koosneb meie julgeolek inimlikust austusest ja lugupidamisest, koostöövõimest, oskusest üksteisega arvestada. Oskusest näha ja aru saada, kuidas teised mõtlevad, isegi kui nendega alati ei nõustu. Nii kaua, kui otsime vastandumist eneste hulgast, ei saa me kunagi olema päriselt vabad ega hirmust priid.

Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.