Teekond läbi Türgi Kurdistani

24. oktoobril toimunud Türgi Vabariigi presidendi Recep Tayyip Erdoğani visiit Eestisse möödus siinmail suhteliselt tagasihoidliku meediakajastusega. Eks kummalgi riigil ole parasjagu muid probleeme, kuigi kattuvusi võib leida: näiteks ajavad Vene sõjalennukid nii Läänemere kui Musta mere kohal mingeid oma asju ja vahetult Türgi piiri taga musta lipu all kasvava islamiriigi eest sõdijaid teatakse pärinevat ka kaugemalt Euroopast, sealhulgas sadakonda koguni Taanist, kus viimaste teadete kohaselt on isegi algatatud mingi rehabilitatsiooniprojekt islamisõdalasteks pürgijate tagasi toomiseks normaalsesse ellu.

Jälgisin seda visiiti küll tavapärasest tähelepanelikumalt nagu mingi inertsi ajel; veel praegugi otsin võrgus Türgi ingliskeelsetest uudislehtedest teateid piirialadel toimuvast. Oktoobri keskpaiku olin nimelt Türgis võrdleva kirjandusteaduse konverentsil.

Konverents toimus Vahemere kirderannikul asuvas alla ühe miljoni elanikuga linnas Mersinis. Lähim lennuväli asub sealt tunnise autosõidu kaugusel kahe miljoni elanikuga linnas Adanas, nende linnade vahele jääb apostel Pauluse sünnikoht Tarsus, kus leidub rohkesti Rooma-aegseid varemeid ja muid vaatamisväärsusi. Piirkond on seega piibellik ja antiikne, kliima vahemereline, miljöö suurlinnade kaasaegsetest kaubanduskeskustest ja uutest elamurajoonidest kaugemale eksides idamaiselt eksootiline.

Ent samas on tegemist riigiga, mis juba aastaid visalt koputab Euroopa Liidu uksele. Sedapuhku küll mitte relvatärinaga, nagu kunagi 17. sajandil Viini all, vaid rahumeelselt, väliselt euroopalikke väärtusi ja reegleid püüdlikult järgides. Nii nagu kõikjal monumentide ja piltidega austatud Türgi Vabariigi rajaja Mustafa Kemal Atatürk õpetas ja eeskuju andis. Võib seega tänagi kinnitada 1929. aastal Istanbulis reisinud kirjaniku ja ETA direktori Jaan Lintropi sõnu: „Uuestisündinud Türgi tunnustab enese euroopalise kultuuri lipukandjaks lähedas Idas. Meie nõudleme enestele sama ajaloolist läkitust siin põhjas. Nii siis ühine missioon ja ühine positsioon. Vaja vaid luua side kahe valveposti vahel.“¹

Ent samas on Türgi ka maa, kus olevik saab tänapäevalgi ajalooks sugugi mitte veretul viisil, nagu oktoobris alanud rahutused paljudes Türgi linnades näitasid. Rääkimata sellest, mis toimub sealsamas piiri taga Süürias. Varem vaevalt kuuldud Kobanî linn on saanud üleilmselt tuntuks islamiriigi sõdalaste ja kurdide vahel nüüd juba üle kuu väldanud lahingute tõttu. Muuseas, linna kahesuguse nime kohta olen sattunud lugema kahte seletust. Selle vanem araabiakeelne nimi ’Ayn al-Arab pidavat tähendama Araabia allikat. Kobanî aga on üsna hiline nimi ning tuleneb sõnast „kompanii“: sadakond aastat tagasi asus sealses väikses asulas raudteel, mis Osmani impeeriumi suurejoonelise projekti kohaselt pidi hakkama ühendama Bagdadi Berliiniga, mingi Saksa kompanii kontor. Süüria Kurdistani ehk Rojava alal asuv Kobanî on sajandi jooksul olnud elupaigaks paljudele armeenia ja hiljem üha rohkem ka kurdi põgenikele Türgist, kasvades ja kujunedes Süüria kurdide üheks oluliseks administratiivkeskuseks.

Sõda pole vaja kellelegi, ei kurdi iseseisvuslastele ega Euroopa Liitu pürgivale Türgile, kelle puhul üheks takistuseks ongi iseseisvuslaste ja teisitimõtlejate tagakiusamine ja vangistamine.

Mul oli kindel soov kord juba Türki sõites ajada korraga mitut asja ning üles otsida maa kirdeosas Armeenia piiri läheduses asuv väike küla nimega Karacaören, mida kunagi kutsuti Uus-Estoniaks või Novestonkaks. Asusime siis ju tolle piirkonnaga, mida loetakse ka kunagise Suur-Armeenia alaks, samas riigis, Vene impeeriumis.

Karsi lähedal 19. mail 1886 asutatud eestlaste külast on oma raamatus „Jumalaga, Kars ja Erzurum“ (1975) põhjalikult kirjutanud Aarand Roos. Mitte just kõige otsem, seevastu aga huvitavam näis olevat teekond Adanast otse itta kuni Mardinini, mille kohta olin kuulnud ainult häid sõnu, sealt aga põhjasuunas Diyarbakiri ning edasi juba Vani järve äärt pidi kulgevat maanteed mööda Ararati jalamile, kuhu Noa ja tema pojad olevat ehitanud linna – ligikaudu just sinna, kus praegu asub Kars. See pidi olema retke n-ö boonus: näha muu hulgas ka ühe suurima riigita rahvaga asustatud piirkonda, kuhu tavalise turistina muidu ei satuks. Pealegi – kes teab, mida toob tulevik ja kuidas käituvad riigid, rahvad, valitsusvälised relvastatud formeeringud ja terrorirühmitused edaspidi neil üsna juhuslikult tõmmatud piiridega aladel. Paraku hakkasid just retke eelõhtul 8. oktoobril tulema neist paigust ärevad teated rahutustest ja liikumiskeelust linnades. Tagataskusse tekkis seega varumarsruut: minna kõigepealt põhjasuunas peaaegu Musta mereni ja siis keerata itta.

Ent kui olime Adanas ilma igasuguste probleemideta rendiauto kätte saanud, keerasime siiski joonelt itta. Maanteed on Türgis suurepärased, liiklus aga küllaltki hõre, ohuaimust ei ole, küll aga on teadmine nii paarikümne kilomeetri kaugusel Süüria piiri taga toimuvast lahingust kui ka Türgit õigupoolest juba riigi rajamisest peale vaevavast nn kurdi küsimusest.

Kurdide, kelle üldarv maailmas on umbes 35 miljonit, asuala jaguneb nelja riigi – Türgi, Süüria, Iraagi ja Iraani – vahel, kusjuures kõige rohkem elab kurde just Türgis. Andmed kõiguvad eri allikais 14–20 miljoni vahel, mis aga igal juhul teeb vähemalt viiendiku Türgi rahvaarvust ja peaaegu poole kurdide koguarvust maailmas. Kurdid on kogenud vintsutusi igal maal ja iga riigikorra ajal ja nende õiguste osas on lood praegugi kehvasti igas riigis. Türgi ei ole vabariigi loomisest alates tunnustanud indoiraani keeli kõnelevaid kurde suurima etnilise vähemusena ja neid nimetati sageli lihtsalt mägitürklasteks. Kurdide iseseisvuspüüdlused Türgis viisid 1970. aastate lõpul loodud marksistliku suunaga Kurdistani Töölispartei (PKK) asutamise ning riigi kaguosas aastakümneid väldanud terrori ja relvastatud kokkupõrgeteni, mida pole sugugi palju nimetada kodusõjaks. Ent viimasel ajal on sealkandis valitsenud äraootav vaikus ja mingil kombel on jõutud isegi läbirääkimiste faasi. Sõda pole vaja kellelegi, ei kurdi iseseisvuslastele ega Euroopa Liitu pürgivale Türgile, kelle puhul üheks takistuseks ongi iseseisvuslaste ja teisitimõtlejate tagakiusamine ja vangistamine. Teisalt aga ei ole PKK eitanud oma vägivaldseid vahendeid õilsate eesmärkide saavutamisel, selle asutaja ja juht Abdullah Öcalan on alates 1999. aastast vangis ja PKK võrdväärselt ISISe ja Al-Qaidaga rahvusvaheliste terroriorganisatsioonide nimekirjas … Kes kellega siis läbi räägib?

Me teeme väikse peatuse Gaziantepis, mis on väidetavalt üks maailma vanimaid püsiasustusega linnu. Eks sedasama räägitakse paljude siinse piirkonna asulate kohta. Üritan kontrollida olukorda ja suhtlen ühe mošee juures autos istuvate politseinikega. Keelebarjäär on peaaegu täielik. Atatürki keelereform rookis ju välja eurooplastele universaalselt kõlavad laensõnad ja asendas need türgi murrakutest pärit sõnadega. Käte ja autoteede kaardi abil saavutame siiski adekvaatse kontakti. Üle Mardini Iraagi poole kulgeva tee puhul teeb politseinik hoiatava žesti ja lausub tuk-tuk. Tema parema käe nimetissõrm vajutab samal ajal kujutletavale päästikule. Diyarbakıri suund, mis mulle tundub küll umbes sama kahtlane, on tema hinnangul aga okay. Mu isiku vastu ei tunne korravalvur vähimatki huvi.

Peaaegu märkamatult jõuame üle Eufrati ja tunneme end olevat peaaegu Mesopotaamias, jõgedevahelisel maal, nagu öeldi muiste. Maastik on kõrbeline, siin-seal künkanõlvadel rivistunud oliivipuudega. Paremat kätt on tee pikalt ääristatud okastraadiga, aga küllap sedagi põllumajanduslikel põhjustel. Turvalist Türgi territooriumi peaks siin olema veel vähemalt paarkümmend kilomeetrit. Mu teekaaslane loeb ühelt suurelt plakatilt välja: sõjatsooni sisenemine oma vastutusel. Alles hiljem saan aru, et see on heatahtlik bluff, sest kohalikku keelt ei oska meist kumbki. Must huumor või lihtsalt hästi arenenud enesealalhoiuinstinkt?

Siis keerab lõuna poole tee Suruçi, mis on Kobanî naaber vahetult siinpool piiri. Kümme päeva hiljem loen meediast, et Suruçis hukkus autoõnnetuses, aga siiski kahtlaseks jäänud asjaoludel Ameerika ajakirjanik Serena Shim, kes oli lasknud eetrisse uudise tõenäoliselt ISISe illegaalsest piiriületusest ja salakaubaveost. Sellest hoolimata, et telepilt näitab sealkandis piiri valvavaid Türgi tanke. Piiril lastakse vahepeal läbi Süüria põgenikke, enamasti kurdi tsiviilelanikke, aga relvad Türgi poolel vaikivad, sõjavägi hoidub sekkumast. See omakorda ärritab kurde, sest teisel pool tapetakse ju nende suguvendi, kes hästi relvastatud ja maailma ühe paremini rahastatud terroriorganisatsiooni ISISe vastu sõdivad peamiselt Kalašnikovi automaatide ja käepärasel viisil ise soomustatud traktoritega. Türgi kurdid vaatavad lahingut, näevad plahvatusi ja kuulevad sõjakära teiselt poolt piiri ja nende võimetus midagi muuta ajab nad vihaseks ja vägivaldseks. Vägivald ja viha sünnivadki sageli abitusest ja võimetusest olukorda rahumeelselt muuta. See omakorda viib ka terrorini.

Ent samas on Türgi ka maa, kus olevik saab tänapäevalgi ajalooks sugugi mitte veretul viisil, nagu oktoobris alanud rahutused paljudes Türgi linnades näitasid.

Samas on kummaline mõelda, et mitte kuigi kaugel siit ühes Eufrati jõe käärus, kuid ümbritsetuna Süüria territooriumist, asub Osmani impeeriumi rajaja Osman I vanaisa hauapaik. See on tükike Türgile kuuluvat maad, mida valvavad Türgi sõdurid ja mida Türgi on tõotanud iga hinna eest kaitsta. Kalmud ja reliikviad on inimeludest tähtsamad. Paaritunnise autosõidu kaugusel sealt asub Ar-Raqqah, mille isehakanud kalifaat on kuulutanud oma pealinnaks.

Türklasi ei näi esialgu eriti huvitavat kurdide massiline põgenemine ja tapmine piirilinnas Kobanîs. Pealegi on Kobanîs võitlejate hulgas ka türklaste vanu vaenlasi – Süüriasse pagenud Kurdistani Töölispartei liikmeid. Mugavam on lasta kurdidel ja kalifaadisõdalastel vastastikku üksteist maha nottida, pealegi tõlgendaks ikka veel püsiv Süüria ametlik režiim Türgi militaartegevust sekkumisena oma siseasjadesse ning kalifaadi edu korral tuleks Türgil ilmselt karta ka kättemaksuaktsioone uuelt vaenulikult naabrilt. Ent kelle suhtes ISIS vaenulik ei ole?

Just tahtmatuse tõttu sekkuda on Türgi saanud kaela uusi probleeme: vahepeal üsna rahulikuna edenenud kurdide ja ametliku võimu ning selle taga oleva sõjaväe suhted on muutunud ärevaks, tapetud on nii Türgi ametiisikuid kui sõjaväelasi ning rahutustes on hukkunud kümneid meeleavaldajaid. Kurdid on Türgit juba praegu süüdistanud ISISe toetamises. Sel taustal võin ma isegi mõista üht kurdi äärmuslikku veebilehte, mille kaardil Kurdistan piirneb Kreekaga, Türgit pole ollagi ja iseseisva Kurdi riigi vastaste ja okupantidena nimetatakse nii araablasi, pärslasi, türklasi kui ka NATOt – sest viimasega sõbrustab ametlik Türgi. Suhted on siin maal igati paigast ära ning vastaspooled on sageli olnud ka ise sisemiselt lõhestunud ning jäärapäised.

Suurel maanteel ei ole muidugi näha mingeid märke sõjategevusest ega rahutustest. Ja neid me igaks juhuks ei otsigi. Sanliurfa juures keerame otsustavalt põhja poole, nagu politseinik meile soovitas. Mõeldes Iraagiga piirneva Türgi kagunurga peale, kust me nüüd kaugeneme, ei saa aga jätta lisamata, et vähemalt ühel juhul on kaasaja Lähis-Ida poliitilise kaardi kujunemisel mänginud olulist rolli eestlane. Rahvaste Liidu juures moodustatud Mosuli komisjon tõmbas piiri kurdidega asustatud Türgi ja Iraagi vahele 1925. aastal meie Johannes Laidoneri juhtimisel. Erilisi, kauakestvaid proteste see vist küll ei tekitanud. Vähemalt mitte selliseid, mis oleksid võrreldavad kunagiste olgu siis Stalini või ka armeenlaste esitatud territoriaalsetele nõudmistega Türgile. Ehkki Türgi jäi just Laidoneri tõmmatud joone tõttu ilma esialgu loodetud osast Põhja-Iraagis, kus leidub ka naftat.

Vahest just seetõttu elavad sealsed kurdid suhteliselt hästi ja on oma naaberriikides asuvatest suguvendadest paremini organiseeritud. Kui Saddam Hussein laskis purustada kurdi külasid ja tappa tuhandeid kurde keemiarelvaga, siis praeguseks on Iraagi Kurdistan omaette autonoomne piirkond pealinnaga Arbīl (kurdi keeles Hewlêr). Iraagi Kurdistanis elab umbes seitse miljonit kurdi, neil on oma valitsus, president ja sõjavägi – Peshmerga, mis tõlkes tähendab neid, kas astuvad surmale vastu. Peshmerga, mille koosseisu kuulub ka hulgaliselt naisvõitlejaid, on Iraagi ilmselt ainus arvestatav ja hästi motiveeritud sõjaline jõud, mis jätkas vastupanu ISISele ka siis, kui teised Iraagi sõjaväeüksused relvi maha jättes laiali jooksid. Peshmergat on aidanud relvastada ameeriklased, toetades nende territooriumi kaitsmist õhurünnakutega ISISe vastu. Regiooni oluline rikkuse allikas on muidugi nafta. Muuseas, Iraagi kurdide käsutuses on paarkümmend satelliit-TV kanalit, samal ajal kui neid Türgis on vaid kaks ja Iraanis neli.

Eri riikide vahel jagatud Kurdistan on niisiis samalaadne tegemata tegu või õigel ajal käest lastud võimalus nagu Palestiina, üks Teise maailmasõja ja rahvusvahelise diplomaatia luhtumisi või unustusse vajunud järelmeid, mille mõju ulatub tänapäevani ja regioonist kaugemalegi. Ajaloolise tõe huvides tuleks siiski märkida, et aastatel 1945–1946 eksisteeris vastu Türgi ida- ja Iraagi kirdepiiri surutud maaribal riiklik moodustis nimega Mahabadi Kurdi Vabariik. See omalaadne puhver rajati Nõukogude Liidu toel, kuid lakkas peatselt olemast Stalini ja Iraani šahhi kokkuleppel, territooriumi päris Iraan. Mahabadi ülespoodud juhi Qazi Mohammadi mälestussammas peaks aga praegugi seisma Sulaymaniyahi (kurdi keeles Silêmanî) linnas Iraagi Kurdistanis.

Et oleme vältinud sisenemist suurematesse linnadesse, on jäänud vahetamata ka raha. Aga siin-seal on tee ääres ahvatlevad puuviljaletid! Paarikümne tuhande elanikuga Hilvanis otsustame teha pangapeatuse. Türklastel on muuseas tänuväärne komme märkida asula nimesildil ka elanike arv ja kõrgus merepinnast. Abivalmis kohalik juhib meid läbi labürintjate tänavate väikse pangahoone ette ja turvamees juhatab edasi tagumisse ruumi – võiks arvata, et kontori juhataja kabinetti, kus peale tema istuvad veel kaks meest ja rüüpavad väikestest klaasidest teed. Kätleme kõigiga. Juhataja on ilmselgelt seinal rippuval pildil kujutatud Atatürkiga sama tõugu mees. Teised kaks aga on kurdid, nagu kohe kuuleme. Meie oleme sõbrad, kinnitab juhataja, aga meie riigil on probleeme. Teised noogutavad. Õhustik on tõsine. Vahepeal on teeklaasid ilmunud meiegi ette. Raha loetakse hoolikalt üle ja vahetuskursiga võib igati rahule jääda. Nagu kõigil hilisematelgi juhtudel, hämmastab mind kohe ülim abivalmidus, mis on meeldival kombel pigem uhke kui alandlik, ja korrektsus rahaasjades: ei mingit jootraha ja liirid tagastatakse täpselt. Ent nagu hilisem kogemus näitab, on viisakuse piirides võimalik tingida ka moodsas butiigis.

See on tükike Türgile kuuluvat maad, mida valvavad Türgi sõdurid ja mida Türgi on tõotanud iga hinna eest kaitsta. Kalmud ja reliikviad on inimeludest tähtsamad.

Mehed annavad meile rohkesti soovitusi läheduses asuvate vaatamisväärsuste osas, kaasa arvatud parimad paigad päikeseloojangu või -tõusu nautimiseks. Kuid nad ei soovita meil sõita Diyarbakiri, Türgi Kurdistani mitteametlikku pealinna, mis vältimatult jääb meie teele. Siinkandis pole ehitatud linnade ümber kulgevaid ringteid, vaid suur maantee läheb sirgelt linnast läbi. Täname ja võtame sihi Diyarbakiri suunas järgmisele linnakesele Siverekile, kus otsustame otsida öömaja. Selle leiamegi erilise vaevata. Asula on vaesevõitu, enamasti tegeldakse põllumajandusega, karjad aetakse läbi linna, elumajade otse tänavale avanevatest keldriustest paistavad kanalad. Et linnakesega tutvumiseks ette võetud väiksel jalutuskäigul lapsed meie pihta mõned melonikoored viskavad, seda ma ei võta erilise vaenulikkuse avaldusena. Ju me oleme lihtsalt võõrad, ja muidugi peaksid naisterahvastel olema juuksed kaetud. Hotellis seevastu ümbritsetakse meid erilise tähelepanuga ja vähemalt kolm meest püüavad mu kaaslaselt aru saada, mida inimene üldse sööb, kui ta liha ei söö. Valmivad road on tagasihoidlikud nagu ka söögikoht, ent suurepäraselt vürtsised ja imeodavad. Türgi ei ole karske maa – ka selles osas näitas maksatsirroosi surnud Atatürk eeskuju –, kuid siinne maapiirkond paistab silma erilise konservatiivsusega. Joogiks maitseb külm lahja jogurt, mis on laual kannuga, mida vahepeal käiakse täitmas, suurepäraselt.

Kõik on hästi, välja arvatud see, mida näeme restorani telepildis. Piisavalt arusaadavalt näidatakse seda, mis toimub linnades. Just Diyarbakiris on rahutused nõudnud juba paarkümmend elu. Hotellis peatub mingi telekanali võttegrupp, aga nemad väntavad teha Türgi üht olulisemat ekspordiartiklit, milleks on teleseriaalid, teisisõnu seebikad. Üks telepoiss räägib head vene keelt ja annab nõu: sõitke Diyarbakirist otse läbi varahommikul, igal juhul ärge sisenege linna! Nii ka teeme ja näeme õhtustele sündmustele viitavana vaid soomukit ja relvatorusid kesklinna kandis kanalis kulgeva maantee kohal viaduktil. Vahitorne ja liivakottidega kindlustatud laskepesasid märkame ka maakohtades. Need ei ole ainult mälestused aastakümneid väldanud kodusõjast, siin-seal on liikvel ka soomukeid ja automaatidega sõdureid. Autosid on maanteedel vähe ja enamasti on need suured kaubaveokid.

Oleme nüüd jõudnud vahemerelisest kontinentaalsesse kliimavöötmesse, päikeselised tasandikud on ligemale 1000 meetri kõrgusel merepinnast asendunud kivikõrbega, mis on suures osas üles haritud ja üllatavalt viljakas. Peatume ühe puuvillavälja ääres. Põllud on enam-vähem ruudukujuliselt liigendatud maapõuest välja kaevatud pikkade kiviridadega, mis kulgevad kaugusse kuni silmapiiril kõrguva järgmise künkani. Maa toidab, aga kasvatab ka uusi kive. Maastik on süngevõitu, aga suurejooneline. Võib kujutleda, millist vaeva tuleb näha selliste väljade ülesharimiseks. Alles Kurdistani laugjate põldude ääres saan aru, millist tööd teevad inimesed siin maal tegelikult, ja mitte need, kes linnade teemajades doominot ja kaarte taovad ja kogu maale turistide jaoks mainet kujundavad.

1640 meetri kõrgusel merepinnast asuva Türgi suurima, Vani järve ääres pakuvad nii lumised mäetipud kui ka taevasina taas rõõmsamat pilti. Väljavooluta järv ise on suhteliselt elutu ohtra soolade sisalduse tõttu, vesi maitseb suisa vastikult, aga maastik on maaliline. Üle järve varasematel aegadel kulgenud praamiliiklus oli oluliseks lüliks Ankara–Teherani raudteel, õigupoolest tähendas see samas ka Euroopa ja Aasia ühendusteed. Ammustel aegadel oli siin Urartu riigi keskpunkt, tuhat aastat tagasi aga kuulus see maa Armeenia Kuningriigile.

Rahvaste Liidu juures moodustatud Mosuli komisjon tõmbas piiri kurdidega asustatud Türgi ja Iraagi vahele 1925. aastal meie Johannes Laidoneri juhtimisel. Erilisi, kauakestvaid proteste see vist küll ei tekitanud.

Mulle meenub Viivi Luige luulerida Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid. Kuid mõned riigid pühib ajaloo tuul hoopis unustusse, jättes alles vaid mälestisi ja varemeid … Nende asemele tekivad uued. ISISe loodav „kalifaat“ meenutab üle suure osa Süüria ja Iraagi territooriumi laotatud rebenenud musta särki ja see on üks kaasaja vägivaldsemaid väljavaateid ja väljakutseid rahu armastavale maailmale, olgu siis tegemist muslimite, kristlaste või ilmikutega. Mustima stsenaariumi kohaselt tekibki uus kalifaat pealinnaga Ar-Raqqah. Aga on võimalik ka, et piirkonna põliselanikud kurdid ületavad omavahelised erimeelsused ja loovad Kurdistani riigi, mille pealinnaks saab praegune Iraagi autonoomse Kurdistani keskus Hewlêr (Arbīl). Rahvahääletust iseseisvuse küsimuses valmistatakse seal juba ette.

Eeldusi iseseisva kurdi riigi loomiseks näib praegu olevat rohkem kui kunagi varem. Lahing Kobanî pärast on erinevates riikides elavaid kurde märgatavalt ühendanud. Solidaarsust Kobanî kurdidega märkame nii grafititel Mersini kampuses kui ka kuskil kolkas mäenõlvale kividest laotud nimekujus, mis paistab kaugele üle tasandiku: Kobanî. Ilmselt üsna pika hambaga, aga siiski lubas Türgi paarisajal Peshmerga võitlejal koos sõjatehnika ja relvastusega läbida oktoobri lõpus oma territooriumi teel Iraagist Süüriasse. Uudistest võis näha nende teed palistavaid juubeldavaid rahvahulki. Mis aga saab siis, kui kurdid ei lepi üksnes praeguse Iraagi alal asuva Kurdistani territooriumiga? Kas Türgi on valmis tunnustama kurde iseseisvat riiki vääriva rahvana? Kuni selleni, et uue riigi tekkimisel kaotaks Türgi osa oma territooriumist ja kindral Laidoneri tõmmatud riigipiir kaoks ajalukku.

Me oleme kahe päeva jooksul maha sõitnud ümmarguselt 1000 kilomeetrit, mis headel maanteedel, sageli piirkiirusega 120 kilomeetrit tunnis polegi nii palju. Teiseks õhtuks jõuame nagu kavatsetud Iraani piiri läheduses asuvasse Doğubayazıti. Liikluses domineerivad peamiselt Iraani tsisternautod, aga kütus on siin kallim kui allpool. Booking.com abil hotellivõimalusi otsides olin lähimad leidnud Jerevanist, aga reaalsus pakub siiski kahte ka selles linnas. Valime vaistlikult selle, mis rohkem valgustatud. Golden Hill on päris suur hotell, mis ei vääri oma hinda, küll aga nime. Tuba on üsna räpane, konidki tuhatoosist koristamata ja kõik on kaetud kollase tolmuga, eriti viienda korruse rõdul. Aga vaade avaneb otse Araratile! All tänava ääres näib olevat mingi jäätmejaam, asula tundub koosnevat poolikutest ehitistest ja töökodadest. Pimeneb ja meil ei soovitata välja luusima minna, sest linnas on söögikohad ja ärid liikumiskeelu tõttu suletud. Ka hotellis on restoran suletud. Aga sellele vaatamata valmistavad poisid toidu ja toovad selle juurde pudeli kohalikku veini, mille avamine võtab parasjagu nii palju aega, et kaks inimest jõuavad oma ööpäevase postiga tutvuda. Wi-Fi toimib! Vähemalt seni, kuni elekter ära läheb. Aga peatselt tuleb vool tagasi.

Kõik on hästi, välja arvatud see, mida näeme restorani telepildis. Piisavalt arusaadavalt näidatakse seda, mis toimub linnades.

Tagasihoidlik hommikueine, mis koosneb saiast, oliividest ja juustust, on serveeritud kinnisel katuseterrassil. Peale meie naudib seda vaid paar meest, vähemalt ühte neist peaksin hiljuti Orhan Pamuki Karsi-romaani „Lumi“ lugenuna salapolitseinikuks.

Seega: Siis sai õhtu ja sai hommik – kolmas päev… Sel kolmandal päeval oleme Karsis, jõuame üle vaadata ka Armeenia kunagise kuningriigi pealinna Ani varemeid ning leiame üles Karacaöreni küla.

Aga see, nagu öeldakse, on juba üks hoopis teine lugu.