Kuidas saadakse selleks, mis ollakse
Tõik, et ühinenud Euroopal ei ole (veel) ühist kollektiivset mälu, ei anna põhjust eriliseks optimismiks ühise Euroopa enesetaju ja -kuvandi peatse tekkimise osas.
Oma ja võõra, mina ja Teise suhteid on rahvusvaheliste suhete analüüsijad uurinud enamasti nn mina-vaatepunktist: keskseks teemaks on reeglina mina teadlikukssaamine oma Teis(t)est1 või enda identiteedi kujundamine oluliste Teiste kaudu. Kuidas aga Teine ise oma teisesusse suhtub, tugevama mina dikteeritud enesemääratlust tunnistab või eitab, on uurijal jäänud sageli tagaplaanile. Näib, nagu peegelduksid kolonialistliku loogika jõujooned ka rahvusvaheliste suhete teadusliku uurimise väljal. Ometi on teadlased küllalt üksmeelsed ses osas, et Teise tundmiseta, tema identiteedi konstrueerimisele antud vastuse analüüsimiseta pole võimalik mõista ka keskset mina, kuna piir iga mina ja Teise vahel on hägune; teised elavad meis ja meie omakorda teistes ja läbi teiste, ning sestap ei olekski ilma üheta – vähemalt mitte konkreetsel kujul – olemas ka teist.
Euroopa lugeja ja nimetaja
Ida- ja Lääne-Euroopa näide ei ole siinjuures mingi erand. Kui loomariigis on reegliks “söö või saa söödud”, siis Thomas S. Szaszi tabava tähelepaneku kohaselt kehtib inimühiskonnas seadus “määratle või ole määratletav”. Valgustusajast saadik on Ida-Euroopa olnud Lääne-Euroopale üks kesksemaid Teisi (Venemaa ja Türgi kõrval, loetellu on hiljem lisandunud ka näiteks Ameerika Ühendriigid), kelle kaudu end määratleda. Ida-Euroopa ei ole kehastanud siiski Lääne-Euroopa absoluutset antipoodi, vaid pigem tähistanud pidevat piirseisundit Euroopa eneseteadvuses, asetatuna kusagile tsiviliseerituse ja metsikuse vahepeale. Nii et kuigi Ida-Euroopa kuulub geograafiliselt Euroopasse, on ta ometi 18. sajandist saadik olnud Lääne-Euroopa mõttekaardil pigem Euroopa, aga mitte päris Euroopa.2 Niisugune orwell’lik kaksisoim peegeldab tõika, et Euroopa ei ole niivõrd territoorium kui idee ja väärtuskategooria, mis on tänaseks väljundi leidnud konkreetses poliitilises projektis – Euroopa Liidus. Õigus on Timothy Garton Ashil, kes eristab Euroopa kui geograafilise piirkonna, kontinendi, poliitilise ja majandusliku ruumi ning Euroopa kui idee ja ideaali, märkides ühtlasi, et ükski teine kontinent ei ole oma tähenduse ja arengusuundade üle mõtisklemisega nii ametis.3 Vaate kohaselt, et tegu on Euroopa, aga mitte päris Euroopaga, on Lääne-Euroopa suhe Ida-Euroopasse võnkunud nende kaugete maade omapäi jätmise ning missioonitundliku tsiviliseerimise ja endasarnaseks vormimise vahel. ELi ja NATO külma sõja järgse itta laienemisega kaasnenud vaidlused on Lääne-Euroopa mõnevõrra skisofreenilise Ida-Euroopasse suhtumise eredaimad kaasaegsed näited.
Kui loomariigis on reegliks “söö või saa söödud”, siis inimühiskonnas kehtib seadus “määratle või ole määratletav”.
Idaeurooplastele on Lääne-Euroopa omakorda tähistanud idealiseeritud Teist, kelle poole püüelda ja kelle sarnaseks saada.
Idaeurooplaste eurooplus on sestap alati olnud katkematu eurooplaseks saamise protsess, olgugi et seda külma sõja järgselt Euroopasse tagasitulekuna soovuneleti ja serveeriti. Ida-Euroopa “tagasitulek” Euroopasse kontinendi võtmeinstitutsioonidega ühinemise kaudu on – vähemalt meie endi jaoks – olnud kantud Nietzsche maksiimist “kuidas saadakse selleks, mis ollakse”.4
NATOsse ja eriti ELi pürgimist saatnud pidev tõestamistarve, et meil polegi saba ja sarvi seal, kus päriseurooplaste hirmud neid ette on kujutanud, on aga ühtlasi avanud idaeurooplaste silmad ses osas, et meie veendumus omas euroopluses pole läänlaste seas teps mitte nii üheselt jagatud.
Selgeks on saanud Ida-, Kesk- ja Lääne-Euroopaks määratlemisel ideoloogiline ja poliitiline laetus, rääkimata nende mitmetähenduslikkusest – ehk nagu ironiseerib eelviidatud T. G. Ash: ütle mulle, milline on sinu Kesk-Euroopa, ja ma ütlen sulle, kes sa oled.5 Et keskeurooplane on lääneeurooplasele loogiliselt lähemal kui idaeurooplane, käis ELi ja NATO ittalaienemise käigus kandidaatriikide vahel äge enesemääratluslik rebimine ning vanade ja sageli vastuoluliste kontseptsioonide, nagu näiteks Mitteleuropa, taaselustamine olupoliitilistes huvides. Milan Kundera kuulus “röövitud Lääne” metafoor, mis käib Kesk-Euroopa kohta ja mis kandis eesmärki tuletada Läänele meelde (ja ühtlasi taasluua) eristusjoont Venemaa ja viimase poolt Teises maailmasõjas alla neelatud Euroopa osade vahele, on siinkohal sümptomaatiline näide.6
Idaeurooplaste naiividealism oma hea Teise resp. Lääne-Euroopa suhtes on tänaseks asendunud muidugi hoopis realistlikuma hoiakuga, ehkki vaikimisi ootus, et seesinane hea Teine peab oma Ossi’dest jüngrite eest hoolt kandma, ei ole kuhugi kadunud. Seega on ka Ida-Euroopa suhe Lääne-Euroopasse kaksipidine: hea Teine on korraga nii ideaal kui (potentsiaalne) reetur. Idaeurooplaste paradoksaalse “liminaaleuroopluse” kogemuse jälgede sügavust nende välispoliitilises eneseteadvuses peegeldab kõige selgemini suhtumine ELi ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse. On ilmne, et mina ja Teise piire sedastav kollektiivne identiteet määratleb ühtlasi identiteedikandja julgeolekulise kujutlusvälja, oma ja võõra piirid.
Kollektiivse identiteedi kujunemisel mängib omakorda võtmerolli kollektiivne mälu. Ida-Euroopa kollektiivmälu keskseks vaiaks on totalitaarsete suurvõimude hammasrataste vahele jäämise kogemus ja Lääne-Euroopa alalhoidlik distantseerumine Ida-Euroopa tragöödiast pea pooleks sajandiks. Nii on ka Ida-Euroopa riikide NATOsse ja ELi pürgimises põimunud eksistentsiaalsete julgeolekuhirmude lõpliku maandamise siiras lootus ning minevikukogemustest johtuv resignatsioon: nagunii müüvad Venemaale maha, nagunii NATO ei tule appi… Tõepoolest, kui lugeda uute liikmesriikide välispoliitilise esindajaskonna sõnavõtte, kumab ametliku “meie olemegi nüüd Euroopa Liit” koore alt läbi sügav alaväärsuskompleks tuum-Euroopa suhtes ning umbusaldus ELi suurte poolt dikteeritud “ühise” välispoliitika osas, eriti muidugi Venemaa suunal. Välispoliitilisest objektist taas subjektide hulka tõusmise entusiasmi tumestavad Müncheni ja Jalta vanad varjud: hirm jääda igavesti äärealaks, mis kriitilisel hetkel taas peenrahaks vahetatakse.
Oleme see, mida mäletame
Et oleme see, mida mäletame,7 peegeldab ka silmatorkav klammerdumine mäluga seotud küsimustesse enesemääratluslikku ebakindlust, identiteedi ohustatuse taju. Alan Megilli sõnul kaldutakse mälus väärtust nägema just siis, kui identiteet on vaidluse all.8 Tõik, et ühinenud Euroopal ei ole (veel) ühist kollektiivset mälu, ei anna seega ka põhjust eriliseks optimismiks ühise Euroopa enesetaju ja -kuvandi peatse tekkimise osas. New Yorgi ülikooli Erich Maria Remarque’i nimelise Euroopa uuringute õppetooli praegune okupant Tony Judti hinnangul on Lääne-Euroopa häda mälupuudulikkus, Ida-Euroopa näib seevastu vaevlevat liiga paljude ja konkureerivate (lähi)minevikukäsitluste käes. Kui lääneeurooplaste kollektiivse mälu valupunktiks Teise maailmasõja kontekstis on olnud üsna ühtlane kogum halbu mälestusi natsiokupatsiooniaastaist (1940 – 1944/45), siis idaeurooplastele on lähiminevik lausa “haavatavate ajalooliste territooriumide arhipelaag”, kus käib pidev võitlus erinevate “mälusaarekeste” vahel ning kus vaenlast ei tule sageli otsida kaugemalt kui enda seest.9
Näib, nagu peegelduksid kolonialistliku loogika jõujooned ka rahvusvaheliste suhete teadusliku uurimise väljal.
Sellel taustal on Eesti ja Euroopa Liitu institutsionaliseeritud Euroopa mälutöö raskuspunktid mõneski mõttes sarnases faasis. Et kollektiivne mälu ei ole ainult mineviku peegel vaid ka sootsiumi tulevikuorientiir, peab EL – vähemalt idaeurooplaste arvates – õiglasema ja terviklikuma tulevikuvisiooni nimel lõimima oma minevikukäsitlusse kontinendi idaosa teistsuguse lähiajalookogemuse, võimaldades lääneeurooplastel seejuures avastada n-ö Teist endas: tunnistada oma tegevusetust Kesk- ja Ida-Euroopa riikide raudse eesriide taha sulgemise puhul ning tagasihoidlikku aktiivsust aastakümneid hiljem eesriide tagant pääsenute Euroopasse tagasivõtmisel. Eestil aga tuleb omakorda teha sott selgeks oma nõukogude minevikuga: analüüsida ausalt, kui palju ENSVd on meis endis, kui palju ENSVd sümboli ja sündroomina on olnud meie enda teha / oma süü, ning millisel määral oleme valmis ENSVd oma tänasesse riiklikku elukorraldusse lubama – presidendivalimistest pronkssõdurini.
Euroopa ühismälu ehitamise keeruline ülesanne paljastab paratamatult mitmed valupunktid, mis ühise Euroopa müüdi pärast traditsiooniliselt maha vaikitakse. Lõpuks on Euroopa (ühis)ajalugu olnud valdavalt kirjutatud olulisemate Euroopa riikide ja rahvaste ajaloo summana, marginaliseerides ja sageli lihtsalt välja jättes väiksematele ja perifeersematele riikidele olulised teemad.10 Nii kirjutatud ajalugu kui ka kollektiivne mälu ei ole pelk minevikusündmuste salvestus, vaid pigem intellektuaalsete ja poliitiliste läbirääkimiste tulem.
Sestap ongi ajalool ja mälul sageli hoopis rohkem tegemist oleviku kui minevikuga (meenutame vaid Orwelli “1984”!). Mälu on paratamatult valik, nii et paradoksaalsel kombel ei ole unustamine mäletamise vastand, vaid pigem on mäletamine osaline unustamine.11 Ida-Euroopa riikide vabanemisjärgne innukus erinevate lähiminevikukäsitluste kihtides kaevamise suhtes on ootuspärane reaktsioon Nõukogude Liidu poolt peale surutud organiseeritud unustamisele ja mälublokaadile. Pidid ju idaeurooplased Nõukogude impeeriumi osana elama vales, kui Ví¡clav Haveli tabavat kujundit kasutada: mitte küll tingimata uskuma kommunistliku režiimi tõemoonutusi, ent ometi käituma nii, nagu nad usuksid, et vale on tegelikult tõsi.
Nõukogude paisu tagant vallandunud tõejanu ja halastamatut eneserefleksiooni (ka Euroopa suhtes) on tänini mõningal määral ohjeldanud meie ELi ja NATOsse pääsemise soov ning sellest tingitud nõue arvestada vana Euroopa standardite ja ootustega “tervisliku” minevikutöö tegemise osas. Oluline on, et idaeurooplastele tüüpiline huvitumine pigem sellest, kuidas Läänele tundutakse, kui sellest, mis tegelikult ollakse, ei kivineks nüüd, kui võimalused ausaks mälutööks, enesesse ja Euroopa minevikku vaatamiseks on paremad kui kunagi varem.12
Idaeurooplaste eurooplus on alati olnud katkematu eurooplaseks saamise protsess, olgugi et seda külma sõja järgselt Euroopasse tagasitulekuna serveeriti
Lääne-Euroopat muidugi heidutab ja ajuti ilmselt tülgastabki idaeurooplaste apelleerimine oma minevikukannatustele ja ohvrisaatusele, mis otsekui annaks neile õiguse lakkamatult kaevelda, protesteerida ja nõuda, tekitades nii ELi vanades olijates ebamugava võlgnevustunde. Kalduvus võrdlevasse martüroloogiasse13 ehk minevikukannatuste suuruse ja sügavuse kõrvutamisse ning sellest tulenevasse messianismi Euroopale uue sisu andmise osas on idaeurooplastele tõepoolest omane, ent minevikutraumade ekspluateerimine on välispoliitiliselt siiski küsitav vahend, rääkimata sellest, et pikas perspektiivis ilmselt ka mitte kuigi mõistlik viis tulevikku vaatavat välispoliitilist subjektiteadvust kujundada. Nagu Toomas Hendrik Ilves on mõrult nentinud, ei huvita meie kannatused kedagi teist peale meie endi – ja sestap tuleb minevikku klammerdumise asemel keskenduda sellele, mis meil praegu on ja mis me praegu oleme / olla tahame.14 Valida ei ole siiski mitte mäletamise ja unustamise vahel, sest unustada ei saa lihtsalt tahtejõu varal, vaid mäletamise viiside vahel, nagu kirjutab Tzvetan Todorov.15 Minevikust ei tohi seega teha püha lehma, mis on kunstlikult tõlgendatavast maailmast eraldatud ning seega võimetu pakkuma õppetunde järgmistele põlvedele, ent seda ei tohiks ka hetkeprobleemide lahendamise huvides trivialiseerida.
Viited
- Vt nt Tzvetan Todorov, Ameerika vallutamine: Teise probleem (Tallinn: Varrak, 2001). ↩
- Larry Wolff, Inventing Eastern Europe: The Map of Civilization in the Mind of the Enlightenment (Stanford, CA: Stanford University Press, 1994). ↩
- Vt Timothy Garton Ash, ‘The Case for Liberal Order’ teoses History of the Present: Essays, Sketches and Despatches from Europe in the 1990s (London: Allen Lane, 1999), lk 316-331. ↩
- Siinkohal on huvitav märkida, et euroopluse definitsioonid on läbi ajaloo võrsunud sageli just Euroopa äärealadelt, kuivõrd Euroopa metropolides on perifeeriast erinevalt identiteet olnud suhteliselt kindlapiiriline ning sellele ei ole olnud vaja pidevalt kinnitust otsida. – Vt pikemaks aruteluks Gerard Delanty, Inventing Europe: Idea, Identity, Reality (Houndmills, Basingstoke, Hampshire & London, 1995), lk 137. ↩
- Vt Timothy Garton Ash, ‘Where is Central Europe Now?’ teoses History of the Present: Essays, Sketches and Despatches from Europe in the 1990s (London: Allen Lane, 1999), lk 383-397. ↩
- Vt Milan Kundera, ‘The Tragedy of Central Europe’, New York Review of Books, 26 April 1984. ↩
- Vt James Fentress ja Chic Wickham, Social Memory (Oxford and Cambridge, Mass.: Blackwell, 1992), lk 7. ↩
- Alan Megill, ‘History, memory, identity’, History of the Human Sciences, vol. 11, no. 3 (1998), lk 37-62, lk 40. ↩
- Vt Tony Judt, ‘The Past is Another Country: Myth and Memory in Postwar Europe’, Dædalus, no. 4 (Fall 1992), lk 83-118. ↩
- Vt ka Mary Fulbrook, ed., National Histories & European History (London: UCL Press, 1993). ↩
- Vt Tzvetan Todorov, Hope and Memory: Reflections on the Twentieth Century, tõlk. David Bellos (London: Atlantic Books, 2003), lk 127. ↩
- Vt ka Jaan Kaplinski, ‘Eesti dekoloniseerimine’ teoses Kõik on ime, koostaja Toomas Salumets (Tartu: Ilmamaa, 2004), lk 32-35. ↩
- Vt Leonidas Donskis, ‘Between Identity and Freedom: Mapping Nationalism in Twentieth-Century Lithuania’, East European Politics and Societies, vol. 13, no. 3, lk 474-500. ↩
- Vt Toomas Hendrik Ilves, ‘Külm rahu’, Diplomaatia, nr 20 (Mai 2005). ↩
- Todorov, 2003, 311. ↩
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.